.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
-------------------------
Küll on kurjust ilmas! Isegi lillede vastu.
Maali oli ammu valmis vaadanud vallamaja taguse välja, kus tuhandeid võililli õitsemas. Oli raamatukogust hankinud võilillemee retsepti ja astus korv näpus lillevälja poole. Peab end ju talveks vitamiinidega varustama.
Jõudis välja veerde, suu kukkus lahti, korv kukkus käest.. Oh, jumalukene küll! Veel paari päeva eest päikeses säranud võililleväli … oli kadunud, maha niidetud, nägi välja kui sea songermaa.
Siis korraga sai Maali aru, miks viimastel päevadel kostis vallamaja poolt muruniiduki vingumist ja levis sinist vastiku haisuga suitsu kui põrgukatlast.
„Massimõrv,“ oli ainukene sõna, mis Maali suus ringi käis kui ta ust paugutades vallavanem Voldemari kabinetti marssis ja mingi koosoleku ära rikkus. Aga oma mure ladus kohe lauale ja nõudis aru.
Raisatud raha
Et miks on kitsal ajal hunnik bensiini raisatud, loodust reostatud ja kena võililleväli maha niidetud? Nüüd pole mesilastel mida tolmendada ja kust õietolmu võtta. Lastel pole kus õppida võilillepärja punumist ja võilillevile tegemist ja Maalil jääb vitamiinirikas võilillemesi tegemata. Ilu hävitamisest rääkimata.
Kes küll selle lolli asja nii teha otsustas?
Küll püüdsid vallavanem Voldemar ja mõni teinegi ametnik puhuda ilusat juttu heakorrast ja niidetud murudest, aga Maali küsis seepeale väga konkreetset. Et pangu nüüd ametnikuhärrad plaksti laua peale see euroseadus või vähemasti Eesti seadus, mis käseb kenasid võililleväljasid hävitada ja selleks veel hulga raha raisata. Rääkimata sellest, et kena kevadepäev täideti koleda niidukiplärinaga ja ei lastud linnulaulu kuulata.
Et kus siis selline seadus on? Ei olnud aga ametnikel midagi lauale panna.
Hoopis nende silmad pugesid häbelikult laua alla.
esmaspäev, 31. mai 2010
esmaspäev, 17. mai 2010
Oh seda ostuhullust!
Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
reede, 14. mai 2010
Hullutav ostuöö
Oh seda ostuhullust küll!
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja. Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusesse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat, et pool Maali küla rahvast koos, kõigil kevadnaeratused näol ja tengelpungad pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda. Varsti neid ju enam pole.
Ohh, issake küll, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksikakanud jõmm. Et kui see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
Järg tuleb esmaspäeval ...
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja. Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusesse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat, et pool Maali küla rahvast koos, kõigil kevadnaeratused näol ja tengelpungad pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda. Varsti neid ju enam pole.
Ohh, issake küll, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksikakanud jõmm. Et kui see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
Järg tuleb esmaspäeval ...
esmaspäev, 3. mai 2010
Julgavaba Eesti
Originaal Eesti Päevalehes.
---------
„Issand, milline hais!”
Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama. Maali peast lõi korraks läbi muremõte, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.
Tõtt-öelda tabas sama mõte Juulit, kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma…
Tõde aga oli hoopis ligemal. Otse Juuli talla all. Kole ja haisev julk nimelt. Memmeke oli teinud oma teed otsemaks ja astunud läbi metsa ja üle suure teeäärse parkimisplatsi. Ei olnud maha vaadanud, kus üks koledus teist taga ajas, vaid hoopis linnulaulu kuulanud.
Aga see parkimisplats oli ikka jube küll, justkui suure sõja tanner. Segipööratud ja häbi öelda – täis lastud.
„Aga miks kemmergut ei ole!” Nii hüüdsid Juuli ja Maali justkui ühest suust seda koledat platsi takseerides. Mõtle, milline häbi ots meie vallale, kui äkki peaks siin presidendihärra Ilves peatuma ja otse essu sisse astuma.
Talgupäeva kemps
Vallavanem Voldemar laiutas memmede murejutu peale aga vaid käsi ja kostis, et sama jama olla kogu Eestimaa teede ääres autoparklates. „Pole siin kätega vehelda miskit, talgupäeval teeme kempsu valmis,” teatas Juuli ja juba tõttas Juliusele plaanist rääkima.
Voldemar veel prigises vastu, et need rekka-mehed, kes olid metsaaluse täis lasknud, olla kohe ühed ropud inimesed, kellest pole miskit kultuurset loota.
„No rekka-mees on ka inimene oma inimlike vajadustega ja kui me neile kultuurilisi võimalusi ei paku, siis ei saagi nad neid kasutada,” teadis Maali ja astus samuti minema. Samuti talguid korraldama.
Ja ennäe imet – 1. mai õhtuks seisiski platsi veeres vastne puust kemmerg, milles isegi peegel sees. Aga metsa-alust ehtis suur silt, sõnum kohe punase värviga vineerile kirjutatud. „Julgavaba Eesti,” seisis sildi peal.
---------
„Issand, milline hais!”
Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama. Maali peast lõi korraks läbi muremõte, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.
Tõtt-öelda tabas sama mõte Juulit, kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma…
Tõde aga oli hoopis ligemal. Otse Juuli talla all. Kole ja haisev julk nimelt. Memmeke oli teinud oma teed otsemaks ja astunud läbi metsa ja üle suure teeäärse parkimisplatsi. Ei olnud maha vaadanud, kus üks koledus teist taga ajas, vaid hoopis linnulaulu kuulanud.
Aga see parkimisplats oli ikka jube küll, justkui suure sõja tanner. Segipööratud ja häbi öelda – täis lastud.
„Aga miks kemmergut ei ole!” Nii hüüdsid Juuli ja Maali justkui ühest suust seda koledat platsi takseerides. Mõtle, milline häbi ots meie vallale, kui äkki peaks siin presidendihärra Ilves peatuma ja otse essu sisse astuma.
Talgupäeva kemps
Vallavanem Voldemar laiutas memmede murejutu peale aga vaid käsi ja kostis, et sama jama olla kogu Eestimaa teede ääres autoparklates. „Pole siin kätega vehelda miskit, talgupäeval teeme kempsu valmis,” teatas Juuli ja juba tõttas Juliusele plaanist rääkima.
Voldemar veel prigises vastu, et need rekka-mehed, kes olid metsaaluse täis lasknud, olla kohe ühed ropud inimesed, kellest pole miskit kultuurset loota.
„No rekka-mees on ka inimene oma inimlike vajadustega ja kui me neile kultuurilisi võimalusi ei paku, siis ei saagi nad neid kasutada,” teadis Maali ja astus samuti minema. Samuti talguid korraldama.
Ja ennäe imet – 1. mai õhtuks seisiski platsi veeres vastne puust kemmerg, milles isegi peegel sees. Aga metsa-alust ehtis suur silt, sõnum kohe punase värviga vineerile kirjutatud. „Julgavaba Eesti,” seisis sildi peal.
pühapäev, 2. mai 2010
Kes küll haiseb, miks küll haiseb?
„Issand, milline hais!“
Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama.
Maali peast lõi korraks muremõte läbi, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.
Tõtt öelda tabas sama mõte Juulit kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma …
Tõde aga oli hoopis ligemal.
Täpsemalt juba esmaspäeval.
Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama.
Maali peast lõi korraks muremõte läbi, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.
Tõtt öelda tabas sama mõte Juulit kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma …
Tõde aga oli hoopis ligemal.
Täpsemalt juba esmaspäeval.
Tellimine:
Postitused (Atom)