Tädi Maali on Eesti kõige tähtsam tädi. Sellepärast, et ta on me kõigi südames. Isegi siis kui me seda tunnistada ei oska või taha. Ent alati vajame edasiminekuks ka peotäit talupojatarkust ja lihtsaid, kuid selgeid arusaamasid. Ja kindlasti ka vanaemalikku sooja kalli-kallit, mida teinekord ainult tädi Maalil on aega meiega jagada.
Võtame aja maha, seekord koos tädi Maaliga.
Ja e-kirjad tädi Maalile ning kommentaarid siiasamasse on vägagi teretulnud.
Siin on lugeda lihtsa rannatüdruku elu ja juhtumused, mis kirja pandud Eesti Päevalehe reporter Rein Siku abiga.
Samuti ka see, miks ja kuidas üks või teine lugu sündis.
Tädi Maalile saab kirjutada nüüd ka: maali@epl.ee
Oh sa Issanda vits! Milline segadus paari Venemaalt toodud platsmassjublaka pärast.
Nii mõtles tädi Maali kui kuulis raadiost kolmandat korda juttu miskitest Venemaa arvutusmassinatest, mis Eestimaa ajakirjanikud olla Moskvast kaasa toonud. Televiisoris oli neist plastmassjublakatest ka mitu korda räägitud. Lisatud veel juurde, et äkki tahavad venelased neid arvutusmassinaid ka spioneerimiseks kasutada.
„Vaesekesed, rumalukesed, need ajakirjanikud,“ kostis Maali poesabas asja arutades. „Vaja siis Moskvas enesele kingituseks võtta mingit Vene värki. Ju olid vist nii noored inimesed, et ei teadnud, et Vene värk on kõige katkiminevam värk maailmas üleüldse,“ ütles Maali ees- ja vorsti ning juustujärjekord poes oli absoluutselt nõus.
Igal järjekorras seisval naisel olid oma kogemused sellest, kuis nende küljesoojendajad Vene ajal veetsid tunde ja päevi oma Vene autode all. Parandasid ja parandasid, ajasid veel oma närvid krussi nii, et neid tuli ohtra õllega hoolega kasta. Vaat selline vilets värk on Vene värk, mille nüüd kirjatsurad Moskva linnast kaasa tõid. Ju puhta noored ja rumalad ja ei teadnud, mis värk on Vene värk, jõuti ühisele arusaamisele.
Maali igatahes ütles lisaks, et kui nende viletsate arvutusmassinate pärast ikka niipalju jama on ja vaeste mehikeste peasid kiputakse selle untsus Vene värgi pärast maha raiuma, siis tema võiks neid aidata küll. Tema võiks need viletsad Vene värgid enesele võtta. Hea ju panni alla panna, sest muuks nagunii ei kõlba. Maalil oligi just pannialus katki läinud. Ja televiisorist oli Maali näinud, et need arvutusmaasinad olid just pannilause suurused jublakad. Sellised musta värvi ja lapikud, nagu suur raamat.
„Ja kui venelased oma arvutusmassinate abiga mu köögis spioneerida tahavad, lasku aga käia,“ oli Maali lahkusest tulvil. „Spioneerigu siis ära nii president Pätsi kui Arnold Rüütli pildid mu seinal. Ja hakklihasousti retsepti võivad nad ka ära spioneerida, kui tahavad,“ viimast hüüdis Maali nii kõva häälega üle poe, et isegi akna taga terasid nokkivad linnukesed lendu tõusid.
Suure hingega tädi Maali oli igatahes veendunud, et kui kellelgi väga hakklihasousti retsepti vaja, siis tema võib selle ära anda ka ilma spioneerimiseta. Igale venelasele, neegrile, setole või isegi moslemile, naabritest rääkimata. Inimesi tuleb ju aidata kui suur soustihimu põues pitsitab.
Selle jutu peale pööras poetäis rahvast uute ja paremate retseptide arutelu peale. Mis tundus märksa asisem teema olevat kui Vene värgi kirumine.
Jah ilm on ikka ilmeline, mõtles Maali mõni aega hiljem. Alles see oli kui Vene soldat ei lasknud rannarahvast ranna äärde, kartis, et meie spioneerime. Nüüd kardame aga hoopis meie Vene spiooni.
P.S
Aga riigikogust polnud tädi Maali oma nädal aega tagasi saadetud kirjale ikka veel vastust saanud. Ta juba kahtlustas pisut, et äkki see arvutusmassin, millega raamatukogus tädi Maali palvel kiri kirjutati oli ka Vene oma ja praaki täis. Selline mure oli Maalil.
Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada!
Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.
Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.
Suur vanglahirm
Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.
Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.
Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.
Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.
Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”
Sellise kirja saatis tädi Maali meiliaadressilt maali@epl.ee riigikogule. Miks kiri just selline on ja mis sellele eelnes, saab teada uuel nädala Eesti Päevalehest.
Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Riigikogu härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Teie olete ikka olnud eesrinnas, igasuguste uuenduste poolt. Ja olete nüüd enesele elu uuendamise meeles määranud eurodes palga. Ja ka peaministrile ning presidendile.
Rahvas küll löriseb, et Te pole seda väärt ja et Te pole seda niipalju väärt, aga see selleks.
Ma kirjutan Teile hoopis selle pärast, et mul on euroga seoses suur mure. Mure on tegelikult küll tädi Juuli pärast, kes murdis jala ära ning sai lumehanges külmetamisest kopsupõletiku. Mul on kartus, et ta võib kogunisti ära surra ning ammu oodatud eurot oma silmaga ei näegi.
Aga tädi Juuli on alati olnud üks igavesti moodne tädi, kellele meeldivad kõik moodsad asjad nagu digi ja euro. Ja tema unistus on olnud kogu iseseisva Eesti aja saada ikka samavääriliseks kui Inglismaa ja Prantsusmaa tädid, kes saavad eurodes pensioni. Et temagi saaks meie külapoodi minna, euro letile lüüa ning kõlava häälega kuulutada – üks pakk piima ja sada grammi doktori vorsti palun. See teeks ta väga õnnelikuks.
Nojah, Teil seal üleval pool sellist muret küll loomulikult pole, sest Teie, noored inimesed, olete enesele eurodes palga määranud ja olete samaväärsed muu Euroopa parlamentääridega. Aga et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada.
Aga kõik meie küla lörisejad ja senini Teiega pahandajad ütleksid siis kohe, et see Riigikogu on üks väärt kogu, ei mõtle ainumalt iseenese peale vaid ka lihtsa tädi Juuli peale.
Kui Teie selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.
Teile väga tänulik olles ja kirjale vastust lootes,
Tädi Maali võiks ju suurt ja siirast rõõmu tunda, et sel nädalal täitub tema blogil 1500 külalist, aga ei saa.
Sest nüüd selguski Eesti Päevalehest, et hakataksegi vist Mikko - poisi kallal purema ja teda kohalt lahti kangutama.
Just nii nagu Maali oma blogis kirjutas : http://tadimaali.blogspot.com/2010/01/maailma-kalleim-leib-mikko-kupsetas.html .
Ja takkatippu: tädi Juuli murdis õues libedaga jala ära ja sai külge koleda puuslaki, et mitte öelda kopsupõletiku. Nii kaua tuli tal, vaesekesel, hanges külmetada.
Nüüd on Maalil vaja minna Juulile digiretseptiga rohtu tooma ja Maali kardab väga, et kas saab sellega hakkama, sest temale tundub: digi on midagi väga keerulist, mis alatasa katki läheb ja vahetavahel ka sinist suitsu välja ajab.
Ning mis kõige hullem - kui Juuli peaks nüüd kondimurdmise ja kopsupõletiku pärast hinge heitma, jääb täitumata Juuli suurim unistus: euroraha kasutusele võtta. Sellest Juuli on Euroopa Liidu suur pooldaja ning euroraha patrioot ja unistanud aastaid euro eest poest ostmisest. Et olla nagu tõeline väljamaa proua. Juuli on alati olnud väga moodne inimene.
No mis küll nüüd saab?
Igatahes on Maali tädil peas liikumas üks mõte, kuis Juuli igal juhul ja õite pea saaks euroraha kasutada. Sest alati peab kõigeks kõige hullemaks valmis olema. Aga head peab ka tegema. Ja nii alustaski Maali tegutsemist.
Täpsemalt mõne päeva pärast.
„Nagu kaarnakari nüüd vaese Mikko kallal,“ ohkas tädi Maali kui järjekordne meediakanal võttis ette kultuuripealinna kultuurijuhi palganumbri. Nii suure numbri, et silme ees hakkasid rõngad ringi jooksma, kui sellele numbrile otsa vaatasid.
Tegelikult see Mikko nimega poiss tädi Maalile meeldis. Oli teine peaaegus samasuguse soliidse, halli peaga nagu Arnold Rüütel. Ja meeldiva naeratusega samuti.
Mis aga Maalile kõige enam meeldis oli Mikko oskus head ja kavalat äri teha. Ikka selleks, et meie kultuur kaugele ka kõrgele Euroopasse paistaks. Ja just selle pärast ju Mikko - poiss hea palga peale ametisse võetigi.
„Näe teised küpsetavad leiba, kulutavad pool päevakest ja paarkümmend krooni ja ongi leib valmis, igaüks oskab niimoodi teha,“ arutles Maali.
Aga Mikko - poiss on mitu aastat pealinna palgal, räägib ilusat kultuurijuttu, sõidab jalgrattaga ja laseb siis viimaks Raeapteegis ühe leiva valmis küpsetada. Aga mitte tavalise leiva, vaid kultuuripealinna leiva. Ajalehes oli ka pilt.
Kõige erilisem oli selle leiva juures aga see, et leib maksis … vähemasti miljon krooni. Just nii arvutas Juuli tädi tütretütar kokku, kui tudeeris Maali ja Juuli palvel kultuuripealinna eelarvet ja eriti seda, et kas mingisuguseid kultuuripealinna sündmusi ka viimasel ajal toimunud on. Ei olnud tuhkagi. Ainult palju juttu ja üks hiljutine leivaküpsetamine Raeapteegis. Nii tuligi selle ainsama silma ja kõrva hakanud kultuuriürituse – leivaküpsetamise hinnaks nii miljon krooni. Isegi Ameerika kadestab, kui teada saab.
Juuli tädi läks väga pahaseks, et rahva raha raiskamine. Maali tädi aga rahustas. Kui kaval Mikko - poiss oskas mitme aasta pikkuse töö järel kogunisti ühe miljonikroonise leiva küpsetada, küll ta oskab siis selle ka kümne miljoni eest maha müüa, et Tallinnale ja Eestile ikka suurt kasu tuua. Eks seepärast ta ju suure palga peale võetigi, et nupuga ärimees, arvas Maali.
Aga eks Maali teadis sedagi, et pill tuleb pika ilu peale, ja vaevalt, et Mikko - poisil lastakse kaua hiigelsuure palga eest hiigelkalleid leibasid küpsetada. Inimesed ju kurjad kui teistel hästi läheb. Siis kui Mikko - poisil tähtsat kultuuritööd napiks jääb ja kitsikus majja tuleb on Maali igatahes nõus talle õpetama, kuidas head ja odavat herkuloputru keeta ja sellestki söönuks saada.
Ja kui tähtsa kultuurijutu rääkimise eest enam palka ei maksta, võib Maali Mikkole õpetada ka seda, kuis soost jõhvikaid korjata ja neid hiljem turul müüa. Hoiab samuti hinge sees ja sendi kaukas.
Oh seda naiste lõpmata lora,” meenutas Maali oma küdeva pliidi ees puupakul istudes.
Uuel aastal, kui Maali esimest korda poodi sattus, oli letiesine paksult ahhetavaid külanaisi täis. Kõik kordasid kui regilaulu, et ikka Andruse kaka ja Andruse kaka. Näis, et nad olid seda korranud nii kaua, et vorst hakkas juba kottides libedaks minema.
Tuli välja, et kirjamees Andus Kivirähk oli avaldanud lasteraamatu „Kaka ja kevad”, mida nii noored kui ka vanad nüüd koos tõrvasid. Lugenud ei olnud. Kardeti, et ju varsti hakatakse lastele selle rõveduse järgi tähti õpetama. Maailm puha hukas. Ja kus on haridusminister Lukase silmad, kus kultuuriminister Jänese silmad?
Maali jättis naised lorama, tõttas raamatukokku, nõudis kakaraamatu välja. Luges sealsamas nimiloo läbi. Appikene, kui ilus see oli! Silmast võttis vee välja. Üks pisikene, täiesti tavaline koerakaka kohtas võilille ja abiellus temaga. Ja mis saab üldse koledat olla loomulikus kakas – jänesehernestes, kitse-ubades ja põdrakastaneis, mida metsaalused paksult täis? Nii arutles lihtne rannatüdruk Maali.
Koledad hiinlased
„Kui ilus armastuse lugu!” meenutas Maali pliidi ees, kui oma armast, nüüd juba tükkideks saetud jõulukuuske ahju ajas. Tema kuusk oli küla erilisim, sest oli kõige rääbakam. Juba aastaid otsis Maali alati metsast üles just sellise äbariku kuuse, millel polnud mingit lootust suureks uhkeks jõulupuuks saada. Rääkimata sellest, et temast põrandalaud või puhvetkapp tehtaks. Aga just viletsatest tuleb hoolida, arvas Maali, kui rääbakuuse koju viis ja ära ehtis. Mullusel olid oksad vaid ühel pool. Tänavune oli aga kõverik kui kreeka E. Maali jaoks oli rääbaka kuuse puhul kõik paksult armastust täis.
Aga kui miski on kole ja rõve, siis pigem Tallinna surnud ja poolekslõigatud hiinlaste näitus, mida on mitu korda ka televiisoris näidatud. Seal pole armastuse poegagi, kõik puhta raha eest koleduse näitamiseks tehtud. Ja loomulik pole see ka. Nii arvas Maali, süda tulvil armastust nii rääbaka kuusekese kui ka pisikese kakakese vastu.
Oh mis õnn ja rõõm! Kui reporter reedel oma kirjakasti lahti tegi hüppas sealt välja ... päris kiri. Päris paberi peal, päris ümbrikus ja päris kirjamarkidega. Nii ilus on digiajastul päris kirja saada. Keerutad seda käes ja mõtled, kuis küll tädi Lehti, kellega ma olen korra ka kohtunud, sellele marke peale kleepis, kuis ta läbi suure lume postkastini sumpas ja siis kirja sinna sisse pistis. Hulk ilusaid vana aja rituaale.
Aga mis kõige ilusam, see selgub siia jutu kõrvale vaatamiseks pandud kirjaridadest. Nimelt oli tädi Lehtil Aegviidus tekkinud aastavahetuse eel samasugune mõte kui reporteril, et peaks tädi Maali tagasi kutsuma.
Nii sai tädi Lehti kirja lugedes kinnitust ammune mõttelõng sellest, et tegelikult jõuavad kümned inimesed olude arusaamatu kokkusattumise abiga ühel ajal ühe ja sama mõtteni. Ja hea, kui see on hea mõte. Oligi.
Veel pani tädi Lehti oma kirjas Maalile südamele, et noored peavad teadma, kuidas kõik omal ajal oli ja ei tohi olla sellis suhtumist, et "ah mind ei huvita poliitika."
"Mina teen omaltpoolt kõik, et huvitaks," rõhutas tädi Lehti.
Ja mis kõige olulisem. "Sellepärast peabki iga tädi Maali jätma virisemise, Eesti Vabariigi kirumise, Laari ja Ansipi sõimamise ... Meie lastele peab alles jääma ilus ja ehtne, ilus ja armas."
Aitäh, tädi Lehti. Need olid justkui tädi Maali mõtted. Sest temagi ei salli absoluutselt mingit virisemist. Ikka otsib kõiges ilu. Sest virisemine teeb vaid meele mustaks, aga edasi vii kuhugi. Ja sellele, kes viriseda tahab soovitas Maali minna sohu marju korjama. Sest ilusate muulukate ja ilusa looduse keskel sahmimine viib tusatuju, kus see ja teine.
Tervist ja hingerahu ning optimismi Aegviidu kanti Nelijärvele soovides.
Tädi Maali on muuseas väga liigutatud sellest, et tal on siin blogis külas käidud enam kui pool tuhat korda. Aitäh kõigile käinuile ja hää, et on olemas internett ja blogiasjandus. Sest päriselt ei oleks see tore seltskond kunagi Paadiaiale ära mahtunud.
***
Tere, kallis tädi Maali, kes Sa oled surnud. Kirjutan Sulle teist korda. Esimest korda kirjutasin Sulle 2002. aasta jõulude ajal, kui olid ära surnud ja arvasin, et see on esimene ja viimane kiri. Eksisin.
Täna on mul tähtis uudis: tädi Maali, Sa tuled tagasi! See on selline ime, mis võib sündida üksnes jõulude ja aastavahetuse lummas, imedeajal, kesk päkapikke, õnnistegijaid ja eredalt siravaid taevatähti.
Maali, Sa ei tõuse just surnust üles, kuid hakkad taas Eesti Päevalehes meie lugejatele oma jutte vestma. Arvamusküljel, igal nädalal.
Sa olid ju meie lehe kangelane sõna parimas tähenduses. Inimesed rääkisid Sinust enam kui presidendist või peaministrist. Aga Sa ise olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ütlesid. Peaminister ja president võivad olla, ent vajame, et nende kõrval tegutseks talupojatarkuse kandja. Kas kunagine Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või hoopis tädi Maali.
***
Sa tulid Eesti Päevalehte 30. mail 2001 pärast pikka otsimist. Kõigepealt oli Sinust rääkinud president Lennart Meri. Ta ütles, et Euroopa Liit tuleb teha inimesele nii selgeks, et ka tädi Maali sellest aru saaks. Et Lennarti ütlemised kajasid kaugele, hakati Sinust rääkima nii Kadriorus kui ka külapoe räimesabas.
Aga keegi polnud Sind silmast silma näinud. Aastal 2001 elas Eestis 14 tädieas Maalit. Kes neist on see, keda Maalina kujutleme? Kas see, kes elab suure mere ääres, väikeses majas? Kas see, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see, kes usub Jumalat? Kas see, kelle õues on sirelipõõsas, köögiaknal kass? Kas see, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning pommidega kell?
Helistasin valdadesse, küsisin: kas teie Maali on see õige? Vastused olid ebalevad, kuni telefoni otsas oli Sinu kodukandi rahvas.
„Absoluutselt õige!” kilkas hääl vallavalitsusest. „Meie Maali on õige Maali. Kõik teavad... Jah, see on see õige, see päris! Selline, keda Lennart Meri mõtles, kui tädi Maalist rääkis!” Rõõmusõnum ajas mu nii ähmi täis, et ei tabanud telefonile vastaja nimegi küsida. Aga kui see hea inimene seda lugu loeb, siis luban: ühe suure kallistuse olen talle võlgu küll.
Kui saabusin mais 2001Hara külla Paadiaia tallu Maali Paadimaa juurde, oli see kui tõeks saanud muinasjutt. Väike maja mere veerel, kass, pommidega kell, piibliraamat, sirelipõõsas. Sina aga sellise näoga, nagu oleks ammu ajakirjanikku oodanud, et oma lood ära rääkida.
Sellest, kuis Sa süstist keeldusid, sest tahtsid rikkumata ihuga taevaisa palge ette minna. Miks Sa väetistega mürgitatud euro-õunu kartsid. Kuidas presidendile kirjutasid. Raske oli leida teemat, mille kohta Sul arvamust polnuks. Ja virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski.
Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde?
Nii need lood läbi kahe aasta ilmusid kuni Sinu surmani üheksakümne kolme aasta vanuselt. Sind maeti uhkemalt kui mõnd kuningat. Neli kirikuõpetajat ja pea kogu küla oli koos. Mängis flööt, justkui huikaks tuul rannamändides. Sa olid inimeste südamesse läinud.
***
Tegelikult pole Sa minu jaoks kunagi päris surnud olnud. Mis sest, et magad Loksa surnuaial, valge rist ja graniidist tahvel haua peal. Olen Su lahkumisest saati läbi seitsme aasta Sind kogu aeg otsinud. Iga vahva memmega kohtudes mõelnud, kas temast võiks saada Eesti Päevalehe uus tädi Maali, kelle tarkus hingi kosutaks. Olen kohanud kümneid toredaid inimesi, aga alati on hinge jäänud küsimärk. Sest keegi neist pole olnud täpselt nagu Sina.
Tegelikult poleks uue tädi Maali leidmine päris aus. See oleks nagu pisut peetud palitu nurka viskamine, kuigi sellest võiks kohendamise järel taas asja saada. Ja Sina oled hingedes olemas. Paljud küsivad senini, mida küll tädi Maali arvaks. Küsivad silmast silma, küsivad ajalehtedes, televiisoris.
***
Käisin Su kodutalus Paadiaial. Seal on kõik korras. Ainult kass Kuta on surnud. See, kellele Sa õhtuti ajalehest tähti õpetasid, et see on A ja see on O. Kuta istus Su süles, pani nurrumootori käima. Aga ju on Kuta nüüd Sinu juures taevas, sest kus mujal ta ikka olla saaks.
Aga kutsa Pobi on alles. Ja kui tavaliselt on Pobi võõraste tulijate peale kuri, siis minu saabumisel pistis ta oma nina mulle pihku, vaatas suuril silmil otsa. Ju mäletas, tundis ära, ütles tere tulemast tagasi. Ja oli natukene häbi, et tagasitulek võttis seitse aastat.
Paadiaial, kus nüüd perenaiseks Su ristitütar Ester ja peremeheks ta abikaasa Uno, sain teada loo Su suurest heldusest. Estri silmad läksid märjaks, kui ta rääkis, kuis Sa ta õhtul oma voodi veerele kutsusid ja ütlesid: kirjuta nüüd see maja oma nimele. Ester, kellel maja ei olnud, sai üleöö majaomanikuks justkui muinasjutus. Kui mujal kisuvad suguvõsad vara pärast tüli, saevad uksepiitasid pooleks, siis Sina lihtsalt andsid maja ära, sest tundsid vist, et hakkad surema ja Estril on maja rohkem vaja.
Uno aga tegi korda Su ülemöödunud sajandi pommidega kella. Selle, mis millegipärast Su surma järel katki läks. Kell mõõdab Paadiaial taas aja kulgemist. Tiksumist kuulates on hea ja rahulik olla.
Kui toimetuses arutasime, kuidas teha lugejate jaoks tähtsaks aasta 2010, kui Eesti Päevaleht tähistab nii 105. kui 15. sünnipäeva, jõudis selgus pärale. Nimelt: tädi Maali, Sa pead tagasi tulema, sest praegusel kitsal ajal on hädasti vaja Sinu elutervet huumorit, selgeid, ausaid mõtteid, lihtsa rannatüdruku maailmavaadet. Liiast on masendust, rahanappusest ja uue, parema raha ootusest kantud sebimist.
Olen püüdnud ilma vaadata Sinu silmaga ja nüüd hakkan igal nädalal sellest kirjutama. Loomulikult küsin Sinu käest järele, kuis õige oleks. Ja lood ilmuvad ikka Sinu nime all, mina olen vaid suuvooder, kirjatsura. Käisin Su haual, panin küünla. Tundus, et Sulle plaan meeldis.
Maali, mul on nii hea meel, et Sa tagasi tuled, sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Sellist, kes elab väikese tee veerel, suure mere kaldal. Sellist, kellel on karedad käed, aga pehme süda ja selge meel. Sellist, kelles saavad kokku meie esiemad mitme põlve tagant. Sellist, kellel on aega meid ära kuulata ja nõu anda ja pai teha. Mis sest, et me seda teinekord kasutada ei tihka või ei oska.
Aitäh, et Sa olemas oled. Head uut aastat, tädi Maali!
PS Ja üks asi veel, Sa oled nüüd moodne, nimelt on Sul meiliaadress maali@epl.ee, rääkimata blogist aadressil: http://tadimaali.blogspot.com/, kuhu saab kirjutada ja arvamiseks teema pakkuda. Kõlbab saata ka tavalist kirja, aadress on: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna tänav 15, 44306 Rakvere.
Palju õnne tädi Maalile ja kõigile tädi Maali sõpradele - täna on väga tähtis päev.
Sellepärast tähtis, et täna, 4. jaanuaril 2010 teatas Eesti Päevaleht - tädi Maali on Eesti Päevalehte tagasi tulnud.
Nii oleme siin blogiski jõudnud minevikust - kaduvikust tänasesse päeva ehk olevikku
ja Tädi Maali taastulekuni. Aga minevikuretk oli tarvilik. Selleks, et teada, kust ja kuis tädi Maali meie ette tuli.
Ja oleme jõudnud nüüd ka tänaste piltideni tädi Maalist. Tegelikult küll tema kodust Paadiaial, kus ja millega ta tegi oma elu viimase imeteo. Millise, täpselt saab lugeda juba eelpool viidatud kirjatööst.
Siiasamasse kommentaaride rubriiki või ka tädi Maali e-postile maali@epl.ee on aga nüüd ja tulevikuski väga oodatud austet lugejate igasugused arvamused. Esmalt sellest, mida nad Maali taastulekust arvavad. Aga kindlasti sellestki, milliseid tädi Maali arvamusi ja mille kohta nad loodavad lugeda.
Uus aasta tuli Maalile oma täiesti tavalise ja absoluutselt erilise kuuse kõrval täiesti tavaliselt, mis tähendabki - eriliselt. Kuidas täpsemalt, sellest aga tulevikus, kolmekuningapäeva paiku.
Täna võlgnen lugejatele teise tekstinäite aastaist 2003 - 2009, mil tädi Maali oli justkui muinasunne suikunud Suur Tõll, keda käidi äratamas siis kui olud kehvaks kiskusid. Mäletate ju seda juttu, et millal ja kuis oli vaja hüüda "Töll - Töll, tõuse üles ..."
Igatahes hüüdsin peaaegu samuti tädi Maalile siis kui puhkes ülemaaline jama andmekaitseseaduse mitmeti tõlgendamise pärast. Ja nii Vikerraadio õnnesoovide toimetajad kui ka vallalehteade kokkupanijad olid siis sügavasti heitunud. Tõlgendajate meelevalduse tõttu tähendas nüüd inimesele sünnipäevaks õnne soovimine ... delikaatsete isikuandmete avaldamist.
Ohh, tule taevas appi!
Aga seda, et eelmainitud ja Andrus Ansipile omistatud lause ütles esmakordselt vabariigi aastapäeva aktusel maha hoopis Lennart Meri, mäletab Maali imehästi. Aga sellesti pikemalt tulevikus ...
Oma sünnipäeva hommikul istus tädi Maali krabiseva raadio ees ja nuttis suure häälega. Just oli eetris kõlanud jalust nõrgaks võttev teade.
Hommikul keetis Maali silmade särades kohvi ja sättis end poole kümneks kööki, raadio kõrvale. Kontrollis mitu korda üle, kas krapp on täpselt Vikerraadio lainel. Ta teadis, kohe kostab mahe hääl: „Kuulete õnnesoove eakatele sünnipäevalastele…” Maali tundis juba ette, kuis õnnejutt jooksis kuklast varbaotsani. Et teda, vanainimest peetakse ikka meeles! See oli üksikus külas elava memme jaoks äraütlemata tähtis
Aga kena valsimuusika järel tuli eetrisse hoopis tõsise häälega mees, kes ütles: „Lugupeetud eakad sünnipäevalapsed! Vastavalt andmekaitse seadusele on nüüd Vikerraadios keelatud selliste õnnitluste ettelugemine, kus mainitakse ära sünnipäevalapse nimi, vanus ja elukoht. Siiski õnnitleme teid kõiki, sünnipäevalaulu laulab Artur Rinne …”
„Misasja,” ei saanud Maali aru. „Kuidas ei tohi nime öelda? Kuis siis aru saab, keda õnnitletakse… Kellele ma olen halba teinud, et mulle enam õnne soovida ei tohi,” kordas Maali ja tundis kuidas pisarad voolama hakkasid.
Tegelikult oli Maali juba varem maakonna kobrulehes ja ka valla omas näinud imelikke jutte imelikust andmekaitse seadusest. Et inimene peab nüüd ise lehele teada andma kui enese õnnitlemist soovib. „Kus selle häbi ots, kui ma ajalehte lähen ja enda õnnitlemist palun,” arutles Maali.
'Maali teadis, et samanoodi kui Juuli paneb igaks ta sünnipäevaks õnnitluse raadiosse paneb tema Juulile ka. Rääkimata pealinna sugulastest, kes ka raadiosse õnnitlused Maalile – Juulile saadavad. Ja siis memmed kuulavad raadiot ja sünnipäev on erilisem. Maali arvates oli see üks väga ilus Eesti komme.
Aga pill tuli pika ilu järele ning uksest lendas sisse ähmis Juuli. Ta oli püüdnud kolm tundi Vikerraadiosse helistada, selgust saada. Aga kogu aeg telefon kinni. „Viimaks oli seal väsinud ja äranutetud häälega näitsik, ütles, et see lolli seadus on kohe meie enda Eesti seadus, riigikogus tehtud … Telefon olnud kinni sellepärast, et pensionärid üle Eesti helistanud, kurjustanud, vaat sedapsi,” rääkis Juuli. Oli tunne, et ta on kohe valmis sinimustvalge lipu Maali räästaveerest haarama ja Toompeale piketti tormama.
„Maailm puha hukka läinud,” arutasid memmed pärastlõunal. Lõid õunaveini pitsid kokku, et Toompea targad mõtleksid ikka peaga, mitte kõhunabaga ja muudaksid lolle tõlgendusi võimaldava lolli seaduse ära.
Õhtuks oli Juuli vanade guaššvärvide ja tapeedirulli abiga teinud suure loosungi, mille tõmbas Maali antslakollase maja seinale, nii et iga viimane mööduja seda nägi: „Täna on Maali sünnipäev!” „Tutkit, see seadus,” hüüdis Juuli. „Ja pistetagu andmekaitse endale ... teadagi kuhu. Me võime siin ka Vene seaduste järgi elada, kui Eesti omad nii lollid on. Oli Vene aeg s… mis oli, aga inimestele võis vähemasti raadios õnne soovida, ” lisas kuraasikas onu Juulius kui Maalile torti lõikas.
Ja Maali mõtles viimast pisarapoega pühkides, et selle koha pealt on vahel ropu suuga Juuliusel täitsa õigus.
.JPG)
Postitused
