esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Katkine jalg ja euroraha

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/486797

Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada! 

Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.


Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.


Suur vanglahirm


Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.


Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.

Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.


Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.


Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”


Kiri läks teele. Maali ootab vastust.

3 kommentaari:

  1. Tere taas, tädi Maali!
    Aga kuidas Sa euroraha suurusesse suhtud? Minul mõned väljamaalt saadud paber-eurod ja mündidki kaukapõhjas oma aega ootamas. Aga paberrahad, sindrid, on suured - ei mahu rahakoti vahesse äragi korralikult.

    Mündid kui ämbrikaaned - tükki viis paned neid rahakoti münditaskusse ja ongi nagu telliskivi see rahakott.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Hää Maag, vahva nimi Teil.

    Nagu oleks kohe mustkunstnik või midagi sellist. Korra meil külas käis ka tsirkus, saagisid naist lava peal pooleks. Mul oli nii hirm olla, et panin kohe silmad kinni ja lootsin, et järgmisena mind ei kutsuta.

    Aga ei ma ole neid eurorahasid enam rohkem pihus hoidnud kui seda münti, millega poes käisin.

    Ja mis nad siis erilist ikka ära võivad olla. Mingid kribuskid peal ja numbrid ka. Vaevalt, et sinna Rüütli või Pätsi pilti pandakse. Ja ega mitte ka meie küla kiriku oma.

    Ja pealegi on rahaga ikka nii, et see toob rohkem pahandust ja muret kui rõõmu. Inimesed on lihtsalt sellised, loevad raha teiste taskus enam kui enese oma.

    Näete, kirjutasin rumala peaga Juuli pärast selle rahakirja sinna Riigikogusse. Iga päev nüüd muretse, et kas vastus tuleb.
    Või äkki võetakse mind hoopis tülitamise pärast vastutsele.

    Ikka head soovides,
    Tädi Maali

    VastaKustuta