Tädi Maali lood 2003 - 2009. Teine valik

Head uut aastat soovides.

Uus aasta tuli Maalile oma täiesti tavalise ja absoluutselt erilise kuuse kõrval täiesti tavaliselt, mis tähendabki - eriliselt. Kuidas täpsemalt, sellest aga tulevikus, kolmekuningapäeva paiku.

Täna võlgnen lugejatele teise tekstinäite aastaist 2003 - 2009, mil tädi Maali oli justkui muinasunne suikunud Suur Tõll, keda käidi äratamas siis kui olud kehvaks kiskusid. Mäletate ju seda juttu, et millal ja kuis oli vaja hüüda "Töll - Töll, tõuse üles ..."

Igatahes hüüdsin peaaegu samuti tädi Maalile siis kui puhkes ülemaaline jama andmekaitseseaduse mitmeti tõlgendamise pärast. Ja nii Vikerraadio õnnesoovide toimetajad kui ka vallalehteade kokkupanijad olid siis sügavasti heitunud. Tõlgendajate meelevalduse tõttu tähendas nüüd inimesele sünnipäevaks õnne soovimine ... delikaatsete isikuandmete avaldamist.

Ohh, tule taevas appi!
Aga seda, et eelmainitud ja Andrus Ansipile omistatud lause ütles esmakordselt vabariigi aastapäeva aktusel maha hoopis Lennart Meri, mäletab Maali imehästi. Aga sellesti pikemalt tulevikus ...


***

Kogu tõde tädi Maalilt röövitud sünnipäevast
Originaal EPL 29. jaanuar 2008 http://www.epl.ee/artikkel/416447
(siin esmane variant)

Oma sünnipäeva hommikul istus tädi Maali krabiseva raadio ees ja nuttis suure häälega. Just oli eetris kõlanud jalust nõrgaks võttev teade.

Hommikul keetis Maali silmade särades kohvi ja sättis end poole kümneks kööki, raadio kõrvale. Kontrollis mitu korda üle, kas krapp on täpselt Vikerraadio lainel. Ta teadis, kohe kostab mahe hääl: „Kuulete õnnesoove eakatele sünnipäevalastele…” Maali tundis juba ette, kuis õnnejutt jooksis kuklast varbaotsani. Et teda, vanainimest peetakse ikka meeles! See oli üksikus külas elava memme jaoks äraütlemata tähtis

Aga kena valsimuusika järel tuli eetrisse hoopis tõsise häälega mees, kes ütles: „Lugupeetud eakad sünnipäevalapsed! Vastavalt andmekaitse seadusele on nüüd Vikerraadios keelatud selliste õnnitluste ettelugemine, kus mainitakse ära sünnipäevalapse nimi, vanus ja elukoht. Siiski õnnitleme teid kõiki, sünnipäevalaulu laulab Artur Rinne …”

„Misasja,” ei saanud Maali aru. „Kuidas ei tohi nime öelda? Kuis siis aru saab, keda õnnitletakse… Kellele ma olen halba teinud, et mulle enam õnne soovida ei tohi,” kordas Maali ja tundis kuidas pisarad voolama hakkasid.

Tegelikult oli Maali juba varem maakonna kobrulehes ja ka valla omas näinud imelikke jutte imelikust andmekaitse seadusest. Et inimene peab nüüd ise lehele teada andma kui enese õnnitlemist soovib. „Kus selle häbi ots, kui ma ajalehte lähen ja enda õnnitlemist palun,” arutles Maali.

'Maali teadis, et samanoodi kui Juuli paneb igaks ta sünnipäevaks õnnitluse raadiosse paneb tema Juulile ka. Rääkimata pealinna sugulastest, kes ka raadiosse õnnitlused Maalile – Juulile saadavad. Ja siis memmed kuulavad raadiot ja sünnipäev on erilisem. Maali arvates oli see üks väga ilus Eesti komme.

Aga pill tuli pika ilu järele ning uksest lendas sisse ähmis Juuli. Ta oli püüdnud kolm tundi Vikerraadiosse helistada, selgust saada. Aga kogu aeg telefon kinni. „Viimaks oli seal väsinud ja äranutetud häälega näitsik, ütles, et see lolli seadus on kohe meie enda Eesti seadus, riigikogus tehtud … Telefon olnud kinni sellepärast, et pensionärid üle Eesti helistanud, kurjustanud, vaat sedapsi,” rääkis Juuli. Oli tunne, et ta on kohe valmis sinimustvalge lipu Maali räästaveerest haarama ja Toompeale piketti tormama.

„Maailm puha hukka läinud,” arutasid memmed pärastlõunal. Lõid õunaveini pitsid kokku, et Toompea targad mõtleksid ikka peaga, mitte kõhunabaga ja muudaksid lolle tõlgendusi võimaldava lolli seaduse ära.

Õhtuks oli Juuli vanade guaššvärvide ja tapeedirulli abiga teinud suure loosungi, mille tõmbas Maali antslakollase maja seinale, nii et iga viimane mööduja seda nägi: „Täna on Maali sünnipäev!” „Tutkit, see seadus,” hüüdis Juuli. „Ja pistetagu andmekaitse endale ... teadagi kuhu. Me võime siin ka Vene seaduste järgi elada, kui Eesti omad nii lollid on. Oli Vene aeg s… mis oli, aga inimestele võis vähemasti raadios õnne soovida, ” lisas kuraasikas onu Juulius kui Maalile torti lõikas.

Ja Maali mõtles viimast pisarapoega pühkides, et selle koha pealt on vahel ropu suuga Juuliusel täitsa õigus.