Vene spioonid ja sülearvuti panni all

Oh sa Issanda vits! Milline segadus paari Venemaalt toodud platsmassjublaka pärast.

Nii mõtles tädi Maali kui kuulis raadiost kolmandat korda juttu miskitest Venemaa arvutusmassinatest, mis Eestimaa ajakirjanikud olla Moskvast kaasa toonud. Televiisoris oli neist plastmassjublakatest ka mitu korda räägitud. Lisatud veel juurde, et äkki tahavad venelased neid arvutusmassinaid ka spioneerimiseks kasutada.

„Vaesekesed, rumalukesed, need ajakirjanikud,“ kostis Maali poesabas asja arutades. „Vaja siis Moskvas enesele kingituseks võtta mingit Vene värki. Ju olid vist nii noored inimesed, et ei teadnud, et Vene värk on kõige katkiminevam värk maailmas üleüldse,“ ütles Maali ees- ja vorsti ning juustujärjekord poes oli absoluutselt nõus.

Igal järjekorras seisval naisel olid oma kogemused sellest, kuis nende küljesoojendajad Vene ajal veetsid tunde ja päevi oma Vene autode all. Parandasid ja parandasid, ajasid veel oma närvid krussi nii, et neid tuli ohtra õllega hoolega kasta. Vaat selline vilets värk on Vene värk, mille nüüd kirjatsurad Moskva linnast kaasa tõid. Ju puhta noored ja rumalad ja ei teadnud, mis värk on Vene värk, jõuti ühisele arusaamisele.

Maali igatahes ütles lisaks, et kui nende viletsate arvutusmassinate pärast ikka niipalju jama on ja vaeste mehikeste peasid kiputakse selle untsus Vene värgi pärast maha raiuma, siis tema võiks neid aidata küll. Tema võiks need viletsad Vene värgid enesele võtta. Hea ju panni alla panna, sest muuks nagunii ei kõlba. Maalil oligi just pannialus katki läinud. Ja televiisorist oli Maali näinud, et need arvutusmaasinad olid just pannilause suurused jublakad. Sellised musta värvi ja lapikud, nagu suur raamat.

„Ja kui venelased oma arvutusmassinate abiga mu köögis spioneerida tahavad, lasku aga käia,“ oli Maali lahkusest tulvil. „Spioneerigu siis ära nii president Pätsi kui Arnold Rüütli pildid mu seinal. Ja hakklihasousti retsepti võivad nad ka ära spioneerida, kui tahavad,“ viimast hüüdis Maali nii kõva häälega üle poe, et isegi akna taga terasid nokkivad linnukesed lendu tõusid.

Suure hingega tädi Maali oli igatahes veendunud, et kui kellelgi väga hakklihasousti retsepti vaja, siis tema võib selle ära anda ka ilma spioneerimiseta. Igale venelasele, neegrile, setole või isegi moslemile, naabritest rääkimata. Inimesi tuleb ju aidata kui suur soustihimu põues pitsitab.

Selle jutu peale pööras poetäis rahvast uute ja paremate retseptide arutelu peale. Mis tundus märksa asisem teema olevat kui Vene värgi kirumine.

Jah ilm on ikka ilmeline, mõtles Maali mõni aega hiljem. Alles see oli kui Vene soldat ei lasknud rannarahvast ranna äärde, kartis, et meie spioneerime. Nüüd kardame aga hoopis meie Vene spiooni.

P.S

Aga riigikogust polnud tädi Maali oma nädal aega tagasi saadetud kirjale ikka veel vastust saanud. Ta juba kahtlustas pisut, et äkki see arvutusmassin, millega raamatukogus tädi Maali palvel kiri kirjutati oli ka Vene oma ja praaki täis. Selline mure oli Maalil.