.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
Oh seda uuema aja saunaskäimise piina!
Nii ohkasid Juuli ja Julius, kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.
Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski. Aga millised! Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke, mis oli – priske hind ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui piiblis taevamannat.
Kamalute kaupa.
„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?” Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti. „Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas kotis,” jagasid naabrid tarkusi.
Linnast tulnud noored olid sellise näoga, nagu oleksid konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d, kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid. Julius torkas linnavihad veel korra ka kuuma vette ja keerutas. Need vähesed lehed, mis külge olid jäänud, kadusid nüüd sootumaks.
Sigareid poputatakse
„Jah, on seal supertanklates ja marketites küll imelette ja kappe igasuguse imetoidu jaoks, kogunisti Kuuba sigaritel on omaette luksuskapp, nagu ei teataks, et suitsetamine on kahjulik,” jagas Julius nüüd teistele hiljaaegu linnas nähtud ja kogetud tarkust. „Aga ilusatel ja tervist toovatel vihtadel lastakse lolli peaga raisku minna, neist ei saa isegi korralikku luuda!”
Päev pärast jaani pani Julius igatahes oma vihaäri käima, mis see siis soo veeres korra noaga ära käia ole. Ja suure sildi välja „Värsked vihad 15 krooni tükk”. Alla kirjutas hoopis väiksemate tähtedega ja sulgudesse: „Juliuse tehtud, mitte marketisolk”.
Iga nädal keeras mõni mööduv auto Juliuse juurde sisse ja lahkus vihtadega, mis viha nime väärt.
Laupäevane saunaõlu oli Juliusel nüüd justkui maast leitud.
esmaspäev, 28. juuni 2010
reede, 25. juuni 2010
Brüsseli segadus ja saunaviha ehmatus
Jaanieelne aeg tõi tädi maali e-postkasti ka mõned vastused selt kaugelt Brüsselist. Selle mureliku vorstijuti peale, mis eurosaadikutele saadetud.
Aga, et raamatukogu pandi rahanappuse tõttu kogu jaaninädalaks kinni, jäid Maalil need kirjad Raili juures ka põhjalikumalt tudeerimata.
Aga uued sündmused jooksid peale, justkui oleks neil tuli takus ja vasikasuurused parmud kallal.
Nimelt: ohh seda uuema aja saunaskäimise piina!
Nii ohkasid Juuli ja Julius kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.
Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski.
Aga millised!
Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke mis oli - priske hind. Ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui Piibliloos taevamannat. Kamalute kaupa.
„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?“ Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti.
„Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas ja kotis,“ jagasid naabrid tarkusi.
Noored linnast tulnud aga olid sellise näoga nagu oleks konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid ...
Mis edasi sai, saab teada uuel nädalal.
Aga, et raamatukogu pandi rahanappuse tõttu kogu jaaninädalaks kinni, jäid Maalil need kirjad Raili juures ka põhjalikumalt tudeerimata.
Aga uued sündmused jooksid peale, justkui oleks neil tuli takus ja vasikasuurused parmud kallal.
Nimelt: ohh seda uuema aja saunaskäimise piina!
Nii ohkasid Juuli ja Julius kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.
Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski.
Aga millised!
Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke mis oli - priske hind. Ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui Piibliloos taevamannat. Kamalute kaupa.
„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?“ Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti.
„Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas ja kotis,“ jagasid naabrid tarkusi.
Noored linnast tulnud aga olid sellise näoga nagu oleks konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid ...
Mis edasi sai, saab teada uuel nädalal.
teisipäev, 15. juuni 2010
Mida tädi Maali siis Brüsselisse kirjutas
Et Maalil oli see vorstimure ikka südame peal, sibas ta raamatukokku ja pani raamatukogu Raili abiga kokku sellise kirja:
"Hää Europarlamendi saadik.
Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood ka Eesti Päevalehes ilmuvad. Ja raamatukogu Raili aitab mind pisut selle arvutiasjandusega.
Aga mure on vorstide ja liha pärast. Täpsemalt öeldes selle pärast, et meie vorstitegijad firmad kipuvad sinna sisse panema igasugust lurri ja solki, mitte aga liha. Näiteks seda, mis onu Juliusega peale vorsti ostmist juhtus saate lugeda siit:
ja siit:
Ja nüüd ongi minul Teile suur mure ja küsimus.
Et kui Teie seal Brüsselis olete suutnud ära regulaarida nii kurgi kõveruse ja banaani pikkuse (või oli see vastupidi?), kas siis Teie ei saaks ära reguleerida seda vorstiasjandust. No näiteks niimoodi, et kui ikka liha on vorsti sees vähem kui 50 % siis kellelegi poleks õigust seda petukaupa vorstiks nimetada, sest nii pole ju sugugi mitte aus.
Teie vastust ja hääd seadust ootama jäädes.
Kõike head,
tädi Maali.
maali@epl.ee"
Raili kõbistas hoolega nuppudega ja Maali kiri vorstimurega lendas Tunne Kelami, Siiri Oviiri, Kristiina Ojulandi, Vilja Savisaare, Indrek Tarandi ja Ivari Padari postkastidesse.
Maali küll natuke muretses, et kuidas see arvuti, isegi kui ta nii tark masin on, suudab sel suures Brüsseli linnas need eestlased üles leida, ega Raili lohutas, et suudab küll.
Ohh, siis on hästi, leidis Maali ja läks koju, et oodata tõde ja õigust ja abi sellest tähtsast Brüsseli linnast.
Et vorstitootjad ei saaks maarahvale salaja mingit solki vorsti pähe sisse sööta.
"Hää Europarlamendi saadik.
Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood ka Eesti Päevalehes ilmuvad. Ja raamatukogu Raili aitab mind pisut selle arvutiasjandusega.
Aga mure on vorstide ja liha pärast. Täpsemalt öeldes selle pärast, et meie vorstitegijad firmad kipuvad sinna sisse panema igasugust lurri ja solki, mitte aga liha. Näiteks seda, mis onu Juliusega peale vorsti ostmist juhtus saate lugeda siit:
ja siit:
Ja nüüd ongi minul Teile suur mure ja küsimus.
Et kui Teie seal Brüsselis olete suutnud ära regulaarida nii kurgi kõveruse ja banaani pikkuse (või oli see vastupidi?), kas siis Teie ei saaks ära reguleerida seda vorstiasjandust. No näiteks niimoodi, et kui ikka liha on vorsti sees vähem kui 50 % siis kellelegi poleks õigust seda petukaupa vorstiks nimetada, sest nii pole ju sugugi mitte aus.
Teie vastust ja hääd seadust ootama jäädes.
Kõike head,
tädi Maali.
maali@epl.ee"
Raili kõbistas hoolega nuppudega ja Maali kiri vorstimurega lendas Tunne Kelami, Siiri Oviiri, Kristiina Ojulandi, Vilja Savisaare, Indrek Tarandi ja Ivari Padari postkastidesse.
Maali küll natuke muretses, et kuidas see arvuti, isegi kui ta nii tark masin on, suudab sel suures Brüsseli linnas need eestlased üles leida, ega Raili lohutas, et suudab küll.
Ohh, siis on hästi, leidis Maali ja läks koju, et oodata tõde ja õigust ja abi sellest tähtsast Brüsseli linnast.
Et vorstitootjad ei saaks maarahvale salaja mingit solki vorsti pähe sisse sööta.
esmaspäev, 14. juuni 2010
Lihast priid vorstijupid
Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------------
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab! Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammuli sui vahtima.
Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ja kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleksid need üks ilmaime.
„Jumalukene,” tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vaesekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga taga ajama. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?”
Julius lükkas prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktori-kraadi!” Ja siis kukkus kiruma, koledaid roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas.
Lugu on aga sihuke, et Julius ostnud Kaupluse-Kaarli soovitusel uut vorsti. Pistnud kodus tüki suhu ja siis süljanud kohe välja, sest maitse olnud hullem kui saksaaegsel saepuruleival. Ja liha moodi ei maitsenud üldse.
Tormanud siis poodi tagasi, kus Kaarel suurendusklaasi abiga kile pealt välja lugenud, et liha on selles vorstis küll. Kogunisti kolm protsenti! Julius seda jura ei uskunud. Ostnud hunniku teiste vorstide juppe kaasa, tormanud koju, löönud topeltprillid ette, võtnud suurendus-klaasi kätte. Ja hoidku Issand selle eest, mis ta teada sai!
Suisa solk
„Lihasmagu, kamar, tärklis, sojajahu, lõssipulber, konditustatud kanalihamass ehk kondikraapimise löga…” Kõik see on vorsti sees. „Aga liha – tutkit!” Selline oli Juliuse kui vastse vorstiuuringute doktori resümee.
„Oh sa heldus küll!” lõi Maali kuuldu peale käsi kokku. „Et kui need eurotegelased ja Brüsseli bürokraadid on banaani pikkuse ja kurgi kõveruse ära reguleerinud, siis miks ei saa nad hakkama mõne lihtlabase vorstjupiga? Et oleks ikka selline seadus, mis käseks vorsti sisse panna liha, mitte jahu ja lihapesuvett,” nii arvas Maali. Ja tõttas Eesti eurosaadikutele kurja kirja kirjutama.
--------------------------------------
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab! Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammuli sui vahtima.
Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ja kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleksid need üks ilmaime.
„Jumalukene,” tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vaesekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga taga ajama. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?”
Julius lükkas prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktori-kraadi!” Ja siis kukkus kiruma, koledaid roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas.
Lugu on aga sihuke, et Julius ostnud Kaupluse-Kaarli soovitusel uut vorsti. Pistnud kodus tüki suhu ja siis süljanud kohe välja, sest maitse olnud hullem kui saksaaegsel saepuruleival. Ja liha moodi ei maitsenud üldse.
Tormanud siis poodi tagasi, kus Kaarel suurendusklaasi abiga kile pealt välja lugenud, et liha on selles vorstis küll. Kogunisti kolm protsenti! Julius seda jura ei uskunud. Ostnud hunniku teiste vorstide juppe kaasa, tormanud koju, löönud topeltprillid ette, võtnud suurendus-klaasi kätte. Ja hoidku Issand selle eest, mis ta teada sai!
Suisa solk
„Lihasmagu, kamar, tärklis, sojajahu, lõssipulber, konditustatud kanalihamass ehk kondikraapimise löga…” Kõik see on vorsti sees. „Aga liha – tutkit!” Selline oli Juliuse kui vastse vorstiuuringute doktori resümee.
„Oh sa heldus küll!” lõi Maali kuuldu peale käsi kokku. „Et kui need eurotegelased ja Brüsseli bürokraadid on banaani pikkuse ja kurgi kõveruse ära reguleerinud, siis miks ei saa nad hakkama mõne lihtlabase vorstjupiga? Et oleks ikka selline seadus, mis käseks vorsti sisse panna liha, mitte jahu ja lihapesuvett,” nii arvas Maali. Ja tõttas Eesti eurosaadikutele kurja kirja kirjutama.
reede, 11. juuni 2010
Doktorikraad vorstiuuringutes
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab!
Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammulisui vahtima. Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ning kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleks need üks ilmaime.
„Jumalukene,“ tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vasekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga tudeerima. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?“
Julius lükkas aga prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktorikaraadi!“ Ja siis kukkus kiruma, koledaid ja roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas...
Uuel nädalal läheb edasi.
Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammulisui vahtima. Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ning kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleks need üks ilmaime.
„Jumalukene,“ tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vasekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga tudeerima. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?“
Julius lükkas aga prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktorikaraadi!“ Ja siis kukkus kiruma, koledaid ja roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas...
Uuel nädalal läheb edasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)