esmaspäev, 28. detsember 2009

Tädi Maali lood 2003 - 2009. Esimene valik




Hääd jõulujätku soovides riputan üles ka näiteid lugudest, mis kirja pandud tädi Maali lahkumise järel. Asi nimelt selles, et kuigi lugude peakangelane Maali Paadimaa oli loodetavasti paremas maailmas, käis ta vaim siinkirjutajaga ikka kaasas. Ja nii ma otsisin - teadlikult ja teadmatult inimest, kes võiks EPL-is Maalist tühjaks jäänud koha täita.
Ning vahetevahel mõnd teemat käsitledes jõudsin arusaamisele, et loo kõigi nüansside ja olemuse väljatoomiseks on ainukene võimalus ... võtta mängu tädi Maali kui sümbolkuju.
Nii ka sel korral kui Eesti Post alustas sidekontorite massilist kinnipanekut mõistmata, et riigiettevõttel peaks olema riiklik (mitte ainult äriline) mõtlemine ja et postkontor tähendab maal mitu korda enamat kui pelgalt paika kirjamarkide ostmiseks.

-----------------------------------------------------------------

Kogu tõde tädi Maali salapärasest surmast



EPL 31. august 2007 : http://www.epl.ee/artikkel/398140

Kükametsa küla kolm allesjäänud memmekest vaidlevad lõpmatult, kas tädi Maali suri vanaduse tõttu või hoopis vihastas sedavõrd, et pani trotsi tõttu käed rinnale risti. Ja kui nii oligi, siis keda küll tema surmas süüdistada.

Maali igatahes oli iseloomuga inimene, kuigi jah, mida enam Eesti riik õitses ja edenes, seda rohkem törssi ta läks. Hoolima sellest, et Maali hoidis kogu Vene aja riidekapi sahtli põhja all sinimustvalget lippu ja Pätsi pilti ning oli kindel, et küll vabadus tagasi tuleb. Teinekord varahommikul lehma lüpstes ümises Maali isegi salaja seda armast laulu: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”

Et Maali salapärase surma lugu algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Kükametsa oli kunagi kena Eestimaa küla, kus olemas kõik, mis teeb külast küla. Palju rahvast, kolhoosikontor, kool ja hoiukassa, millele hiljem pandi nimeks pangakontor. Rääkimata poest, apteegist, sidejaoskonnast.


Kinnilöödud akende rida


Millalgi Vene aja lõpul leidis keegi tarkpea, et külakool ei kõlba. Tuleb luua hoopis linna hariduskombinaadid, kuhu lapsed siis bussidega kokku veetakse. Ja Kükametsa külakooli aknad löödi laudadega kinni. Rahvas oli tige ja Maali kõige tigedam. Aga kus sa võimu vastu saad!

Järgmisena läks hingusele kolhoos ja kellele siis kontoritki vaja? Taas aknad laudadega kinni. Edasi tuli apteegi kord. Maalile jäi küll arusaamatuks, kuidas see kena ja puhas asutus, kus Eesti ajast saati tsitramooni ja reumarohtu müüdud, küll korraga euronõuete jaoks nii ebasanitaarseks osutus, et tuli sulgeda. Memmed hakkasid nüüd bussiga linna rohtude järele sõitma. Kirusid ja sõitsid. Paljud nooremad sõitsid üldse minema. Eriti veel siis, kui pangandusreformi käigus pangakontorgi suleti. Taas löödi ka aknad laudadega kinni.

Eesti elu aga muudkui edenes, kuigi Kükametsa oma kümnete kinnilöödud akendega polnud nii õnnetu välja näinud isegi pärast sõda. Mõnigi kord küsis Maali, ise püha viha täis: kas siis sellist Eestit me tahtsimegi? Aga paljuke neid kuuljaid enam külapoe nurgas oligi, kuigi kaupmees oli sinna memmedele istumiseks isegi toolid pannud.

Korraga käis üle Kükametsa uudis kui katkuteade: pood läheb kinni. Poodnikul pole järjekordse kohustusliku euroremondi ja nõuetele vastavate kraanikausside jaoks raha. Nüüd said memmed koos Maaliga ilma asju arutada vaid postkontoris, viimases avalikus asutuses. Arutasidki, kuni Eesti Post teatas sideasutuste tänapäevastamise, et mitte öelda kinnipanemise kavast. Maali käis seepeale kolm päeva mööda küla ja korrutas ühtelugu: “Kas siis sellist Eestit…” Vastamas polnud enam peaaegu kedagi – kes minema sõitnud, kes ära surnud. Vaid laudadega kinnilöödud akende rida piidles memme, kuni äkki oli temagi kadunud. Sootuks.

Kui tädi Maali kolm päeva hiljem leiti, lebas ta surnuna voodil, käed kenasti risti rinnale pandud. Laual oli lõpetamata lahkumiskiri sõnadega: “Minu surmas palun süüdistada…” Lahti jäänud raadiost kostis parasjagu valitsusjuhi raport Eesti arengu ennenägematust edust.

Kõik kutsutud memmed ja taadid Maali-tädi matustele ei jõudnudki. Vahepeal oli ka bussiliine reformitud.

neljapäev, 24. detsember 2009

JÕULUKIRI: Hüvastijätt tädi Maaliga




Sõbrad , hing on täis jõulurõõmu, askelduste tuhinat, isegi praegu öösel ja Maalile mõeldes - aastatetegust lahkumiskurbust. Nii panen siia üles jõulukirja tädi Maalile ajast, mil ta oli juba surnud.
Õnneks tean täna, et iga lõpp on millegi algus. Ning jõuluaeg on paslik aeg mõtlemiseks nii lõppude kui alguste peale. Eriti veel siis kui minnakse, aga mitte igaveseks. Vähemasti hinges.
Lootust, ootust ja imesid soovides.

***



Maali Paadimaa ehk tädi Maali: 2. august 1909 - 17. november 2002

***
EPL 24. detsember 2002: http://www.epl.ee/artikkel/223688


Tere kallis tädi Maali! Kirjutan Sulle ja Sinust viimast korda, sest oled surnud. Magad Loksa surnuaial närtsinud lilledest ja põlenud küünaldest teki all. Aga tegelikult Sa vist päris surnud pole. Vaatan lehti, kuulan raadiot: ikka räägitakse Maalist. Sinust, kes kõike teab, kõikjal on, kelle järgi kõike mõõtma peab.

Maali, Sa olid Eesti Päevalehe kangelaseks kahe aasta jooksul. Nagu president või peaminister. Aga olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ise ütlesid. Jah, peaminister ja president võivad olla. Aga alati on lisaks keegi kõigi poolt armastatu, kelle suu läbi kõneleb talupojatarkus. Kas Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või tädi Maali.
Sind maeti uhkemalt kui presidenti. Neli kirikuõpetajat ja peaaegu kogu küla oli koos. Kogu teenistuse mängis flööt. Justkui huikaks tuul rannamändides. Külas meenutatakse seda helgel häälel ja käega, siuh, silme alt läbi tõmmates.
Su surmaga hakkasid Hara külas imelikud asjad juhtuma. Su pommidega kell, mis kaks sajandit seinal aega oli mõõtnud, läks peast sassi. Hakkas valesti lööma. Pidi lööma üksteist, lõi viis. Naabrimehe auto, millega Sind pidi viimsele teele viidama, hakkas tõrkuma. Ei läinud käima. Nagu tõrguks, et Sa surnuaeda ei peaks minema. Aga Su viimne tee läks läbi tähtsast kohast – Sinu mälestuste ja piltide järgi taastatud surnuaiaväravate alt.
Tean, oled taevas ingel. Sest kes muu kui ingel saaksid olla – puhas, paljasjalgne, vaene, karske olid kogu elu. Ikka kirikuleht tellitud ja palvetund Vikerraadiost kuulatud. Tõusid pool seitse, panid raadio mängima, kuulasid palvust. Talvel, kui suur pime väljas, panid pärast raadio kinni, magasid edasi. Uni oli palve järel magusam.
Käisin Su pisikeses majas suure mere kaldal. Seal - Paadiaial - on kõik korras. Umbes samuti kui esimest korda tulin, sooviga leida tädi Maali, kellest räägitakse nii räimesabas kui presidendi kantseleis, aga keda rääkijaid näinud pole. Kui hakkasime Sind otsima, saime teada: Eestis on neliteist tädi Maalit. Helistasin valdadesse: kas teie Maali on õige Maali? Ebalus, kuni näpp valis Loksa numbri. "Meie Maali on õige. Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad! Minge Maali juurde, ta on elav ajalugu, entsüklopeedia, noh, lihtsalt Maali..."

"Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan surra," ütlesid esimesel korral. Nii läkski. Hoolimata Su minekust on Paadiaial kõik nagu üksnes maal Maali juures olla saab. Puhtas toakeses on ilusad eestiaegsed asjad ja pommidega kell. Päikene piilub üle lumelaamas puude pisikest maja suure mere ääres, väikese aia keskel. Ainult valge tee lõpul ei oota Sa enam tulijaid, silm läbi härmatanud akna piilumas.
Su ristitütar on kass Kuta kenasti ära toitnud. Ja kutsa Pobi pistab tulijaile nina pihku. Kuigi seda, kellele ta kindlasti tahaks oma ninateret öelda, ei tule. Ja Kutal on õhtuti igav. Pole Sind, kellega koos palveraamatust tähti uurida. Sa ju näitasid talle õhtuti, näe: siin on A ja O. Kuta noogutas. Kindlasti oskab ta lugeda, arvasid Sa.
Kass on rinnus, ütlesid, kui haiglasse läksid. Kraapis seest, ajas köhima. Oma viimse päeva hommikul viskasid varbad üle voodiveere, tõusid püsti, kui hakates koju minema, aga minemata jäi. Voodi veerele, silmad kodu poole suunatud, langesidki.
Minu jaoks oli Sinus kõige tähtsam, et virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski. Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde? Talupojatarkus oli igas Su mõttes.
Kui Su vanuse, 92, kogemata 93-ks kirjutasime, teatasid: nojah, pean aasta veel elama, ega lugejaid petta tohi. Elasidki, ei petnud.
Aga meie petsime. Su matuse päeval olime oma ajakirjanikuaskeldustes üle ilma laiali. Ei tulnud meist keegi Sulle lille tooma ega liivapaberina karedaile kätele pai tegema. Jah, elusana oli meil Sind vaja, aga surnuna ... Ju tormame me, ajakirjanikud, tihti tittedena säravate nännide järele. Näpime mullivanne, pildistame staare, kes on kümme korda kaduvamad kui Sina. Vaid harva külastab meid mõte, et tegelikult on Eestimaal miljon kirjutamata head artiklit. Sest igas memmes või taadis on peidus särav tera, mida me tihti üles leida ei oska või ei taha. Aitäh, Maali, et selle mõtte selgemaks saada aitasid.
Palju jäi Sinult küsimata. Veider, sellele mõtleme alati oma lähedasi mattes. Arutleme, millest küll oleks isa või emaga veel rääkinud. Ja nendime: oleks. Ning kordame viga. Ju on inimloomus selline.
Aga oma viimase aasta elasid Sa õnnelikult, sest viimaks oli Jumal saatnud soovitud võimumehe. Senini jätsid võimude käsud täitmata: haakristikänkrat lipu peale ei õmmelnud, punalippu üles ei pannud. Aga elu lõpul läks sinimustvalge lupsti vardasse, sest teadsid: Jumal saatis soovitud presidendi. Lõikasid Rüütli pildi lehest välja, palusid: "Jumal, kui see on sinu tahtmine, siis saab tema presidendiks." Kui rahvas televiisorist presidendivalimisi vaatas ja närveldas, oli Sul rahulik tunne. Teadsid - ju see on Jumala tahe, kui Arnold presidendiks saab. "Las nüüd maarahval ja rannatüdrukutel olla ka oma president," leidsid möödunud jõulude ajal, silm säramas.
On tunne, et praegu istud Sa pilveveerel ja liigutad hoolega oma paljaid varbaid, mille tatsumine köögipõrandal senini kõrvus kajab. Tean: Sa tuled tagasi. Kuigi Sul on siis teine nimi. Ja kui Su pajatused jõuavad rahvani teises kanalis, jääd Sa ikka alles. Sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Aitäh, et Sa olemas oled. Kauneid jõule, tädi Maali!

***

Tädi Maali teab ja arvab
Tädi Maali mõtteid Eesti Päevalehe artiklitest:
  • Euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Neid ei sööks vist isegi naabrinaise kits. Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise - euroliitu ronida. Aga eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat Euroopat saada. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit.
  • Kas te Jumalat usute... Ega ma küsi enese pärast, mina ei pea seda teadma... Ma küsin Jumala pärast, et Jumal ikka teaks, kas te teda ka usute.
  • Jumal on mind nii julgeks loonud, et ma ei karda midagi. Saada või keskööl kesk Tallinna linna, ikka ei karda.
  • Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju ma olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi.
  • Ma seisan ilma viina ja karskusseltsitagi! Aga, see viin on ikka vist nii vastik asi, et seda peab muudkui teistele pakkuma. Muidu ei lähe vist kurgust alla. Aga näe magus tort leiab pakkumatagi suu üles.
  • Vene piirivalvurid olid kõige aremad inimesed üleüldse, seisid muudkui seljaga piiri poole ja kartsid bandiiti.
  • Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!
P.S. Aga porgandipeenrad jäidki meil Sinu aias rohimata, kuigi lubasime. Ja selle pärast on häbi.

kolmapäev, 23. detsember 2009

Tädi Maali lood 2001 - 2002. Teine valik katkendeid.

Jõuluimede ootuses teine osa olnust.

***

Meri andis tädi Maalile meresea ja jändriku puu, aga elukaaslast ei andnud

EPL 09. juuli 2001: http://www.epl.ee/artikkel/195316



Tädi Maali teab: kui ilm on hukas ja kodus puudus käes, mine mere äärde. Meri ikka midagi annab.
Kaks korda on meri Maalile suisa õue peale tulnud. "Puud kõikusid kui mastid mere sees," räägib Maali. Mullu, kui Maalil hakkas pliidipuudest kitsas kätte tulema, saatis meri ta õue alla ühe jändriku kasenoti. Nii suure, et mitu meest pidid seda köite ja autoga vedama. Nott pandi Maali kuuri kõrvale. "Kogu aeg oli suur hirm, et meri võtab noti tagasi," räägib Maali. Õnneks ei võtnud.
Külamees tuli Maali notti tükkideks lõikama. Mees lõikas ja kirus. Merd kirus selle eest et, meri jändriku noti just Maali õue alla lükkas. Ja Maalit selle eest, et Maali pidi seda jändrikku notti nägema ja enesele krahmama. Mees praganud Maaliga, et ära enam tormi järel mere äärde mine! Aga kus saab rannarahvas jätta mere äärde minemata. Kunagi ei tea ju, mida meri annab.
Ükskord aastate eest andnud meri nii-ilmatuma-pika meresea.
"Kui pika?"
Nii-ilmatuma-pika, teab Maali täpselt. "Aga kas oli ikka siga või hoopis hüljes," ei jäta ajakirjanik.
"Ei olnud hüljes," läheb Maali pisut turri. "Ei olnud! Oli nii-ilmatuma-pikk meresiga ja musta värvi haav olnud külje sees."
Külarahvas takseerinud siga ja leidnud, et süüa ei sünni. Siga keedetud seebiks. Nii-ilmatuma-palju rasva olnud sea sees.
Saanud hea seep, pesnud hästi, vaid selle nii-ilmatuma-pika sea lõhn olnud küljes. Kui selle seebiga pestud riided selga panid, ütles Haral igaüks, näe, sealõhn, seaseebiga pestud.
Lisaks on meri tormiga piirituselaste välja andnud. Maali vend, see, kes vilistada oskas, aga laulda ei osanud, sai kord merest kaks kümneliitrist piirituseplekki kätte.

Mida aga pole elu ega meri Maalile andnud, on mees. "Ma pole meest tahtnudki," ütleb Maali ja silmad pilluvad iseteadlikke välgunooli. Siis selgitab, et isa suri noorelt. "Muretsesin, et kuhu siis ema jääb, kui ma ära lähen. Et ema jääb üksi." Maali ei jätnud ema üksi, mehele ei läinud.
Seda rääkides liigutab tädi Maali keskendunult oma paljaid varbaid. Selgitab, et paljajalu peabki käima, siis tuleb tervis. Üheksakümmend aastat paljajalu käinud Maali jalad pole kunagi katki läinud. Ja kui haiglas tuldi villaseid sokke pakkuma, põlgas Maali need ära. Ka virisejaile soovitab Maali paljajalu käimist. Ravib tigedust hästi.
"Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi."
Maalis pole tigedust ollagi. Ainult muretseb pisut, et äkki ta läheb nüüd uhkeks kui temast kogu aeg lehes kirjutatakse.
Paraku ei tea tädi Maali, et kuidas see uhke olemine käib.

***


Kuidas tädi Maali süstist ja punalipust keeldus

EPL 21. august 2001: http://www.epl.ee/artikkel/87503

Ööl vastu taasiseseisvumispäeva nägi tädi Maali und. Tuleb ajakirjanik sisse, aga tema ei saa kilukarpi lahti ja kilud jäävad puhastamata. Kus selle häbi ots!
Ja hommikul kolistaski kirjatsura ukse taga, nagu unes ennustatud... Maali oli parasjagu ühe naabrinaise ära saatnud ja teisega juttu heietama jäänud. Riik ju vaba päeva andnud, ei oska sellega midagi tarka peale hakata. Kui just sinimustvalge heiskamine välja arvata.
PISITUNNE PISILIPP. Mis Haral kümne aasta eest toimus, siis kui Eesti vabaks sai? Midagi ei toimunud, mäletavad naised hästi. Veel paremini on Maalil meeles see, kui sakslased neljakümne esimesel sisse tulid.
Siis teinud Maali juures koos isaga suvitanud pisikene Singi Tunne ( nüüdse nimega Tunne Kelam) enesele paberist pisikese sinimustvalge lipu. Pistnud lipu pisikese pulga otsa. Siis seisnud Tunne tädi Maali väravas ja muudkui lehvitanud oma pisikese lipuga sakslastele. Lipp olnud veel lehvitamise järelgi mõnda aega alles.
Suured lipumastid pandud Hara küla taluõudesse aga Pätsu aegu, siis kui käinud suur kodukaunistamise ja nimede eestindamise kampaania. Sel ajal saanud Maali perekonnnimest Pootsman ka Paadimaa.
KÄSUVASTANE KAVALUS. Sellest ajast kui sinimustvalged ära keelatud, polnud tädi Maali peres tükk aega mitte ühtegi lippu. Sakslased nõudnud küll, et tehku igaüks enesele ise Saksa lipp valmis. Mõnel ustavamal saksalemburil olnud sellega hulk tegemist. Keeruline lipp olnud. Eks püüa seda haakristi nõuetekohaselt kangale õmmelda. Kärtsuta risti kui ämblikku, ikka õigesse paika ei lähe.

Vene ajal nõutud küll lippu, mäletab Maali. Ent kõigi nõudmistega on Maalil oma kavalus. "Vene ajal olid muudkui käsud. Üks teise otsa. Küll käsutatud kolhoosidesse ja tont teab kuhu. Aga ega siis esimese käsuga ei maksa kaasa minna. Vaat kui tuleb juba teine ja kolmas, siis peab liigutama hakkama," kostab Maali.
Näiteks käsutatud Maalit mitu korda kohustuslikule süstitegemisele ehk vaktsineerimisele. Maali ei teinud esimest käsku kuulmagi. Teise ja kolmandama ajal ajanud aga jalad ja käed vastu. "No jätke mu ihu rahule. Puha terve inimene ju! Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!"
Maali pidaski ilma kohustusliku süstimiseta vastu kuni sai kaheksakümneviieseks. Siis murdis haigus ta maha. Ja Maalile tehti süsti. Valus polnud. Aga naha rikkus ära.

teisipäev, 22. detsember 2009

Tädi Maali lood 2001 - 2002. Esimesed katked


Jõuluaegseks lugemiseks saavad siia nüüd üles väljavõtted tädi Maali lugudest aastail 2001 - 2002 koos linkidega originaalide täpsema tudeerimise tarvis. Jõululaupäev toob lisaks seitsme aasta taguse jõulukirja tädi Maalile, kes oli siis juba taevas.

***











Miks tädi Maali euroõuna ja euroliitu kardab

EPL 04. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/84294

Paljaste jalgade tatsudes astub tädi Maali kööki, toob taldriku õuntega. Ilusad Eesti õunad. Paneb taldriku, pots, kesk lauda, sinna, kus laiutab 30. mai Eesti Päevaleht koos suure Maali-tädi pildiga.
EPL-i sai Maali Loksalt, külanaised tõid, kui kuulsid, et Maali lugu lehes. Õunad sai Maali naabrinaiselt. Tollele hea meel ubinaid Maalile tuua, muidu lähevad hukka või sööda kitsele ära.
Eesti õuna haukab Maali küll, euroõuna ei taha. Suisa pelgab. Maali teab: euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Maali kardab, et euroõunu ei sööks vist isegi naabrinaise kits.
Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise ronida. Nii arvab Maali euroliidu kohta, mis euroõunu kasvatab. Ja mis sealt liidust otsida, rannas jääb elu ikka samaks. Vanasti käis Maali lestavõrke panemas. Keegi ei küsinud luba. Aga nüüd niisama kalale ei saa. Nüüd aetakse muudkui lubasid taga, teab Maali. Ohkab, tõstab näpu püsti: kitsendused muudkui tulevad, plaanid ja kitsendused.
Nojah, eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat saada, arvab Maali Euroopasse punnimise kohta. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit. Naabritaat olla ka öelnud, et inimesed ootavad küll aina paremat aga ise on nii kurjad. Mis küll jumal nende nii kurjade inimestega peale hakkab, küsib Maali, paneb käed kokku.
Kurjus ja tigedus olla nüüd moeasi. Maalil on selle moega tükk tegemist. Ta ei tunnegi ühtegi kurja inimest, kelle peale võiks tige olla. Maali on paar korda püüdnud mõne inimese kohta halvasti mõelda. Aga ei tule hästi välja. Pärast on isegi selle halvasti mõelda püüdmise pärast paha olla.

Äkki heliseb mu mobiiltelefon. Räägin. Maali suu läheb krussi kui küsimärk. Juba ta päribki.
"Aga kust see inimene teadis, et sa just minu juures oled? Miks ta näiteks sulle naabrinaise juurde ei helistanud?"
Olen tükk aega tumm kui kala. Kostan: keeruline värk. Sama keeruline kui raadio. Maali ütleb, et raadios pole midagi keerulist, lained tulevad, masin püüab nad kinni. Maali on kõva raadiokuulaja, aga Eesti edukat eurolaulu pole ta kuulma juhtunud. Ja üleüldse ei lähe see euroasi talle korda. Maali muretseb inimeste, mitte liitude ja laulude pärast.
***
Tädi Maali ja tähtis poliitika

EPL 11. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/84611


Tädi Maali lööb ajalehe lahti. Loeb. Tädi Maalile jäävad poliitilised kemplused segaseks. See on küll selge, et virisemist ja õelust on maailmatuma palju.
Tädi Maali mäletab: kord valimiste eel või järel teinud üks provva kauplusauto juures hirmsasti propagandat. Muudkui virisenud ja otsinud kõigi valitute vigasid. Maali öelnud, et mis siin viriseda ju me oleme seda ise tahtnud. Ise valinud ka.
Provva vihatanud jutu peale nii hirmsasti et jätnud autopoes käimise järele. Läinud hoopis mitu kilomeetrit kaugemale, Loksale.
Teised naised arutanud edasi. Et oleks pidanud ikka Arnold Rüütli valima. Miks siis, küsinud teine vastu, kõik ju ühed sulid! Aga Rüütel on vähemasti ilus, arvanud seepeale esimene. Rüütlist rääkides lööb Maali silmis kaval tuluke põlema.
Rüütel olla viisakas ka, nagu tädi Maaligi. Tädil on meeles, et kuis ta käis tööajal kodus lehma lüpsmas. Siis polnud aega kodus süüa.
Tädi Maali haaras leivatüki pihku ja kimas rattaga tagasi. Sõidu ajal näris kannikat. Kui aga keegi teepeal vastu tuli, võttis tädi Maali leivatüki suust ja peitis pihu sisse ära. Siis ütles vastutulijale kõva selge ja ilusa häälega "Tere!" Siis pani leiva suhu tagasi ja sõitis edasi. Täis suuga ei sobi ja rääkida.

Ajalehed ja kirjad toob tädi Maalile kohale üheksa aastana postiljon Ken. Ta on postitalu perepoeg. Koputab kenasti uksele, annab posti üle. Järgneb traditsiooniline etendus. Maali ütleb kõva häälega aitäh ja kaob taha tuppa.
Ken teeb näo, et ta ei tea, mida Maali sealt otsib. Siis tuleb Maali tagasi, komm või školaaditükk pihus. Keni naeratus siilipea taustal venib kõrvadest veel kaugemale. Nüüd on tema korda aitäh öelda. Kenile meeldib Maalile lehti ja kirju viia.
Õhtul, kui Maali jälle lehte loeb, hüppab kass Kuta Maali sülle. Vaatab targa näoga ajalehte. Maali näitab kass Kutale: "See on A-täht, see on B, jääb meede või?"
Kass Kuta ei näita välja, kas Maali õpetus külge jääb. Aga ju miskit on ikka jäänud. Mille muu pärast siis kass Kuta ka järgmisel õhtul tädi Maali sülle ja ajalehe ligi poeb. Ja targa pilguga vaatab.
Üle-eelmisest sajandist pärit pommidega kell tädi Maali seinal köhatab ja hakkab lööma. Viisakas kell on, omasid ei löö. Aga aega näitab täpselt.
***
Haige Maali ja bandiidi passijad
EPL 18. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/85022



Tädi Maalil on suur mure: Kuidas kass Kuta n-ü-ü-ü-d süüa saab? N-ü-ü-ü-d tähendab aega, mil Maalit pole oma pisikeses mereäärses kodus. Maali on haiglas ja haige. Väga haige, ütleb doktor Aleksander Ojaveer.
Maali aga särab Loksa haigla palatis päiksena. "Pole häda tuhkagi," kõlab Maali (91) hääl üle vaiksete palatite kui ta ajakirjanikku nähes justkui vedrust visatuna püsti kargab. Selgub, et Maali nina sai natuke rohu ja mullaga kokku. See juhtus kui Maali pea läks õue peal sassi, teadvus kadus ära. Maali kukkus pikali. Püüdis koju roomata. Hea, et naabrid nägid, aitasid.
Maali poetab kostiks saadud šokolaadi sahtlisse, lükkab lugemiseks antud ajakirjavirna kõrvale. Näib reipam kui kõik seninähtud patsiendid kokku. "Süda," ütleb doktor tõsiselt.

Maali loodab väga, et saaks Jaanilaupäevaks koju Harale, mere veerde. No mida erilist siis Jaanipäeval Haral tehakse?
"Ah, ei midagi erilist," ütleb Maali kogu tõe, mille pärast koju tahab. Kõik on tavaline. Kes teeb lõket, kes kärsatab niisama vorsti. Sellepärast Maali koju tahakski, et kõik on täpselt nii nagu alati, nagu peab. Ja kass Kuta saaks toidetud.
Praegu võib igaüks rannas tuld teha. Aga venelane (loe: piirivalvur) varem randa ei lasknud, meenutab Maali. "Kartis kogu aeg bandiiti, venelane ei lubanud mul isegi külarahvale öelda mitu särki ma piirivalvele ära pesin." Olevat üleliiduline saladus, kui mõni teada saab, mitu meest kordonis bandiiti passib.
"Aga mis siis teen kui külarahvas näeb mu nööri pealt, et mitu piirivalvuri särki kuivab ja ise kokku loeb, " küsinud Maali siis bandiidi passijalt. Piirivalvur ei teadnud. Läinud kordonist ja Moskvast järele küsima. Küsima jäänudki.
Aga kas jaaniööl sõnajalaõit ka otsitakse? Mida, vaatab Maali mulle otsa. Sõnajalg rannakivide klibu vahel? Hara rannarahvas oskab sõnajalaõietagi õnnelik olla.

esmaspäev, 21. detsember 2009

Tädi Maali tuli kui jõuluime



Hääd sõbrad!


Jõuluime on juba sündimas. Tagasihoidlik tädi Maali blogikatsetus pälvis esimese päevaga suure tähelepanu. Poolsada ja veidi enamgi külastust lõunaks. Õhtul sadakond!
Lisaks on seda on kommenteeritud nii Facebookis kui saadetud meile ja tervitusi tädi Maali ametlikule aadressile: maali@epl.ee .
Millest on ju tegelikult väga hea meel, sest kinnitust sai lootus, et tädi Maali läheb meile korda ja on tähtis.

Eriti armas oli Maaleht, kus kirjutati:
"Tädi Maali hakkas blogi pidama. Nüüdsest on huvilistele kättesaadav tuntud arvamusliidri ja külaeluekspert tädi Maali veebipäevik. Esimeses sissekandes meenutab Maali, kuidas kunagi presidendile kirja kirjutas: “Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema …”
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kuidas see kõik oli, saab lugeda tädi Maali veebipäevikust..."
Täpne link on siin: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kylauudised/tadi-maali-hakkas-blogi-pidama.d?id=28019509

Aga Eesti Päevalehe, tädi Maalile kõige kodusema ja olulisema ajalehe online küljel on postitused nähtavad järgmise lingi alt: http://www.epl.ee/?lk_id=1012&blogija=156 . Eriti armas see, et tädi Maali on liigitatud ühiskonnaelu eksperdi kategooriasse :-) .

Ja Teet Koitjärv tutvustas mulle tädi Maali Soome sugulast või pigem isegi kaasteelist. Ta kirjutas: "Suurepärane! Kas sa tead, et Tädi Maalil on ka Soomes sugulane - Pihtiputaan Mummo! http://www.pihtipudas.fi/mummo/ "

Ja on veel selline leht nagu Blogileht, ilmub igal kolmpäeval. Sinnagi sattus Maali pauhti sisse : http://www.blogileht.ee/issue/view/poliitika . Poliitikarubriigi ja puha. Nagu oleks või Ansip või Ilves. Aga tema ju lihtsalt lihtne rannatüdruk.

Jõuluajaks riputan siiasamma blogisse üles veel lugusid tädi Maali eelmisest elust Eesti Päevalehes. Ikka selleks, et tema mõtete ja tegudega ja olemusega paremini tuttvaks saada. Ja et aega, mis on jäänud Maali taastuleku päevani, 4. jaanuarini sisukamalt sisisustada.

pühapäev, 20. detsember 2009










Tädi Maali kirjutab, koob, usub jumalat ja on õnnelik

Selline lugu ilmus Eesti Päevalehes 30. mail 2001. Ja sellest kõik algaski. Seepärast tasub see ka uuesti läbi lugeda. Ning siinkohas ei hoia ma tagasi au ja kiitust Enno Tammeri, toonase Eesti Päevalehe uudistejuhi aadressil, sest just tema oli see, kes mulle tädi Maali mõtte pähe pani. Ja soovitas selle legendaarse tädi üles otsida.

***


"Lp Herra president...," kirjutab enam kui üheksakümnese memme pahklik käsi ümbrikule. Siis peatub hetkeks. Parandab sõna "president" algustähe suureks: "President."
Ja alla aadress: "Tallinn". Enamat presidendi elukoha kohta tädi Maali ei tea. Aga kindlasti läheb kiri kohale. Tallinnas ju kõik teavad, kus elab president...
MAALI JA KIRI PRESIDENDILE. Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema ...
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kõik algas sellest, et Maali loeb kirikulehte Eesti Kirik, kus oli Meri kirjutis küüditamisest ja küüditamisega seotud mälestustest.
Maalil oli kodus kaks Siberist ristiisalt saadetud pilti. Maali ei osanud pilte kellelegi anda ja mõtleski, et saadab Merile. Meri ju tark mees, küll teab, mis piltidega peale hakata. Ja kiri läks kohale, mis sest, et aadress peal stiilis - maale, vanaisale.
Selliseid ajaloolisi pilte pole keegi kunagi varem Merile saatnud, öeldakse Kadriorus. Maali alleshoitud pildid antakse okupatsioonimuuseumi hoiule.
Õnneks läks küüditamine minust mööda, ütleb Maali, paneb oma käed kokku ja vaatab kaugele.
MAALI JA TUNDMATU EESTLANE. Tädi Maali on tuntuim eestlane. Kõik räägivad Maalist. Alates presidendist ja lõpetades külapoe räimesabas seisjatega. Maali on midagi enamat kui lihtsalt tädi. Maalist on saanud keskmise eestlase sümbol. Paraku vaid vähesed on Maalit näinud.
Sest Eestis elab vaid 14 Maalit, kes on tädi-eas.

Milline neist on see õige? Just see, keda meie Maalina kujutleme.
Kas see on Maali, kes elab muinasjuttude ja unenägude suure mere ääres, väikeses majas? Kas see on Maali, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see on Maali, kes usub jumalat? Kas see on Maali, kelle õues on sirelipõõsas ning köögiaknal kass? Kas see on Maali, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning kindlasti ka pommidega kell?
MAALI JA ELAV AJALUGU. "Hallo," kostab telefonitorusse. Eesti Päevaleht soovib teada, kas teie valla Maali on see õige Maali? Valdadest kostavad ebalevad vastused. Kuni näpp valib Loksa numbri.
"Absoluutselt õige!" kilkab hääl vallavalitsusest telefonitorusse. "Meie Maali on see õige Maali. See Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad... . Jah, see on see õige, see päris! Just selline, keda Lennart Meri mõtles kui tädi Maalist rääkis!"
Seda, et Maali on päris Maali kinnitab ka Maali külavanemast naabrimees. Ja naabrimehe poeg. "Minge loomulikult Maali juurde, ütleb ka külarahvas, ta on meie elav ajalugu, entsüklopeedia, noh lihtsalt Maali."
MAALI JA JORJENIAED. "Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan ka surra," ütleb Maali Paadimaa (92) oma pisikeses Paadiaia talus, Hara külas, suure mere ääres.
Kõik on Maali juures täpselt nii, nagu üksnes maal tädi Maali juures olla saab. Maali aed on pisike ja puhas. Kuigi ma täpselt ei tea, milline näeb välja jorjen, on Maali aed paksult jorjenitunnet täis.
Maali vanaisa tegi Kolga mõisa krahvidele laevu. Sellest talu nimi. Kui Maali oli kolmene, ehitas ka isa koduõues männi all laeva.
Tädi Maalil on kass Kuta. Kuta istub tihti köögiaknal. Ukse kõrval seisab kepp. Maalil on haiged jalad ja head silmad. Ta ütleb, et paneb senini prillide abita niidi nõela.
MAALI JA POOLSADA KILOMEETRIT LINU. Maali on elu aeg kangast kudunud. Küll vaipu, küll linu, küll rätte. Oh oleks need kõik alles, saaks õige pika tee, arvab Maali. Siis oleks seda õige mitu kilomeetrit.
Kui mitu? Arvutame. Leiame, et poolsada kilomeetrit tuleks ära küll. Umbes sama palju kui Hara külast Tallinna. Varem, siis kui Maali jalgrattaga pealinnas käis, oli tee pikem. Nüüd õgvendati veidi.
Maali tahaks ka praegu kududa. Aga ta kardab, et ei pääse kangastelgede alt välja. Telgede alla peab Maali pugema selleks, et paljud pisikesed, kuid kangakudumiseks tarvilikud niidid kokku sõlmida. Seda saab teha vaid telgede all.
Kui Maali telgede alla kinni jääks, on vaid üks võimalus: saagida teljed Maali ümbert.
See oleks nali küll, kui külarahvas tuleks kangastelgi minu pealt saagima, ütleb Maali. Ja naerab suure häälega. Maalil on kõva ja kõlav hääl.
MAALI JA PIIRIVALVURITE AUK. Pärast sõda hakkas Maali piirivalvuritele pesu pesema. Tõi hunniku koju, küüris, lobistas. Tänu Maali pesupesemisele sai Hara küla rahvas randa minna.
Maali läks nimelt kordonisse anuma, et pesu pesen puhtaks, aga loputada ei saa. Teil ju piir mu maja juurest kinni. Otse õue tagant mere veerest jookseb see piiririba, mille peale ei tohi hiirgi astuda ega vihm langeda. Pealegi veel okastraat ka piiririba ees. Kuis ma vaene talunaine siis mereranda pääsen, et pesu loputada...
Teinudki piirivalvurid siis Maali anumise peale okastraati väravamulgu. Hiljem puges kogu külarahvas Maali loputusmulgust randa ujuma. Lehmad aeti ka randa.
Õhtul, kui rand rahvast ja lehmadest tühi oli, võttis Maali põrandaharja ja pühkis liivase piiririba pealt kõik jäljed ära. Et pahandust ei tuleks.
MAALI JA VIKERRAADIO HOMMIKUPALVUS. Maali usub jumalat. Igal hommikul pool seitse Vikerraadio eetrist kõlav hommikupalvus on Maali lemmiksaade. Ta teeb kell kuus hommikul raadio lahti, saab teada päevauudised ja maakonnauudised. Siis palvus. Tükike jumalasõna on toeks terve päeva.
Maali käiks alati ka kirikus, kui jalad kannaksid. Aga nüüd on nii, et kui kirikuõpetaja läheb pühapäeval Loksale, siis võtab Maali autoga kaasa.
Talvel, kui on pime, paneb Maali pärast palvust raadio kinni. Jääb jälle magama. Nii vara ja pealegi pimedas pole ju midagi peale hakata. Palve järel tuleb Maalil hea ja sügav uni. Maali pommidega kell, mis pärineb aastast 1882 laulab tädi Maalile unelaulu. Tiks- toks.
MAALI JA PRESIDENDIKANDIDAAT SINK – KELAM. Kui Maali oli pisike, suvitas nende juures Singi pere. Sinkide isa Peeter joonistas. Maalil on senini tema maal seina peal. Sinkidega oli kaasas ka pisikene perepoeg Tunne, kes hiljem oma nime Kelamiks muutis. Maali mäletab, et siis olnud Tunne kangesti arg poiss. Ei julgenud piimamannergut pimeda sauna uksest sisse tõsta. Nüüd on Tunne palju julgem, arvab Maali. Nüüd tahab kogunisti presidendiks saada.
Tollase arguse eest pidi Maali peaaegu jätma Tunnele maasika andmata. Aga hiljem ikkagi andis. Tunne sõi maasika ära.
MAALI JA LIBE LUMEHANG. Talvel pidi Maali peaaegu, et lumehange külmuma. Komberdas põdurate jalgadega õues. Libises ja kukkus hange. Püsti enam ei saanud. Tee libe, hang pehme.
Aga hange surra Maali ei tahtnud. Maali hakkas huikama. Huikas, aga keegi ei kuulnud. Siis hakkas roomama. Otse läbi lume ja hange kuni kirsipuuni välja. Roomas, kuni sai käe kirsi tüve vastu. Siis upitas end puu najal tasapisi püsti. Ja läks tuppa tagasi.
MAALI JA SUUR ÕNN. Kord andis Maali raadiole intervjuu. Ütles, et temal pole muret, saab pensioniga ilusti hakkama. Pärast olnud külanaised maailmatuma tigedad, et mis imeraha Maalile Toompealt antud on?
Kuis ta saab küll pensioniga rahul olla. Et kuis saab üks inimene üleüldse kogu aeg rahul ja õnnelik olla. Aga Maali lihtsalt on. Rahul ja õnnelik. Virisegu vähem ja tehku rohkem tööd, ütleb Maali lörisejate kohta. Ja kui muidu ei saa, mingu kasvõi sohu marjule, annab Maali head nõu.
Ja see ongi kogu lugu. Tavaline lugu tavalisest Maalist, keda me kõik tegelikult juba ammu tunneme.
Maali lubas ka tulevikus Eesti Päevalehes arvata ja elust vesta. Reporterid lubasid Maali porgandipeenra ära rohida.

Tere!
Et kõik algusest peale ja ausalt ära seletada, tuleb alustada sellest, et Eesti Päevaleht saab peagi uutmoodi ja värskema veebi, kus on muuhulgas ka palju blogisid.
Ja nii siis hää kolleeg, veebiga palju pusiv Kristjan Jõevere minult pärima tõttaski, et kas ma tahaks oma blogi teha. Ei osanud selle peale hetkel kohe miskit tarka kosta.
Mõtlesin, mis mõtlesin ja jõudsin pisikese selguseni. Arusaamiseni, et kui juba blogi pidada, siis pigem tädi Maali kui minu enese oma. Sest tema - tädi Maaliga on seotud nii mõndagi minu kui ka Eesti Päevalehe loost. Ja pealegi: tädi Maali tuleb Eesti Päevalehte tagasi. Täpsemalt saab lugeda 4. jaanuaril 2010.
Seniks aga vanemaid mälestusi ja pildikesi, mis peaksid vastama ka küsimusele - miks on tädi Maali väärt sellist imelist juhtumust nagu taassünd. Ja kindlasti võiks see kõik, mis kirja saab ka aidata meil selle imelise tädi Maaliga paremini tuttvaks saada. Sest ta on seda väärt. Ja me kõik vajame tädi Maalilt. Miks, eks lugege edasi.