Tädi Maali kirjutab, koob, usub jumalat ja on õnnelik

Selline lugu ilmus Eesti Päevalehes 30. mail 2001. Ja sellest kõik algaski. Seepärast tasub see ka uuesti läbi lugeda. Ning siinkohas ei hoia ma tagasi au ja kiitust Enno Tammeri, toonase Eesti Päevalehe uudistejuhi aadressil, sest just tema oli see, kes mulle tädi Maali mõtte pähe pani. Ja soovitas selle legendaarse tädi üles otsida.

***


"Lp Herra president...," kirjutab enam kui üheksakümnese memme pahklik käsi ümbrikule. Siis peatub hetkeks. Parandab sõna "president" algustähe suureks: "President."
Ja alla aadress: "Tallinn". Enamat presidendi elukoha kohta tädi Maali ei tea. Aga kindlasti läheb kiri kohale. Tallinnas ju kõik teavad, kus elab president...
MAALI JA KIRI PRESIDENDILE. Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema ...
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kõik algas sellest, et Maali loeb kirikulehte Eesti Kirik, kus oli Meri kirjutis küüditamisest ja küüditamisega seotud mälestustest.
Maalil oli kodus kaks Siberist ristiisalt saadetud pilti. Maali ei osanud pilte kellelegi anda ja mõtleski, et saadab Merile. Meri ju tark mees, küll teab, mis piltidega peale hakata. Ja kiri läks kohale, mis sest, et aadress peal stiilis - maale, vanaisale.
Selliseid ajaloolisi pilte pole keegi kunagi varem Merile saatnud, öeldakse Kadriorus. Maali alleshoitud pildid antakse okupatsioonimuuseumi hoiule.
Õnneks läks küüditamine minust mööda, ütleb Maali, paneb oma käed kokku ja vaatab kaugele.
MAALI JA TUNDMATU EESTLANE. Tädi Maali on tuntuim eestlane. Kõik räägivad Maalist. Alates presidendist ja lõpetades külapoe räimesabas seisjatega. Maali on midagi enamat kui lihtsalt tädi. Maalist on saanud keskmise eestlase sümbol. Paraku vaid vähesed on Maalit näinud.
Sest Eestis elab vaid 14 Maalit, kes on tädi-eas.

Milline neist on see õige? Just see, keda meie Maalina kujutleme.
Kas see on Maali, kes elab muinasjuttude ja unenägude suure mere ääres, väikeses majas? Kas see on Maali, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see on Maali, kes usub jumalat? Kas see on Maali, kelle õues on sirelipõõsas ning köögiaknal kass? Kas see on Maali, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning kindlasti ka pommidega kell?
MAALI JA ELAV AJALUGU. "Hallo," kostab telefonitorusse. Eesti Päevaleht soovib teada, kas teie valla Maali on see õige Maali? Valdadest kostavad ebalevad vastused. Kuni näpp valib Loksa numbri.
"Absoluutselt õige!" kilkab hääl vallavalitsusest telefonitorusse. "Meie Maali on see õige Maali. See Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad... . Jah, see on see õige, see päris! Just selline, keda Lennart Meri mõtles kui tädi Maalist rääkis!"
Seda, et Maali on päris Maali kinnitab ka Maali külavanemast naabrimees. Ja naabrimehe poeg. "Minge loomulikult Maali juurde, ütleb ka külarahvas, ta on meie elav ajalugu, entsüklopeedia, noh lihtsalt Maali."
MAALI JA JORJENIAED. "Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan ka surra," ütleb Maali Paadimaa (92) oma pisikeses Paadiaia talus, Hara külas, suure mere ääres.
Kõik on Maali juures täpselt nii, nagu üksnes maal tädi Maali juures olla saab. Maali aed on pisike ja puhas. Kuigi ma täpselt ei tea, milline näeb välja jorjen, on Maali aed paksult jorjenitunnet täis.
Maali vanaisa tegi Kolga mõisa krahvidele laevu. Sellest talu nimi. Kui Maali oli kolmene, ehitas ka isa koduõues männi all laeva.
Tädi Maalil on kass Kuta. Kuta istub tihti köögiaknal. Ukse kõrval seisab kepp. Maalil on haiged jalad ja head silmad. Ta ütleb, et paneb senini prillide abita niidi nõela.
MAALI JA POOLSADA KILOMEETRIT LINU. Maali on elu aeg kangast kudunud. Küll vaipu, küll linu, küll rätte. Oh oleks need kõik alles, saaks õige pika tee, arvab Maali. Siis oleks seda õige mitu kilomeetrit.
Kui mitu? Arvutame. Leiame, et poolsada kilomeetrit tuleks ära küll. Umbes sama palju kui Hara külast Tallinna. Varem, siis kui Maali jalgrattaga pealinnas käis, oli tee pikem. Nüüd õgvendati veidi.
Maali tahaks ka praegu kududa. Aga ta kardab, et ei pääse kangastelgede alt välja. Telgede alla peab Maali pugema selleks, et paljud pisikesed, kuid kangakudumiseks tarvilikud niidid kokku sõlmida. Seda saab teha vaid telgede all.
Kui Maali telgede alla kinni jääks, on vaid üks võimalus: saagida teljed Maali ümbert.
See oleks nali küll, kui külarahvas tuleks kangastelgi minu pealt saagima, ütleb Maali. Ja naerab suure häälega. Maalil on kõva ja kõlav hääl.
MAALI JA PIIRIVALVURITE AUK. Pärast sõda hakkas Maali piirivalvuritele pesu pesema. Tõi hunniku koju, küüris, lobistas. Tänu Maali pesupesemisele sai Hara küla rahvas randa minna.
Maali läks nimelt kordonisse anuma, et pesu pesen puhtaks, aga loputada ei saa. Teil ju piir mu maja juurest kinni. Otse õue tagant mere veerest jookseb see piiririba, mille peale ei tohi hiirgi astuda ega vihm langeda. Pealegi veel okastraat ka piiririba ees. Kuis ma vaene talunaine siis mereranda pääsen, et pesu loputada...
Teinudki piirivalvurid siis Maali anumise peale okastraati väravamulgu. Hiljem puges kogu külarahvas Maali loputusmulgust randa ujuma. Lehmad aeti ka randa.
Õhtul, kui rand rahvast ja lehmadest tühi oli, võttis Maali põrandaharja ja pühkis liivase piiririba pealt kõik jäljed ära. Et pahandust ei tuleks.
MAALI JA VIKERRAADIO HOMMIKUPALVUS. Maali usub jumalat. Igal hommikul pool seitse Vikerraadio eetrist kõlav hommikupalvus on Maali lemmiksaade. Ta teeb kell kuus hommikul raadio lahti, saab teada päevauudised ja maakonnauudised. Siis palvus. Tükike jumalasõna on toeks terve päeva.
Maali käiks alati ka kirikus, kui jalad kannaksid. Aga nüüd on nii, et kui kirikuõpetaja läheb pühapäeval Loksale, siis võtab Maali autoga kaasa.
Talvel, kui on pime, paneb Maali pärast palvust raadio kinni. Jääb jälle magama. Nii vara ja pealegi pimedas pole ju midagi peale hakata. Palve järel tuleb Maalil hea ja sügav uni. Maali pommidega kell, mis pärineb aastast 1882 laulab tädi Maalile unelaulu. Tiks- toks.
MAALI JA PRESIDENDIKANDIDAAT SINK – KELAM. Kui Maali oli pisike, suvitas nende juures Singi pere. Sinkide isa Peeter joonistas. Maalil on senini tema maal seina peal. Sinkidega oli kaasas ka pisikene perepoeg Tunne, kes hiljem oma nime Kelamiks muutis. Maali mäletab, et siis olnud Tunne kangesti arg poiss. Ei julgenud piimamannergut pimeda sauna uksest sisse tõsta. Nüüd on Tunne palju julgem, arvab Maali. Nüüd tahab kogunisti presidendiks saada.
Tollase arguse eest pidi Maali peaaegu jätma Tunnele maasika andmata. Aga hiljem ikkagi andis. Tunne sõi maasika ära.
MAALI JA LIBE LUMEHANG. Talvel pidi Maali peaaegu, et lumehange külmuma. Komberdas põdurate jalgadega õues. Libises ja kukkus hange. Püsti enam ei saanud. Tee libe, hang pehme.
Aga hange surra Maali ei tahtnud. Maali hakkas huikama. Huikas, aga keegi ei kuulnud. Siis hakkas roomama. Otse läbi lume ja hange kuni kirsipuuni välja. Roomas, kuni sai käe kirsi tüve vastu. Siis upitas end puu najal tasapisi püsti. Ja läks tuppa tagasi.
MAALI JA SUUR ÕNN. Kord andis Maali raadiole intervjuu. Ütles, et temal pole muret, saab pensioniga ilusti hakkama. Pärast olnud külanaised maailmatuma tigedad, et mis imeraha Maalile Toompealt antud on?
Kuis ta saab küll pensioniga rahul olla. Et kuis saab üks inimene üleüldse kogu aeg rahul ja õnnelik olla. Aga Maali lihtsalt on. Rahul ja õnnelik. Virisegu vähem ja tehku rohkem tööd, ütleb Maali lörisejate kohta. Ja kui muidu ei saa, mingu kasvõi sohu marjule, annab Maali head nõu.
Ja see ongi kogu lugu. Tavaline lugu tavalisest Maalist, keda me kõik tegelikult juba ammu tunneme.
Maali lubas ka tulevikus Eesti Päevalehes arvata ja elust vesta. Reporterid lubasid Maali porgandipeenra ära rohida.