Tädi Maali lood 2001 - 2002. Esimesed katked

Jõuluaegseks lugemiseks saavad siia nüüd üles väljavõtted tädi Maali lugudest aastail 2001 - 2002 koos linkidega originaalide täpsema tudeerimise tarvis. Jõululaupäev toob lisaks seitsme aasta taguse jõulukirja tädi Maalile, kes oli siis juba taevas.

***

Miks tädi Maali euroõuna ja euroliitu kardab0)

EPL 04. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/84294

Paljaste jalgade tatsudes astub tädi Maali kööki, toob taldriku õuntega. Ilusad Eesti õunad. Paneb taldriku, pots, kesk lauda, sinna, kus laiutab 30. mai Eesti Päevaleht koos suure Maali-tädi pildiga.
EPL-i sai Maali Loksalt, külanaised tõid, kui kuulsid, et Maali lugu lehes. Õunad sai Maali naabrinaiselt. Tollele hea meel ubinaid Maalile tuua, muidu lähevad hukka või sööda kitsele ära.
Eesti õuna haukab Maali küll, euroõuna ei taha. Suisa pelgab. Maali teab: euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Maali kardab, et euroõunu ei sööks vist isegi naabrinaise kits.
Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise ronida. Nii arvab Maali euroliidu kohta, mis euroõunu kasvatab. Ja mis sealt liidust otsida, rannas jääb elu ikka samaks. Vanasti käis Maali lestavõrke panemas. Keegi ei küsinud luba. Aga nüüd niisama kalale ei saa. Nüüd aetakse muudkui lubasid taga, teab Maali. Ohkab, tõstab näpu püsti: kitsendused muudkui tulevad, plaanid ja kitsendused.
Nojah, eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat saada, arvab Maali Euroopasse punnimise kohta. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit. Naabritaat olla ka öelnud, et inimesed ootavad küll aina paremat aga ise on nii kurjad. Mis küll jumal nende nii kurjade inimestega peale hakkab, küsib Maali, paneb käed kokku.
Kurjus ja tigedus olla nüüd moeasi. Maalil on selle moega tükk tegemist. Ta ei tunnegi ühtegi kurja inimest, kelle peale võiks tige olla. Maali on paar korda püüdnud mõne inimese kohta halvasti mõelda. Aga ei tule hästi välja. Pärast on isegi selle halvasti mõelda püüdmise pärast paha olla.

Äkki heliseb mu mobiiltelefon. Räägin. Maali suu läheb krussi kui küsimärk. Juba ta päribki.
"Aga kust see inimene teadis, et sa just minu juures oled? Miks ta näiteks sulle naabrinaise juurde ei helistanud?"
Olen tükk aega tumm kui kala. Kostan: keeruline värk. Sama keeruline kui raadio. Maali ütleb, et raadios pole midagi keerulist, lained tulevad, masin püüab nad kinni. Maali on kõva raadiokuulaja, aga Eesti edukat eurolaulu pole ta kuulma juhtunud. Ja üleüldse ei lähe see euroasi talle korda. Maali muretseb inimeste, mitte liitude ja laulude pärast.
***
Tädi Maali ja tähtis poliitika
EPL 11. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/84611


Tädi Maali lööb ajalehe lahti. Loeb. Tädi Maalile jäävad poliitilised kemplused segaseks. See on küll selge, et virisemist ja õelust on maailmatuma palju.
Tädi Maali mäletab: kord valimiste eel või järel teinud üks provva kauplusauto juures hirmsasti propagandat. Muudkui virisenud ja otsinud kõigi valitute vigasid. Maali öelnud, et mis siin viriseda ju me oleme seda ise tahtnud. Ise valinud ka.
Provva vihatanud jutu peale nii hirmsasti et jätnud autopoes käimise järele. Läinud hoopis mitu kilomeetrit kaugemale, Loksale.
Teised naised arutanud edasi. Et oleks pidanud ikka Arnold Rüütli valima. Miks siis, küsinud teine vastu, kõik ju ühed sulid! Aga Rüütel on vähemasti ilus, arvanud seepeale esimene. Rüütlist rääkides lööb Maali silmis kaval tuluke põlema.
Rüütel olla viisakas ka, nagu tädi Maaligi. Tädil on meeles, et kuis ta käis tööajal kodus lehma lüpsmas. Siis polnud aega kodus süüa.
Tädi Maali haaras leivatüki pihku ja kimas rattaga tagasi. Sõidu ajal näris kannikat. Kui aga keegi teepeal vastu tuli, võttis tädi Maali leivatüki suust ja peitis pihu sisse ära. Siis ütles vastutulijale kõva selge ja ilusa häälega "Tere!" Siis pani leiva suhu tagasi ja sõitis edasi. Täis suuga ei sobi ja rääkida.

Ajalehed ja kirjad toob tädi Maalile kohale üheksa aastana postiljon Ken. Ta on postitalu perepoeg. Koputab kenasti uksele, annab posti üle. Järgneb traditsiooniline etendus. Maali ütleb kõva häälega aitäh ja kaob taha tuppa.
Ken teeb näo, et ta ei tea, mida Maali sealt otsib. Siis tuleb Maali tagasi, komm või školaaditükk pihus. Keni naeratus siilipea taustal venib kõrvadest veel kaugemale. Nüüd on tema korda aitäh öelda. Kenile meeldib Maalile lehti ja kirju viia.
Õhtul, kui Maali jälle lehte loeb, hüppab kass Kuta Maali sülle. Vaatab targa näoga ajalehte. Maali näitab kass Kutale: "See on A-täht, see on B, jääb meede või?"
Kass Kuta ei näita välja, kas Maali õpetus külge jääb. Aga ju miskit on ikka jäänud. Mille muu pärast siis kass Kuta ka järgmisel õhtul tädi Maali sülle ja ajalehe ligi poeb. Ja targa pilguga vaatab.
Üle-eelmisest sajandist pärit pommidega kell tädi Maali seinal köhatab ja hakkab lööma. Viisakas kell on, omasid ei löö. Aga aega näitab täpselt.
***
Haige Maali ja bandiidi passijad (0)
EPL 18. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/85022



Tädi Maalil on suur mure: Kuidas kass Kuta n-ü-ü-ü-d süüa saab? N-ü-ü-ü-d tähendab aega, mil Maalit pole oma pisikeses mereäärses kodus. Maali on haiglas ja haige. Väga haige, ütleb doktor Aleksander Ojaveer.
Maali aga särab Loksa haigla palatis päiksena. "Pole häda tuhkagi," kõlab Maali (91) hääl üle vaiksete palatite kui ta ajakirjanikku nähes justkui vedrust visatuna püsti kargab. Selgub, et Maali nina sai natuke rohu ja mullaga kokku. See juhtus kui Maali pea läks õue peal sassi, teadvus kadus ära. Maali kukkus pikali. Püüdis koju roomata. Hea, et naabrid nägid, aitasid.
Maali poetab kostiks saadud šokolaadi sahtlisse, lükkab lugemiseks antud ajakirjavirna kõrvale. Näib reipam kui kõik seninähtud patsiendid kokku. "Süda," ütleb doktor tõsiselt.

Maali loodab väga, et saaks Jaanilaupäevaks koju Harale, mere veerde. No mida erilist siis Jaanipäeval Haral tehakse?
"Ah, ei midagi erilist," ütleb Maali kogu tõe, mille pärast koju tahab. Kõik on tavaline. Kes teeb lõket, kes kärsatab niisama vorsti. Sellepärast Maali koju tahakski, et kõik on täpselt nii nagu alati, nagu peab. Ja kass Kuta saaks toidetud.
Praegu võib igaüks rannas tuld teha. Aga venelane (loe: piirivalvur) varem randa ei lasknud, meenutab Maali. "Kartis kogu aeg bandiiti, venelane ei lubanud mul isegi külarahvale öelda mitu särki ma piirivalvele ära pesin." Olevat üleliiduline saladus, kui mõni teada saab, mitu meest kordonis bandiiti passib.
"Aga mis siis teen kui külarahvas näeb mu nööri pealt, et mitu piirivalvuri särki kuivab ja ise kokku loeb, " küsinud Maali siis bandiidi passijalt. Piirivalvur ei teadnud. Läinud kordonist ja Moskvast järele küsima. Küsima jäänudki.
Aga kas jaaniööl sõnajalaõit ka otsitakse? Mida, vaatab Maali mulle otsa. Sõnajalg rannakivide klibu vahel? Hara rannarahvas oskab sõnajalaõietagi õnnelik olla.