Tädi Maali lood 2001 - 2002. Teine valik katkendeid.

Jõuluimede ootuses teine osa olnust.

***

Meri andis tädi Maalile meresea ja jändriku puu, aga elukaaslast ei andnud

EPL 09. juuli 2001: http://www.epl.ee/artikkel/195316

Tädi Maali teab: kui ilm on hukas ja kodus puudus käes, mine mere äärde. Meri ikka midagi annab.
Kaks korda on meri Maalile suisa õue peale tulnud. "Puud kõikusid kui mastid mere sees," räägib Maali. Mullu, kui Maalil hakkas pliidipuudest kitsas kätte tulema, saatis meri ta õue alla ühe jändriku kasenoti. Nii suure, et mitu meest pidid seda köite ja autoga vedama. Nott pandi Maali kuuri kõrvale. "Kogu aeg oli suur hirm, et meri võtab noti tagasi," räägib Maali. Õnneks ei võtnud.
Külamees tuli Maali notti tükkideks lõikama. Mees lõikas ja kirus. Merd kirus selle eest et, meri jändriku noti just Maali õue alla lükkas. Ja Maalit selle eest, et Maali pidi seda jändrikku notti nägema ja enesele krahmama. Mees praganud Maaliga, et ära enam tormi järel mere äärde mine! Aga kus saab rannarahvas jätta mere äärde minemata. Kunagi ei tea ju, mida meri annab.
Ükskord aastate eest andnud meri nii-ilmatuma-pika meresea.
"Kui pika?"
Nii-ilmatuma-pika, teab Maali täpselt. "Aga kas oli ikka siga või hoopis hüljes," ei jäta ajakirjanik.
"Ei olnud hüljes," läheb Maali pisut turri. "Ei olnud! Oli nii-ilmatuma-pikk meresiga ja musta värvi haav olnud külje sees."
Külarahvas takseerinud siga ja leidnud, et süüa ei sünni. Siga keedetud seebiks. Nii-ilmatuma-palju rasva olnud sea sees.
Saanud hea seep, pesnud hästi, vaid selle nii-ilmatuma-pika sea lõhn olnud küljes. Kui selle seebiga pestud riided selga panid, ütles Haral igaüks, näe, sealõhn, seaseebiga pestud.
Lisaks on meri tormiga piirituselaste välja andnud. Maali vend, see, kes vilistada oskas, aga laulda ei osanud, sai kord merest kaks kümneliitrist piirituseplekki kätte.

Mida aga pole elu ega meri Maalile andnud, on mees. "Ma pole meest tahtnudki," ütleb Maali ja silmad pilluvad iseteadlikke välgunooli. Siis selgitab, et isa suri noorelt. "Muretsesin, et kuhu siis ema jääb, kui ma ära lähen. Et ema jääb üksi." Maali ei jätnud ema üksi, mehele ei läinud.
Seda rääkides liigutab tädi Maali keskendunult oma paljaid varbaid. Selgitab, et paljajalu peabki käima, siis tuleb tervis. Üheksakümmend aastat paljajalu käinud Maali jalad pole kunagi katki läinud. Ja kui haiglas tuldi villaseid sokke pakkuma, põlgas Maali need ära. Ka virisejaile soovitab Maali paljajalu käimist. Ravib tigedust hästi.
"Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi."
Maalis pole tigedust ollagi. Ainult muretseb pisut, et äkki ta läheb nüüd uhkeks kui temast kogu aeg lehes kirjutatakse.
Paraku ei tea tädi Maali, et kuidas see uhke olemine käib.

***

Kuidas tädi Maali süstist ja punalipust keeldus

EPL 21. august 2001: http://www.epl.ee/artikkel/87503

Ööl vastu taasiseseisvumispäeva nägi tädi Maali und. Tuleb ajakirjanik sisse, aga tema ei saa kilukarpi lahti ja kilud jäävad puhastamata. Kus selle häbi ots!
Ja hommikul kolistaski kirjatsura ukse taga, nagu unes ennustatud... Maali oli parasjagu ühe naabrinaise ära saatnud ja teisega juttu heietama jäänud. Riik ju vaba päeva andnud, ei oska sellega midagi tarka peale hakata. Kui just sinimustvalge heiskamine välja arvata.
PISITUNNE PISILIPP. Mis Haral kümne aasta eest toimus, siis kui Eesti vabaks sai? Midagi ei toimunud, mäletavad naised hästi. Veel paremini on Maalil meeles see, kui sakslased neljakümne esimesel sisse tulid.
Siis teinud Maali juures koos isaga suvitanud pisikene Singi Tunne ( nüüdse nimega Tunne Kelam) enesele paberist pisikese sinimustvalge lipu. Pistnud lipu pisikese pulga otsa. Siis seisnud Tunne tädi Maali väravas ja muudkui lehvitanud oma pisikese lipuga sakslastele. Lipp olnud veel lehvitamise järelgi mõnda aega alles.
Suured lipumastid pandud Hara küla taluõudesse aga Pätsu aegu, siis kui käinud suur kodukaunistamise ja nimede eestindamise kampaania. Sel ajal saanud Maali perekonnnimest Pootsman ka Paadimaa.
KÄSUVASTANE KAVALUS. Sellest ajast kui sinimustvalged ära keelatud, polnud tädi Maali peres tükk aega mitte ühtegi lippu. Sakslased nõudnud küll, et tehku igaüks enesele ise Saksa lipp valmis. Mõnel ustavamal saksalemburil olnud sellega hulk tegemist. Keeruline lipp olnud. Eks püüa seda haakristi nõuetekohaselt kangale õmmelda. Kärtsuta risti kui ämblikku, ikka õigesse paika ei lähe.

Vene ajal nõutud küll lippu, mäletab Maali. Ent kõigi nõudmistega on Maalil oma kavalus. "Vene ajal olid muudkui käsud. Üks teise otsa. Küll käsutatud kolhoosidesse ja tont teab kuhu. Aga ega siis esimese käsuga ei maksa kaasa minna. Vaat kui tuleb juba teine ja kolmas, siis peab liigutama hakkama," kostab Maali.
Näiteks käsutatud Maalit mitu korda kohustuslikule süstitegemisele ehk vaktsineerimisele. Maali ei teinud esimest käsku kuulmagi. Teise ja kolmandama ajal ajanud aga jalad ja käed vastu. "No jätke mu ihu rahule. Puha terve inimene ju! Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!"
Maali pidaski ilma kohustusliku süstimiseta vastu kuni sai kaheksakümneviieseks. Siis murdis haigus ta maha. Ja Maalile tehti süsti. Valus polnud. Aga naha rikkus ära.