Pühapäev, 28. märts 2010

Euro ajab upakile


No oli siis vaja!

No oli siis vaja seda kaupluse Kaarlit selle sildiga hirmutada, mõtles Maali, sest polnud veel ikka õiget sotti saanud, kas tema sildi-aktsioon on seaduse pärane või mitte.

Näe jah, raamatukogu Raili saatis Maali poolt arvutiga kirja sinna tarbijate kaitsemise ametisse ära. Koos küsimusega, et kas tädi Maali tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ kui see hakkab seal kroonisid eurodeks omakasu ihates valesti ümber arvestama ja pensionäridel nahka üle kõrvade tõmbama.

No vastus tuli ju Maali kirjale ka.

Ja see oli selline: „Enne "euro tulekut" muutub kahes vääringus hindade avaldamine kohustuslikuks mõned kuud enne ja 6 kuud peale euro kasutusele võttu. Reeglid sätestatakse vastavate määrustega, millega pannakse paika periood, millal peavad hinnad olema kahes vääringus ja samuti millised on ümardamisreeglid, kuidas peavad tarbijale olema hinnad esitletud sh. milline info peab olema hinnasiltidel, reklaamides jne. Samuti on plaanis koostada nn. hea tava lepe, millega saavad liituda vabatahtlikkuse alusel ettevõtjad. Leppega liitujad annavad kinnituse, et eurole üleminekuga ei kavatseta hindasid tõstma hakata ja hindasid ümardatakse vastavalt kujunenud tavadele ja kehtestatud nõuetele vastavalt…“

Keski kena näitsik Hanna Turetski sealt tarbijate kaitsemise ametist saatis tädi Maalile sellise kirja tema kirja peale.

Aga see näitsik ei olnud ju tuhkagi aru saanud Maali küsimusest, et kas Maali siis ikkagi tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ või mitte.

See kena näitsik Hanna ajas Maali arust seal, oma kirja sees, miskit oma asja ja oma juttu ja sugugi ei vastanud Maali kirjas küsitule.

Ja sellest oli ikka kurb küll.

Et kas see euroraha ajab siis inimesed tulevikus nii upakile, et selle pärast hakatakse valskust tegema? Või siis juba ette segast juttu ajama.

Aga siis tuli Maalile meelde, kuis Ene Ergma, see riigikogu esimene daam talle kirja saatis. Ja Egrma proua kirjutas Maali küsimise peale siis väga ilusti ja selgesti, et mis värk selle euro tulekuga on.

Ja Maali mõtles, et vast proua Ene võiks seal Toompeal kogunisti hakata kursusi korraldama, et kuis lihtsate inimeste kirjadele lihtsasti ja otse vastust anda.

Nii mõtles Maali tädi kui ühteaegu euroraha ootas ja kartis.

Aga kevadeveed vulisesid aia taga ja aia sees nii, mis kena.

Teisipäev, 23. märts 2010

Äkki panevad vangi?

Kui tädi Maali oli kaupluse Kaarliga hindade "korrigeerimise" pärast ära praganud ja plakati poe ette panemisega ähvardanud siis tuli talle korraga suur mure peale.

Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.

Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.

Mõeldud, tehtud.

Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.

Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:

"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?


Mida ju ka ei tahaks.


Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."

Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.

Esmaspäev, 22. märts 2010

Ikka ja jälle eurost ning petukaubast

Siinkohas Eesti Päevalehes alanud arvamustevahetus petukauba üle läheb aga ikka edasi.

Edgar Pugi kirjutas:

" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."

Rein ja Maali aga vastasid:

" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "

Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.

Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.

Ja rääkimata Ansipist ka.

Praaliv poodnik koos petukaubaga ajab inimesed arvama

Tädi Maali lugu tänases Eesti Päevalehes pani austatud kommentaatorihärra Edgar Pugi arvamust kirjutama.
See on selline :


"Lugejate arvamused
EDGAR PUGI 22. märts 2010 10:20
Oi-jeh, ähkis luukere suurest õnnest, sest oli kätte saanud binokli, selle tseissi oma või mis: "Põnevus paneb pahviks, kas tead! Vaatad ühest otsast, on tadimaalil esipaneelil kaks täppi kohad vahetanud ja vaatad teisest otsast, siis tädi Maalil polegi esiplaanis muud kui kaks rasvakriidilist silti."

Teised nurisema: "Diskrimm, kas tead! Varsti tuleb täpike karvast liini mööda ja nõuab oma kaduvikke tagasi, mis siis saama hakkab!"

Kaks venelast rahustama rahvusvahelist pinget: "Teised võiksid võtta teadmise alla, et tadimaali ongi tegelt poolepealt - pole täpitähti juu kaa - venelane ja pensionär pealekauba ning tema esimene reaktsioon, ühiskonna ülesehitamises noh, nagu Sakala noh, ongi kõiksepealt lammutamine. Saagu pärast, mis saab!"
luukere viis selle peale binokli muuseumi. Et petukaup, las mädaneb arhiivis."

Ja tädi Maali Rein Siku abiga arvas Edgari jutu peale järgmist:

"Hää Edgar!

Lugesime tädi Maaliga Teie juttu mitu korda. Nii edaspidi kui igaks juhuks ka tagurpidi.

Aga kahjuks ei saanud kohe mitte midagi aru.

Et kas Teie kiidate takka või laidate maha või ajate hoopis mingit oma asja.

Või on hoopis kuri vaim Teie näppusid sel ajal väänanud kui Teie meie loole oma kaunist vastust kirjutasite.

Meil ükskord külas ajas kuri vaim lehmad kiini jooksma ja hobused perutama nii, et pärast oli kohe tükk tegemist, et kõik loomad jälle kinni püüda ja päitsed pähe saada.

Jah, eks see ilmaelu ole ilmeline.

Head aega,
tädi Maali."

Praaliv poodnik ja petukauba paljastaja

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493975


No nüüd peab silmad valla hoidma!

Juuli sai viimaks kipsist priiks ja kargas kilgates mööda õue ringi, nagu oleks uus jalg all. Aga kilkas ikka selle pärast ja Andrus Ansipiga võidu, et euroraha tuleb meite õuele.

Ent eurorõõmust kilkas ka kaupluse-Kaarel. Et nüüd saab masu tema jaoks otsa, sest euro lubab hindasid „korrigeerida”.

Mil moel „korrigeerida”? Nii tundnud teised külamehed huvi. Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid taipa matemaatikast tuhkagi. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad üheeurosteks.

Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro. Ja tema muudkui teenib lisaraha.

Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse-Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli-tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile praegugi käkitegu.

Küla kajas Kaarli kurjast lubadusest, aga Juuli oli juba jõudnud Maalile ja teistele tuttavatele teha kroonide eurodeks arvestamise tabelid, kus kõik praegused hinnad on sendi täpsusega 15,6466-ga jagatud.

„Meil, pensionäridel, aega arvutada küll, ja katsugu Kaarel valskust teha!” leidis küla pensionäride vägi Juuli tehtud uhkeid tabeleid tudeerides.

Aga Maalil oli sellest veel vähe, ta otsis oi-kui-vanad rasvakriidid välja ja maalis suure sildi, mille peal on suurelt kirjas: „Petukaup!”. Siis tõttas ta, silt pihus, Kaarli kauplusse ja lõi selle letile.

„Vaata, va sehkendaja, täna on mul vaid üks silt, aga talveks, kui euro tuleb, on mul neid mitukümmend. Ja püüa kas või ühegi hinnaga vassida – kohe löön su poe-uberiku ja majaesise ja auto ka selliseid silte täis,” ütles Maali.

Kaarel ahmis õhku. „Ja kui ikka veel vähe, siis kirjutan Ansipile ka, et meil üks Kaarel püüab oma küla memmesid euro tulekul koorida,” kostis Maali ja jättis esimese sildi Kaarlile kogunisti mälestuseks. Et tollel sott ikka selge oleks.

Lõpetuseks palus andeks, et natuke ägedaks läks. Aga valskust ei tohi vabas riigis olla.

Reede, 19. märts 2010

Praaliv kaupmees




Kaupluse Kaarel oli euro tulemisest juba nii õhinal, et muudkui praalis küla vahel.

Et küll tema nüüd „korrigeerib“ kõik hinnad ära, Ja siis on ta kaugas peagi jälle paksult raha täis ja masu tema jaoks täiesti otsas.

Mil moel siis „korrigeerib“? Nii tundnud teised külamehed huvi. 

Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid matemaatikast tuhkagi taipa. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad ühe euroseks. Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro.

Ja tema muudkui teenib lisaraha.

Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile tänagi käkitegu …

Uuel nädalal läheb lugu edasi.

Kolmapäev, 10. märts 2010

Rooma kogemus ja Eesti viletsus


Saun on ikka kuum. Peabki olema. Nii vihtlemise kohana kui ka teemana. 

Ja tädi Maali eelmise kirjutise peale ja ka eelmise kommentaari peale regeeris taas isand Edgar Pugi EPL online leheküljel. 

Ta kirjutas: 

"Võrdsustada külasaun (suletud ruum ja suletud seltskond) valla ühise ajuga (nt.valla koosolek) - on suur liialdus. Enamgi veel, see ongi jäänuk nõuka-ajast, mis takistab eestlastel riigiks saada. Isegi nii raske ja naeruväärne on see jäänus, et meediasse on tekkinud uus mõiste - neodissidentlus. 

Tädi Maali (ja lisandina, justkui osalust suurendada püüdes - juliused jne.) ongi Kivirähki Ivan-Oravat meenutades uusvastaline. Kahjuks endalegi teadvustamata, et elades selles ruumis, kus tal võiks hea olla, nn.tädi-maali torgib seda ruumi sukavardaga: ahmi õhku, Voldemar!"

Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:


"Hää Edgar.

Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.

Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?

Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.

Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/

Head aega!"
Kes veel arvata tahab, siis palun väga.
Teemat on arendanud ka Eesti Päevaleht oma avalike saunade teemalises artiklis ja sellele lisatud repliigis.

Esmaspäev, 8. märts 2010

Saun ja seep ajavad mõtted kuumaks

Seebijuhtum ja saunajuhtum, millest just täna juttu oli panevad lugejad vaidlema.

EDGAR PUGI kirjutas EPL Online leheküljel Maalile vastuseks järgmist:

" Kui need neetud maalid-juulid, juuuuliustest rääkimata, oskavad asju ajada vaid läbi varguste maailma parandades, siis miks need vargad ei oska vallavanemale selgeks teha, et nad võivad (aga siin ongi see sõlm ja küsimus !!) oma valla asjadesse sekkuda ka omaosalusega

ehk ise oma nõu/jõu kokku pannes võtta nt. avalik saun endi hoole alla, endi kokkupandud raha "otsa", sest praegu on see ehtsa nõuka-aja näide - vald ehk eemalseisev irreaalne riik tulgu ja tehku.

Siit küsimus R.Sikule: millal Sa nõuka-ajast kaasaega jõuad?
tädi-maali-juuli seelikusaba alla ei maksa pugeda, seal pole oma riigist ha...ee...lõhnagi."


Rein ja Maali panid seepääle pead kokku, mõtlesid ja vastasid Edgarile sealsamas EPL Online leheküljel järgmist:

" Hää Edgar!

Arutasime just Maaliga Teie kirjapandud asja ja leidsime, et Teie pahandamine on natukene liiast. Sest ega Maali ja Julius ju seepe päris ära ka ei varastanud. Vaid lihtsalt panid mõneks ajaks kõrvale, et Voldemari härral kimbatus tekiks ja ta oma saunaotsuse üle pisut põhjalikumalt järele mõtleks.

Siis tõid Maali ja Julius ju kõik seebid tagasi. Isegi kordagi ei olnud ühegagi pesnud. Isegi peent lõhna ei julgenud nuusutada, et valla vara kaduma ei läheks.

Samas jäääb meile Maaliga natuke arusaamatuks Teiepoolne nõuka aja üle pragamine, sest see on olnud paljude Maalide saatus elada nii Eesti ajal kui Saksa ajal kui ka nõuka ajal. Ja saatuse vastu ei saa. Aga samas saab igal ajal ausaks jääda. Nagu Maali elust ja tegemistest näha on.

Heale Edgarile ikka head soovides. Ja vähema kurjustamise poole püüeldes. Sest eks ütles juba tädi Maali ema - kuri ei tohi olla. Sest kurjus teeb koledaks. Aga kui enam heaga ei saa, siis tuleb hoopis kavalus appi võtta.

Ja Maali võttiski.

Nagu ka varem mitmel korral.

Head aega."


Kui see jutt oli kirja pandud ja ära saadetud, siis tuli meelde veel ka see, et saunateema on viimasel ajal olnud kuum mitmeski paigas, mitte üksnes Maali kodukülas. Sest nii mõnigi vallavanem ja linnapea on leidnud, et sauna toetamise peaks ära lõpetama. Selle kohta on Eesti Päevalehes ka artikkel ilmunud, mida saab lugeda siit .  




     

Vallamajas seepi varastamas

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493200 .


Oh sa püha ristivägi!

„Nüüd ajab vallavanem Voldemar meid sea kombel pesemata kärsaga kirikusse !” Nii pahandasid tädi Maali, tädi Juuli ja onu Julius kui lugesid vallalehest, et vallavanem tahab pool sajandit laupäeviti töötanud külasauna kinni panna.

Sest vallal on raha vähe. Veel oli kirjas, et siiski hoolib vald pensionäridest, lubab neil kolmapäeva hommikuti tasuta sotsiaalkeskuse duši all käia.


„Ükski ristiinimene ei käi kolmapäeva hommikuti saunas. Ikka laupäeval, mitusada aastat juba. Et rõõsa ja roosana pühapäeval kirikus taevaisa palge ette astuda,” leidsid pahandajad.


Loomulikult oli Juuli perel ja Maalil oma õueski sauna-kökats. Aga kuis neid siis talvel suure lumega kütta jõuad ja kuis vett vedada? Pealegi oli külasaunas seltsim koos maailma asju arutada.


Mure murdis, naabrid panid pead kokku ja sündiski … suur saunasõja plaan.


Pesemata vallavanem


Uuel nädalal nähti Maalit ja Juliust tihti vallamajast mööda minemas, sisse astumas ja ametnikega suhtlemas.


Kui aga vallavanem Voldemar vallamaja WC-st tulles tahtis käsi pesta, ei leidnud ta seepi eest. Pragas sekretäriga. Lasi uue panna. Päev hiljem kordus sama. Ja kaks päeva hiljem. Ka kolmandal päeval kadus WC-st seep. Sekretär valas pisaraid ja ütles: just oli alles. Seebid kadusid ikka.


Nädala pärast läks Voldemaril kops üle maksa. Ta lasi kuulutustetahvlile sildi panna. Seal seisis: „Inimesed, olge kultuursed! Ärge varastage vallamaja tualettruumist seepi!”


Veel samal päeval marssisid Maali ja Julius vallavanema kabinetti ja lõid lauale kilekotitäie vallamajast virutatud seepe. Maali ütles: „Vaat, Voldemar, paha on ju kempsust pesemata kätega tulla. Aga veel pahem on inimestel pesemata seljaga olla, kui sina sauna kinni lased panna. Ka see pole kultuurne. Me esiemad on saunas sündinud ja sauna kinnipanek on kuritegu rahva vastu.”


Voldemar ahmis õhku. Seda, et pensionärid tulevad seepi varastades vallamajja õigust nõudma, poleks ta osanud iial arvata.


Aga saun jäi sulgemata.

Kolmapäev, 3. märts 2010

Suur Saunasõja plaan



Ohh sa püha ristivägi!

„Nüüd tahab vallavanem Voldemar, et me sea kombel pesemata kärsaga kirikusse läheksime!“ Nii pahandasid tädi Maali, tädi Juuli ja onu Julius kui lugesid vallalehest, et vallavanem tahab pool sajandit laupäeviti töötanud külasauna kinni panna. Sest masu kiusab ja vallal raha vähe.

Veel oli vallalehes kirjas, et siiski hoolib Voldemar koos vallaga oma pensionäridest nii väga, et lubab neid sotsiaalkeskuse duši all kolmapäeva hommikuti tasuta käia.

Kõik kolm arutajat olid selle peale suisa keeletud. Kas pensionärid ei olegi siis nüüd enam ristiinimesed, kes end laupäeval õhtul puhtaks küürida saavad.

Ükski ristiinimene ei käi kolmapäeva hommikuti end saunatamas. Ikka laupäeval nagu mitusada aastat juba, et rõõsa ja roosana, pestuna ja puhanuna pühapäeva hommikul kirikusse taevaisa palge ette astuda.

„No mina olen seda ammu kahtlustanud, et Voldemar käib jõulu ja lihavõtte aegu kirikus vaid moe pärast, mitte hinge pärast,“ kostis Maali. Aga ega see sauna sulgemise muret vähemaks võtnud.

Jah loomulikult olid Juuli perel ja Maalil oma õueski saunakökatsid. Aga kus sa neid siis talvel suure lumega kütta jõuad ja kuis vett vedada. Pealegi oli külasaunas ikka seltsim koos maailma asju arutada.

Naabrid panid pead kokku ja sündiski suur sõjaplaan. Suur Saunasõja plaan …