Reede, 26. veebruar 2010

Eesti Vabariigi suurim saladus

 

Ohh, viimaks vist kõik, mõtles Maali voodi veerel istudes kui vabariigi aastapäev oli lõpule jõudmas.

Ikka lipp heisata ja maha võtta, televiisorit vaadata, Juuli ja Juliuse juures käia, rääkimata vallavanem Voldemari korraldatud kontserdist külarahvale. Ja paraad ja presidendi vastuvõtt televiisoris. Rääkimata presidendi kõnest. Ja ilusatest mõtetest, mis õues päikesepaistel lehviva sinimustvalge lipu all tulid.

Aga siis, viimaks, palveraamat käes, jäi tädi Maali korraga mõttesse.

Et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.

Et oma mõttest täielikult aru saada kordas Maali veel korra üle: et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.

Maali mõtles lausa tunni, sest uni ei tulnud. Tuul huikas akna taga.

Oh, mis kõik küll mõttest läbi jooksis.

Aga sellest Maali ei räägi, nii suur saladus on see. Selline, mille peab ise leidma, et Eestist aru saada.

Maali leidis saladuse. See oli maailmatuma suur saladus. Eesti Vabariigi suurim saladus.

Seda teades jäi Maali rahulikult unele.


Teisipäev, 23. veebruar 2010

Mida Eesti Televisioon tädi Maalil kirjale vastas

Tädi Maali oli just kapi tagant Eesti lippu välja võtmas, et aegsasti kõik vabariigi aastapäevaks valmis oleks, kui telefon helises.

Maali veel mõtles lippu silitades, et huvitav ega koid pole kuhugile ometigi auku teinud, naftaliini sai ju ikka küllaga pandud. Aga telefon helises edasi.

No kesse siis nüüd isamaa sünnipäeva eelõhtul?

Tuli välja, et raamatukogu Raili. Temale olnud juba eile arvutisse vastuskiri tädi Maali kirjale saabunud, aga kuidagi olnud see kahe silma vahele jäänud.

Et kas nüüd loeb ette või?

No loomulikult, kuis siis mitte. Maali viis lipu hellalt kapiveerele ja istus kuulama. Kiri oli selline:

" Olen meelitatud, et just A Le Coqi reklaamklipp on Teie tähelepanu köitnud. Proovin vastata, kasutades kirjas kasutatud lõike:

"Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.

Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha."

Olen kindel, et nii Teie kui ka paljud rakverelased on joonud karastusjooke ja vett, mis kannavad A Le Coqi tootjatehase märki. Näiteks mulle meeldivad väga A Le Coqi joogiveed, millel on sidruni- või ka maasikamaitse. Ma ei ole kordagi mõelnud sellele, et seda vett tarbides peaksin jooma ka A Le Coqi õlut. Kui Teie sellise paralleeli suudate luua, on see Teie fantaasia vili.

Eesti Rahvusringhääling ei müü ise reklaame oma eetrisse. Me vahendame Eesti Olümpiakomitee toetajate reklaamklippe, mis järgivad reklaami- ja ringhäälinguseaduse reegleid ja mille edastamiseks on andnud nõusoleku rahvusringhäälingu nõukogu. Antud juhul ei ole põhjust A Le Coqi reklaamklippi eetrist kõrvaldada. Lisaks ei oska ma leida selles, kui joogitootja sedastab, et ta toetab Eesti sportlasi, leida seost õllejoomisele õhutamisega.

Lugupidamisega,
Hanno Tomberg."


"Kõik," ütles Raili.

"Ahah," ütles Maali ja jäi mõtesse.

"Ju peab Juliusega seda kuuldut nüüd õhtul arutama, kui ta just liigsest sponsorreklaami vaatamisest jälle liiga tahmas ei ole."

Mida siis tädi Maali Eesti Televisioonile kirjutas

Selline kiri, nagu allpool lugeda, läks Maali poolt ja raamatukogu Raili näpuosavuse abiga teele Eesti Televisiooni poole peale seda kui Maali ja Juuli ja Julius olid mitu õhtut arutanud, kas ETV olümpiaülekannete vahele peab ikka reklaami näitama. Ja ka seda, et kui ikka niiväga peab näitama, siis miks küll näidatakse õlletehase reklaami.

Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.

Aga kiri nägi välja selline:

"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!

Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.

Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.

Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.

Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.

No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.

Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?

Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.

Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.

Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.

P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Olümpia ajab jooma

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/488388


Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.


Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.

Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.

Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.

Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.

Kampsun Šmigunile

„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.

„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”

Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”

Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.

Reede, 19. veebruar 2010

Miks ETV õhutab õllejoomist

Tädi Maali seisis raamatukogu leti ja otse raamatukogu Raili ees. Ja rääkis kõva häälega, mis südamel.

Raili pani kõik usinasti kirja.

Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.

Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.

„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!

Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.

Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.

Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“


Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.

Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.

Teisipäev, 9. veebruar 2010

Kalevi spordiselts Tolad ja rahvatantsustaadion

No nüüd on küll tsirkus lahti!

Tädi Maali ei jõudnud Eesti Päevalehte lugedes ära imestada, et milleni küll inimese mõistus jõuda võib. Et nüüd tahab kuulus ja isamaaline spordiselts Kalev oma staadioni ärimajasid täis ehitada, et sporti edendada ja raha hankida. Selline artikkel ilmus.

"No kuis saab siis spordi jaoks raha hankida sel kombel, et staadion majasid täis ehitada," ei mahtunud Maalile pähe. Siis pole ju täisehitatud staadionil enam spordi jaoks ruumi. Ega siis majade vahel ei hakata oda heitma või keti otsa riputatud pommi loopima. See võib hirmsa õnnetuse kaasa tuua. Ja kui teibaga kargaja sinu magamise toa aknast sisse lupsab, on kah veidikene imelik.

Aga kõige suurem kahju oli Maalil sellise imeliku plaani juures rahvatantsijatest, kes senini on Kalevi staadionil nii ilusasti tantsupidudel tantsinud. Viimase peo ajal tulid tädi Maalile kohe suured pisarad silma, kui Marko Matvere laulis, et tuule suund on Nord ...

Lihtne rannatüdruk teab küll, mida toob tuul kui suund on Nord. Ja iga kord kui nüüd Matvere seda laulu raadios laulma hakkab, tuleb Maalile meelde see kui ilus tänavune tantsupidu küll televiisoris oli ja pisarad hakkavadki voolama.

Aga ju need pisarad hakkavad nüüd vist kaks korda enam voolama, sest meelde hakkab tulema ka see, kuis Kalevi spordiselts selle staadioni rahvatantsijatelt ära võttis ja maju täis ehitas. Mis sest, et rahvatantsijad vaid korra nelja aasta tagant kohal käisid. Nüüd tundub, et ikka ei ole nende jaoks ruumi. Kole lugu.

Veel veidi mõelnuna jõudis Maali mureni, et äkki on nüüd Kalevi omadele kogunisti kole luupainaja sisse läinud või jooksva külge tulnud, sest nii rumalat juttu annab kohe niisama välja mõelda, et spordi edendamiseks staadion täis ehitada. Siin peab vist ikka kuri käsi ja posimine mängus olema. Või siis värske õhu puudus ja autotossu rohkus pealinna uulitsatel, mis ei lase enam selge peaga selgeid mõtteid mõelda.

Maalile tuli korraga meelde, et ükskord varem on ta üsna sama rumalat juttu kuulnud kui nüüd see, mis staadioni täisehitamise kohta räägiti. See oli ammu, siis kui tsirkus koos toladega nende külas Eesti ajal peatuse tegi ja tolad rahva hulka tola tegema lasti. Vaat siis need tolad ajasid just samasugust tolajuttu suust välja ja üks isegi sõi sitikaid. Sellised tolad olid.

Igatahes oli õhtuks Maalil plaan selge - peaks saatma Kalevi omadele kange pihlaka- ja kadakatinktuuri retsepti, et nad seda tarbides oma luupainajatest ja jooksvast lahti saaksid ja mõistuse jälle korda ajaksid.

Aga kui ei saa, siis pole muud teha kui tuleb kohe Ansipi Andrusele kiri saata. Et peaministrihärra spordiseltsi Kalev ümber nimetaks spordiseltsiks Tolad.

Siis oleks inimestel teada, kellega tegemist.
Ja siis oleks ka tõde taas maa peal.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Pirtsakas postmark, Ene Ergma kirjast rääkimata

Originaal asub aadressil: http://www.epl.ee/artikkel/487553

Oh mis lust sel tuisusel päeval! Helistati raamatukogust: olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud, Ene Ergma nimi all ja puha.

Toompea kiri tuli vastuseks tädi Maali paari nädala tagusele kirjale, kus too riigikogult hinge vaakuvale tädi Juulile eurodes pensioni küsis. Et alamate ja ülemate vahel ikka võrdsus oleks.

Toompea kirjas seisis eurodes palga määramise kohta nii: „Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.”

„Ah või usku ja lootust,” kordas Maali, kui pliidi kõrval puulõhkumise pakul istudes kirja peale õhku ahmis. Et temale, lihtsale rannatüdrukule selline au Toompealt, Ene Ergmalt ilus ja sõbralik kiri saada.

„Nojah, igaühel oma usk ja lootus,” arutles Maali. „Kui mul usku ja lootust vaja, lähen kirikusse Jumalat paluma või loen palveraamatut. Uuel ajal tehakse aga siis usu ja lootuse kinnitamiseks eurodes palkasid. Oh, küll ilm on imelik,” arvas Maali. Sibas üle hangede tasapisi paraneva naabri-Juuli poole, et temalegi uudist kuulutada.

Pirtsakas mark

Juuli köök oli paksult tossu ja kliistrihaisu täis. Naaber udjas malakaga potis ja kurtis kurva häälega, et ei saa kuidagi kirjamarki sünnipäevakaardi peale. Oli limpsanud keelega mitu korda, nii et keel valus, aga margi taga ei olnud liimi haisugi. Mark ise, kuigi Eesti oma, oli ka selline imelik, poole paksem kui tavaliselt.

„See vast on digi,” arvas Maali. Tema oli aru saanud, et digi on see, mis alati ei tööta ja segane mõista. Ja millega hea pensionäride elu raskeks teha. Ikka see kohustuslik digitelevisioon ja digiretsept ka.

Vaaritamise järel oli kliister valmis, mark sellega kokku määritud ja kaardi peale pandud. Kui sides seda mäkerdist vaadati, öelnud näitsik, et uutmoodi kirjamark on hoopis kleeps, mitte mingi digi. Vaja vaid pisut äärest urgitseda ja liimipaberi küljest lahti tõmmata.

Nojah, oli Maalil selge – mark on nagu Kalevi komm. Väljast ilus vaadata, aga kätte ei saa. Kriisiajal sobilik, kulubki vähem!

Teisipäev, 2. veebruar 2010

Ene Ergma saatis tädi Maalile kirja

Oh, mis lusti sel tuisusel päeval! Juba vara hommikul helistati raamatukogust. Et olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud. Ene Ergma nimi ilusti all ja puha.

Ja loeti ette.

See kiri kõlas niimoodi:

"Kallis tädi Maali,

Teid on keegi eksitanud, jättes mulje, nagu Riigikogu liikmed juba saaksid palka eurodes. Aga nii see ei ole. Riigikogu liikmed saavad palka endiselt Eesti kroonides.

Hea tädi Maali, Eesti riigis kehtib jätkuvalt meie armas põhiseadus, mille järgi kõik meie ühiskonnaliikmed on võrdsed. See tähendab, et kui Eesti riigis hakkab kehtima euro, siis kehtib see korraga ja võrdselt kõikide jaoks. Loodetavasti juhtub see juba 2011. aastal ja siis hakkate ka teie, tädi Maali ja tädi Juuli, saama pensioni eurodes.

Teid on eksitatud ka selles suhtes, miks Riigikogu võttis vastu seaduse, kus riigiteenijate kõrgeima palgamäär pandi kirja just eurodes. Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.

Aga kui juhtub nii, et euro 2011. aastal meie kõigi kurvastuseks ikkagi ei tule, siis ei hakka palka eurodes saama ka Riigikogu liikmed. Selleks on „Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses“ kirja pandud eraldi paragrahv 18, mis ütleb, et kui eurot ei tule, makstakse Riigikogu liikmetele ja kõikidele teistele kõrgematele riigiteenijatele palka edasi kroonides, nii nagu see toimub ka praegu.

Tädi Maali, kuna meil on praegu tõesti põhjust uskuda, et euro 2011. aastal tuleb ja kuna ka tädi Juulil, nagu Te kirjutate, on nüüd tervis paremaks läinud, siis olen ma veendunud, et me näeme eurot 2011. aastal koos teiega.

Soovin tädi Juulile kiirest paranemist ja head tervist ka Teile!

Parimate soovidega Teie Ene Ergma."

Maali istus tükk aega pliidi kõrval puulõhkumise pakul ja ahmis õhku. Temale, lihtsale rannatüdrukule korraga selline kiri.

Aga eks ta ju ise ka selles natuke süüdi oli. Kui tuisk üle saab, lähen Juuli juurde, arvas Maali. Ta on praeguseks juba niipalju kosunud, et vist jõuab euro ära oodata.

Aga kes ja mispärast ikkagi vanainimesi hullutas ja segadusse ajas, ei saanudki ta täpselt aru.

Milline aga oli kiri, mille tädi Maali riigikogusse saatis, saab lugeda siit.