Reede, 30. aprill 2010

Rahavahetuse krutskid tulevad muudkui meelde

Tädi Maali sai kirja.
Tegelikult sai selle küll Eesti Päevalehe arvamustoimetus, et aga kiri oli otse Maalile adreseeritud jõudiski see siia, tädi Maali blogisse.
Hääd lugemist.

------------------------
Veelkord uutmisest

Kallis tädi Maali!

Kirjutasid, et olin nõuka-ajal kolhoosis raamatupidaja, mis on ka tõsi. Aega on küll palju mööda läinud, kuid vana arvepidamise vaimu on veel endiselt sees, sestap tahaks seoses meite uue raha tulekuga mõningaid mõtteid avaldada, mis mulle hingel kripeldama on jäänud. Uus raha – see on nagu uue elu algus, iseasi, milliseks see eluke ka kujuneb. Ühelt poolt olen TV-st tuntud ja hinnatud kultuuri-ja majandusanalüütikutelt Mart Juurelt ja Peeter Ojalt kuulnud nii mõndagi positiivset: näiteks, kui praegu saab 10 krooni eest ühe õlle, siis 10 euro eest saab juba kaks õlut. Asjaks seegi, kuigi see rohkem õlleleti taga jõlkuvaid töötuid puudutab ja neid meil külas jätkub. Ometi mäletan ma ka midagi tuumakamat seoses eelmise rahavahetusega, kui inimeste hoiused „ära nulliti“. Sa ju tead minu äiapapat Mihklit, kes veel rubla-ajal oma auto ära müüs ja raha hoiukassasse pani, et sobiva juhuse saabumisel uus osta. Kuid võta näpust, pärast rahavahetust ja hindade korrigeerimist jätkus sellest vaid pruugitud „Partner“-sae ostuks. Siiski pole hullu midagi, nüüd saab metsas küttepuid teha – seegi kõva sõna praeguse masu ajal. On ka teine juhus: minu kunagisel töökaaslasel Antsul varastati veel rubla-ajal Lada 2109 ära. Oli defitsiidiaeg ja maksis teine hulk raha – 9000 rubla. Kõik lõppes tookord nagu õnnelikult. Vargad tabati, auto saadi kätte (küll lõhutult) ja kohtuotsusega pidid süüdlased hüvitama omanikule auto hinna. Asjal oli aga pisike „konks“ sees; et kohtuveskid jahvatasid ka siis aeglaselt, tuli vahepeal uus raha – kroon (vahetuskursiga 10:1) ja 900 krooni eest sai mees kaks uut väliskummi nagu niuhti!

Sedapsi siis, kallis Maali!

Tänapäeval võib küll lehest lugeda, et ühisraha euro tulek pole mingi ajaloo lõpp, mida meile teadmamehed 2012. aasta jõuluks ennustavad, samuti ei tohtivat see tähendada ka vastutustundetu kuluralli algust, nagu Eesti Pank ja praegune rahandusminister meile järjekindlalt kinnitavad. Ka paljude välismaiste spetsialistide soovitused võivad küll nende mätta otsast vaadates head olla, aga parem on siiski ise arukaid valikuid teha. Meite omad vanasõnadki sobivad esmaseks soovituseks: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti käib see meie oma raha – krooni kohta, sest kuulda on, et seda ära hävitada tahetakse. Siinkohal tekib kohe küsimus, mis see meie rahvale jälle maksma läheb? Pealegi on ka nullist erinev tõenäosus, et kroon jälle kunagi tagasi tuleb. Nagu hiljaaegu netist lugeda võis, pole ka sakslased, kelle mark kord krooni alustugi oli, sugugi ühisrahaga rahul. Mulle meenub ka, kallis Maali, kuidas kord meie lipu kallale kiputi, et seda põhjamaisemaks muuta. Õnneks läks see karikas siiski meist mööda. Ja kui nüüd täpsemalt vaadata, siis ega need viimase aja ettevõtmised eriti õnnestunud pole. Võtame näiteks kasvõi ID-kaardi, millega pidi sada asja teha saama, rääkimata digiretsepti õnnetust algusest. Ja vabadussammas – no nendest arutult kulutatud miljonitest on ikka kahju küll, pealegi naerab rahvasuu juba ammu, et ka Brasiilial olla sambaga pistmist. Ainult seal olevat tegu hoopis karnevalitanstuga, nii et taaskord peab tõdema: pea tehtud – pilla-palla, kaua tehtud – kaunikene. Nõnda siis, kallis Maali!
Ära mu juttu ka väga tõsiselt võta, nagu nutulaulu või nii, mul kõik faktid meeles nagu korralikul raamatupidajal ikka. Olgu see pigem külarahvale meenutuseks ja verstapostiks edasisele.

Sulle kõike head soovides,
Sinu Juuli

-------------

Varem samal teemal:
1. „Petukauba paljastaja“ EPL 22.03.2010
2. „Võimaluste piirid ja suured sihid“ Postimees 30.03.2010
3. „Paberkroonid hävitatakse, mündid lähevad vanametalliks“ Linnaleht 09.04.2010
4. „Mündikeskne euro sunnib muudatustele“ Postimees 15.04.2010
5. „Saksamaa kaalub euro hülgamist“ Internet 19.04.2010
6. „Nestor: euro saabub töötute arvel“ EPL 22.04.2010

Esmaspäev, 19. aprill 2010

Müügimees kui partorg

Originaal Eesti Päevalehes.

-------------------------------------------

Võeh, ikka pole sest kommunismusest rahu!

Tädi Maali süda kloppis hirmsasti, sest ta oli just ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud.

Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.

Lugu oli nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillipidu pidama. Pakkusid memmedele, taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud korda-läinud töönädala üle.

Üks näitsik, kes oli miskist satelliittelevisiooni müügifirmast, kilkas, et küll sai tohmanitele lepinguid müüdud ja teiste käest trahve kasseeritud. Ja trahve sai kasseeritud sellepärast, et nood rumalad ostjad polnud läbi lugenud peenikeses kirjas lepingut. Lepingus olevat kirjas see, et ostjal pole mingeid õigusi, aga satifirma võib teleprogramme muuta ja vahetada, kuidas aga tahab.

Nii neid lepingud sõlmiti ja trahve kasseeriti ja müügi-näitsikule rõõmu anti. Üks teine piduline kuulutas, et tema sai nädala jooksul rumalatele ostjatele maha müüa õige mitu mootorsaagi, mille kvaliteet olevat selline, et ise ei julge pihkugi võtta. Aga näe, rumalad muudkui ostavad ja temal raha jookseb.

Justkui kommunist

Maali kuulas neid juttusid ja vorst ei tahtnud tal enam suu sisse minna. „Aga kas te siis inimesi ikka hoiatate ka, et kaup on selline krutskiga?” küsis Maali.

„Päh, milleks? Töö ajal kiidame ikka seda takka, et maailma parimat kaupa teeme,” oli noortel lusti laialt. „Firmale peab ikka truu ja lojaalne olema!”

Ja siis lõid minevikumälestused Maalil üle pea kokku ja süda hakkas kloppima ja suust tuli välja see, mida ta kombeka vanainimesena sugugi ei tahtnud öelda.

Maali prahvatas: „Kuulge, te olete ju nagu kommunistid. Täpselt samasugused kui meie kolhoosi partorg, kes töö ajal valetas, nii et suu vahutas, kui hea see kommunismus on. Aga õhtul peale tööd, omade vahel ütles, et pole see kommunismus kärbsemustagi väärt! Häbi teil olgu! Ise vabas Eestis sündinud! Selliste valetajate pärast masu meile tuligi.”

Pühapäev, 18. aprill 2010

Validooli, validooli!

Mida ühist on kommunistil ja müügimehel?

Esmapilgul on nad ju sama sama erinevad kui siga ja kägu.

Aga Maali tädi jõudis tõeni ja sarnasuseni. Ent selleks kulus suur hulk validooli. Kohe nii palju, et Juuli pidi juba lukku pandud apteegi ukse taga hulk aega kolistama ja huikuma, enne kui Maali jaoks lisa-annuse kätte sai. Aga seda oli tõesti hädasti vaja, sest Maali süda vabises rinnus kui tallesaba.

Nii hirmsa pahandusega oli Maali hakkama saanud.

Ta oli nimelt ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud. Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.

Aga lugu ise algas nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillpidu pidama. Pakkusid memmedele taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud kordaläinud töönädala üle...

Homme juba pikemalt.

Reede, 16. aprill 2010

Suur sõda roheliste leeris




See suur sõda roheliste leeris tegi Maali veidikene kurvaks. Et mis siis need kenad inimesed, kes kärbselegi liiga ei tee ja igale sipelgale tere ütlevad nüüd siis omavahel kõvasti krillima hakkasid. Et kes on kõige rohelisem.

Narr lugu.

Aga natukene järele mõelnuna sai Maali ka aru, kust see pahanduseuss roheliste sisse puges. Nimelt oli tal ju kenasti paberile trükituna olemas kiri, mille rohelised talle siis saatsid, kui Maalit ja Juulit valdas veel suur parteisse astumise tuhin.

Ja roheliste kiri oli selline, nagu allpool lugeda.

„Tere Maali.
Hakatuseks oleks hea teada, miks Sa parteisse astuda soovid.
Sest pean Sind kurvastama - nii väga kui seda ka ei tahaks, ei ole ühegi partei võimuses kaotada maa pealt valskus, vale ja omakasu. 
Nende hädadega peab igaüks ikka ise hakkama saama. Ja et Sinust on jäänud mulje kui daamist, kellele need patud võõrad, siis oma eeskujuga aitadki Sa juba teisi.
Aga ütled ka seda, et Eesti elu tahab edendamist ja et Sul on missioon.
Tore. Selline asi on meil ka. Meie missiooniks on korraldada elu Eestimaal mõistlikult.
Et mis on mõistlik?
Meie arvates on mõistlik kasvatada toitu puhtalt, teha vähem prahti ja kütta tuba, mitte hõreda seina läbi õue.
Meie arvates on mõistlik, et linna-asjad peab saama ära aetud ka ilma autota.
Me arvame, et mõistlik on võtta arvesse seda kogemust ja teadmist, mis meil täna maailma kohta on. Ja see ütleb, et miski ei teki niisama ja et iga asi saab ükskord otsa.
Olgu selleks siis mets, muld, joogivesi, nafta või puhas õhk. 
Nii tuleb meil oma elu korraldada selliselt, et me neid looduse poolt kingitud hüvesid hoolimatult ei raiskaks, vaid et neid jätkuks ka me lastele. 
Eks meil ole neid arvamisi, plaane ja unistusi teisigi, kõiki ei jõua siin üles lugeda. 
Kui raamatukogu Railil on mahti, ehk ta aitab Sul meie kodulehe pealt lisa leida.
Aga üks imelik soov on meil veel, mille pean siin kindlasti ära rääkima. Nimelt tundub meile, et parteid on Eestimaal kole tähtsaks muutunud ja et nende saba tuleks pisut kärpida.
Oma kandi asju peaks saama ikka ilma parteideta ka korraldada. Nii et rohelisse erakonda astudes aitad natukene sellele kaasa, et edaspidi oleks hakkaja kodaniku häält kuulda ka ilma parteita.
Seepärast ei oska ma mingit kasu Sulle parteisse astumisest küll lubada. Aga eks Sa vast küsisidki seda rohkem viguri pärast.
Nii et arutage siis Juuliga neid asju ja kui olete oma otsuse teinud, andke teada.
Igatahes kuluksid teiesugused hakkajad naisterahvad meile marjaks ära!

Tervist ja jaksu!
Peeter Jalakas,
Erakonna Eestimaa Rohelised esimene eestkõneleja.“

Eks siis Maali oli ka vastu kirjutanud. Niimoodi, nagu teistelegi parteidele, kellepoolne sinatamine natukene tuska tegi.

„Hää härra Peeter Jalakas.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba kolmas auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.

Head aega,
tädi Maali.

P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.
M. ”

Aga nüüd, selle suure roheliste sõja taustal, oli Maalil igatahes vastus selle kohta, et miks ikka sõjaks läks, kohe varnast võtta. Ja ka Juuli jäi täiesti nõusse.

Siililegi selge ju, et sellel, kes ei oska vanainimesele kombekalt ”Teie“ öelda võib heade kommetega ka mujal probleeme olla. Ja eks need sõjad ju kõik sest kommete puudumisest algavad.

Vaat nii arvasid Juuli ja Maali. 

Kuigi kahju oli hirmsasti.

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Kuidas ebaviisakad parteid tädi Maali ära pahandasid

Originaal Eesti Päevalehes asub siin.

***

Oh seda Juuli-tädi küll!

Kilkab õues kuldnokana, et parteisse, parteisse! Maali astus läbi pori, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele asja pärima.

Et kas on Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud või Ansip terava pilguga Juuli ära teinud?


Ei, mitte. Juuli oli raadiost kuulnud, lehest lugenud uuest ausa ja vaese teatrirahva parteist. Ja otsustanud Ühtse Eesti nimel sukavardad nurka visata ja lõviga lipu haarata. Et koos poriga kaoks Eesti pinnalt vale ja valskus, omakasust rääkimata.


Maali ahmis õhku kui puuslakis hobune. Aga tõele au andes oli Juuli mõttes ivakene sees. Vaja vaid mõtelda, kuis leida üles õige partei, mille abiga maailm ära parandada.


Arutasidki, et milline siis. Aga üks vist hävitas põllumajanduse, teises on kohtualused pukis, kolmandas ei tohi juhi loata isegi kõhutuult lasta, neljas tahtvat panna kogu rahva küünlavalgel heinu sööma, viies hakkas meid rikaste hulka viima, aga sattus mädasohu. Ja kuuendast ei saa aru, mille poolt nad on. Ning uuest parteist on kosta vaid kära.


Ei muud, kui raamatukogusse ja arvuti abiga kirjad teele: armsad parteid, palun kirjutage lihtsa inimese keeles, miks just teie partei peaks olema kõige õigem, kuhu Maalil ja Juulil astuda.


Häbematu sinatamine


Nädal lendas linnutiivul ja kui Maali-Juuli e-postkasti vaatama läksid, oli ehmatus suur. Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Ühtne Eesti polnud üldse vanainimeste kirjast välja teinud. IRL, Rahvaliit ja rohelised olid küll vastanud, aga kuidas!


Juuli hakkas kohe keset raamatukogu pröökama, et see on ju häbematuse ots! Tõesti, kõik kolm kirja olid kirjutatud sinavormis.

Kimbatuses Maali pani igaks juhuks teele vabandava vastuse: „Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.”


Aga parteide read jäid kombelistest tädidest puutumata.

Pühapäev, 4. aprill 2010

Mis soost on küll Rahvaliit?


Nagu austatud lugejad mäletavad tabas Maalit ja Juulit munapühade eel suur parteisse astumise tuhin.  Mispeale tädid erakondadele ka kirjad lähetasid, et teada saada, mis lipu all oleks kõige õigem maailma parandada.

Teise parteina saatis Maalile - Juulile vastuskirja Rahvaliit.

Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.

Hea tädi Maali,

Nigu vanarahvas ikka ütles, siis – ise tehtud, hästi tehtud! Nii on see ka Eesti riigi ja erakondadega. Kõik võivad ju erakondasid kiruda aga terves maailmas pole ühtegi riiki, kus oleks ilma parteideta parem süsteem välja mõeldud. Nii ei jäägi muud üle, kui tuleb ikka ise erakonda astuda ja asju seestpoolt tagant utsitada, et need soovitud suunas liiguksid. Ja kui erakonda astuda, siis ikka Rahvaliitu.

Esiteks on Rahvaliit ainus erakond, mis tegutseb reaalselt ka väljaspool Tallinna, just Sinu kodukandis. Meie ei saada telepurgist tuntud pullimehi vaid valimiste ajaks kuhugi maakonda kandideerima vaid meie inimesed tegelevad kodukandis igapäevaselt kohaliku elu eestvedamisega. Kindlasti leiad sa oma külaseltsist või vallamajast juba eest mõne tubli rahvaliitlase, kellega maailma asju arutada ja ei pea selle pärast parteikoosolekule Tallinna sõitma.

Erakonna liikmena saad poliitikuid oma käega järgi katsuda ja neile oma mõtteid ja muresid ära rääkida. Meil leiad mõistmist, sest Rahvaliit on alati, olles valitsuses või ka parajasti opositsioonis, seisnud võrdsete võimaluste ja Eesti tasakaalus arengu eest.

Rahvaliidul on ka oma naisteühendus Epp, kus hea ilma asju arutada, ilma et mehed segaksid:). Meie naised on seadnud sihiks tuua Eesti poliitikasse rohkem n-ö pehmeid väärtusi – mõistmist, tähelepanelikkust ja hoolivust ning ergutada naisi, nagu Sina Maali, poliitikas aktiivsemalt osalema.

Ja Rahvaliidu liikmena hakkab Sul kodus käima ajaleht Hooliv Eesti. Täiesti tasuta ja otsast otsani häid mõtteid täis. Lõpus on veel ka ajaviiteks ristsõna ning leht on ikka korralikust ajalehepaberist, mida saab hiljem pliidi all tulehakatuseks kasutada. Meie oleme ikka mõistlik erakond!
Tegeleme reaalsete inimeste reaalsete muredega – ulmeliste loosungite loopimisel pole me kunagi esirinnas olnud. Küll aga oleme reaalselt palju häid asju ära teinud. See on aga juba pikem jutt - võta ühendust meie eestvedajaga oma kodumaakonnas: http://www.erl.ee/index.php?id=76

Hooliva Eesti eest ja peatse kohtumiseni,
Rahvaliit

Vaevalt sai Juuli kirja lugemise lõpetada kui juba lülitus sisse ta automaatne udupasun, seesama, mis ka IRL-i kirja lugemise järel. Et ikka ja jälle - häbematus missugune! Et miskid tegelased, keda Juulil pole üldse au tunda, võtavad kätte ja hakkavad kohe sinatama. Kas siis ema neile kodus üldse mingit õpetust ei andnud? Või jättis siis häbematuste järel hoopis urvaplaastri andmata?

Maalil oli samuti oli juba teistkordse parteide poolse sinatamise pärast kops üle maksa läinud. Aga mure oli ka veel takkatippu. Ta tahtis ju ikka parteile kombeka vastuskirja saata, aga ... Rahvaliidu kirjast ei tulnud sugugi välja, kas see Rahvaliit, kes neile kirja saatis oli härra või proua. Sest ega ju partei iseenesest kirjasid teele pane, ikka teevad seda inimesed.

Ja nii valaski Maali oma kimbatuse (loomulikult raamatukogu Raili nobedate näppude abiga) taas kirja sisse.

Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.


Hää härra või proua Rahvaliit.

Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba teine auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.

Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.

Me nüüd juurdleme edasi.

Ainukene, mis meile nüüd natuke arusaamatuks jäi oli see, et kas Rahvaliit on meile vastanud härra või proua nimi, sest see oli ju kirja all. Täname, kui meile sellest teada annate, siis oskame oma tulevastes kirjades seda lugupidamise väljendit õigesti kasutada. 

Aga igavesti vahva on, et parteil nimega Rahvaliit on liige nimega Rahvaliit, kes meile kirjutama juhtus.

Kindlasti oleks tulevikus huvitav temaga tuttavaks saada.
Head aega,
tädi Maali.

P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.

M.

Kiri läks teele. 

Aga vastust Rahvaliidu soo kohta pole tädi Maalile senini saabunud. 

Homne Eesti Päevaleht aga annab vastuse, mis sest Maali ja Juuli parteistumisest siis lõpuks sai.  

Laupäev, 3. aprill 2010

Miks Maali partei ees vabandas

Tädi Juuli hüppas ikka mööda raamatukogu ringi ja muudkui prööskas: "Issand, milline häbematus ..." Selliseks tundepuhanguks andis Juulile põhjuse IRL-i kiri, mis saabunud vastuseks Maali pärimisele selle kohta, et millisesse parteisse siis tasuks astuda.


Kiri ise oli ju ontlik ja aateline ja selgitas kenasti, miks IRL on just paslik paik Maali ja Juuli jaoks. Aga eks Maalilegi hakkas silma ja hinge see, et keegi härra Rauno Veri, kes kirja oli saatnud ... sinatas Maalit. Eestiaegse kasvatusega vanaprouale oli see harjumatu, mis harjumatu.


Et aga sest kirjast ja sinatamisest suurt pahandust ei sünniks, palus Maali Raamatukogu Railil ühe kena vastuse teele saata.


Sellise nimelt.


Hää härra Rauno Veri.

Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie esimene parteitegelane, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.

Head aega,
Tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole  selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.

M.

...
Vaat nii paluski Maali IRL-ilt andeks ja vabandas, et oli kogemata kõvasid sinatajaid teietanud. Oh neid kombeid küll.

Aga polnud veel see kiri teele lähetatudki, kui postkasti potsas uus parteisse kutse. Seekord Rahvaliidult ...

Mida siis IRL parteisse astuda soovivale tädi Maalile kirjutas

Nagu hää lugeja vist mäletab otsustasid Maali ja Juuli munadepüha eel parteisse astuda.

Et aga aru saada, milline partei see vapratele tädidele kõige parem ja paslikum paik oleks, lasksid nad raamatukogu Railil neile kõigile ka kirjad teele saata.

Kui tädid mõne päeva möödudes raamatukogust läbi astusid oli esimene kiri ka tagasi saabunud. Keegi noorhärra nimega Rauno Veri oli selle neile Isamaa ja Res Publica Liidu nimelisest parteist saatnud.

Kiri ise oli selline, nagu allpool näha.


Armas tädi Maali!

Eks sa tea ju isegi, et iga kaupmees kiidab oma kaupa, kuidas jaksab.


Erakondadega on umbes samamoodi, eks igaüks arva, et just nemad on see kõige õigem ja parem. Ja kuidas see võikski olla teisiti – kes see siis nende hulka läheks, keda ta pättideks peab. Välja arvatud muidugi pätid ise.

Millega peaks IRL ennast kiitma?
Noh, esiteks on meie hulgas palju neid, kes on Eesti asja ajanud juba kaugest Vene ajast peale. Neid inimesi ei saa kahtlustada omakasus, nemad on alati tahtnud ja tahavad nüüdki Eesti kasu.

Teiseks on IRL üks rahvuslik partei. Mitte selline, kes teisi rahvaid vaenab, aga ikkagi just eesti rahva eest väljas on. IRL soovib selle juures kõige paremat ka Eestisse tulnud või toodud muust rahvusest inimestele. Palun, ütleme, õppige eesti keel ja eesti kombed korralikult selgeks ja me saame siin veel päris kenasti üheskoos hakkama.

Kolmandaks on IRLis terve toatäis mehi ja naisi, kes oskavad riiki juhtida. Laar, Lukas, Parts, Aaviksoo… kui nimetada vaid mõnda, sest neid on tõesti palju. Ei ole nad mingid unistajad, isegi mitte ajaloolasest Laar, vaid täiesti kõvad majandusmehed, kes on Eesti nii mõnestki katsumusest edukalt läbi juhtinud ja juhivad ka praegusest.

Neljandaks on IRL see partei, kes ei aja sulle kärbseid pähe ega luba kokku pudrumägesid või piimajõgesid, sest niisuguseid asju pole olemas. IRL ütleb ausalt, kui on tarvis kehvemalt läbi ajada või koguni pensioniiga tõsta, sest noori ja töötegijaid on vähe peale tulemas, ja selle vastu ei saa mingisuguse trikitamisega. Oled ju plikapõlves näinud küll, et see sile poiss, kes lubas präänikuid, oli tühjajutumees, aga see, kes musta leiba, oli sõnapidaja. Erakondadega kipub sama moodi olema.
Ega meie ei taha sind iga hinna eest enda hulka meelitada. Või rahanatukesega üles osta, nagu mõni teine erakond – selline käitumine oleks elutarga tädi Maali suhtes lausa solvav, eks? Aga me tahame sind enda hulka küll, kui sa ise leiad, et me oleme Eesti eest väljas ja tegutseme selle nimel, et meie maa ja rahvas ikka püsiksid. Sest nõnda see ju on.

Head tervist ja head tuju soovides

Sinu IRL



Kiri läbi loetud, kargas Juuli püsti ja hakkas suure häälega üle raamatukogu prööskama: "Issand, milline häbematus ..."


Maali pidas lihtsalt pisut aru ...

Reede, 2. aprill 2010

Mida siis Maali parteidele kirjutas

Mõeldud, tehtud!

Kui Maali ja Juuli olid aru saanud, et ega vist ikka ilma parteita õige elu enam pole, sibas Maali ruttu raamatukokku. Ikka, raamatukogu Raili juurde, kes teda juba tükk aega arvutikasutamises abistanud. Ja kellel sellest ka pisikene õhin tekkinud.

Nüüd oli Maalil plaan selge. Tuleb kõigile parteidele kiri saata, et siis kirja vastuste pealt vaadata, millisesse neist tasuks asutada, et maailm viimaks ära parandatud saaks.

Ja kiri oli selline:

Tere, sügavasti asutatud ja igavesti lugupeetud partei!

Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood Eesti Päevalehes ilmuvad.

Tegelikult ei kirjuta ma küll ise, vaid raamatukogu Raili aitab, sest temal on see arvuti kasutamine igavesti selge ja näpud jooksevad klahvisid mööda ludinal. 

Ja tema aitab mind heal meelel kui ma tahan mõnd kirja mõnele lugupeetud inimesele saata. Ja nagu oleme aru saanud, ei ole paberist kirjad enam moes ka. Aga moodne peab ikka alati olema, nii ütleb naaber tädi Juuli alati ja ma olen temaga ka üsna nõus.

Seega, sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud partei!

Meie siin oleme Juuliga arutanud ja vaielnud ja arutanud jälle, et peab ikka vist parteisse astuma. 
Sest Eesti elu tahab edendamist ja raskel ajal on iga inimene teretulnud Eesti asja ajama. Ja meil on missioon ka!

Et siis astukski me parteisse, et Eesti asi ikka edasi läheks ja valskus ja vale ja omakasu Eestimaa pinna pealt täiesti ära pühitud saaks.

Aga, hää partei, kuna meie oma valikus veel ühel ja selgel meelel ei ole, siis on meil Teile suur palve.
Et palun kirjutage meile lihtsal inimeste keelel ja selgel meelel, et miks just Teie partei peaks olema see kõige õigem, kuhu tädi Maali ja tädi Juuli astuda võiksid.

Ja kui välja arvata Eesti Vabariigi kasu, et siis mis kasu meie ka sellest parteiasjast saaksime?

Siis me loeme selle kirja läbi ja arutame ja kui kõik klapib ja on selge, siis meie tulemegi Teie parteisse.

Vaat selline lugu on ja nüüd meie jääme suure huviga ja suure ootusega Teie kirja ootama.

Head aega,
tädi Maali.


Kõik tähtsamad parteid said kirja. Ja see uus partei moodi asi ka, millel nimeks Ühtne Eesti. 

Nüüd jäi vaid vastust oodata, et siis õige ja maailma-ajalooline otsus langetada.

 
 

Neljapäev, 1. aprill 2010

Tädi Maali ripsutab parteidega tiiba




Oh seda Juuli tädi küll!

Kilkab ja kargab kesk õue kui kuldnokk, et ikka parteisse ja parteisse! Maali astus läbi porilaamade, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele ja hakkas pärima, et mis nüüd?

Et kas Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud, või hoopis Ansip oma terava pilguga Juuli ära teinud?

Ei, seda mitte. Juuli oli hoopis mitu korda raadiost kuulnud ja lehest lugenud uuest parteist, mida teatrirahvas asutab ja oli otsustanud, et ühtse Eesti nimel peab temagi sukavardad nurkja viskama ja lõvidega lipu haarama. Et koos kevadise poriga kaoks Eestimaa pinnalt kõik vale ja valskus, omakasust rääkimata.

Maali ahmis seepeale tükk aega õhku kui puuslakis hobune. Aga, tõele au andes, oli Juuli mõttes oma ivakene ka sees.

Vaja veel vaid pisut mõtelda, et kui see õige partei üles leida, see mille abil maailm kõige paremaks teha.

Järg tuleb peagi …