.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
Oh seda uuema aja saunaskäimise piina!
Nii ohkasid Juuli ja Julius, kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.
Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski. Aga millised! Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke, mis oli – priske hind ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui piiblis taevamannat.
Kamalute kaupa.
„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?” Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti. „Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas kotis,” jagasid naabrid tarkusi.
Linnast tulnud noored olid sellise näoga, nagu oleksid konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d, kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid. Julius torkas linnavihad veel korra ka kuuma vette ja keerutas. Need vähesed lehed, mis külge olid jäänud, kadusid nüüd sootumaks.
Sigareid poputatakse
„Jah, on seal supertanklates ja marketites küll imelette ja kappe igasuguse imetoidu jaoks, kogunisti Kuuba sigaritel on omaette luksuskapp, nagu ei teataks, et suitsetamine on kahjulik,” jagas Julius nüüd teistele hiljaaegu linnas nähtud ja kogetud tarkust. „Aga ilusatel ja tervist toovatel vihtadel lastakse lolli peaga raisku minna, neist ei saa isegi korralikku luuda!”
Päev pärast jaani pani Julius igatahes oma vihaäri käima, mis see siis soo veeres korra noaga ära käia ole. Ja suure sildi välja „Värsked vihad 15 krooni tükk”. Alla kirjutas hoopis väiksemate tähtedega ja sulgudesse: „Juliuse tehtud, mitte marketisolk”.
Iga nädal keeras mõni mööduv auto Juliuse juurde sisse ja lahkus vihtadega, mis viha nime väärt.
Laupäevane saunaõlu oli Juliusel nüüd justkui maast leitud.
Kuvatud on postitused sildiga onu Julius. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga onu Julius. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 28. juuni 2010
reede, 25. juuni 2010
Brüsseli segadus ja saunaviha ehmatus
Jaanieelne aeg tõi tädi maali e-postkasti ka mõned vastused selt kaugelt Brüsselist. Selle mureliku vorstijuti peale, mis eurosaadikutele saadetud.
Aga, et raamatukogu pandi rahanappuse tõttu kogu jaaninädalaks kinni, jäid Maalil need kirjad Raili juures ka põhjalikumalt tudeerimata.
Aga uued sündmused jooksid peale, justkui oleks neil tuli takus ja vasikasuurused parmud kallal.
Nimelt: ohh seda uuema aja saunaskäimise piina!
Nii ohkasid Juuli ja Julius kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.
Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski.
Aga millised!
Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke mis oli - priske hind. Ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui Piibliloos taevamannat. Kamalute kaupa.
„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?“ Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti.
„Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas ja kotis,“ jagasid naabrid tarkusi.
Noored linnast tulnud aga olid sellise näoga nagu oleks konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid ...
Mis edasi sai, saab teada uuel nädalal.
Aga, et raamatukogu pandi rahanappuse tõttu kogu jaaninädalaks kinni, jäid Maalil need kirjad Raili juures ka põhjalikumalt tudeerimata.
Aga uued sündmused jooksid peale, justkui oleks neil tuli takus ja vasikasuurused parmud kallal.
Nimelt: ohh seda uuema aja saunaskäimise piina!
Nii ohkasid Juuli ja Julius kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.
Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski.
Aga millised!
Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke mis oli - priske hind. Ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui Piibliloos taevamannat. Kamalute kaupa.
„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?“ Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti.
„Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas ja kotis,“ jagasid naabrid tarkusi.
Noored linnast tulnud aga olid sellise näoga nagu oleks konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid ...
Mis edasi sai, saab teada uuel nädalal.
esmaspäev, 14. juuni 2010
Lihast priid vorstijupid
Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------------
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab! Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammuli sui vahtima.
Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ja kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleksid need üks ilmaime.
„Jumalukene,” tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vaesekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga taga ajama. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?”
Julius lükkas prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktori-kraadi!” Ja siis kukkus kiruma, koledaid roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas.
Lugu on aga sihuke, et Julius ostnud Kaupluse-Kaarli soovitusel uut vorsti. Pistnud kodus tüki suhu ja siis süljanud kohe välja, sest maitse olnud hullem kui saksaaegsel saepuruleival. Ja liha moodi ei maitsenud üldse.
Tormanud siis poodi tagasi, kus Kaarel suurendusklaasi abiga kile pealt välja lugenud, et liha on selles vorstis küll. Kogunisti kolm protsenti! Julius seda jura ei uskunud. Ostnud hunniku teiste vorstide juppe kaasa, tormanud koju, löönud topeltprillid ette, võtnud suurendus-klaasi kätte. Ja hoidku Issand selle eest, mis ta teada sai!
Suisa solk
„Lihasmagu, kamar, tärklis, sojajahu, lõssipulber, konditustatud kanalihamass ehk kondikraapimise löga…” Kõik see on vorsti sees. „Aga liha – tutkit!” Selline oli Juliuse kui vastse vorstiuuringute doktori resümee.
„Oh sa heldus küll!” lõi Maali kuuldu peale käsi kokku. „Et kui need eurotegelased ja Brüsseli bürokraadid on banaani pikkuse ja kurgi kõveruse ära reguleerinud, siis miks ei saa nad hakkama mõne lihtlabase vorstjupiga? Et oleks ikka selline seadus, mis käseks vorsti sisse panna liha, mitte jahu ja lihapesuvett,” nii arvas Maali. Ja tõttas Eesti eurosaadikutele kurja kirja kirjutama.
--------------------------------------
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab! Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammuli sui vahtima.
Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ja kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleksid need üks ilmaime.
„Jumalukene,” tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vaesekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga taga ajama. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?”
Julius lükkas prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktori-kraadi!” Ja siis kukkus kiruma, koledaid roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas.
Lugu on aga sihuke, et Julius ostnud Kaupluse-Kaarli soovitusel uut vorsti. Pistnud kodus tüki suhu ja siis süljanud kohe välja, sest maitse olnud hullem kui saksaaegsel saepuruleival. Ja liha moodi ei maitsenud üldse.
Tormanud siis poodi tagasi, kus Kaarel suurendusklaasi abiga kile pealt välja lugenud, et liha on selles vorstis küll. Kogunisti kolm protsenti! Julius seda jura ei uskunud. Ostnud hunniku teiste vorstide juppe kaasa, tormanud koju, löönud topeltprillid ette, võtnud suurendus-klaasi kätte. Ja hoidku Issand selle eest, mis ta teada sai!
Suisa solk
„Lihasmagu, kamar, tärklis, sojajahu, lõssipulber, konditustatud kanalihamass ehk kondikraapimise löga…” Kõik see on vorsti sees. „Aga liha – tutkit!” Selline oli Juliuse kui vastse vorstiuuringute doktori resümee.
„Oh sa heldus küll!” lõi Maali kuuldu peale käsi kokku. „Et kui need eurotegelased ja Brüsseli bürokraadid on banaani pikkuse ja kurgi kõveruse ära reguleerinud, siis miks ei saa nad hakkama mõne lihtlabase vorstjupiga? Et oleks ikka selline seadus, mis käseks vorsti sisse panna liha, mitte jahu ja lihapesuvett,” nii arvas Maali. Ja tõttas Eesti eurosaadikutele kurja kirja kirjutama.
reede, 11. juuni 2010
Doktorikraad vorstiuuringutes
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab!
Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammulisui vahtima. Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ning kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleks need üks ilmaime.
„Jumalukene,“ tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vasekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga tudeerima. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?“
Julius lükkas aga prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktorikaraadi!“ Ja siis kukkus kiruma, koledaid ja roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas...
Uuel nädalal läheb edasi.
Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammulisui vahtima. Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ning kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleks need üks ilmaime.
„Jumalukene,“ tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vasekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga tudeerima. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?“
Julius lükkas aga prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktorikaraadi!“ Ja siis kukkus kiruma, koledaid ja roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas...
Uuel nädalal läheb edasi.
esmaspäev, 17. mai 2010
Oh seda ostuhullust!
Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
reede, 14. mai 2010
Hullutav ostuöö
Oh seda ostuhullust küll!
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja. Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusesse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat, et pool Maali küla rahvast koos, kõigil kevadnaeratused näol ja tengelpungad pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda. Varsti neid ju enam pole.
Ohh, issake küll, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksikakanud jõmm. Et kui see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
Järg tuleb esmaspäeval ...
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja. Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusesse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat, et pool Maali küla rahvast koos, kõigil kevadnaeratused näol ja tengelpungad pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda. Varsti neid ju enam pole.
Ohh, issake küll, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksikakanud jõmm. Et kui see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
Järg tuleb esmaspäeval ...
esmaspäev, 19. aprill 2010
Müügimees kui partorg
Originaal Eesti Päevalehes.
-------------------------------------------
Võeh, ikka pole sest kommunismusest rahu!
Tädi Maali süda kloppis hirmsasti, sest ta oli just ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud.
Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Lugu oli nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillipidu pidama. Pakkusid memmedele, taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud korda-läinud töönädala üle.
Üks näitsik, kes oli miskist satelliittelevisiooni müügifirmast, kilkas, et küll sai tohmanitele lepinguid müüdud ja teiste käest trahve kasseeritud. Ja trahve sai kasseeritud sellepärast, et nood rumalad ostjad polnud läbi lugenud peenikeses kirjas lepingut. Lepingus olevat kirjas see, et ostjal pole mingeid õigusi, aga satifirma võib teleprogramme muuta ja vahetada, kuidas aga tahab.
Nii neid lepingud sõlmiti ja trahve kasseeriti ja müügi-näitsikule rõõmu anti. Üks teine piduline kuulutas, et tema sai nädala jooksul rumalatele ostjatele maha müüa õige mitu mootorsaagi, mille kvaliteet olevat selline, et ise ei julge pihkugi võtta. Aga näe, rumalad muudkui ostavad ja temal raha jookseb.
Justkui kommunist
Maali kuulas neid juttusid ja vorst ei tahtnud tal enam suu sisse minna. „Aga kas te siis inimesi ikka hoiatate ka, et kaup on selline krutskiga?” küsis Maali.
„Päh, milleks? Töö ajal kiidame ikka seda takka, et maailma parimat kaupa teeme,” oli noortel lusti laialt. „Firmale peab ikka truu ja lojaalne olema!”
Ja siis lõid minevikumälestused Maalil üle pea kokku ja süda hakkas kloppima ja suust tuli välja see, mida ta kombeka vanainimesena sugugi ei tahtnud öelda.
Maali prahvatas: „Kuulge, te olete ju nagu kommunistid. Täpselt samasugused kui meie kolhoosi partorg, kes töö ajal valetas, nii et suu vahutas, kui hea see kommunismus on. Aga õhtul peale tööd, omade vahel ütles, et pole see kommunismus kärbsemustagi väärt! Häbi teil olgu! Ise vabas Eestis sündinud! Selliste valetajate pärast masu meile tuligi.”
-------------------------------------------
Võeh, ikka pole sest kommunismusest rahu!
Tädi Maali süda kloppis hirmsasti, sest ta oli just ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud.
Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Lugu oli nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillipidu pidama. Pakkusid memmedele, taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud korda-läinud töönädala üle.
Üks näitsik, kes oli miskist satelliittelevisiooni müügifirmast, kilkas, et küll sai tohmanitele lepinguid müüdud ja teiste käest trahve kasseeritud. Ja trahve sai kasseeritud sellepärast, et nood rumalad ostjad polnud läbi lugenud peenikeses kirjas lepingut. Lepingus olevat kirjas see, et ostjal pole mingeid õigusi, aga satifirma võib teleprogramme muuta ja vahetada, kuidas aga tahab.
Nii neid lepingud sõlmiti ja trahve kasseeriti ja müügi-näitsikule rõõmu anti. Üks teine piduline kuulutas, et tema sai nädala jooksul rumalatele ostjatele maha müüa õige mitu mootorsaagi, mille kvaliteet olevat selline, et ise ei julge pihkugi võtta. Aga näe, rumalad muudkui ostavad ja temal raha jookseb.
Justkui kommunist
Maali kuulas neid juttusid ja vorst ei tahtnud tal enam suu sisse minna. „Aga kas te siis inimesi ikka hoiatate ka, et kaup on selline krutskiga?” küsis Maali.
„Päh, milleks? Töö ajal kiidame ikka seda takka, et maailma parimat kaupa teeme,” oli noortel lusti laialt. „Firmale peab ikka truu ja lojaalne olema!”
Ja siis lõid minevikumälestused Maalil üle pea kokku ja süda hakkas kloppima ja suust tuli välja see, mida ta kombeka vanainimesena sugugi ei tahtnud öelda.
Maali prahvatas: „Kuulge, te olete ju nagu kommunistid. Täpselt samasugused kui meie kolhoosi partorg, kes töö ajal valetas, nii et suu vahutas, kui hea see kommunismus on. Aga õhtul peale tööd, omade vahel ütles, et pole see kommunismus kärbsemustagi väärt! Häbi teil olgu! Ise vabas Eestis sündinud! Selliste valetajate pärast masu meile tuligi.”
pühapäev, 18. aprill 2010
Validooli, validooli!
Mida ühist on kommunistil ja müügimehel?
Esmapilgul on nad ju sama sama erinevad kui siga ja kägu.
Aga Maali tädi jõudis tõeni ja sarnasuseni. Ent selleks kulus suur hulk validooli. Kohe nii palju, et Juuli pidi juba lukku pandud apteegi ukse taga hulk aega kolistama ja huikuma, enne kui Maali jaoks lisa-annuse kätte sai. Aga seda oli tõesti hädasti vaja, sest Maali süda vabises rinnus kui tallesaba.
Nii hirmsa pahandusega oli Maali hakkama saanud.
Ta oli nimelt ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud. Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Aga lugu ise algas nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillpidu pidama. Pakkusid memmedele taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud kordaläinud töönädala üle...
Homme juba pikemalt.
Esmapilgul on nad ju sama sama erinevad kui siga ja kägu.
Aga Maali tädi jõudis tõeni ja sarnasuseni. Ent selleks kulus suur hulk validooli. Kohe nii palju, et Juuli pidi juba lukku pandud apteegi ukse taga hulk aega kolistama ja huikuma, enne kui Maali jaoks lisa-annuse kätte sai. Aga seda oli tõesti hädasti vaja, sest Maali süda vabises rinnus kui tallesaba.
Nii hirmsa pahandusega oli Maali hakkama saanud.
Ta oli nimelt ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud. Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Aga lugu ise algas nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillpidu pidama. Pakkusid memmedele taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud kordaläinud töönädala üle...
Homme juba pikemalt.
teisipäev, 23. märts 2010
Äkki panevad vangi?
Kui tädi Maali oli kaupluse Kaarliga hindade "korrigeerimise" pärast ära praganud ja plakati poe ette panemisega ähvardanud siis tuli talle korraga suur mure peale.
Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.
Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.
Mõeldud, tehtud.
Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.
Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:
"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?
Mida ju ka ei tahaks.
Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."
Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.
Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.
Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.
Mõeldud, tehtud.
Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.
Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:
"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?
Mida ju ka ei tahaks.
Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."
Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.
kolmapäev, 10. märts 2010
Rooma kogemus ja Eesti viletsus
Saun on ikka kuum. Peabki olema. Nii vihtlemise kohana kui ka teemana.
Ja tädi Maali eelmise kirjutise peale ja ka eelmise kommentaari peale regeeris taas isand Edgar Pugi EPL online leheküljel.
Ta kirjutas:
"Võrdsustada külasaun (suletud ruum ja suletud seltskond) valla ühise ajuga (nt.valla koosolek) - on suur liialdus. Enamgi veel, see ongi jäänuk nõuka-ajast, mis takistab eestlastel riigiks saada. Isegi nii raske ja naeruväärne on see jäänus, et meediasse on tekkinud uus mõiste - neodissidentlus.
Tädi Maali (ja lisandina, justkui osalust suurendada püüdes - juliused jne.) ongi Kivirähki Ivan-Oravat meenutades uusvastaline. Kahjuks endalegi teadvustamata, et elades selles ruumis, kus tal võiks hea olla, nn.tädi-maali torgib seda ruumi sukavardaga: ahmi õhku, Voldemar!"
Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:
"Hää Edgar.
Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.
Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?
Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.
Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/
Head aega!"
Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:
"Hää Edgar.
Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.
Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?
Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.
Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/
Head aega!"
Kes veel arvata tahab, siis palun väga.
Teemat on arendanud ka Eesti Päevaleht oma avalike saunade teemalises artiklis ja sellele lisatud repliigis.
esmaspäev, 8. märts 2010
Saun ja seep ajavad mõtted kuumaks
Seebijuhtum ja saunajuhtum, millest just täna juttu oli panevad lugejad vaidlema.
EDGAR PUGI kirjutas EPL Online leheküljel Maalile vastuseks järgmist:
EDGAR PUGI kirjutas EPL Online leheküljel Maalile vastuseks järgmist:
" Kui need neetud maalid-juulid, juuuuliustest rääkimata, oskavad asju ajada vaid läbi varguste maailma parandades, siis miks need vargad ei oska vallavanemale selgeks teha, et nad võivad (aga siin ongi see sõlm ja küsimus !!) oma valla asjadesse sekkuda ka omaosalusega
ehk ise oma nõu/jõu kokku pannes võtta nt. avalik saun endi hoole alla, endi kokkupandud raha "otsa", sest praegu on see ehtsa nõuka-aja näide - vald ehk eemalseisev irreaalne riik tulgu ja tehku.
Siit küsimus R.Sikule: millal Sa nõuka-ajast kaasaega jõuad?
tädi-maali-juuli seelikusaba alla ei maksa pugeda, seal pole oma riigist ha...ee...lõhnagi."
Rein ja Maali panid seepääle pead kokku, mõtlesid ja vastasid Edgarile sealsamas EPL Online leheküljel järgmist:
" Hää Edgar!
Arutasime just Maaliga Teie kirjapandud asja ja leidsime, et Teie pahandamine on natukene liiast. Sest ega Maali ja Julius ju seepe päris ära ka ei varastanud. Vaid lihtsalt panid mõneks ajaks kõrvale, et Voldemari härral kimbatus tekiks ja ta oma saunaotsuse üle pisut põhjalikumalt järele mõtleks.
Siis tõid Maali ja Julius ju kõik seebid tagasi. Isegi kordagi ei olnud ühegagi pesnud. Isegi peent lõhna ei julgenud nuusutada, et valla vara kaduma ei läheks.
Samas jäääb meile Maaliga natuke arusaamatuks Teiepoolne nõuka aja üle pragamine, sest see on olnud paljude Maalide saatus elada nii Eesti ajal kui Saksa ajal kui ka nõuka ajal. Ja saatuse vastu ei saa. Aga samas saab igal ajal ausaks jääda. Nagu Maali elust ja tegemistest näha on.
Heale Edgarile ikka head soovides. Ja vähema kurjustamise poole püüeldes. Sest eks ütles juba tädi Maali ema - kuri ei tohi olla. Sest kurjus teeb koledaks. Aga kui enam heaga ei saa, siis tuleb hoopis kavalus appi võtta.
Ja Maali võttiski.
Nagu ka varem mitmel korral.
Head aega."
Kui see jutt oli kirja pandud ja ära saadetud, siis tuli meelde veel ka see, et saunateema on viimasel ajal olnud kuum mitmeski paigas, mitte üksnes Maali kodukülas. Sest nii mõnigi vallavanem ja linnapea on leidnud, et sauna toetamise peaks ära lõpetama. Selle kohta on Eesti Päevalehes ka artikkel ilmunud, mida saab lugeda siit .
ehk ise oma nõu/jõu kokku pannes võtta nt. avalik saun endi hoole alla, endi kokkupandud raha "otsa", sest praegu on see ehtsa nõuka-aja näide - vald ehk eemalseisev irreaalne riik tulgu ja tehku.
Siit küsimus R.Sikule: millal Sa nõuka-ajast kaasaega jõuad?
tädi-maali-juuli seelikusaba alla ei maksa pugeda, seal pole oma riigist ha...ee...lõhnagi."
Rein ja Maali panid seepääle pead kokku, mõtlesid ja vastasid Edgarile sealsamas EPL Online leheküljel järgmist:
" Hää Edgar!
Arutasime just Maaliga Teie kirjapandud asja ja leidsime, et Teie pahandamine on natukene liiast. Sest ega Maali ja Julius ju seepe päris ära ka ei varastanud. Vaid lihtsalt panid mõneks ajaks kõrvale, et Voldemari härral kimbatus tekiks ja ta oma saunaotsuse üle pisut põhjalikumalt järele mõtleks.
Siis tõid Maali ja Julius ju kõik seebid tagasi. Isegi kordagi ei olnud ühegagi pesnud. Isegi peent lõhna ei julgenud nuusutada, et valla vara kaduma ei läheks.
Samas jäääb meile Maaliga natuke arusaamatuks Teiepoolne nõuka aja üle pragamine, sest see on olnud paljude Maalide saatus elada nii Eesti ajal kui Saksa ajal kui ka nõuka ajal. Ja saatuse vastu ei saa. Aga samas saab igal ajal ausaks jääda. Nagu Maali elust ja tegemistest näha on.
Heale Edgarile ikka head soovides. Ja vähema kurjustamise poole püüeldes. Sest eks ütles juba tädi Maali ema - kuri ei tohi olla. Sest kurjus teeb koledaks. Aga kui enam heaga ei saa, siis tuleb hoopis kavalus appi võtta.
Ja Maali võttiski.
Nagu ka varem mitmel korral.
Head aega."
Kui see jutt oli kirja pandud ja ära saadetud, siis tuli meelde veel ka see, et saunateema on viimasel ajal olnud kuum mitmeski paigas, mitte üksnes Maali kodukülas. Sest nii mõnigi vallavanem ja linnapea on leidnud, et sauna toetamise peaks ära lõpetama. Selle kohta on Eesti Päevalehes ka artikkel ilmunud, mida saab lugeda siit .
Vallamajas seepi varastamas
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493200 .
Oh sa püha ristivägi!
„Nüüd ajab vallavanem Voldemar meid sea kombel pesemata kärsaga kirikusse !” Nii pahandasid tädi Maali, tädi Juuli ja onu Julius kui lugesid vallalehest, et vallavanem tahab pool sajandit laupäeviti töötanud külasauna kinni panna.
Sest vallal on raha vähe. Veel oli kirjas, et siiski hoolib vald pensionäridest, lubab neil kolmapäeva hommikuti tasuta sotsiaalkeskuse duši all käia.
„Ükski ristiinimene ei käi kolmapäeva hommikuti saunas. Ikka laupäeval, mitusada aastat juba. Et rõõsa ja roosana pühapäeval kirikus taevaisa palge ette astuda,” leidsid pahandajad.
Loomulikult oli Juuli perel ja Maalil oma õueski sauna-kökats. Aga kuis neid siis talvel suure lumega kütta jõuad ja kuis vett vedada? Pealegi oli külasaunas seltsim koos maailma asju arutada.
Mure murdis, naabrid panid pead kokku ja sündiski … suur saunasõja plaan.
Pesemata vallavanem
Uuel nädalal nähti Maalit ja Juliust tihti vallamajast mööda minemas, sisse astumas ja ametnikega suhtlemas.
Kui aga vallavanem Voldemar vallamaja WC-st tulles tahtis käsi pesta, ei leidnud ta seepi eest. Pragas sekretäriga. Lasi uue panna. Päev hiljem kordus sama. Ja kaks päeva hiljem. Ka kolmandal päeval kadus WC-st seep. Sekretär valas pisaraid ja ütles: just oli alles. Seebid kadusid ikka.
Nädala pärast läks Voldemaril kops üle maksa. Ta lasi kuulutustetahvlile sildi panna. Seal seisis: „Inimesed, olge kultuursed! Ärge varastage vallamaja tualettruumist seepi!”
Veel samal päeval marssisid Maali ja Julius vallavanema kabinetti ja lõid lauale kilekotitäie vallamajast virutatud seepe. Maali ütles: „Vaat, Voldemar, paha on ju kempsust pesemata kätega tulla. Aga veel pahem on inimestel pesemata seljaga olla, kui sina sauna kinni lased panna. Ka see pole kultuurne. Me esiemad on saunas sündinud ja sauna kinnipanek on kuritegu rahva vastu.”
Voldemar ahmis õhku. Seda, et pensionärid tulevad seepi varastades vallamajja õigust nõudma, poleks ta osanud iial arvata.
Aga saun jäi sulgemata.
Oh sa püha ristivägi!
„Nüüd ajab vallavanem Voldemar meid sea kombel pesemata kärsaga kirikusse !” Nii pahandasid tädi Maali, tädi Juuli ja onu Julius kui lugesid vallalehest, et vallavanem tahab pool sajandit laupäeviti töötanud külasauna kinni panna.
Sest vallal on raha vähe. Veel oli kirjas, et siiski hoolib vald pensionäridest, lubab neil kolmapäeva hommikuti tasuta sotsiaalkeskuse duši all käia.
„Ükski ristiinimene ei käi kolmapäeva hommikuti saunas. Ikka laupäeval, mitusada aastat juba. Et rõõsa ja roosana pühapäeval kirikus taevaisa palge ette astuda,” leidsid pahandajad.
Loomulikult oli Juuli perel ja Maalil oma õueski sauna-kökats. Aga kuis neid siis talvel suure lumega kütta jõuad ja kuis vett vedada? Pealegi oli külasaunas seltsim koos maailma asju arutada.
Mure murdis, naabrid panid pead kokku ja sündiski … suur saunasõja plaan.
Pesemata vallavanem
Uuel nädalal nähti Maalit ja Juliust tihti vallamajast mööda minemas, sisse astumas ja ametnikega suhtlemas.
Kui aga vallavanem Voldemar vallamaja WC-st tulles tahtis käsi pesta, ei leidnud ta seepi eest. Pragas sekretäriga. Lasi uue panna. Päev hiljem kordus sama. Ja kaks päeva hiljem. Ka kolmandal päeval kadus WC-st seep. Sekretär valas pisaraid ja ütles: just oli alles. Seebid kadusid ikka.
Nädala pärast läks Voldemaril kops üle maksa. Ta lasi kuulutustetahvlile sildi panna. Seal seisis: „Inimesed, olge kultuursed! Ärge varastage vallamaja tualettruumist seepi!”
Veel samal päeval marssisid Maali ja Julius vallavanema kabinetti ja lõid lauale kilekotitäie vallamajast virutatud seepe. Maali ütles: „Vaat, Voldemar, paha on ju kempsust pesemata kätega tulla. Aga veel pahem on inimestel pesemata seljaga olla, kui sina sauna kinni lased panna. Ka see pole kultuurne. Me esiemad on saunas sündinud ja sauna kinnipanek on kuritegu rahva vastu.”
Voldemar ahmis õhku. Seda, et pensionärid tulevad seepi varastades vallamajja õigust nõudma, poleks ta osanud iial arvata.
Aga saun jäi sulgemata.
kolmapäev, 3. märts 2010
Suur Saunasõja plaan
Ohh sa püha ristivägi!
„Nüüd tahab vallavanem Voldemar, et me sea kombel pesemata kärsaga kirikusse läheksime!“ Nii pahandasid tädi Maali, tädi Juuli ja onu Julius kui lugesid vallalehest, et vallavanem tahab pool sajandit laupäeviti töötanud külasauna kinni panna. Sest masu kiusab ja vallal raha vähe.
Veel oli vallalehes kirjas, et siiski hoolib Voldemar koos vallaga oma pensionäridest nii väga, et lubab neid sotsiaalkeskuse duši all kolmapäeva hommikuti tasuta käia.
Kõik kolm arutajat olid selle peale suisa keeletud. Kas pensionärid ei olegi siis nüüd enam ristiinimesed, kes end laupäeval õhtul puhtaks küürida saavad.
Ükski ristiinimene ei käi kolmapäeva hommikuti end saunatamas. Ikka laupäeval nagu mitusada aastat juba, et rõõsa ja roosana, pestuna ja puhanuna pühapäeva hommikul kirikusse taevaisa palge ette astuda.
„No mina olen seda ammu kahtlustanud, et Voldemar käib jõulu ja lihavõtte aegu kirikus vaid moe pärast, mitte hinge pärast,“ kostis Maali. Aga ega see sauna sulgemise muret vähemaks võtnud.
Jah loomulikult olid Juuli perel ja Maalil oma õueski saunakökatsid. Aga kus sa neid siis talvel suure lumega kütta jõuad ja kuis vett vedada. Pealegi oli külasaunas ikka seltsim koos maailma asju arutada.
Naabrid panid pead kokku ja sündiski suur sõjaplaan. Suur Saunasõja plaan …
reede, 26. veebruar 2010
Eesti Vabariigi suurim saladus
Ikka lipp heisata ja maha võtta, televiisorit vaadata, Juuli ja Juliuse juures käia, rääkimata vallavanem Voldemari korraldatud kontserdist külarahvale. Ja paraad ja presidendi vastuvõtt televiisoris. Rääkimata presidendi kõnest. Ja ilusatest mõtetest, mis õues päikesepaistel lehviva sinimustvalge lipu all tulid.
Aga siis, viimaks, palveraamat käes, jäi tädi Maali korraga mõttesse.
Et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.
Et oma mõttest täielikult aru saada kordas Maali veel korra üle: et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.
Maali mõtles lausa tunni, sest uni ei tulnud. Tuul huikas akna taga.
Oh, mis kõik küll mõttest läbi jooksis.
Aga sellest Maali ei räägi, nii suur saladus on see. Selline, mille peab ise leidma, et Eestist aru saada.
Maali leidis saladuse. See oli maailmatuma suur saladus. Eesti Vabariigi suurim saladus.
Seda teades jäi Maali rahulikult unele.
teisipäev, 23. veebruar 2010
Mida Eesti Televisioon tädi Maalil kirjale vastas
Tädi Maali oli just kapi tagant Eesti lippu välja võtmas, et aegsasti kõik vabariigi aastapäevaks valmis oleks, kui telefon helises.
Maali veel mõtles lippu silitades, et huvitav ega koid pole kuhugile ometigi auku teinud, naftaliini sai ju ikka küllaga pandud. Aga telefon helises edasi.
No kesse siis nüüd isamaa sünnipäeva eelõhtul?
Tuli välja, et raamatukogu Raili. Temale olnud juba eile arvutisse vastuskiri tädi Maali kirjale saabunud, aga kuidagi olnud see kahe silma vahele jäänud.
Et kas nüüd loeb ette või?
No loomulikult, kuis siis mitte. Maali viis lipu hellalt kapiveerele ja istus kuulama. Kiri oli selline:
" Olen meelitatud, et just A Le Coqi reklaamklipp on Teie tähelepanu köitnud. Proovin vastata, kasutades kirjas kasutatud lõike:
"Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha."
Olen kindel, et nii Teie kui ka paljud rakverelased on joonud karastusjooke ja vett, mis kannavad A Le Coqi tootjatehase märki. Näiteks mulle meeldivad väga A Le Coqi joogiveed, millel on sidruni- või ka maasikamaitse. Ma ei ole kordagi mõelnud sellele, et seda vett tarbides peaksin jooma ka A Le Coqi õlut. Kui Teie sellise paralleeli suudate luua, on see Teie fantaasia vili.
Eesti Rahvusringhääling ei müü ise reklaame oma eetrisse. Me vahendame Eesti Olümpiakomitee toetajate reklaamklippe, mis järgivad reklaami- ja ringhäälinguseaduse reegleid ja mille edastamiseks on andnud nõusoleku rahvusringhäälingu nõukogu. Antud juhul ei ole põhjust A Le Coqi reklaamklippi eetrist kõrvaldada. Lisaks ei oska ma leida selles, kui joogitootja sedastab, et ta toetab Eesti sportlasi, leida seost õllejoomisele õhutamisega.
Lugupidamisega,
Hanno Tomberg."
"Kõik," ütles Raili.
"Ahah," ütles Maali ja jäi mõtesse.
"Ju peab Juliusega seda kuuldut nüüd õhtul arutama, kui ta just liigsest sponsorreklaami vaatamisest jälle liiga tahmas ei ole."
Maali veel mõtles lippu silitades, et huvitav ega koid pole kuhugile ometigi auku teinud, naftaliini sai ju ikka küllaga pandud. Aga telefon helises edasi.
No kesse siis nüüd isamaa sünnipäeva eelõhtul?
Tuli välja, et raamatukogu Raili. Temale olnud juba eile arvutisse vastuskiri tädi Maali kirjale saabunud, aga kuidagi olnud see kahe silma vahele jäänud.
Et kas nüüd loeb ette või?
No loomulikult, kuis siis mitte. Maali viis lipu hellalt kapiveerele ja istus kuulama. Kiri oli selline:
" Olen meelitatud, et just A Le Coqi reklaamklipp on Teie tähelepanu köitnud. Proovin vastata, kasutades kirjas kasutatud lõike:
"Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha."
Olen kindel, et nii Teie kui ka paljud rakverelased on joonud karastusjooke ja vett, mis kannavad A Le Coqi tootjatehase märki. Näiteks mulle meeldivad väga A Le Coqi joogiveed, millel on sidruni- või ka maasikamaitse. Ma ei ole kordagi mõelnud sellele, et seda vett tarbides peaksin jooma ka A Le Coqi õlut. Kui Teie sellise paralleeli suudate luua, on see Teie fantaasia vili.
Eesti Rahvusringhääling ei müü ise reklaame oma eetrisse. Me vahendame Eesti Olümpiakomitee toetajate reklaamklippe, mis järgivad reklaami- ja ringhäälinguseaduse reegleid ja mille edastamiseks on andnud nõusoleku rahvusringhäälingu nõukogu. Antud juhul ei ole põhjust A Le Coqi reklaamklippi eetrist kõrvaldada. Lisaks ei oska ma leida selles, kui joogitootja sedastab, et ta toetab Eesti sportlasi, leida seost õllejoomisele õhutamisega.
Lugupidamisega,
Hanno Tomberg."
"Kõik," ütles Raili.
"Ahah," ütles Maali ja jäi mõtesse.
"Ju peab Juliusega seda kuuldut nüüd õhtul arutama, kui ta just liigsest sponsorreklaami vaatamisest jälle liiga tahmas ei ole."
Mida siis tädi Maali Eesti Televisioonile kirjutas
Selline kiri, nagu allpool lugeda, läks Maali poolt ja raamatukogu Raili näpuosavuse abiga teele Eesti Televisiooni poole peale seda kui Maali ja Juuli ja Julius olid mitu õhtut arutanud, kas ETV olümpiaülekannete vahele peab ikka reklaami näitama. Ja ka seda, et kui ikka niiväga peab näitama, siis miks küll näidatakse õlletehase reklaami.
Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.
Aga kiri nägi välja selline:
"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.
Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.
No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.
Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?
Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.
Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."
Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.
Aga kiri nägi välja selline:
"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.
Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.
No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.
Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?
Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.
Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Olümpia ajab jooma
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/488388
Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.
Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.
Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.
Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.
Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.
Kampsun Šmigunile
„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.
„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”
Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”
Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.
Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.
Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.
Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.
Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.
Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.
Kampsun Šmigunile
„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.
„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”
Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”
Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.
reede, 19. veebruar 2010
Miks ETV õhutab õllejoomist
Tädi Maali seisis raamatukogu leti ja otse raamatukogu Raili ees. Ja rääkis kõva häälega, mis südamel.
Raili pani kõik usinasti kirja.
Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.
Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.
„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“
Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.
Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.
Raili pani kõik usinasti kirja.
Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.
Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.
„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“
Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.
Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.
Tellimine:
Postitused (Atom)