Poodi õhku ostma

Originaal Eesti Päevalehes.

No varsti hakatakse ka värsket õhku poest ostma! Nii mõtles Maali veeämbrit kaevust välja vinnates ja pealinna suvitajatele külma vett kruusi valades.

Kõik algas nii, et kesk leitsakut peatus Maali majakese ees auto, triiki pealinna suvitajaid täis. Nad olid näost punased kui keedetud vähid ja tegid suuga samasuguseid liigutusi kui kuivale sattunud ahven.

„Proua, kus siin on pood, kust saab värsket vett osta?” küsis autoakna alla keeranud pereisa.

„Misasja?” ei saanud Maali esimese pauguga sotti.

„Et kust vett osta saaks, meil autotäis lapsi janusse nõrkemas,” kostis õnnetu pereisa.

Maali aga vajas veel uut selgitust. „Miks te tahate vett osta, kas rahakotid on puuga seljas ja rikkus ajab uksest-aknast välja?” muutus ta suti tõredaks.

„No poes müüakse ju värsket vett,” jäi pereisa oma arvamusele, Maali arust küll pigem suurele juhmusele truuks.

Räti lehvides marssis Maali nüüd auto juurde, tõmbas ukse valla ja käsutas kui perenaine ohje hoides: „Marss kõik see vägi kaevu juurde! Ja ei mingit tolategemist, poest vee ostmist! Minu kaev on kaheksakümmend aastat kõik pudulojused ja inimesed ära jootnud ja jätkub teilegi!”

Validooli abi

Seejuures mõtles Maali, et äkki peaks pereisale tema veidra jutu peale ka natuke validooli pakkuma? Kuumal ajal, kui Maalil enesel kippus pea se­gamini minema, pistis ta ala­ti tableti keele alla ja pea läks selgemaks, süda pare­maks.

Siis aga kolises kaevukett ja solises vesi ning kruusid said mitmet-setmet korda triiki täis, nagu ka autos olnud pudelid.

Teele võtsid nad kaasa veel teadmise, et see siin pole pealinn, kus iga veetilga eest raha nõutakse. Maali külas saab igaüks alati värsket vett tasuta. On ainult vaja küsida. Maali on eluaeg küsinud, kui suu kuivab. Keegi pole teda selle jutu peale poodi vett ostma saatnud.

Tehti lehva-lehva ja auto jätkaski teed.

Ent kui mõni auto jälle Maali väravast aeglasema käiguga möödub, on tal tunne, et peagi küsitakse: „Proua, kus siin on pood, kust saab osta värsket õhku?”