Tädi Maali lood 2003 - 2009. Teine valik

Head uut aastat soovides.

Uus aasta tuli Maalile oma täiesti tavalise ja absoluutselt erilise kuuse kõrval täiesti tavaliselt, mis tähendabki - eriliselt. Kuidas täpsemalt, sellest aga tulevikus, kolmekuningapäeva paiku.

Täna võlgnen lugejatele teise tekstinäite aastaist 2003 - 2009, mil tädi Maali oli justkui muinasunne suikunud Suur Tõll, keda käidi äratamas siis kui olud kehvaks kiskusid. Mäletate ju seda juttu, et millal ja kuis oli vaja hüüda "Töll - Töll, tõuse üles ..."

Igatahes hüüdsin peaaegu samuti tädi Maalile siis kui puhkes ülemaaline jama andmekaitseseaduse mitmeti tõlgendamise pärast. Ja nii Vikerraadio õnnesoovide toimetajad kui ka vallalehteade kokkupanijad olid siis sügavasti heitunud. Tõlgendajate meelevalduse tõttu tähendas nüüd inimesele sünnipäevaks õnne soovimine ... delikaatsete isikuandmete avaldamist.

Ohh, tule taevas appi!
Aga seda, et eelmainitud ja Andrus Ansipile omistatud lause ütles esmakordselt vabariigi aastapäeva aktusel maha hoopis Lennart Meri, mäletab Maali imehästi. Aga sellesti pikemalt tulevikus ...


***

Kogu tõde tädi Maalilt röövitud sünnipäevast
Originaal EPL 29. jaanuar 2008 http://www.epl.ee/artikkel/416447
(siin esmane variant)

Oma sünnipäeva hommikul istus tädi Maali krabiseva raadio ees ja nuttis suure häälega. Just oli eetris kõlanud jalust nõrgaks võttev teade.

Hommikul keetis Maali silmade särades kohvi ja sättis end poole kümneks kööki, raadio kõrvale. Kontrollis mitu korda üle, kas krapp on täpselt Vikerraadio lainel. Ta teadis, kohe kostab mahe hääl: „Kuulete õnnesoove eakatele sünnipäevalastele…” Maali tundis juba ette, kuis õnnejutt jooksis kuklast varbaotsani. Et teda, vanainimest peetakse ikka meeles! See oli üksikus külas elava memme jaoks äraütlemata tähtis

Aga kena valsimuusika järel tuli eetrisse hoopis tõsise häälega mees, kes ütles: „Lugupeetud eakad sünnipäevalapsed! Vastavalt andmekaitse seadusele on nüüd Vikerraadios keelatud selliste õnnitluste ettelugemine, kus mainitakse ära sünnipäevalapse nimi, vanus ja elukoht. Siiski õnnitleme teid kõiki, sünnipäevalaulu laulab Artur Rinne …”

„Misasja,” ei saanud Maali aru. „Kuidas ei tohi nime öelda? Kuis siis aru saab, keda õnnitletakse… Kellele ma olen halba teinud, et mulle enam õnne soovida ei tohi,” kordas Maali ja tundis kuidas pisarad voolama hakkasid.

Tegelikult oli Maali juba varem maakonna kobrulehes ja ka valla omas näinud imelikke jutte imelikust andmekaitse seadusest. Et inimene peab nüüd ise lehele teada andma kui enese õnnitlemist soovib. „Kus selle häbi ots, kui ma ajalehte lähen ja enda õnnitlemist palun,” arutles Maali.

'Maali teadis, et samanoodi kui Juuli paneb igaks ta sünnipäevaks õnnitluse raadiosse paneb tema Juulile ka. Rääkimata pealinna sugulastest, kes ka raadiosse õnnitlused Maalile – Juulile saadavad. Ja siis memmed kuulavad raadiot ja sünnipäev on erilisem. Maali arvates oli see üks väga ilus Eesti komme.

Aga pill tuli pika ilu järele ning uksest lendas sisse ähmis Juuli. Ta oli püüdnud kolm tundi Vikerraadiosse helistada, selgust saada. Aga kogu aeg telefon kinni. „Viimaks oli seal väsinud ja äranutetud häälega näitsik, ütles, et see lolli seadus on kohe meie enda Eesti seadus, riigikogus tehtud … Telefon olnud kinni sellepärast, et pensionärid üle Eesti helistanud, kurjustanud, vaat sedapsi,” rääkis Juuli. Oli tunne, et ta on kohe valmis sinimustvalge lipu Maali räästaveerest haarama ja Toompeale piketti tormama.

„Maailm puha hukka läinud,” arutasid memmed pärastlõunal. Lõid õunaveini pitsid kokku, et Toompea targad mõtleksid ikka peaga, mitte kõhunabaga ja muudaksid lolle tõlgendusi võimaldava lolli seaduse ära.

Õhtuks oli Juuli vanade guaššvärvide ja tapeedirulli abiga teinud suure loosungi, mille tõmbas Maali antslakollase maja seinale, nii et iga viimane mööduja seda nägi: „Täna on Maali sünnipäev!” „Tutkit, see seadus,” hüüdis Juuli. „Ja pistetagu andmekaitse endale ... teadagi kuhu. Me võime siin ka Vene seaduste järgi elada, kui Eesti omad nii lollid on. Oli Vene aeg s… mis oli, aga inimestele võis vähemasti raadios õnne soovida, ” lisas kuraasikas onu Juulius kui Maalile torti lõikas.

Ja Maali mõtles viimast pisarapoega pühkides, et selle koha pealt on vahel ropu suuga Juuliusel täitsa õigus.

JÕULUKIRI: Hüvastijätt tädi Maaliga

Sõbrad , hing on täis jõulurõõmu, askelduste tuhinat, isegi praegu öösel ja Maalile mõeldes - aastatetegust lahkumiskurbust. Nii panen siia üles jõulukirja tädi Maalile ajast, mil ta oli juba surnud.
Õnneks tean täna, et iga lõpp on millegi algus. Ning jõuluaeg on paslik aeg mõtlemiseks nii lõppude kui alguste peale. Eriti veel siis kui minnakse, aga mitte igaveseks. Vähemasti hinges.
Lootust, ootust ja imesid soovides.

***



Maali Paadimaa ehk tädi Maali: 2. august 1909 - 17. november 2002

***
EPL 24. detsember 2002: http://www.epl.ee/artikkel/223688


Tere kallis tädi Maali! Kirjutan Sulle ja Sinust viimast korda, sest oled surnud. Magad Loksa surnuaial närtsinud lilledest ja põlenud küünaldest teki all. Aga tegelikult Sa vist päris surnud pole. Vaatan lehti, kuulan raadiot: ikka räägitakse Maalist. Sinust, kes kõike teab, kõikjal on, kelle järgi kõike mõõtma peab.

Maali, Sa olid Eesti Päevalehe kangelaseks kahe aasta jooksul. Nagu president või peaminister. Aga olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ise ütlesid. Jah, peaminister ja president võivad olla. Aga alati on lisaks keegi kõigi poolt armastatu, kelle suu läbi kõneleb talupojatarkus. Kas Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või tädi Maali.
Sind maeti uhkemalt kui presidenti. Neli kirikuõpetajat ja peaaegu kogu küla oli koos. Kogu teenistuse mängis flööt. Justkui huikaks tuul rannamändides. Külas meenutatakse seda helgel häälel ja käega, siuh, silme alt läbi tõmmates.
Su surmaga hakkasid Hara külas imelikud asjad juhtuma. Su pommidega kell, mis kaks sajandit seinal aega oli mõõtnud, läks peast sassi. Hakkas valesti lööma. Pidi lööma üksteist, lõi viis. Naabrimehe auto, millega Sind pidi viimsele teele viidama, hakkas tõrkuma. Ei läinud käima. Nagu tõrguks, et Sa surnuaeda ei peaks minema. Aga Su viimne tee läks läbi tähtsast kohast – Sinu mälestuste ja piltide järgi taastatud surnuaiaväravate alt.
Tean, oled taevas ingel. Sest kes muu kui ingel saaksid olla – puhas, paljasjalgne, vaene, karske olid kogu elu. Ikka kirikuleht tellitud ja palvetund Vikerraadiost kuulatud. Tõusid pool seitse, panid raadio mängima, kuulasid palvust. Talvel, kui suur pime väljas, panid pärast raadio kinni, magasid edasi. Uni oli palve järel magusam.
Käisin Su pisikeses majas suure mere kaldal. Seal - Paadiaial - on kõik korras. Umbes samuti kui esimest korda tulin, sooviga leida tädi Maali, kellest räägitakse nii räimesabas kui presidendi kantseleis, aga keda rääkijaid näinud pole. Kui hakkasime Sind otsima, saime teada: Eestis on neliteist tädi Maalit. Helistasin valdadesse: kas teie Maali on õige Maali? Ebalus, kuni näpp valis Loksa numbri. "Meie Maali on õige. Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad! Minge Maali juurde, ta on elav ajalugu, entsüklopeedia, noh, lihtsalt Maali..."

"Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan surra," ütlesid esimesel korral. Nii läkski. Hoolimata Su minekust on Paadiaial kõik nagu üksnes maal Maali juures olla saab. Puhtas toakeses on ilusad eestiaegsed asjad ja pommidega kell. Päikene piilub üle lumelaamas puude pisikest maja suure mere ääres, väikese aia keskel. Ainult valge tee lõpul ei oota Sa enam tulijaid, silm läbi härmatanud akna piilumas.
Su ristitütar on kass Kuta kenasti ära toitnud. Ja kutsa Pobi pistab tulijaile nina pihku. Kuigi seda, kellele ta kindlasti tahaks oma ninateret öelda, ei tule. Ja Kutal on õhtuti igav. Pole Sind, kellega koos palveraamatust tähti uurida. Sa ju näitasid talle õhtuti, näe: siin on A ja O. Kuta noogutas. Kindlasti oskab ta lugeda, arvasid Sa.
Kass on rinnus, ütlesid, kui haiglasse läksid. Kraapis seest, ajas köhima. Oma viimse päeva hommikul viskasid varbad üle voodiveere, tõusid püsti, kui hakates koju minema, aga minemata jäi. Voodi veerele, silmad kodu poole suunatud, langesidki.
Minu jaoks oli Sinus kõige tähtsam, et virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski. Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde? Talupojatarkus oli igas Su mõttes.
Kui Su vanuse, 92, kogemata 93-ks kirjutasime, teatasid: nojah, pean aasta veel elama, ega lugejaid petta tohi. Elasidki, ei petnud.
Aga meie petsime. Su matuse päeval olime oma ajakirjanikuaskeldustes üle ilma laiali. Ei tulnud meist keegi Sulle lille tooma ega liivapaberina karedaile kätele pai tegema. Jah, elusana oli meil Sind vaja, aga surnuna ... Ju tormame me, ajakirjanikud, tihti tittedena säravate nännide järele. Näpime mullivanne, pildistame staare, kes on kümme korda kaduvamad kui Sina. Vaid harva külastab meid mõte, et tegelikult on Eestimaal miljon kirjutamata head artiklit. Sest igas memmes või taadis on peidus särav tera, mida me tihti üles leida ei oska või ei taha. Aitäh, Maali, et selle mõtte selgemaks saada aitasid.
Palju jäi Sinult küsimata. Veider, sellele mõtleme alati oma lähedasi mattes. Arutleme, millest küll oleks isa või emaga veel rääkinud. Ja nendime: oleks. Ning kordame viga. Ju on inimloomus selline.
Aga oma viimase aasta elasid Sa õnnelikult, sest viimaks oli Jumal saatnud soovitud võimumehe. Senini jätsid võimude käsud täitmata: haakristikänkrat lipu peale ei õmmelnud, punalippu üles ei pannud. Aga elu lõpul läks sinimustvalge lupsti vardasse, sest teadsid: Jumal saatis soovitud presidendi. Lõikasid Rüütli pildi lehest välja, palusid: "Jumal, kui see on sinu tahtmine, siis saab tema presidendiks." Kui rahvas televiisorist presidendivalimisi vaatas ja närveldas, oli Sul rahulik tunne. Teadsid - ju see on Jumala tahe, kui Arnold presidendiks saab. "Las nüüd maarahval ja rannatüdrukutel olla ka oma president," leidsid möödunud jõulude ajal, silm säramas.
On tunne, et praegu istud Sa pilveveerel ja liigutad hoolega oma paljaid varbaid, mille tatsumine köögipõrandal senini kõrvus kajab. Tean: Sa tuled tagasi. Kuigi Sul on siis teine nimi. Ja kui Su pajatused jõuavad rahvani teises kanalis, jääd Sa ikka alles. Sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Aitäh, et Sa olemas oled. Kauneid jõule, tädi Maali!

***

Tädi Maali teab ja arvab
Tädi Maali mõtteid Eesti Päevalehe artiklitest:

• Euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Neid ei sööks vist isegi naabrinaise kits. Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise - euroliitu ronida. Aga eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat Euroopat saada. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit.
• Kas te Jumalat usute... Ega ma küsi enese pärast, mina ei pea seda teadma... Ma küsin Jumala pärast, et Jumal ikka teaks, kas te teda ka usute.
• Jumal on mind nii julgeks loonud, et ma ei karda midagi. Saada või keskööl kesk Tallinna linna, ikka ei karda.
• Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju ma olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi.
• Ma seisan ilma viina ja karskusseltsitagi! Aga, see viin on ikka vist nii vastik asi, et seda peab muudkui teistele pakkuma. Muidu ei lähe vist kurgust alla. Aga näe magus tort leiab pakkumatagi suu üles.
• Vene piirivalvurid olid kõige aremad inimesed üleüldse, seisid muudkui seljaga piiri poole ja kartsid bandiiti.
• Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!

P.S. Aga porgandipeenrad jäidki meil Sinu aias rohimata, kuigi lubasime. Ja selle pärast on häbi.

Tädi Maali kirjutab, koob, usub jumalat ja on õnnelik

Selline lugu ilmus Eesti Päevalehes 30. mail 2001. Ja sellest kõik algaski. Seepärast tasub see ka uuesti läbi lugeda. Ning siinkohas ei hoia ma tagasi au ja kiitust Enno Tammeri, toonase Eesti Päevalehe uudistejuhi aadressil, sest just tema oli see, kes mulle tädi Maali mõtte pähe pani. Ja soovitas selle legendaarse tädi üles otsida.

***


"Lp Herra president...," kirjutab enam kui üheksakümnese memme pahklik käsi ümbrikule. Siis peatub hetkeks. Parandab sõna "president" algustähe suureks: "President."
Ja alla aadress: "Tallinn". Enamat presidendi elukoha kohta tädi Maali ei tea. Aga kindlasti läheb kiri kohale. Tallinnas ju kõik teavad, kus elab president...
MAALI JA KIRI PRESIDENDILE. Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema ...
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kõik algas sellest, et Maali loeb kirikulehte Eesti Kirik, kus oli Meri kirjutis küüditamisest ja küüditamisega seotud mälestustest.
Maalil oli kodus kaks Siberist ristiisalt saadetud pilti. Maali ei osanud pilte kellelegi anda ja mõtleski, et saadab Merile. Meri ju tark mees, küll teab, mis piltidega peale hakata. Ja kiri läks kohale, mis sest, et aadress peal stiilis - maale, vanaisale.
Selliseid ajaloolisi pilte pole keegi kunagi varem Merile saatnud, öeldakse Kadriorus. Maali alleshoitud pildid antakse okupatsioonimuuseumi hoiule.
Õnneks läks küüditamine minust mööda, ütleb Maali, paneb oma käed kokku ja vaatab kaugele.
MAALI JA TUNDMATU EESTLANE. Tädi Maali on tuntuim eestlane. Kõik räägivad Maalist. Alates presidendist ja lõpetades külapoe räimesabas seisjatega. Maali on midagi enamat kui lihtsalt tädi. Maalist on saanud keskmise eestlase sümbol. Paraku vaid vähesed on Maalit näinud.
Sest Eestis elab vaid 14 Maalit, kes on tädi-eas.

Milline neist on see õige? Just see, keda meie Maalina kujutleme.
Kas see on Maali, kes elab muinasjuttude ja unenägude suure mere ääres, väikeses majas? Kas see on Maali, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see on Maali, kes usub jumalat? Kas see on Maali, kelle õues on sirelipõõsas ning köögiaknal kass? Kas see on Maali, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning kindlasti ka pommidega kell?
MAALI JA ELAV AJALUGU. "Hallo," kostab telefonitorusse. Eesti Päevaleht soovib teada, kas teie valla Maali on see õige Maali? Valdadest kostavad ebalevad vastused. Kuni näpp valib Loksa numbri.
"Absoluutselt õige!" kilkab hääl vallavalitsusest telefonitorusse. "Meie Maali on see õige Maali. See Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad... . Jah, see on see õige, see päris! Just selline, keda Lennart Meri mõtles kui tädi Maalist rääkis!"
Seda, et Maali on päris Maali kinnitab ka Maali külavanemast naabrimees. Ja naabrimehe poeg. "Minge loomulikult Maali juurde, ütleb ka külarahvas, ta on meie elav ajalugu, entsüklopeedia, noh lihtsalt Maali."
MAALI JA JORJENIAED. "Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan ka surra," ütleb Maali Paadimaa (92) oma pisikeses Paadiaia talus, Hara külas, suure mere ääres.
Kõik on Maali juures täpselt nii, nagu üksnes maal tädi Maali juures olla saab. Maali aed on pisike ja puhas. Kuigi ma täpselt ei tea, milline näeb välja jorjen, on Maali aed paksult jorjenitunnet täis.
Maali vanaisa tegi Kolga mõisa krahvidele laevu. Sellest talu nimi. Kui Maali oli kolmene, ehitas ka isa koduõues männi all laeva.
Tädi Maalil on kass Kuta. Kuta istub tihti köögiaknal. Ukse kõrval seisab kepp. Maalil on haiged jalad ja head silmad. Ta ütleb, et paneb senini prillide abita niidi nõela.
MAALI JA POOLSADA KILOMEETRIT LINU. Maali on elu aeg kangast kudunud. Küll vaipu, küll linu, küll rätte. Oh oleks need kõik alles, saaks õige pika tee, arvab Maali. Siis oleks seda õige mitu kilomeetrit.
Kui mitu? Arvutame. Leiame, et poolsada kilomeetrit tuleks ära küll. Umbes sama palju kui Hara külast Tallinna. Varem, siis kui Maali jalgrattaga pealinnas käis, oli tee pikem. Nüüd õgvendati veidi.
Maali tahaks ka praegu kududa. Aga ta kardab, et ei pääse kangastelgede alt välja. Telgede alla peab Maali pugema selleks, et paljud pisikesed, kuid kangakudumiseks tarvilikud niidid kokku sõlmida. Seda saab teha vaid telgede all.
Kui Maali telgede alla kinni jääks, on vaid üks võimalus: saagida teljed Maali ümbert.
See oleks nali küll, kui külarahvas tuleks kangastelgi minu pealt saagima, ütleb Maali. Ja naerab suure häälega. Maalil on kõva ja kõlav hääl.
MAALI JA PIIRIVALVURITE AUK. Pärast sõda hakkas Maali piirivalvuritele pesu pesema. Tõi hunniku koju, küüris, lobistas. Tänu Maali pesupesemisele sai Hara küla rahvas randa minna.
Maali läks nimelt kordonisse anuma, et pesu pesen puhtaks, aga loputada ei saa. Teil ju piir mu maja juurest kinni. Otse õue tagant mere veerest jookseb see piiririba, mille peale ei tohi hiirgi astuda ega vihm langeda. Pealegi veel okastraat ka piiririba ees. Kuis ma vaene talunaine siis mereranda pääsen, et pesu loputada...
Teinudki piirivalvurid siis Maali anumise peale okastraati väravamulgu. Hiljem puges kogu külarahvas Maali loputusmulgust randa ujuma. Lehmad aeti ka randa.
Õhtul, kui rand rahvast ja lehmadest tühi oli, võttis Maali põrandaharja ja pühkis liivase piiririba pealt kõik jäljed ära. Et pahandust ei tuleks.
MAALI JA VIKERRAADIO HOMMIKUPALVUS. Maali usub jumalat. Igal hommikul pool seitse Vikerraadio eetrist kõlav hommikupalvus on Maali lemmiksaade. Ta teeb kell kuus hommikul raadio lahti, saab teada päevauudised ja maakonnauudised. Siis palvus. Tükike jumalasõna on toeks terve päeva.
Maali käiks alati ka kirikus, kui jalad kannaksid. Aga nüüd on nii, et kui kirikuõpetaja läheb pühapäeval Loksale, siis võtab Maali autoga kaasa.
Talvel, kui on pime, paneb Maali pärast palvust raadio kinni. Jääb jälle magama. Nii vara ja pealegi pimedas pole ju midagi peale hakata. Palve järel tuleb Maalil hea ja sügav uni. Maali pommidega kell, mis pärineb aastast 1882 laulab tädi Maalile unelaulu. Tiks- toks.
MAALI JA PRESIDENDIKANDIDAAT SINK – KELAM. Kui Maali oli pisike, suvitas nende juures Singi pere. Sinkide isa Peeter joonistas. Maalil on senini tema maal seina peal. Sinkidega oli kaasas ka pisikene perepoeg Tunne, kes hiljem oma nime Kelamiks muutis. Maali mäletab, et siis olnud Tunne kangesti arg poiss. Ei julgenud piimamannergut pimeda sauna uksest sisse tõsta. Nüüd on Tunne palju julgem, arvab Maali. Nüüd tahab kogunisti presidendiks saada.
Tollase arguse eest pidi Maali peaaegu jätma Tunnele maasika andmata. Aga hiljem ikkagi andis. Tunne sõi maasika ära.
MAALI JA LIBE LUMEHANG. Talvel pidi Maali peaaegu, et lumehange külmuma. Komberdas põdurate jalgadega õues. Libises ja kukkus hange. Püsti enam ei saanud. Tee libe, hang pehme.
Aga hange surra Maali ei tahtnud. Maali hakkas huikama. Huikas, aga keegi ei kuulnud. Siis hakkas roomama. Otse läbi lume ja hange kuni kirsipuuni välja. Roomas, kuni sai käe kirsi tüve vastu. Siis upitas end puu najal tasapisi püsti. Ja läks tuppa tagasi.
MAALI JA SUUR ÕNN. Kord andis Maali raadiole intervjuu. Ütles, et temal pole muret, saab pensioniga ilusti hakkama. Pärast olnud külanaised maailmatuma tigedad, et mis imeraha Maalile Toompealt antud on?
Kuis ta saab küll pensioniga rahul olla. Et kuis saab üks inimene üleüldse kogu aeg rahul ja õnnelik olla. Aga Maali lihtsalt on. Rahul ja õnnelik. Virisegu vähem ja tehku rohkem tööd, ütleb Maali lörisejate kohta. Ja kui muidu ei saa, mingu kasvõi sohu marjule, annab Maali head nõu.
Ja see ongi kogu lugu. Tavaline lugu tavalisest Maalist, keda me kõik tegelikult juba ammu tunneme.
Maali lubas ka tulevikus Eesti Päevalehes arvata ja elust vesta. Reporterid lubasid Maali porgandipeenra ära rohida.