Tädi Maali on Eesti kõige tähtsam tädi. Sellepärast, et ta on me kõigi südames. Isegi siis kui me seda tunnistada ei oska või taha. Ent alati vajame edasiminekuks ka peotäit talupojatarkust ja lihtsaid, kuid selgeid arusaamasid. Ja kindlasti ka vanaemalikku sooja kalli-kallit, mida teinekord ainult tädi Maalil on aega meiega jagada.
Võtame aja maha, seekord koos tädi Maaliga.
Ja e-kirjad tädi Maalile ning kommentaarid siiasamasse on vägagi teretulnud.
Siin on lugeda lihtsa rannatüdruku elu ja juhtumused, mis kirja pandud Eesti Päevalehe reporter Rein Siku abiga.
Samuti ka see, miks ja kuidas üks või teine lugu sündis.
Tädi Maalile saab kirjutada nüüd ka: maali@epl.ee
Sellise kirja saatis tädi Maali meiliaadressilt maali@epl.ee riigikogule. Miks kiri just selline on ja mis sellele eelnes, saab teada uuel nädala Eesti Päevalehest.
Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Riigikogu härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Teie olete ikka olnud eesrinnas, igasuguste uuenduste poolt. Ja olete nüüd enesele elu uuendamise meeles määranud eurodes palga. Ja ka peaministrile ning presidendile.
Rahvas küll löriseb, et Te pole seda väärt ja et Te pole seda niipalju väärt, aga see selleks.
Ma kirjutan Teile hoopis selle pärast, et mul on euroga seoses suur mure. Mure on tegelikult küll tädi Juuli pärast, kes murdis jala ära ning sai lumehanges külmetamisest kopsupõletiku. Mul on kartus, et ta võib kogunisti ära surra ning ammu oodatud eurot oma silmaga ei näegi.
Aga tädi Juuli on alati olnud üks igavesti moodne tädi, kellele meeldivad kõik moodsad asjad nagu digi ja euro. Ja tema unistus on olnud kogu iseseisva Eesti aja saada ikka samavääriliseks kui Inglismaa ja Prantsusmaa tädid, kes saavad eurodes pensioni. Et temagi saaks meie külapoodi minna, euro letile lüüa ning kõlava häälega kuulutada – üks pakk piima ja sada grammi doktori vorsti palun. See teeks ta väga õnnelikuks.
Nojah, Teil seal üleval pool sellist muret küll loomulikult pole, sest Teie, noored inimesed, olete enesele eurodes palga määranud ja olete samaväärsed muu Euroopa parlamentääridega. Aga et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada.
Aga kõik meie küla lörisejad ja senini Teiega pahandajad ütleksid siis kohe, et see Riigikogu on üks väärt kogu, ei mõtle ainumalt iseenese peale vaid ka lihtsa tädi Juuli peale.
Kui Teie selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.
Teile väga tänulik olles ja kirjale vastust lootes,
Tädi Maali on muuseas väga liigutatud sellest, et tal on siin blogis külas käidud enam kui pool tuhat korda. Aitäh kõigile käinuile ja hää, et on olemas internett ja blogiasjandus. Sest päriselt ei oleks see tore seltskond kunagi Paadiaiale ära mahtunud.
***
Tere, kallis tädi Maali, kes Sa oled surnud. Kirjutan Sulle teist korda. Esimest korda kirjutasin Sulle 2002. aasta jõulude ajal, kui olid ära surnud ja arvasin, et see on esimene ja viimane kiri. Eksisin.
Täna on mul tähtis uudis: tädi Maali, Sa tuled tagasi! See on selline ime, mis võib sündida üksnes jõulude ja aastavahetuse lummas, imedeajal, kesk päkapikke, õnnistegijaid ja eredalt siravaid taevatähti.
Maali, Sa ei tõuse just surnust üles, kuid hakkad taas Eesti Päevalehes meie lugejatele oma jutte vestma. Arvamusküljel, igal nädalal.
Sa olid ju meie lehe kangelane sõna parimas tähenduses. Inimesed rääkisid Sinust enam kui presidendist või peaministrist. Aga Sa ise olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ütlesid. Peaminister ja president võivad olla, ent vajame, et nende kõrval tegutseks talupojatarkuse kandja. Kas kunagine Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või hoopis tädi Maali.
***
Sa tulid Eesti Päevalehte 30. mail 2001 pärast pikka otsimist. Kõigepealt oli Sinust rääkinud president Lennart Meri. Ta ütles, et Euroopa Liit tuleb teha inimesele nii selgeks, et ka tädi Maali sellest aru saaks. Et Lennarti ütlemised kajasid kaugele, hakati Sinust rääkima nii Kadriorus kui ka külapoe räimesabas.
Aga keegi polnud Sind silmast silma näinud. Aastal 2001 elas Eestis 14 tädieas Maalit. Kes neist on see, keda Maalina kujutleme? Kas see, kes elab suure mere ääres, väikeses majas? Kas see, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see, kes usub Jumalat? Kas see, kelle õues on sirelipõõsas, köögiaknal kass? Kas see, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning pommidega kell?
Helistasin valdadesse, küsisin: kas teie Maali on see õige? Vastused olid ebalevad, kuni telefoni otsas oli Sinu kodukandi rahvas.
„Absoluutselt õige!” kilkas hääl vallavalitsusest. „Meie Maali on õige Maali. Kõik teavad... Jah, see on see õige, see päris! Selline, keda Lennart Meri mõtles, kui tädi Maalist rääkis!” Rõõmusõnum ajas mu nii ähmi täis, et ei tabanud telefonile vastaja nimegi küsida. Aga kui see hea inimene seda lugu loeb, siis luban: ühe suure kallistuse olen talle võlgu küll.
Kui saabusin mais 2001Hara külla Paadiaia tallu Maali Paadimaa juurde, oli see kui tõeks saanud muinasjutt. Väike maja mere veerel, kass, pommidega kell, piibliraamat, sirelipõõsas. Sina aga sellise näoga, nagu oleks ammu ajakirjanikku oodanud, et oma lood ära rääkida.
Sellest, kuis Sa süstist keeldusid, sest tahtsid rikkumata ihuga taevaisa palge ette minna. Miks Sa väetistega mürgitatud euro-õunu kartsid. Kuidas presidendile kirjutasid. Raske oli leida teemat, mille kohta Sul arvamust polnuks. Ja virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski.
Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde?
Nii need lood läbi kahe aasta ilmusid kuni Sinu surmani üheksakümne kolme aasta vanuselt. Sind maeti uhkemalt kui mõnd kuningat. Neli kirikuõpetajat ja pea kogu küla oli koos. Mängis flööt, justkui huikaks tuul rannamändides. Sa olid inimeste südamesse läinud.
***
Tegelikult pole Sa minu jaoks kunagi päris surnud olnud. Mis sest, et magad Loksa surnuaial, valge rist ja graniidist tahvel haua peal. Olen Su lahkumisest saati läbi seitsme aasta Sind kogu aeg otsinud. Iga vahva memmega kohtudes mõelnud, kas temast võiks saada Eesti Päevalehe uus tädi Maali, kelle tarkus hingi kosutaks. Olen kohanud kümneid toredaid inimesi, aga alati on hinge jäänud küsimärk. Sest keegi neist pole olnud täpselt nagu Sina.
Tegelikult poleks uue tädi Maali leidmine päris aus. See oleks nagu pisut peetud palitu nurka viskamine, kuigi sellest võiks kohendamise järel taas asja saada. Ja Sina oled hingedes olemas. Paljud küsivad senini, mida küll tädi Maali arvaks. Küsivad silmast silma, küsivad ajalehtedes, televiisoris.
***
Käisin Su kodutalus Paadiaial. Seal on kõik korras. Ainult kass Kuta on surnud. See, kellele Sa õhtuti ajalehest tähti õpetasid, et see on A ja see on O. Kuta istus Su süles, pani nurrumootori käima. Aga ju on Kuta nüüd Sinu juures taevas, sest kus mujal ta ikka olla saaks.
Aga kutsa Pobi on alles. Ja kui tavaliselt on Pobi võõraste tulijate peale kuri, siis minu saabumisel pistis ta oma nina mulle pihku, vaatas suuril silmil otsa. Ju mäletas, tundis ära, ütles tere tulemast tagasi. Ja oli natukene häbi, et tagasitulek võttis seitse aastat.
Paadiaial, kus nüüd perenaiseks Su ristitütar Ester ja peremeheks ta abikaasa Uno, sain teada loo Su suurest heldusest. Estri silmad läksid märjaks, kui ta rääkis, kuis Sa ta õhtul oma voodi veerele kutsusid ja ütlesid: kirjuta nüüd see maja oma nimele. Ester, kellel maja ei olnud, sai üleöö majaomanikuks justkui muinasjutus. Kui mujal kisuvad suguvõsad vara pärast tüli, saevad uksepiitasid pooleks, siis Sina lihtsalt andsid maja ära, sest tundsid vist, et hakkad surema ja Estril on maja rohkem vaja.
Uno aga tegi korda Su ülemöödunud sajandi pommidega kella. Selle, mis millegipärast Su surma järel katki läks. Kell mõõdab Paadiaial taas aja kulgemist. Tiksumist kuulates on hea ja rahulik olla.
Kui toimetuses arutasime, kuidas teha lugejate jaoks tähtsaks aasta 2010, kui Eesti Päevaleht tähistab nii 105. kui 15. sünnipäeva, jõudis selgus pärale. Nimelt: tädi Maali, Sa pead tagasi tulema, sest praegusel kitsal ajal on hädasti vaja Sinu elutervet huumorit, selgeid, ausaid mõtteid, lihtsa rannatüdruku maailmavaadet. Liiast on masendust, rahanappusest ja uue, parema raha ootusest kantud sebimist.
Olen püüdnud ilma vaadata Sinu silmaga ja nüüd hakkan igal nädalal sellest kirjutama. Loomulikult küsin Sinu käest järele, kuis õige oleks. Ja lood ilmuvad ikka Sinu nime all, mina olen vaid suuvooder, kirjatsura. Käisin Su haual, panin küünla. Tundus, et Sulle plaan meeldis.
Maali, mul on nii hea meel, et Sa tagasi tuled, sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Sellist, kes elab väikese tee veerel, suure mere kaldal. Sellist, kellel on karedad käed, aga pehme süda ja selge meel. Sellist, kelles saavad kokku meie esiemad mitme põlve tagant. Sellist, kellel on aega meid ära kuulata ja nõu anda ja pai teha. Mis sest, et me seda teinekord kasutada ei tihka või ei oska.
Aitäh, et Sa olemas oled. Head uut aastat, tädi Maali!
PS Ja üks asi veel, Sa oled nüüd moodne, nimelt on Sul meiliaadress maali@epl.ee, rääkimata blogist aadressil: http://tadimaali.blogspot.com/, kuhu saab kirjutada ja arvamiseks teema pakkuda. Kõlbab saata ka tavalist kirja, aadress on: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna tänav 15, 44306 Rakvere.
Sõbrad , hing on täis jõulurõõmu, askelduste tuhinat, isegi praegu öösel ja Maalile mõeldes - aastatetegust lahkumiskurbust. Nii panen siia üles jõulukirja tädi Maalile ajast, mil ta oli juba surnud.
Õnneks tean täna, et iga lõpp on millegi algus. Ning jõuluaeg on paslik aeg mõtlemiseks nii lõppude kui alguste peale. Eriti veel siis kui minnakse, aga mitte igaveseks. Vähemasti hinges.
Lootust, ootust ja imesid soovides.
***
Maali Paadimaa ehk tädi Maali: 2. august 1909 - 17. november 2002
Tere kallis tädi Maali! Kirjutan Sulle ja Sinust viimast korda, sest oled surnud. Magad Loksa surnuaial närtsinud lilledest ja põlenud küünaldest teki all. Aga tegelikult Sa vist päris surnud pole. Vaatan lehti, kuulan raadiot: ikka räägitakse Maalist. Sinust, kes kõike teab, kõikjal on, kelle järgi kõike mõõtma peab.
Maali, Sa olid Eesti Päevalehe kangelaseks kahe aasta jooksul. Nagu president või peaminister. Aga olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ise ütlesid. Jah, peaminister ja president võivad olla. Aga alati on lisaks keegi kõigi poolt armastatu, kelle suu läbi kõneleb talupojatarkus. Kas Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või tädi Maali.
Sind maeti uhkemalt kui presidenti. Neli kirikuõpetajat ja peaaegu kogu küla oli koos. Kogu teenistuse mängis flööt. Justkui huikaks tuul rannamändides. Külas meenutatakse seda helgel häälel ja käega, siuh, silme alt läbi tõmmates.
Su surmaga hakkasid Hara külas imelikud asjad juhtuma. Su pommidega kell, mis kaks sajandit seinal aega oli mõõtnud, läks peast sassi. Hakkas valesti lööma. Pidi lööma üksteist, lõi viis. Naabrimehe auto, millega Sind pidi viimsele teele viidama, hakkas tõrkuma. Ei läinud käima. Nagu tõrguks, et Sa surnuaeda ei peaks minema. Aga Su viimne tee läks läbi tähtsast kohast – Sinu mälestuste ja piltide järgi taastatud surnuaiaväravate alt.
Tean, oled taevas ingel. Sest kes muu kui ingel saaksid olla – puhas, paljasjalgne, vaene, karske olid kogu elu. Ikka kirikuleht tellitud ja palvetund Vikerraadiost kuulatud. Tõusid pool seitse, panid raadio mängima, kuulasid palvust. Talvel, kui suur pime väljas, panid pärast raadio kinni, magasid edasi. Uni oli palve järel magusam.
Käisin Su pisikeses majas suure mere kaldal. Seal - Paadiaial - on kõik korras. Umbes samuti kui esimest korda tulin, sooviga leida tädi Maali, kellest räägitakse nii räimesabas kui presidendi kantseleis, aga keda rääkijaid näinud pole. Kui hakkasime Sind otsima, saime teada: Eestis on neliteist tädi Maalit. Helistasin valdadesse: kas teie Maali on õige Maali? Ebalus, kuni näpp valis Loksa numbri. "Meie Maali on õige. Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad! Minge Maali juurde, ta on elav ajalugu, entsüklopeedia, noh, lihtsalt Maali..."
"Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan surra," ütlesid esimesel korral. Nii läkski. Hoolimata Su minekust on Paadiaial kõik nagu üksnes maal Maali juures olla saab. Puhtas toakeses on ilusad eestiaegsed asjad ja pommidega kell. Päikene piilub üle lumelaamas puude pisikest maja suure mere ääres, väikese aia keskel. Ainult valge tee lõpul ei oota Sa enam tulijaid, silm läbi härmatanud akna piilumas.
Su ristitütar on kass Kuta kenasti ära toitnud. Ja kutsa Pobi pistab tulijaile nina pihku. Kuigi seda, kellele ta kindlasti tahaks oma ninateret öelda, ei tule. Ja Kutal on õhtuti igav. Pole Sind, kellega koos palveraamatust tähti uurida. Sa ju näitasid talle õhtuti, näe: siin on A ja O. Kuta noogutas. Kindlasti oskab ta lugeda, arvasid Sa.
Kass on rinnus, ütlesid, kui haiglasse läksid. Kraapis seest, ajas köhima. Oma viimse päeva hommikul viskasid varbad üle voodiveere, tõusid püsti, kui hakates koju minema, aga minemata jäi. Voodi veerele, silmad kodu poole suunatud, langesidki.
Minu jaoks oli Sinus kõige tähtsam, et virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski. Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde? Talupojatarkus oli igas Su mõttes.
Kui Su vanuse, 92, kogemata 93-ks kirjutasime, teatasid: nojah, pean aasta veel elama, ega lugejaid petta tohi. Elasidki, ei petnud.
Aga meie petsime. Su matuse päeval olime oma ajakirjanikuaskeldustes üle ilma laiali. Ei tulnud meist keegi Sulle lille tooma ega liivapaberina karedaile kätele pai tegema. Jah, elusana oli meil Sind vaja, aga surnuna ... Ju tormame me, ajakirjanikud, tihti tittedena säravate nännide järele. Näpime mullivanne, pildistame staare, kes on kümme korda kaduvamad kui Sina. Vaid harva külastab meid mõte, et tegelikult on Eestimaal miljon kirjutamata head artiklit. Sest igas memmes või taadis on peidus särav tera, mida me tihti üles leida ei oska või ei taha. Aitäh, Maali, et selle mõtte selgemaks saada aitasid.
Palju jäi Sinult küsimata. Veider, sellele mõtleme alati oma lähedasi mattes. Arutleme, millest küll oleks isa või emaga veel rääkinud. Ja nendime: oleks. Ning kordame viga. Ju on inimloomus selline.
Aga oma viimase aasta elasid Sa õnnelikult, sest viimaks oli Jumal saatnud soovitud võimumehe. Senini jätsid võimude käsud täitmata: haakristikänkrat lipu peale ei õmmelnud, punalippu üles ei pannud. Aga elu lõpul läks sinimustvalge lupsti vardasse, sest teadsid: Jumal saatis soovitud presidendi. Lõikasid Rüütli pildi lehest välja, palusid: "Jumal, kui see on sinu tahtmine, siis saab tema presidendiks." Kui rahvas televiisorist presidendivalimisi vaatas ja närveldas, oli Sul rahulik tunne. Teadsid - ju see on Jumala tahe, kui Arnold presidendiks saab. "Las nüüd maarahval ja rannatüdrukutel olla ka oma president," leidsid möödunud jõulude ajal, silm säramas.
On tunne, et praegu istud Sa pilveveerel ja liigutad hoolega oma paljaid varbaid, mille tatsumine köögipõrandal senini kõrvus kajab. Tean: Sa tuled tagasi. Kuigi Sul on siis teine nimi. Ja kui Su pajatused jõuavad rahvani teises kanalis, jääd Sa ikka alles. Sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Aitäh, et Sa olemas oled. Kauneid jõule, tädi Maali!
***
Tädi Maali teab ja arvab
Tädi Maali mõtteid Eesti Päevalehe artiklitest:
Euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Neid ei sööks vist isegi naabrinaise kits. Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise - euroliitu ronida. Aga eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat Euroopat saada. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit.
Kas te Jumalat usute... Ega ma küsi enese pärast, mina ei pea seda teadma... Ma küsin Jumala pärast, et Jumal ikka teaks, kas te teda ka usute.
Jumal on mind nii julgeks loonud, et ma ei karda midagi. Saada või keskööl kesk Tallinna linna, ikka ei karda.
Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju ma olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi.
Ma seisan ilma viina ja karskusseltsitagi! Aga, see viin on ikka vist nii vastik asi, et seda peab muudkui teistele pakkuma. Muidu ei lähe vist kurgust alla. Aga näe magus tort leiab pakkumatagi suu üles.
Vene piirivalvurid olid kõige aremad inimesed üleüldse, seisid muudkui seljaga piiri poole ja kartsid bandiiti.
Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!
P.S. Aga porgandipeenrad jäidki meil Sinu aias rohimata, kuigi lubasime. Ja selle pärast on häbi.
.JPG)
Postitused
