Aastavahetuse kiri taevasse: tädi Maali tuleb Eesti Päevalehte tagasi

Tädi Maali on muuseas väga liigutatud sellest, et tal on siin blogis külas käidud enam kui pool tuhat korda.
Aitäh kõigile käinuile ja hää, et on olemas internett ja blogiasjandus. Sest päriselt ei oleks see tore seltskond kunagi Paadiaiale ära mahtunud. 

Nüüd on Maali taastuleku lugu ka blogis, aga originaal asub siin - http://www.epl.ee/artikkel/485753

***
Tere, kallis tädi Maali, kes Sa oled surnud. Kirjutan Sulle teist korda. Esimest korda kirjutasin Sulle 2002. aasta jõulude ajal, kui olid ära surnud ja arvasin, et see on esimene ja viimane kiri. Eksisin.

Täna on mul tähtis uudis: tädi Maali, Sa tuled tagasi! See on selline ime, mis võib sündida üksnes jõulude ja aastavahetuse lummas, imedeajal, kesk päkapikke, õnnistegijaid ja eredalt siravaid taevatähti.

Maali, Sa ei tõuse just surnust üles, kuid hakkad taas Eesti Päevalehes meie lugejatele oma jutte vestma. Arvamusküljel, igal nädalal.

Sa olid ju meie lehe kangelane sõna parimas tähenduses. Inimesed rääkisid Sinust enam kui presidendist või peaministrist. Aga Sa ise olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ütlesid. Peaminister ja president võivad olla, ent vajame, et nende kõrval tegutseks talupojatarkuse kandja. Kas kunagine Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või hoopis tädi Maali.

***

Sa tulid Eesti Päevalehte 30. mail 2001 pärast pikka otsimist. Kõigepealt oli Sinust rääkinud president Lennart Meri. Ta ütles, et Euroopa Liit tuleb teha inimesele nii selgeks, et ka tädi Maali sellest aru saaks. Et Lennarti ütlemised kajasid kaugele, hakati Sinust rääkima nii Kadriorus kui ka külapoe räimesabas.

Aga keegi polnud Sind silmast silma näinud. Aastal 2001  elas Eestis 14 tädieas Maalit. Kes neist on see, keda Maalina kujutleme? Kas see, kes elab suure mere ääres, väikeses majas? Kas see, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see, kes usub Jumalat? Kas see, kelle õues on sirelipõõsas, köögiaknal kass? Kas see, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning pommidega kell?

Helistasin valdadesse, küsisin: kas teie Maali on see õige? Vastused olid ebalevad, kuni telefoni otsas oli Sinu kodukandi rahvas.

„Absoluutselt õige!” kilkas hääl vallavalitsusest. „Meie Maali on õige Maali. Kõik teavad... Jah, see on see õige, see päris! Selline, keda Lennart Meri mõtles, kui tädi Maalist rääkis!” Rõõmusõnum ajas mu nii ähmi täis, et ei tabanud telefonile vastaja nimegi küsida. Aga kui see hea inimene seda lugu loeb, siis luban: ühe suure kallistuse olen talle võlgu küll.

Kui saabusin mais 2001Hara külla Paadiaia tallu Maali Paadimaa juurde, oli see kui tõeks saanud muinasjutt. Väike maja mere veerel, kass, pommidega kell, piibliraamat, sirelipõõsas. Sina aga sellise näoga, nagu oleks ammu ajakirjanikku oodanud, et oma lood ära rääkida.

Sellest, kuis Sa süstist keeldusid, sest tahtsid rikkumata ihuga taevaisa palge ette minna. Miks Sa väetistega mürgitatud euro-õunu kartsid. Kuidas presidendile kirjutasid. Raske oli leida teemat, mille kohta Sul arvamust polnuks. Ja virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski.

Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!

Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde?

Nii need lood läbi kahe aasta ilmusid kuni Sinu surmani üheksakümne kolme aasta vanuselt. Sind maeti uhkemalt kui mõnd kuningat. Neli kirikuõpetajat ja pea kogu küla oli koos. Mängis flööt, justkui huikaks tuul rannamändides. Sa olid inimeste südamesse läinud.

***

Tegelikult pole Sa minu jaoks kunagi päris surnud olnud. Mis sest, et magad Loksa surnuaial, valge rist ja graniidist tahvel haua peal. Olen Su lahkumisest saati läbi seitsme aasta Sind kogu aeg otsinud. Iga vahva memmega kohtudes mõelnud, kas temast võiks saada Eesti Päevalehe uus tädi Maali, kelle tarkus hingi kosutaks. Olen kohanud kümneid toredaid inimesi, aga alati on hinge jäänud küsimärk. Sest keegi neist pole olnud täpselt nagu Sina.

Tegelikult poleks uue tädi Maali leidmine päris aus. See oleks nagu pisut peetud palitu nurka viskamine, kuigi sellest võiks kohendamise järel taas asja saada. Ja Sina oled hingedes olemas. Paljud küsivad senini, mida küll tädi Maali arvaks. Küsivad silmast silma, küsivad ajalehtedes, televiisoris.

***

Käisin Su kodutalus Paadiaial. Seal on kõik korras. Ainult kass Kuta on surnud. See, kellele Sa õhtuti ajalehest tähti õpetasid, et see on A ja see on O. Kuta istus Su süles, pani nurrumootori käima. Aga ju on Kuta nüüd Sinu juures taevas, sest kus mujal ta ikka olla saaks.

Aga kutsa Pobi on alles. Ja kui tavaliselt on Pobi võõraste tulijate peale kuri, siis minu saabumisel pistis ta oma nina mulle pihku, vaatas suuril silmil otsa. Ju mäletas, tundis ära, ütles tere tulemast tagasi. Ja oli natukene häbi, et tagasitulek võttis seitse aastat.

Paadiaial, kus nüüd perenaiseks Su ristitütar Ester ja peremeheks ta abikaasa Uno, sain teada loo Su suurest heldusest. Estri silmad läksid märjaks, kui ta rääkis, kuis Sa ta õhtul oma voodi veerele kutsusid ja ütlesid: kirjuta nüüd see maja oma nimele. Ester, kellel maja ei olnud, sai üleöö majaomanikuks justkui muinasjutus. Kui mujal kisuvad suguvõsad vara pärast tüli, saevad uksepiitasid pooleks, siis Sina lihtsalt andsid maja ära, sest tundsid vist, et hakkad surema ja Estril on maja rohkem vaja.

Uno aga tegi korda Su ülemöödunud sajandi pommidega kella. Selle, mis millegipärast Su surma järel katki läks. Kell mõõdab Paadiaial taas aja kulgemist. Tiksumist kuulates on hea ja rahulik olla.

Kui toimetuses arutasime, kuidas teha lugejate jaoks tähtsaks aasta 2010, kui Eesti Päevaleht tähistab nii 105. kui 15. sünnipäeva, jõudis selgus pärale. Nimelt: tädi Maali, Sa pead tagasi tulema, sest praegusel kitsal ajal on hädasti vaja Sinu elutervet huumorit, selgeid, ausaid mõtteid, lihtsa rannatüdruku maailmavaadet. Liiast on masendust, rahanappusest ja uue, parema raha ootusest kantud sebimist.

Olen püüdnud ilma vaadata Sinu silmaga ja nüüd hakkan igal nädalal sellest kirjutama. Loomulikult küsin Sinu käest järele, kuis õige oleks. Ja lood ilmuvad ikka Sinu nime all, mina olen vaid suuvooder, kirjatsura. Käisin Su haual, panin küünla. Tundus, et Sulle plaan meeldis.

Maali, mul on nii hea meel, et Sa tagasi tuled, sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Sellist, kes elab väikese tee veerel, suure mere kaldal. Sellist, kellel on karedad käed, aga pehme süda ja selge meel. Sellist, kelles saavad kokku meie esiemad mitme põlve tagant. Sellist, kellel on aega meid ära kuulata ja nõu anda ja pai teha. Mis sest, et me seda teinekord kasutada ei tihka või ei oska.

Aitäh, et Sa olemas oled. Head uut aastat, tädi Maali!


PS Ja üks asi veel, Sa oled nüüd moodne, nimelt on Sul meiliaadress maali@epl.ee, rääkimata blogist aadressil: http://tadimaali.blogspot.com/, kuhu saab kirjutada ja arvamiseks teema pakkuda. Kõlbab saata ka tavalist kirja, aadress on: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna tänav 15, 44306 Rakvere.

JÕULUKIRI: Hüvastijätt tädi Maaliga

Sõbrad , hing on täis jõulurõõmu, askelduste tuhinat, isegi praegu öösel ja Maalile mõeldes - aastatetegust lahkumiskurbust. Nii panen siia üles jõulukirja tädi Maalile ajast, mil ta oli juba surnud.
Õnneks tean täna, et iga lõpp on millegi algus. Ning jõuluaeg on paslik aeg mõtlemiseks nii lõppude kui alguste peale. Eriti veel siis kui minnakse, aga mitte igaveseks. Vähemasti hinges.
Lootust, ootust ja imesid soovides.

***



Maali Paadimaa ehk tädi Maali: 2. august 1909 - 17. november 2002

***
EPL 24. detsember 2002: http://www.epl.ee/artikkel/223688


Tere kallis tädi Maali! Kirjutan Sulle ja Sinust viimast korda, sest oled surnud. Magad Loksa surnuaial närtsinud lilledest ja põlenud küünaldest teki all. Aga tegelikult Sa vist päris surnud pole. Vaatan lehti, kuulan raadiot: ikka räägitakse Maalist. Sinust, kes kõike teab, kõikjal on, kelle järgi kõike mõõtma peab.

Maali, Sa olid Eesti Päevalehe kangelaseks kahe aasta jooksul. Nagu president või peaminister. Aga olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ise ütlesid. Jah, peaminister ja president võivad olla. Aga alati on lisaks keegi kõigi poolt armastatu, kelle suu läbi kõneleb talupojatarkus. Kas Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või tädi Maali.
Sind maeti uhkemalt kui presidenti. Neli kirikuõpetajat ja peaaegu kogu küla oli koos. Kogu teenistuse mängis flööt. Justkui huikaks tuul rannamändides. Külas meenutatakse seda helgel häälel ja käega, siuh, silme alt läbi tõmmates.
Su surmaga hakkasid Hara külas imelikud asjad juhtuma. Su pommidega kell, mis kaks sajandit seinal aega oli mõõtnud, läks peast sassi. Hakkas valesti lööma. Pidi lööma üksteist, lõi viis. Naabrimehe auto, millega Sind pidi viimsele teele viidama, hakkas tõrkuma. Ei läinud käima. Nagu tõrguks, et Sa surnuaeda ei peaks minema. Aga Su viimne tee läks läbi tähtsast kohast – Sinu mälestuste ja piltide järgi taastatud surnuaiaväravate alt.
Tean, oled taevas ingel. Sest kes muu kui ingel saaksid olla – puhas, paljasjalgne, vaene, karske olid kogu elu. Ikka kirikuleht tellitud ja palvetund Vikerraadiost kuulatud. Tõusid pool seitse, panid raadio mängima, kuulasid palvust. Talvel, kui suur pime väljas, panid pärast raadio kinni, magasid edasi. Uni oli palve järel magusam.
Käisin Su pisikeses majas suure mere kaldal. Seal - Paadiaial - on kõik korras. Umbes samuti kui esimest korda tulin, sooviga leida tädi Maali, kellest räägitakse nii räimesabas kui presidendi kantseleis, aga keda rääkijaid näinud pole. Kui hakkasime Sind otsima, saime teada: Eestis on neliteist tädi Maalit. Helistasin valdadesse: kas teie Maali on õige Maali? Ebalus, kuni näpp valis Loksa numbri. "Meie Maali on õige. Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad! Minge Maali juurde, ta on elav ajalugu, entsüklopeedia, noh, lihtsalt Maali..."

"Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan surra," ütlesid esimesel korral. Nii läkski. Hoolimata Su minekust on Paadiaial kõik nagu üksnes maal Maali juures olla saab. Puhtas toakeses on ilusad eestiaegsed asjad ja pommidega kell. Päikene piilub üle lumelaamas puude pisikest maja suure mere ääres, väikese aia keskel. Ainult valge tee lõpul ei oota Sa enam tulijaid, silm läbi härmatanud akna piilumas.
Su ristitütar on kass Kuta kenasti ära toitnud. Ja kutsa Pobi pistab tulijaile nina pihku. Kuigi seda, kellele ta kindlasti tahaks oma ninateret öelda, ei tule. Ja Kutal on õhtuti igav. Pole Sind, kellega koos palveraamatust tähti uurida. Sa ju näitasid talle õhtuti, näe: siin on A ja O. Kuta noogutas. Kindlasti oskab ta lugeda, arvasid Sa.
Kass on rinnus, ütlesid, kui haiglasse läksid. Kraapis seest, ajas köhima. Oma viimse päeva hommikul viskasid varbad üle voodiveere, tõusid püsti, kui hakates koju minema, aga minemata jäi. Voodi veerele, silmad kodu poole suunatud, langesidki.
Minu jaoks oli Sinus kõige tähtsam, et virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski. Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde? Talupojatarkus oli igas Su mõttes.
Kui Su vanuse, 92, kogemata 93-ks kirjutasime, teatasid: nojah, pean aasta veel elama, ega lugejaid petta tohi. Elasidki, ei petnud.
Aga meie petsime. Su matuse päeval olime oma ajakirjanikuaskeldustes üle ilma laiali. Ei tulnud meist keegi Sulle lille tooma ega liivapaberina karedaile kätele pai tegema. Jah, elusana oli meil Sind vaja, aga surnuna ... Ju tormame me, ajakirjanikud, tihti tittedena säravate nännide järele. Näpime mullivanne, pildistame staare, kes on kümme korda kaduvamad kui Sina. Vaid harva külastab meid mõte, et tegelikult on Eestimaal miljon kirjutamata head artiklit. Sest igas memmes või taadis on peidus särav tera, mida me tihti üles leida ei oska või ei taha. Aitäh, Maali, et selle mõtte selgemaks saada aitasid.
Palju jäi Sinult küsimata. Veider, sellele mõtleme alati oma lähedasi mattes. Arutleme, millest küll oleks isa või emaga veel rääkinud. Ja nendime: oleks. Ning kordame viga. Ju on inimloomus selline.
Aga oma viimase aasta elasid Sa õnnelikult, sest viimaks oli Jumal saatnud soovitud võimumehe. Senini jätsid võimude käsud täitmata: haakristikänkrat lipu peale ei õmmelnud, punalippu üles ei pannud. Aga elu lõpul läks sinimustvalge lupsti vardasse, sest teadsid: Jumal saatis soovitud presidendi. Lõikasid Rüütli pildi lehest välja, palusid: "Jumal, kui see on sinu tahtmine, siis saab tema presidendiks." Kui rahvas televiisorist presidendivalimisi vaatas ja närveldas, oli Sul rahulik tunne. Teadsid - ju see on Jumala tahe, kui Arnold presidendiks saab. "Las nüüd maarahval ja rannatüdrukutel olla ka oma president," leidsid möödunud jõulude ajal, silm säramas.
On tunne, et praegu istud Sa pilveveerel ja liigutad hoolega oma paljaid varbaid, mille tatsumine köögipõrandal senini kõrvus kajab. Tean: Sa tuled tagasi. Kuigi Sul on siis teine nimi. Ja kui Su pajatused jõuavad rahvani teises kanalis, jääd Sa ikka alles. Sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Aitäh, et Sa olemas oled. Kauneid jõule, tädi Maali!

***

Tädi Maali teab ja arvab
Tädi Maali mõtteid Eesti Päevalehe artiklitest:

• Euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Neid ei sööks vist isegi naabrinaise kits. Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise - euroliitu ronida. Aga eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat Euroopat saada. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit.
• Kas te Jumalat usute... Ega ma küsi enese pärast, mina ei pea seda teadma... Ma küsin Jumala pärast, et Jumal ikka teaks, kas te teda ka usute.
• Jumal on mind nii julgeks loonud, et ma ei karda midagi. Saada või keskööl kesk Tallinna linna, ikka ei karda.
• Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju ma olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi.
• Ma seisan ilma viina ja karskusseltsitagi! Aga, see viin on ikka vist nii vastik asi, et seda peab muudkui teistele pakkuma. Muidu ei lähe vist kurgust alla. Aga näe magus tort leiab pakkumatagi suu üles.
• Vene piirivalvurid olid kõige aremad inimesed üleüldse, seisid muudkui seljaga piiri poole ja kartsid bandiiti.
• Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!

P.S. Aga porgandipeenrad jäidki meil Sinu aias rohimata, kuigi lubasime. Ja selle pärast on häbi.

Tädi Maali lood 2001 - 2002. Esimesed katked

Jõuluaegseks lugemiseks saavad siia nüüd üles väljavõtted tädi Maali lugudest aastail 2001 - 2002 koos linkidega originaalide täpsema tudeerimise tarvis. Jõululaupäev toob lisaks seitsme aasta taguse jõulukirja tädi Maalile, kes oli siis juba taevas.

***

Miks tädi Maali euroõuna ja euroliitu kardab0)

EPL 04. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/84294

Paljaste jalgade tatsudes astub tädi Maali kööki, toob taldriku õuntega. Ilusad Eesti õunad. Paneb taldriku, pots, kesk lauda, sinna, kus laiutab 30. mai Eesti Päevaleht koos suure Maali-tädi pildiga.
EPL-i sai Maali Loksalt, külanaised tõid, kui kuulsid, et Maali lugu lehes. Õunad sai Maali naabrinaiselt. Tollele hea meel ubinaid Maalile tuua, muidu lähevad hukka või sööda kitsele ära.
Eesti õuna haukab Maali küll, euroõuna ei taha. Suisa pelgab. Maali teab: euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Maali kardab, et euroõunu ei sööks vist isegi naabrinaise kits.
Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise ronida. Nii arvab Maali euroliidu kohta, mis euroõunu kasvatab. Ja mis sealt liidust otsida, rannas jääb elu ikka samaks. Vanasti käis Maali lestavõrke panemas. Keegi ei küsinud luba. Aga nüüd niisama kalale ei saa. Nüüd aetakse muudkui lubasid taga, teab Maali. Ohkab, tõstab näpu püsti: kitsendused muudkui tulevad, plaanid ja kitsendused.
Nojah, eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat saada, arvab Maali Euroopasse punnimise kohta. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit. Naabritaat olla ka öelnud, et inimesed ootavad küll aina paremat aga ise on nii kurjad. Mis küll jumal nende nii kurjade inimestega peale hakkab, küsib Maali, paneb käed kokku.
Kurjus ja tigedus olla nüüd moeasi. Maalil on selle moega tükk tegemist. Ta ei tunnegi ühtegi kurja inimest, kelle peale võiks tige olla. Maali on paar korda püüdnud mõne inimese kohta halvasti mõelda. Aga ei tule hästi välja. Pärast on isegi selle halvasti mõelda püüdmise pärast paha olla.

Äkki heliseb mu mobiiltelefon. Räägin. Maali suu läheb krussi kui küsimärk. Juba ta päribki.
"Aga kust see inimene teadis, et sa just minu juures oled? Miks ta näiteks sulle naabrinaise juurde ei helistanud?"
Olen tükk aega tumm kui kala. Kostan: keeruline värk. Sama keeruline kui raadio. Maali ütleb, et raadios pole midagi keerulist, lained tulevad, masin püüab nad kinni. Maali on kõva raadiokuulaja, aga Eesti edukat eurolaulu pole ta kuulma juhtunud. Ja üleüldse ei lähe see euroasi talle korda. Maali muretseb inimeste, mitte liitude ja laulude pärast.
***
Tädi Maali ja tähtis poliitika
EPL 11. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/84611


Tädi Maali lööb ajalehe lahti. Loeb. Tädi Maalile jäävad poliitilised kemplused segaseks. See on küll selge, et virisemist ja õelust on maailmatuma palju.
Tädi Maali mäletab: kord valimiste eel või järel teinud üks provva kauplusauto juures hirmsasti propagandat. Muudkui virisenud ja otsinud kõigi valitute vigasid. Maali öelnud, et mis siin viriseda ju me oleme seda ise tahtnud. Ise valinud ka.
Provva vihatanud jutu peale nii hirmsasti et jätnud autopoes käimise järele. Läinud hoopis mitu kilomeetrit kaugemale, Loksale.
Teised naised arutanud edasi. Et oleks pidanud ikka Arnold Rüütli valima. Miks siis, küsinud teine vastu, kõik ju ühed sulid! Aga Rüütel on vähemasti ilus, arvanud seepeale esimene. Rüütlist rääkides lööb Maali silmis kaval tuluke põlema.
Rüütel olla viisakas ka, nagu tädi Maaligi. Tädil on meeles, et kuis ta käis tööajal kodus lehma lüpsmas. Siis polnud aega kodus süüa.
Tädi Maali haaras leivatüki pihku ja kimas rattaga tagasi. Sõidu ajal näris kannikat. Kui aga keegi teepeal vastu tuli, võttis tädi Maali leivatüki suust ja peitis pihu sisse ära. Siis ütles vastutulijale kõva selge ja ilusa häälega "Tere!" Siis pani leiva suhu tagasi ja sõitis edasi. Täis suuga ei sobi ja rääkida.

Ajalehed ja kirjad toob tädi Maalile kohale üheksa aastana postiljon Ken. Ta on postitalu perepoeg. Koputab kenasti uksele, annab posti üle. Järgneb traditsiooniline etendus. Maali ütleb kõva häälega aitäh ja kaob taha tuppa.
Ken teeb näo, et ta ei tea, mida Maali sealt otsib. Siis tuleb Maali tagasi, komm või školaaditükk pihus. Keni naeratus siilipea taustal venib kõrvadest veel kaugemale. Nüüd on tema korda aitäh öelda. Kenile meeldib Maalile lehti ja kirju viia.
Õhtul, kui Maali jälle lehte loeb, hüppab kass Kuta Maali sülle. Vaatab targa näoga ajalehte. Maali näitab kass Kutale: "See on A-täht, see on B, jääb meede või?"
Kass Kuta ei näita välja, kas Maali õpetus külge jääb. Aga ju miskit on ikka jäänud. Mille muu pärast siis kass Kuta ka järgmisel õhtul tädi Maali sülle ja ajalehe ligi poeb. Ja targa pilguga vaatab.
Üle-eelmisest sajandist pärit pommidega kell tädi Maali seinal köhatab ja hakkab lööma. Viisakas kell on, omasid ei löö. Aga aega näitab täpselt.
***
Haige Maali ja bandiidi passijad (0)
EPL 18. juuni 2001 http://www.epl.ee/artikkel/85022



Tädi Maalil on suur mure: Kuidas kass Kuta n-ü-ü-ü-d süüa saab? N-ü-ü-ü-d tähendab aega, mil Maalit pole oma pisikeses mereäärses kodus. Maali on haiglas ja haige. Väga haige, ütleb doktor Aleksander Ojaveer.
Maali aga särab Loksa haigla palatis päiksena. "Pole häda tuhkagi," kõlab Maali (91) hääl üle vaiksete palatite kui ta ajakirjanikku nähes justkui vedrust visatuna püsti kargab. Selgub, et Maali nina sai natuke rohu ja mullaga kokku. See juhtus kui Maali pea läks õue peal sassi, teadvus kadus ära. Maali kukkus pikali. Püüdis koju roomata. Hea, et naabrid nägid, aitasid.
Maali poetab kostiks saadud šokolaadi sahtlisse, lükkab lugemiseks antud ajakirjavirna kõrvale. Näib reipam kui kõik seninähtud patsiendid kokku. "Süda," ütleb doktor tõsiselt.

Maali loodab väga, et saaks Jaanilaupäevaks koju Harale, mere veerde. No mida erilist siis Jaanipäeval Haral tehakse?
"Ah, ei midagi erilist," ütleb Maali kogu tõe, mille pärast koju tahab. Kõik on tavaline. Kes teeb lõket, kes kärsatab niisama vorsti. Sellepärast Maali koju tahakski, et kõik on täpselt nii nagu alati, nagu peab. Ja kass Kuta saaks toidetud.
Praegu võib igaüks rannas tuld teha. Aga venelane (loe: piirivalvur) varem randa ei lasknud, meenutab Maali. "Kartis kogu aeg bandiiti, venelane ei lubanud mul isegi külarahvale öelda mitu särki ma piirivalvele ära pesin." Olevat üleliiduline saladus, kui mõni teada saab, mitu meest kordonis bandiiti passib.
"Aga mis siis teen kui külarahvas näeb mu nööri pealt, et mitu piirivalvuri särki kuivab ja ise kokku loeb, " küsinud Maali siis bandiidi passijalt. Piirivalvur ei teadnud. Läinud kordonist ja Moskvast järele küsima. Küsima jäänudki.
Aga kas jaaniööl sõnajalaõit ka otsitakse? Mida, vaatab Maali mulle otsa. Sõnajalg rannakivide klibu vahel? Hara rannarahvas oskab sõnajalaõietagi õnnelik olla.