.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
Kuvatud on postitused sildiga euro. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga euro. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 17. mai 2010
reede, 14. mai 2010
Hullutav ostuöö
Oh seda ostuhullust küll!
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja. Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusesse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat, et pool Maali küla rahvast koos, kõigil kevadnaeratused näol ja tengelpungad pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda. Varsti neid ju enam pole.
Ohh, issake küll, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksikakanud jõmm. Et kui see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
Järg tuleb esmaspäeval ...
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja. Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusesse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat, et pool Maali küla rahvast koos, kõigil kevadnaeratused näol ja tengelpungad pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda. Varsti neid ju enam pole.
Ohh, issake küll, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksikakanud jõmm. Et kui see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
Järg tuleb esmaspäeval ...
reede, 30. aprill 2010
Rahavahetuse krutskid tulevad muudkui meelde
Tädi Maali sai kirja.
Tegelikult sai selle küll Eesti Päevalehe arvamustoimetus, et aga kiri oli otse Maalile adreseeritud jõudiski see siia, tädi Maali blogisse.
Hääd lugemist.
------------------------
Veelkord uutmisest
Kallis tädi Maali!
Kirjutasid, et olin nõuka-ajal kolhoosis raamatupidaja, mis on ka tõsi. Aega on küll palju mööda läinud, kuid vana arvepidamise vaimu on veel endiselt sees, sestap tahaks seoses meite uue raha tulekuga mõningaid mõtteid avaldada, mis mulle hingel kripeldama on jäänud. Uus raha – see on nagu uue elu algus, iseasi, milliseks see eluke ka kujuneb. Ühelt poolt olen TV-st tuntud ja hinnatud kultuuri-ja majandusanalüütikutelt Mart Juurelt ja Peeter Ojalt kuulnud nii mõndagi positiivset: näiteks, kui praegu saab 10 krooni eest ühe õlle, siis 10 euro eest saab juba kaks õlut. Asjaks seegi, kuigi see rohkem õlleleti taga jõlkuvaid töötuid puudutab ja neid meil külas jätkub. Ometi mäletan ma ka midagi tuumakamat seoses eelmise rahavahetusega, kui inimeste hoiused „ära nulliti“. Sa ju tead minu äiapapat Mihklit, kes veel rubla-ajal oma auto ära müüs ja raha hoiukassasse pani, et sobiva juhuse saabumisel uus osta. Kuid võta näpust, pärast rahavahetust ja hindade korrigeerimist jätkus sellest vaid pruugitud „Partner“-sae ostuks. Siiski pole hullu midagi, nüüd saab metsas küttepuid teha – seegi kõva sõna praeguse masu ajal. On ka teine juhus: minu kunagisel töökaaslasel Antsul varastati veel rubla-ajal Lada 2109 ära. Oli defitsiidiaeg ja maksis teine hulk raha – 9000 rubla. Kõik lõppes tookord nagu õnnelikult. Vargad tabati, auto saadi kätte (küll lõhutult) ja kohtuotsusega pidid süüdlased hüvitama omanikule auto hinna. Asjal oli aga pisike „konks“ sees; et kohtuveskid jahvatasid ka siis aeglaselt, tuli vahepeal uus raha – kroon (vahetuskursiga 10:1) ja 900 krooni eest sai mees kaks uut väliskummi nagu niuhti!
Sedapsi siis, kallis Maali!
Tänapäeval võib küll lehest lugeda, et ühisraha euro tulek pole mingi ajaloo lõpp, mida meile teadmamehed 2012. aasta jõuluks ennustavad, samuti ei tohtivat see tähendada ka vastutustundetu kuluralli algust, nagu Eesti Pank ja praegune rahandusminister meile järjekindlalt kinnitavad. Ka paljude välismaiste spetsialistide soovitused võivad küll nende mätta otsast vaadates head olla, aga parem on siiski ise arukaid valikuid teha. Meite omad vanasõnadki sobivad esmaseks soovituseks: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti käib see meie oma raha – krooni kohta, sest kuulda on, et seda ära hävitada tahetakse. Siinkohal tekib kohe küsimus, mis see meie rahvale jälle maksma läheb? Pealegi on ka nullist erinev tõenäosus, et kroon jälle kunagi tagasi tuleb. Nagu hiljaaegu netist lugeda võis, pole ka sakslased, kelle mark kord krooni alustugi oli, sugugi ühisrahaga rahul. Mulle meenub ka, kallis Maali, kuidas kord meie lipu kallale kiputi, et seda põhjamaisemaks muuta. Õnneks läks see karikas siiski meist mööda. Ja kui nüüd täpsemalt vaadata, siis ega need viimase aja ettevõtmised eriti õnnestunud pole. Võtame näiteks kasvõi ID-kaardi, millega pidi sada asja teha saama, rääkimata digiretsepti õnnetust algusest. Ja vabadussammas – no nendest arutult kulutatud miljonitest on ikka kahju küll, pealegi naerab rahvasuu juba ammu, et ka Brasiilial olla sambaga pistmist. Ainult seal olevat tegu hoopis karnevalitanstuga, nii et taaskord peab tõdema: pea tehtud – pilla-palla, kaua tehtud – kaunikene. Nõnda siis, kallis Maali!
Ära mu juttu ka väga tõsiselt võta, nagu nutulaulu või nii, mul kõik faktid meeles nagu korralikul raamatupidajal ikka. Olgu see pigem külarahvale meenutuseks ja verstapostiks edasisele.
Sulle kõike head soovides,
Sinu Juuli
-------------
Varem samal teemal:
1. „Petukauba paljastaja“ EPL 22.03.2010
2. „Võimaluste piirid ja suured sihid“ Postimees 30.03.2010
3. „Paberkroonid hävitatakse, mündid lähevad vanametalliks“ Linnaleht 09.04.2010
4. „Mündikeskne euro sunnib muudatustele“ Postimees 15.04.2010
5. „Saksamaa kaalub euro hülgamist“ Internet 19.04.2010
6. „Nestor: euro saabub töötute arvel“ EPL 22.04.2010
Tegelikult sai selle küll Eesti Päevalehe arvamustoimetus, et aga kiri oli otse Maalile adreseeritud jõudiski see siia, tädi Maali blogisse.
Hääd lugemist.
------------------------
Veelkord uutmisest
Kallis tädi Maali!
Kirjutasid, et olin nõuka-ajal kolhoosis raamatupidaja, mis on ka tõsi. Aega on küll palju mööda läinud, kuid vana arvepidamise vaimu on veel endiselt sees, sestap tahaks seoses meite uue raha tulekuga mõningaid mõtteid avaldada, mis mulle hingel kripeldama on jäänud. Uus raha – see on nagu uue elu algus, iseasi, milliseks see eluke ka kujuneb. Ühelt poolt olen TV-st tuntud ja hinnatud kultuuri-ja majandusanalüütikutelt Mart Juurelt ja Peeter Ojalt kuulnud nii mõndagi positiivset: näiteks, kui praegu saab 10 krooni eest ühe õlle, siis 10 euro eest saab juba kaks õlut. Asjaks seegi, kuigi see rohkem õlleleti taga jõlkuvaid töötuid puudutab ja neid meil külas jätkub. Ometi mäletan ma ka midagi tuumakamat seoses eelmise rahavahetusega, kui inimeste hoiused „ära nulliti“. Sa ju tead minu äiapapat Mihklit, kes veel rubla-ajal oma auto ära müüs ja raha hoiukassasse pani, et sobiva juhuse saabumisel uus osta. Kuid võta näpust, pärast rahavahetust ja hindade korrigeerimist jätkus sellest vaid pruugitud „Partner“-sae ostuks. Siiski pole hullu midagi, nüüd saab metsas küttepuid teha – seegi kõva sõna praeguse masu ajal. On ka teine juhus: minu kunagisel töökaaslasel Antsul varastati veel rubla-ajal Lada 2109 ära. Oli defitsiidiaeg ja maksis teine hulk raha – 9000 rubla. Kõik lõppes tookord nagu õnnelikult. Vargad tabati, auto saadi kätte (küll lõhutult) ja kohtuotsusega pidid süüdlased hüvitama omanikule auto hinna. Asjal oli aga pisike „konks“ sees; et kohtuveskid jahvatasid ka siis aeglaselt, tuli vahepeal uus raha – kroon (vahetuskursiga 10:1) ja 900 krooni eest sai mees kaks uut väliskummi nagu niuhti!
Sedapsi siis, kallis Maali!
Tänapäeval võib küll lehest lugeda, et ühisraha euro tulek pole mingi ajaloo lõpp, mida meile teadmamehed 2012. aasta jõuluks ennustavad, samuti ei tohtivat see tähendada ka vastutustundetu kuluralli algust, nagu Eesti Pank ja praegune rahandusminister meile järjekindlalt kinnitavad. Ka paljude välismaiste spetsialistide soovitused võivad küll nende mätta otsast vaadates head olla, aga parem on siiski ise arukaid valikuid teha. Meite omad vanasõnadki sobivad esmaseks soovituseks: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti käib see meie oma raha – krooni kohta, sest kuulda on, et seda ära hävitada tahetakse. Siinkohal tekib kohe küsimus, mis see meie rahvale jälle maksma läheb? Pealegi on ka nullist erinev tõenäosus, et kroon jälle kunagi tagasi tuleb. Nagu hiljaaegu netist lugeda võis, pole ka sakslased, kelle mark kord krooni alustugi oli, sugugi ühisrahaga rahul. Mulle meenub ka, kallis Maali, kuidas kord meie lipu kallale kiputi, et seda põhjamaisemaks muuta. Õnneks läks see karikas siiski meist mööda. Ja kui nüüd täpsemalt vaadata, siis ega need viimase aja ettevõtmised eriti õnnestunud pole. Võtame näiteks kasvõi ID-kaardi, millega pidi sada asja teha saama, rääkimata digiretsepti õnnetust algusest. Ja vabadussammas – no nendest arutult kulutatud miljonitest on ikka kahju küll, pealegi naerab rahvasuu juba ammu, et ka Brasiilial olla sambaga pistmist. Ainult seal olevat tegu hoopis karnevalitanstuga, nii et taaskord peab tõdema: pea tehtud – pilla-palla, kaua tehtud – kaunikene. Nõnda siis, kallis Maali!
Ära mu juttu ka väga tõsiselt võta, nagu nutulaulu või nii, mul kõik faktid meeles nagu korralikul raamatupidajal ikka. Olgu see pigem külarahvale meenutuseks ja verstapostiks edasisele.
Sulle kõike head soovides,
Sinu Juuli
-------------
Varem samal teemal:
1. „Petukauba paljastaja“ EPL 22.03.2010
2. „Võimaluste piirid ja suured sihid“ Postimees 30.03.2010
3. „Paberkroonid hävitatakse, mündid lähevad vanametalliks“ Linnaleht 09.04.2010
4. „Mündikeskne euro sunnib muudatustele“ Postimees 15.04.2010
5. „Saksamaa kaalub euro hülgamist“ Internet 19.04.2010
6. „Nestor: euro saabub töötute arvel“ EPL 22.04.2010
pühapäev, 28. märts 2010
Euro ajab upakile
No oli siis vaja!
No oli siis vaja seda kaupluse Kaarlit selle sildiga hirmutada, mõtles Maali, sest polnud veel ikka õiget sotti saanud, kas tema sildi-aktsioon on seaduse pärane või mitte.
Näe jah, raamatukogu Raili saatis Maali poolt arvutiga kirja sinna tarbijate kaitsemise ametisse ära. Koos küsimusega, et kas tädi Maali tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ kui see hakkab seal kroonisid eurodeks omakasu ihates valesti ümber arvestama ja pensionäridel nahka üle kõrvade tõmbama.
No vastus tuli ju Maali kirjale ka.
Ja see oli selline: „Enne "euro tulekut" muutub kahes vääringus hindade avaldamine kohustuslikuks mõned kuud enne ja 6 kuud peale euro kasutusele võttu. Reeglid sätestatakse vastavate määrustega, millega pannakse paika periood, millal peavad hinnad olema kahes vääringus ja samuti millised on ümardamisreeglid, kuidas peavad tarbijale olema hinnad esitletud sh. milline info peab olema hinnasiltidel, reklaamides jne. Samuti on plaanis koostada nn. hea tava lepe, millega saavad liituda vabatahtlikkuse alusel ettevõtjad. Leppega liitujad annavad kinnituse, et eurole üleminekuga ei kavatseta hindasid tõstma hakata ja hindasid ümardatakse vastavalt kujunenud tavadele ja kehtestatud nõuetele vastavalt…“
Keski kena näitsik Hanna Turetski sealt tarbijate kaitsemise ametist saatis tädi Maalile sellise kirja tema kirja peale.
Aga see näitsik ei olnud ju tuhkagi aru saanud Maali küsimusest, et kas Maali siis ikkagi tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ või mitte.
See kena näitsik Hanna ajas Maali arust seal, oma kirja sees, miskit oma asja ja oma juttu ja sugugi ei vastanud Maali kirjas küsitule.
Ja sellest oli ikka kurb küll.
Et kas see euroraha ajab siis inimesed tulevikus nii upakile, et selle pärast hakatakse valskust tegema? Või siis juba ette segast juttu ajama.
Aga siis tuli Maalile meelde, kuis Ene Ergma, see riigikogu esimene daam talle kirja saatis. Ja Egrma proua kirjutas Maali küsimise peale siis väga ilusti ja selgesti, et mis värk selle euro tulekuga on.
Ja Maali mõtles, et vast proua Ene võiks seal Toompeal kogunisti hakata kursusi korraldama, et kuis lihtsate inimeste kirjadele lihtsasti ja otse vastust anda.
Nii mõtles Maali tädi kui ühteaegu euroraha ootas ja kartis.
Aga kevadeveed vulisesid aia taga ja aia sees nii, mis kena.
teisipäev, 23. märts 2010
Äkki panevad vangi?
Kui tädi Maali oli kaupluse Kaarliga hindade "korrigeerimise" pärast ära praganud ja plakati poe ette panemisega ähvardanud siis tuli talle korraga suur mure peale.
Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.
Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.
Mõeldud, tehtud.
Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.
Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:
"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?
Mida ju ka ei tahaks.
Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."
Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.
Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.
Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.
Mõeldud, tehtud.
Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.
Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:
"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?
Mida ju ka ei tahaks.
Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."
Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.
esmaspäev, 22. märts 2010
Ikka ja jälle eurost ning petukaubast
Siinkohas Eesti Päevalehes alanud arvamustevahetus petukauba üle läheb aga ikka edasi.
Edgar Pugi kirjutas:
" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."
Rein ja Maali aga vastasid:
" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "
Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.
Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.
Ja rääkimata Ansipist ka.
Edgar Pugi kirjutas:
" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."
Rein ja Maali aga vastasid:
" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "
Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.
Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.
Ja rääkimata Ansipist ka.
Praaliv poodnik koos petukaubaga ajab inimesed arvama
Tädi Maali lugu tänases Eesti Päevalehes pani austatud kommentaatorihärra Edgar Pugi arvamust kirjutama.
See on selline :
"Lugejate arvamused
EDGAR PUGI 22. märts 2010 10:20
Oi-jeh, ähkis luukere suurest õnnest, sest oli kätte saanud binokli, selle tseissi oma või mis: "Põnevus paneb pahviks, kas tead! Vaatad ühest otsast, on tadimaalil esipaneelil kaks täppi kohad vahetanud ja vaatad teisest otsast, siis tädi Maalil polegi esiplaanis muud kui kaks rasvakriidilist silti."
Teised nurisema: "Diskrimm, kas tead! Varsti tuleb täpike karvast liini mööda ja nõuab oma kaduvikke tagasi, mis siis saama hakkab!"
Kaks venelast rahustama rahvusvahelist pinget: "Teised võiksid võtta teadmise alla, et tadimaali ongi tegelt poolepealt - pole täpitähti juu kaa - venelane ja pensionär pealekauba ning tema esimene reaktsioon, ühiskonna ülesehitamises noh, nagu Sakala noh, ongi kõiksepealt lammutamine. Saagu pärast, mis saab!"
luukere viis selle peale binokli muuseumi. Et petukaup, las mädaneb arhiivis."
Ja tädi Maali Rein Siku abiga arvas Edgari jutu peale järgmist:
"Hää Edgar!
Lugesime tädi Maaliga Teie juttu mitu korda. Nii edaspidi kui igaks juhuks ka tagurpidi.
Aga kahjuks ei saanud kohe mitte midagi aru.
Et kas Teie kiidate takka või laidate maha või ajate hoopis mingit oma asja.
Või on hoopis kuri vaim Teie näppusid sel ajal väänanud kui Teie meie loole oma kaunist vastust kirjutasite.
Meil ükskord külas ajas kuri vaim lehmad kiini jooksma ja hobused perutama nii, et pärast oli kohe tükk tegemist, et kõik loomad jälle kinni püüda ja päitsed pähe saada.
Jah, eks see ilmaelu ole ilmeline.
Head aega,
tädi Maali."
See on selline :
"Lugejate arvamused
EDGAR PUGI 22. märts 2010 10:20
Oi-jeh, ähkis luukere suurest õnnest, sest oli kätte saanud binokli, selle tseissi oma või mis: "Põnevus paneb pahviks, kas tead! Vaatad ühest otsast, on tadimaalil esipaneelil kaks täppi kohad vahetanud ja vaatad teisest otsast, siis tädi Maalil polegi esiplaanis muud kui kaks rasvakriidilist silti."
Teised nurisema: "Diskrimm, kas tead! Varsti tuleb täpike karvast liini mööda ja nõuab oma kaduvikke tagasi, mis siis saama hakkab!"
Kaks venelast rahustama rahvusvahelist pinget: "Teised võiksid võtta teadmise alla, et tadimaali ongi tegelt poolepealt - pole täpitähti juu kaa - venelane ja pensionär pealekauba ning tema esimene reaktsioon, ühiskonna ülesehitamises noh, nagu Sakala noh, ongi kõiksepealt lammutamine. Saagu pärast, mis saab!"
luukere viis selle peale binokli muuseumi. Et petukaup, las mädaneb arhiivis."
Ja tädi Maali Rein Siku abiga arvas Edgari jutu peale järgmist:
"Hää Edgar!
Lugesime tädi Maaliga Teie juttu mitu korda. Nii edaspidi kui igaks juhuks ka tagurpidi.
Aga kahjuks ei saanud kohe mitte midagi aru.
Et kas Teie kiidate takka või laidate maha või ajate hoopis mingit oma asja.
Või on hoopis kuri vaim Teie näppusid sel ajal väänanud kui Teie meie loole oma kaunist vastust kirjutasite.
Meil ükskord külas ajas kuri vaim lehmad kiini jooksma ja hobused perutama nii, et pärast oli kohe tükk tegemist, et kõik loomad jälle kinni püüda ja päitsed pähe saada.
Jah, eks see ilmaelu ole ilmeline.
Head aega,
tädi Maali."
Praaliv poodnik ja petukauba paljastaja
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493975
No nüüd peab silmad valla hoidma!
Juuli sai viimaks kipsist priiks ja kargas kilgates mööda õue ringi, nagu oleks uus jalg all. Aga kilkas ikka selle pärast ja Andrus Ansipiga võidu, et euroraha tuleb meite õuele.
Ent eurorõõmust kilkas ka kaupluse-Kaarel. Et nüüd saab masu tema jaoks otsa, sest euro lubab hindasid „korrigeerida”.
Mil moel „korrigeerida”? Nii tundnud teised külamehed huvi. Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid taipa matemaatikast tuhkagi. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad üheeurosteks.
Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro. Ja tema muudkui teenib lisaraha.
Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse-Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli-tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile praegugi käkitegu.
Küla kajas Kaarli kurjast lubadusest, aga Juuli oli juba jõudnud Maalile ja teistele tuttavatele teha kroonide eurodeks arvestamise tabelid, kus kõik praegused hinnad on sendi täpsusega 15,6466-ga jagatud.
„Meil, pensionäridel, aega arvutada küll, ja katsugu Kaarel valskust teha!” leidis küla pensionäride vägi Juuli tehtud uhkeid tabeleid tudeerides.
Aga Maalil oli sellest veel vähe, ta otsis oi-kui-vanad rasvakriidid välja ja maalis suure sildi, mille peal on suurelt kirjas: „Petukaup!”. Siis tõttas ta, silt pihus, Kaarli kauplusse ja lõi selle letile.
„Vaata, va sehkendaja, täna on mul vaid üks silt, aga talveks, kui euro tuleb, on mul neid mitukümmend. Ja püüa kas või ühegi hinnaga vassida – kohe löön su poe-uberiku ja majaesise ja auto ka selliseid silte täis,” ütles Maali.
Kaarel ahmis õhku. „Ja kui ikka veel vähe, siis kirjutan Ansipile ka, et meil üks Kaarel püüab oma küla memmesid euro tulekul koorida,” kostis Maali ja jättis esimese sildi Kaarlile kogunisti mälestuseks. Et tollel sott ikka selge oleks.
Lõpetuseks palus andeks, et natuke ägedaks läks. Aga valskust ei tohi vabas riigis olla.
No nüüd peab silmad valla hoidma!
Juuli sai viimaks kipsist priiks ja kargas kilgates mööda õue ringi, nagu oleks uus jalg all. Aga kilkas ikka selle pärast ja Andrus Ansipiga võidu, et euroraha tuleb meite õuele.
Ent eurorõõmust kilkas ka kaupluse-Kaarel. Et nüüd saab masu tema jaoks otsa, sest euro lubab hindasid „korrigeerida”.
Mil moel „korrigeerida”? Nii tundnud teised külamehed huvi. Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid taipa matemaatikast tuhkagi. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad üheeurosteks.
Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro. Ja tema muudkui teenib lisaraha.
Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse-Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli-tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile praegugi käkitegu.
Küla kajas Kaarli kurjast lubadusest, aga Juuli oli juba jõudnud Maalile ja teistele tuttavatele teha kroonide eurodeks arvestamise tabelid, kus kõik praegused hinnad on sendi täpsusega 15,6466-ga jagatud.
„Meil, pensionäridel, aega arvutada küll, ja katsugu Kaarel valskust teha!” leidis küla pensionäride vägi Juuli tehtud uhkeid tabeleid tudeerides.
Aga Maalil oli sellest veel vähe, ta otsis oi-kui-vanad rasvakriidid välja ja maalis suure sildi, mille peal on suurelt kirjas: „Petukaup!”. Siis tõttas ta, silt pihus, Kaarli kauplusse ja lõi selle letile.
„Vaata, va sehkendaja, täna on mul vaid üks silt, aga talveks, kui euro tuleb, on mul neid mitukümmend. Ja püüa kas või ühegi hinnaga vassida – kohe löön su poe-uberiku ja majaesise ja auto ka selliseid silte täis,” ütles Maali.
Kaarel ahmis õhku. „Ja kui ikka veel vähe, siis kirjutan Ansipile ka, et meil üks Kaarel püüab oma küla memmesid euro tulekul koorida,” kostis Maali ja jättis esimese sildi Kaarlile kogunisti mälestuseks. Et tollel sott ikka selge oleks.
Lõpetuseks palus andeks, et natuke ägedaks läks. Aga valskust ei tohi vabas riigis olla.
reede, 19. märts 2010
Praaliv kaupmees
Kaupluse Kaarel oli euro tulemisest juba nii õhinal, et muudkui praalis küla vahel.
Et küll tema nüüd „korrigeerib“ kõik hinnad ära, Ja siis on ta kaugas peagi jälle paksult raha täis ja masu tema jaoks täiesti otsas.
Mil moel siis „korrigeerib“? Nii tundnud teised külamehed huvi.
Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid matemaatikast tuhkagi taipa. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad ühe euroseks. Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro.
Ja tema muudkui teenib lisaraha.
Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile tänagi käkitegu …
Uuel nädalal läheb lugu edasi.
esmaspäev, 8. veebruar 2010
Pirtsakas postmark, Ene Ergma kirjast rääkimata
Originaal asub aadressil: http://www.epl.ee/artikkel/487553
Oh mis lust sel tuisusel päeval! Helistati raamatukogust: olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud, Ene Ergma nimi all ja puha.
Toompea kiri tuli vastuseks tädi Maali paari nädala tagusele kirjale, kus too riigikogult hinge vaakuvale tädi Juulile eurodes pensioni küsis. Et alamate ja ülemate vahel ikka võrdsus oleks.
Toompea kirjas seisis eurodes palga määramise kohta nii: „Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.”
„Ah või usku ja lootust,” kordas Maali, kui pliidi kõrval puulõhkumise pakul istudes kirja peale õhku ahmis. Et temale, lihtsale rannatüdrukule selline au Toompealt, Ene Ergmalt ilus ja sõbralik kiri saada.
„Nojah, igaühel oma usk ja lootus,” arutles Maali. „Kui mul usku ja lootust vaja, lähen kirikusse Jumalat paluma või loen palveraamatut. Uuel ajal tehakse aga siis usu ja lootuse kinnitamiseks eurodes palkasid. Oh, küll ilm on imelik,” arvas Maali. Sibas üle hangede tasapisi paraneva naabri-Juuli poole, et temalegi uudist kuulutada.
Pirtsakas mark
Juuli köök oli paksult tossu ja kliistrihaisu täis. Naaber udjas malakaga potis ja kurtis kurva häälega, et ei saa kuidagi kirjamarki sünnipäevakaardi peale. Oli limpsanud keelega mitu korda, nii et keel valus, aga margi taga ei olnud liimi haisugi. Mark ise, kuigi Eesti oma, oli ka selline imelik, poole paksem kui tavaliselt.
„See vast on digi,” arvas Maali. Tema oli aru saanud, et digi on see, mis alati ei tööta ja segane mõista. Ja millega hea pensionäride elu raskeks teha. Ikka see kohustuslik digitelevisioon ja digiretsept ka.
Vaaritamise järel oli kliister valmis, mark sellega kokku määritud ja kaardi peale pandud. Kui sides seda mäkerdist vaadati, öelnud näitsik, et uutmoodi kirjamark on hoopis kleeps, mitte mingi digi. Vaja vaid pisut äärest urgitseda ja liimipaberi küljest lahti tõmmata.
Nojah, oli Maalil selge – mark on nagu Kalevi komm. Väljast ilus vaadata, aga kätte ei saa. Kriisiajal sobilik, kulubki vähem!
Oh mis lust sel tuisusel päeval! Helistati raamatukogust: olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud, Ene Ergma nimi all ja puha.
Toompea kiri tuli vastuseks tädi Maali paari nädala tagusele kirjale, kus too riigikogult hinge vaakuvale tädi Juulile eurodes pensioni küsis. Et alamate ja ülemate vahel ikka võrdsus oleks.
Toompea kirjas seisis eurodes palga määramise kohta nii: „Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.”
„Ah või usku ja lootust,” kordas Maali, kui pliidi kõrval puulõhkumise pakul istudes kirja peale õhku ahmis. Et temale, lihtsale rannatüdrukule selline au Toompealt, Ene Ergmalt ilus ja sõbralik kiri saada.
„Nojah, igaühel oma usk ja lootus,” arutles Maali. „Kui mul usku ja lootust vaja, lähen kirikusse Jumalat paluma või loen palveraamatut. Uuel ajal tehakse aga siis usu ja lootuse kinnitamiseks eurodes palkasid. Oh, küll ilm on imelik,” arvas Maali. Sibas üle hangede tasapisi paraneva naabri-Juuli poole, et temalegi uudist kuulutada.
Pirtsakas mark
Juuli köök oli paksult tossu ja kliistrihaisu täis. Naaber udjas malakaga potis ja kurtis kurva häälega, et ei saa kuidagi kirjamarki sünnipäevakaardi peale. Oli limpsanud keelega mitu korda, nii et keel valus, aga margi taga ei olnud liimi haisugi. Mark ise, kuigi Eesti oma, oli ka selline imelik, poole paksem kui tavaliselt.
„See vast on digi,” arvas Maali. Tema oli aru saanud, et digi on see, mis alati ei tööta ja segane mõista. Ja millega hea pensionäride elu raskeks teha. Ikka see kohustuslik digitelevisioon ja digiretsept ka.
Vaaritamise järel oli kliister valmis, mark sellega kokku määritud ja kaardi peale pandud. Kui sides seda mäkerdist vaadati, öelnud näitsik, et uutmoodi kirjamark on hoopis kleeps, mitte mingi digi. Vaja vaid pisut äärest urgitseda ja liimipaberi küljest lahti tõmmata.
Nojah, oli Maalil selge – mark on nagu Kalevi komm. Väljast ilus vaadata, aga kätte ei saa. Kriisiajal sobilik, kulubki vähem!
teisipäev, 2. veebruar 2010
Ene Ergma saatis tädi Maalile kirja
Oh, mis lusti sel tuisusel päeval! Juba vara hommikul helistati raamatukogust. Et olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud. Ene Ergma nimi ilusti all ja puha.
Ja loeti ette.
See kiri kõlas niimoodi:
"Kallis tädi Maali,
Teid on keegi eksitanud, jättes mulje, nagu Riigikogu liikmed juba saaksid palka eurodes. Aga nii see ei ole. Riigikogu liikmed saavad palka endiselt Eesti kroonides.
Hea tädi Maali, Eesti riigis kehtib jätkuvalt meie armas põhiseadus, mille järgi kõik meie ühiskonnaliikmed on võrdsed. See tähendab, et kui Eesti riigis hakkab kehtima euro, siis kehtib see korraga ja võrdselt kõikide jaoks. Loodetavasti juhtub see juba 2011. aastal ja siis hakkate ka teie, tädi Maali ja tädi Juuli, saama pensioni eurodes.
Teid on eksitatud ka selles suhtes, miks Riigikogu võttis vastu seaduse, kus riigiteenijate kõrgeima palgamäär pandi kirja just eurodes. Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.
Aga kui juhtub nii, et euro 2011. aastal meie kõigi kurvastuseks ikkagi ei tule, siis ei hakka palka eurodes saama ka Riigikogu liikmed. Selleks on „Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses“ kirja pandud eraldi paragrahv 18, mis ütleb, et kui eurot ei tule, makstakse Riigikogu liikmetele ja kõikidele teistele kõrgematele riigiteenijatele palka edasi kroonides, nii nagu see toimub ka praegu.
Tädi Maali, kuna meil on praegu tõesti põhjust uskuda, et euro 2011. aastal tuleb ja kuna ka tädi Juulil, nagu Te kirjutate, on nüüd tervis paremaks läinud, siis olen ma veendunud, et me näeme eurot 2011. aastal koos teiega.
Soovin tädi Juulile kiirest paranemist ja head tervist ka Teile!
Parimate soovidega Teie Ene Ergma."
Maali istus tükk aega pliidi kõrval puulõhkumise pakul ja ahmis õhku. Temale, lihtsale rannatüdrukule korraga selline kiri.
Aga eks ta ju ise ka selles natuke süüdi oli. Kui tuisk üle saab, lähen Juuli juurde, arvas Maali. Ta on praeguseks juba niipalju kosunud, et vist jõuab euro ära oodata.
Aga kes ja mispärast ikkagi vanainimesi hullutas ja segadusse ajas, ei saanudki ta täpselt aru.
Milline aga oli kiri, mille tädi Maali riigikogusse saatis, saab lugeda siit.
Ja loeti ette.
See kiri kõlas niimoodi:
"Kallis tädi Maali,
Teid on keegi eksitanud, jättes mulje, nagu Riigikogu liikmed juba saaksid palka eurodes. Aga nii see ei ole. Riigikogu liikmed saavad palka endiselt Eesti kroonides.
Hea tädi Maali, Eesti riigis kehtib jätkuvalt meie armas põhiseadus, mille järgi kõik meie ühiskonnaliikmed on võrdsed. See tähendab, et kui Eesti riigis hakkab kehtima euro, siis kehtib see korraga ja võrdselt kõikide jaoks. Loodetavasti juhtub see juba 2011. aastal ja siis hakkate ka teie, tädi Maali ja tädi Juuli, saama pensioni eurodes.
Teid on eksitatud ka selles suhtes, miks Riigikogu võttis vastu seaduse, kus riigiteenijate kõrgeima palgamäär pandi kirja just eurodes. Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.
Aga kui juhtub nii, et euro 2011. aastal meie kõigi kurvastuseks ikkagi ei tule, siis ei hakka palka eurodes saama ka Riigikogu liikmed. Selleks on „Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses“ kirja pandud eraldi paragrahv 18, mis ütleb, et kui eurot ei tule, makstakse Riigikogu liikmetele ja kõikidele teistele kõrgematele riigiteenijatele palka edasi kroonides, nii nagu see toimub ka praegu.
Tädi Maali, kuna meil on praegu tõesti põhjust uskuda, et euro 2011. aastal tuleb ja kuna ka tädi Juulil, nagu Te kirjutate, on nüüd tervis paremaks läinud, siis olen ma veendunud, et me näeme eurot 2011. aastal koos teiega.
Soovin tädi Juulile kiirest paranemist ja head tervist ka Teile!
Parimate soovidega Teie Ene Ergma."
Maali istus tükk aega pliidi kõrval puulõhkumise pakul ja ahmis õhku. Temale, lihtsale rannatüdrukule korraga selline kiri.
Aga eks ta ju ise ka selles natuke süüdi oli. Kui tuisk üle saab, lähen Juuli juurde, arvas Maali. Ta on praeguseks juba niipalju kosunud, et vist jõuab euro ära oodata.
Aga kes ja mispärast ikkagi vanainimesi hullutas ja segadusse ajas, ei saanudki ta täpselt aru.
Milline aga oli kiri, mille tädi Maali riigikogusse saatis, saab lugeda siit.
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Katkine jalg ja euroraha
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/486797
Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada!
Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.
Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.
Suur vanglahirm
Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.
Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.
Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.
Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.
Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”
Kiri läks teele. Maali ootab vastust.
Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada!
Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.
Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.
Suur vanglahirm
Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.
Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.
Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.
Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.
Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”
Kiri läks teele. Maali ootab vastust.
reede, 22. jaanuar 2010
Kiri riigikogule, tädi Maali saatis
Sellise kirja saatis tädi Maali meiliaadressilt maali@epl.ee riigikogule. Miks kiri just selline on ja mis sellele eelnes, saab teada uuel nädala Eesti Päevalehest.
----------------------------------------------------------
Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Riigikogu härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Teie olete ikka olnud eesrinnas, igasuguste uuenduste poolt. Ja olete nüüd enesele elu uuendamise meeles määranud eurodes palga. Ja ka peaministrile ning presidendile.
Rahvas küll löriseb, et Te pole seda väärt ja et Te pole seda niipalju väärt, aga see selleks.
Ma kirjutan Teile hoopis selle pärast, et mul on euroga seoses suur mure. Mure on tegelikult küll tädi Juuli pärast, kes murdis jala ära ning sai lumehanges külmetamisest kopsupõletiku. Mul on kartus, et ta võib kogunisti ära surra ning ammu oodatud eurot oma silmaga ei näegi.
Aga tädi Juuli on alati olnud üks igavesti moodne tädi, kellele meeldivad kõik moodsad asjad nagu digi ja euro. Ja tema unistus on olnud kogu iseseisva Eesti aja saada ikka samavääriliseks kui Inglismaa ja Prantsusmaa tädid, kes saavad eurodes pensioni. Et temagi saaks meie külapoodi minna, euro letile lüüa ning kõlava häälega kuulutada – üks pakk piima ja sada grammi doktori vorsti palun. See teeks ta väga õnnelikuks.
Nojah, Teil seal üleval pool sellist muret küll loomulikult pole, sest Teie, noored inimesed, olete enesele eurodes palga määranud ja olete samaväärsed muu Euroopa parlamentääridega. Aga et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada.
Aga kõik meie küla lörisejad ja senini Teiega pahandajad ütleksid siis kohe, et see Riigikogu on üks väärt kogu, ei mõtle ainumalt iseenese peale vaid ka lihtsa tädi Juuli peale.
Kui Teie selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.
Teile väga tänulik olles ja kirjale vastust lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Minule saab kirjutada ka: maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
1500 külalist ja suur mure
Tädi Maali võiks ju suurt ja siirast rõõmu tunda, et sel nädalal täitub tema blogil 1500 külalist, aga ei saa.
Sest nüüd selguski Eesti Päevalehest, et hakataksegi vist Mikko - poisi kallal purema ja teda kohalt lahti kangutama.
Just nii nagu Maali oma blogis kirjutas : http://tadimaali.blogspot.com/2010/01/maailma-kalleim-leib-mikko-kupsetas.html .
Aga Eesti Päevalehe lood on sellised: http://www.epl.ee/artikkel/486531 ja http://www.epl.ee/artikkel/486566 .
Ja takkatippu: tädi Juuli murdis õues libedaga jala ära ja sai külge koleda puuslaki, et mitte öelda kopsupõletiku. Nii kaua tuli tal, vaesekesel, hanges külmetada.
Nüüd on Maalil vaja minna Juulile digiretseptiga rohtu tooma ja Maali kardab väga, et kas saab sellega hakkama, sest temale tundub: digi on midagi väga keerulist, mis alatasa katki läheb ja vahetavahel ka sinist suitsu välja ajab.
Ning mis kõige hullem - kui Juuli peaks nüüd kondimurdmise ja kopsupõletiku pärast hinge heitma, jääb täitumata Juuli suurim unistus: euroraha kasutusele võtta. Sellest Juuli on Euroopa Liidu suur pooldaja ning euroraha patrioot ja unistanud aastaid euro eest poest ostmisest. Et olla nagu tõeline väljamaa proua. Juuli on alati olnud väga moodne inimene.
No mis küll nüüd saab?
Igatahes on Maali tädil peas liikumas üks mõte, kuis Juuli igal juhul ja õite pea saaks euroraha kasutada. Sest alati peab kõigeks kõige hullemaks valmis olema. Aga head peab ka tegema. Ja nii alustaski Maali tegutsemist.
Täpsemalt mõne päeva pärast.
Sest nüüd selguski Eesti Päevalehest, et hakataksegi vist Mikko - poisi kallal purema ja teda kohalt lahti kangutama.
Just nii nagu Maali oma blogis kirjutas : http://tadimaali.blogspot.com/2010/01/maailma-kalleim-leib-mikko-kupsetas.html .
Aga Eesti Päevalehe lood on sellised: http://www.epl.ee/artikkel/486531 ja http://www.epl.ee/artikkel/486566 .
Ja takkatippu: tädi Juuli murdis õues libedaga jala ära ja sai külge koleda puuslaki, et mitte öelda kopsupõletiku. Nii kaua tuli tal, vaesekesel, hanges külmetada.
Nüüd on Maalil vaja minna Juulile digiretseptiga rohtu tooma ja Maali kardab väga, et kas saab sellega hakkama, sest temale tundub: digi on midagi väga keerulist, mis alatasa katki läheb ja vahetavahel ka sinist suitsu välja ajab.
Ning mis kõige hullem - kui Juuli peaks nüüd kondimurdmise ja kopsupõletiku pärast hinge heitma, jääb täitumata Juuli suurim unistus: euroraha kasutusele võtta. Sellest Juuli on Euroopa Liidu suur pooldaja ning euroraha patrioot ja unistanud aastaid euro eest poest ostmisest. Et olla nagu tõeline väljamaa proua. Juuli on alati olnud väga moodne inimene.
No mis küll nüüd saab?
Igatahes on Maali tädil peas liikumas üks mõte, kuis Juuli igal juhul ja õite pea saaks euroraha kasutada. Sest alati peab kõigeks kõige hullemaks valmis olema. Aga head peab ka tegema. Ja nii alustaski Maali tegutsemist.
Täpsemalt mõne päeva pärast.
Tellimine:
Postitused (Atom)