Mida tädi Maali siis Brüsselisse kirjutas

Et Maalil oli see vorstimure ikka südame peal, sibas ta raamatukokku ja pani raamatukogu Raili abiga kokku sellise kirja:

"Hää Europarlamendi saadik.

Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood ka Eesti Päevalehes ilmuvad. Ja raamatukogu Raili aitab mind pisut selle arvutiasjandusega.

Aga mure on vorstide ja liha pärast. Täpsemalt öeldes selle pärast, et meie vorstitegijad firmad kipuvad sinna sisse panema igasugust lurri ja solki, mitte aga liha. Näiteks seda, mis onu Juliusega peale vorsti ostmist juhtus saate lugeda siit:
ja siit:


Ja nüüd ongi minul Teile suur mure ja küsimus.

Et kui Teie seal Brüsselis olete suutnud ära regulaarida nii kurgi kõveruse ja banaani pikkuse (või oli see vastupidi?), kas siis Teie ei saaks ära reguleerida seda vorstiasjandust. No näiteks niimoodi, et kui ikka liha on vorsti sees vähem kui 50 % siis kellelegi poleks õigust seda petukaupa vorstiks nimetada, sest nii pole ju sugugi mitte aus.

Teie vastust ja hääd seadust ootama jäädes.
Kõike head,

tädi Maali.
maali@epl.ee"

Raili kõbistas hoolega nuppudega ja Maali kiri vorstimurega lendas Tunne Kelami, Siiri Oviiri, Kristiina Ojulandi, Vilja Savisaare, Indrek Tarandi ja Ivari Padari postkastidesse.

Maali küll natuke muretses, et kuidas see arvuti, isegi kui ta nii tark masin on, suudab sel suures Brüsseli linnas need eestlased üles leida, ega Raili lohutas, et suudab küll.

Ohh, siis on hästi, leidis Maali ja läks koju, et oodata tõde ja õigust ja abi sellest tähtsast Brüsseli linnast.

Et vorstitootjad ei saaks maarahvale salaja mingit solki vorsti pähe sisse sööta.

Tädi Maali lood 2001 - 2002. Teine valik katkendeid.

Jõuluimede ootuses teine osa olnust.

***

Meri andis tädi Maalile meresea ja jändriku puu, aga elukaaslast ei andnud

EPL 09. juuli 2001: http://www.epl.ee/artikkel/195316

Tädi Maali teab: kui ilm on hukas ja kodus puudus käes, mine mere äärde. Meri ikka midagi annab.
Kaks korda on meri Maalile suisa õue peale tulnud. "Puud kõikusid kui mastid mere sees," räägib Maali. Mullu, kui Maalil hakkas pliidipuudest kitsas kätte tulema, saatis meri ta õue alla ühe jändriku kasenoti. Nii suure, et mitu meest pidid seda köite ja autoga vedama. Nott pandi Maali kuuri kõrvale. "Kogu aeg oli suur hirm, et meri võtab noti tagasi," räägib Maali. Õnneks ei võtnud.
Külamees tuli Maali notti tükkideks lõikama. Mees lõikas ja kirus. Merd kirus selle eest et, meri jändriku noti just Maali õue alla lükkas. Ja Maalit selle eest, et Maali pidi seda jändrikku notti nägema ja enesele krahmama. Mees praganud Maaliga, et ära enam tormi järel mere äärde mine! Aga kus saab rannarahvas jätta mere äärde minemata. Kunagi ei tea ju, mida meri annab.
Ükskord aastate eest andnud meri nii-ilmatuma-pika meresea.
"Kui pika?"
Nii-ilmatuma-pika, teab Maali täpselt. "Aga kas oli ikka siga või hoopis hüljes," ei jäta ajakirjanik.
"Ei olnud hüljes," läheb Maali pisut turri. "Ei olnud! Oli nii-ilmatuma-pikk meresiga ja musta värvi haav olnud külje sees."
Külarahvas takseerinud siga ja leidnud, et süüa ei sünni. Siga keedetud seebiks. Nii-ilmatuma-palju rasva olnud sea sees.
Saanud hea seep, pesnud hästi, vaid selle nii-ilmatuma-pika sea lõhn olnud küljes. Kui selle seebiga pestud riided selga panid, ütles Haral igaüks, näe, sealõhn, seaseebiga pestud.
Lisaks on meri tormiga piirituselaste välja andnud. Maali vend, see, kes vilistada oskas, aga laulda ei osanud, sai kord merest kaks kümneliitrist piirituseplekki kätte.

Mida aga pole elu ega meri Maalile andnud, on mees. "Ma pole meest tahtnudki," ütleb Maali ja silmad pilluvad iseteadlikke välgunooli. Siis selgitab, et isa suri noorelt. "Muretsesin, et kuhu siis ema jääb, kui ma ära lähen. Et ema jääb üksi." Maali ei jätnud ema üksi, mehele ei läinud.
Seda rääkides liigutab tädi Maali keskendunult oma paljaid varbaid. Selgitab, et paljajalu peabki käima, siis tuleb tervis. Üheksakümmend aastat paljajalu käinud Maali jalad pole kunagi katki läinud. Ja kui haiglas tuldi villaseid sokke pakkuma, põlgas Maali need ära. Ka virisejaile soovitab Maali paljajalu käimist. Ravib tigedust hästi.
"Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi."
Maalis pole tigedust ollagi. Ainult muretseb pisut, et äkki ta läheb nüüd uhkeks kui temast kogu aeg lehes kirjutatakse.
Paraku ei tea tädi Maali, et kuidas see uhke olemine käib.

***

Kuidas tädi Maali süstist ja punalipust keeldus

EPL 21. august 2001: http://www.epl.ee/artikkel/87503

Ööl vastu taasiseseisvumispäeva nägi tädi Maali und. Tuleb ajakirjanik sisse, aga tema ei saa kilukarpi lahti ja kilud jäävad puhastamata. Kus selle häbi ots!
Ja hommikul kolistaski kirjatsura ukse taga, nagu unes ennustatud... Maali oli parasjagu ühe naabrinaise ära saatnud ja teisega juttu heietama jäänud. Riik ju vaba päeva andnud, ei oska sellega midagi tarka peale hakata. Kui just sinimustvalge heiskamine välja arvata.
PISITUNNE PISILIPP. Mis Haral kümne aasta eest toimus, siis kui Eesti vabaks sai? Midagi ei toimunud, mäletavad naised hästi. Veel paremini on Maalil meeles see, kui sakslased neljakümne esimesel sisse tulid.
Siis teinud Maali juures koos isaga suvitanud pisikene Singi Tunne ( nüüdse nimega Tunne Kelam) enesele paberist pisikese sinimustvalge lipu. Pistnud lipu pisikese pulga otsa. Siis seisnud Tunne tädi Maali väravas ja muudkui lehvitanud oma pisikese lipuga sakslastele. Lipp olnud veel lehvitamise järelgi mõnda aega alles.
Suured lipumastid pandud Hara küla taluõudesse aga Pätsu aegu, siis kui käinud suur kodukaunistamise ja nimede eestindamise kampaania. Sel ajal saanud Maali perekonnnimest Pootsman ka Paadimaa.
KÄSUVASTANE KAVALUS. Sellest ajast kui sinimustvalged ära keelatud, polnud tädi Maali peres tükk aega mitte ühtegi lippu. Sakslased nõudnud küll, et tehku igaüks enesele ise Saksa lipp valmis. Mõnel ustavamal saksalemburil olnud sellega hulk tegemist. Keeruline lipp olnud. Eks püüa seda haakristi nõuetekohaselt kangale õmmelda. Kärtsuta risti kui ämblikku, ikka õigesse paika ei lähe.

Vene ajal nõutud küll lippu, mäletab Maali. Ent kõigi nõudmistega on Maalil oma kavalus. "Vene ajal olid muudkui käsud. Üks teise otsa. Küll käsutatud kolhoosidesse ja tont teab kuhu. Aga ega siis esimese käsuga ei maksa kaasa minna. Vaat kui tuleb juba teine ja kolmas, siis peab liigutama hakkama," kostab Maali.
Näiteks käsutatud Maalit mitu korda kohustuslikule süstitegemisele ehk vaktsineerimisele. Maali ei teinud esimest käsku kuulmagi. Teise ja kolmandama ajal ajanud aga jalad ja käed vastu. "No jätke mu ihu rahule. Puha terve inimene ju! Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!"
Maali pidaski ilma kohustusliku süstimiseta vastu kuni sai kaheksakümneviieseks. Siis murdis haigus ta maha. Ja Maalile tehti süsti. Valus polnud. Aga naha rikkus ära.

Tädi Maali kirjutab, koob, usub jumalat ja on õnnelik

Selline lugu ilmus Eesti Päevalehes 30. mail 2001. Ja sellest kõik algaski. Seepärast tasub see ka uuesti läbi lugeda. Ning siinkohas ei hoia ma tagasi au ja kiitust Enno Tammeri, toonase Eesti Päevalehe uudistejuhi aadressil, sest just tema oli see, kes mulle tädi Maali mõtte pähe pani. Ja soovitas selle legendaarse tädi üles otsida.

***


"Lp Herra president...," kirjutab enam kui üheksakümnese memme pahklik käsi ümbrikule. Siis peatub hetkeks. Parandab sõna "president" algustähe suureks: "President."
Ja alla aadress: "Tallinn". Enamat presidendi elukoha kohta tädi Maali ei tea. Aga kindlasti läheb kiri kohale. Tallinnas ju kõik teavad, kus elab president...
MAALI JA KIRI PRESIDENDILE. Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema ...
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kõik algas sellest, et Maali loeb kirikulehte Eesti Kirik, kus oli Meri kirjutis küüditamisest ja küüditamisega seotud mälestustest.
Maalil oli kodus kaks Siberist ristiisalt saadetud pilti. Maali ei osanud pilte kellelegi anda ja mõtleski, et saadab Merile. Meri ju tark mees, küll teab, mis piltidega peale hakata. Ja kiri läks kohale, mis sest, et aadress peal stiilis - maale, vanaisale.
Selliseid ajaloolisi pilte pole keegi kunagi varem Merile saatnud, öeldakse Kadriorus. Maali alleshoitud pildid antakse okupatsioonimuuseumi hoiule.
Õnneks läks küüditamine minust mööda, ütleb Maali, paneb oma käed kokku ja vaatab kaugele.
MAALI JA TUNDMATU EESTLANE. Tädi Maali on tuntuim eestlane. Kõik räägivad Maalist. Alates presidendist ja lõpetades külapoe räimesabas seisjatega. Maali on midagi enamat kui lihtsalt tädi. Maalist on saanud keskmise eestlase sümbol. Paraku vaid vähesed on Maalit näinud.
Sest Eestis elab vaid 14 Maalit, kes on tädi-eas.

Milline neist on see õige? Just see, keda meie Maalina kujutleme.
Kas see on Maali, kes elab muinasjuttude ja unenägude suure mere ääres, väikeses majas? Kas see on Maali, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see on Maali, kes usub jumalat? Kas see on Maali, kelle õues on sirelipõõsas ning köögiaknal kass? Kas see on Maali, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning kindlasti ka pommidega kell?
MAALI JA ELAV AJALUGU. "Hallo," kostab telefonitorusse. Eesti Päevaleht soovib teada, kas teie valla Maali on see õige Maali? Valdadest kostavad ebalevad vastused. Kuni näpp valib Loksa numbri.
"Absoluutselt õige!" kilkab hääl vallavalitsusest telefonitorusse. "Meie Maali on see õige Maali. See Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad... . Jah, see on see õige, see päris! Just selline, keda Lennart Meri mõtles kui tädi Maalist rääkis!"
Seda, et Maali on päris Maali kinnitab ka Maali külavanemast naabrimees. Ja naabrimehe poeg. "Minge loomulikult Maali juurde, ütleb ka külarahvas, ta on meie elav ajalugu, entsüklopeedia, noh lihtsalt Maali."
MAALI JA JORJENIAED. "Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan ka surra," ütleb Maali Paadimaa (92) oma pisikeses Paadiaia talus, Hara külas, suure mere ääres.
Kõik on Maali juures täpselt nii, nagu üksnes maal tädi Maali juures olla saab. Maali aed on pisike ja puhas. Kuigi ma täpselt ei tea, milline näeb välja jorjen, on Maali aed paksult jorjenitunnet täis.
Maali vanaisa tegi Kolga mõisa krahvidele laevu. Sellest talu nimi. Kui Maali oli kolmene, ehitas ka isa koduõues männi all laeva.
Tädi Maalil on kass Kuta. Kuta istub tihti köögiaknal. Ukse kõrval seisab kepp. Maalil on haiged jalad ja head silmad. Ta ütleb, et paneb senini prillide abita niidi nõela.
MAALI JA POOLSADA KILOMEETRIT LINU. Maali on elu aeg kangast kudunud. Küll vaipu, küll linu, küll rätte. Oh oleks need kõik alles, saaks õige pika tee, arvab Maali. Siis oleks seda õige mitu kilomeetrit.
Kui mitu? Arvutame. Leiame, et poolsada kilomeetrit tuleks ära küll. Umbes sama palju kui Hara külast Tallinna. Varem, siis kui Maali jalgrattaga pealinnas käis, oli tee pikem. Nüüd õgvendati veidi.
Maali tahaks ka praegu kududa. Aga ta kardab, et ei pääse kangastelgede alt välja. Telgede alla peab Maali pugema selleks, et paljud pisikesed, kuid kangakudumiseks tarvilikud niidid kokku sõlmida. Seda saab teha vaid telgede all.
Kui Maali telgede alla kinni jääks, on vaid üks võimalus: saagida teljed Maali ümbert.
See oleks nali küll, kui külarahvas tuleks kangastelgi minu pealt saagima, ütleb Maali. Ja naerab suure häälega. Maalil on kõva ja kõlav hääl.
MAALI JA PIIRIVALVURITE AUK. Pärast sõda hakkas Maali piirivalvuritele pesu pesema. Tõi hunniku koju, küüris, lobistas. Tänu Maali pesupesemisele sai Hara küla rahvas randa minna.
Maali läks nimelt kordonisse anuma, et pesu pesen puhtaks, aga loputada ei saa. Teil ju piir mu maja juurest kinni. Otse õue tagant mere veerest jookseb see piiririba, mille peale ei tohi hiirgi astuda ega vihm langeda. Pealegi veel okastraat ka piiririba ees. Kuis ma vaene talunaine siis mereranda pääsen, et pesu loputada...
Teinudki piirivalvurid siis Maali anumise peale okastraati väravamulgu. Hiljem puges kogu külarahvas Maali loputusmulgust randa ujuma. Lehmad aeti ka randa.
Õhtul, kui rand rahvast ja lehmadest tühi oli, võttis Maali põrandaharja ja pühkis liivase piiririba pealt kõik jäljed ära. Et pahandust ei tuleks.
MAALI JA VIKERRAADIO HOMMIKUPALVUS. Maali usub jumalat. Igal hommikul pool seitse Vikerraadio eetrist kõlav hommikupalvus on Maali lemmiksaade. Ta teeb kell kuus hommikul raadio lahti, saab teada päevauudised ja maakonnauudised. Siis palvus. Tükike jumalasõna on toeks terve päeva.
Maali käiks alati ka kirikus, kui jalad kannaksid. Aga nüüd on nii, et kui kirikuõpetaja läheb pühapäeval Loksale, siis võtab Maali autoga kaasa.
Talvel, kui on pime, paneb Maali pärast palvust raadio kinni. Jääb jälle magama. Nii vara ja pealegi pimedas pole ju midagi peale hakata. Palve järel tuleb Maalil hea ja sügav uni. Maali pommidega kell, mis pärineb aastast 1882 laulab tädi Maalile unelaulu. Tiks- toks.
MAALI JA PRESIDENDIKANDIDAAT SINK – KELAM. Kui Maali oli pisike, suvitas nende juures Singi pere. Sinkide isa Peeter joonistas. Maalil on senini tema maal seina peal. Sinkidega oli kaasas ka pisikene perepoeg Tunne, kes hiljem oma nime Kelamiks muutis. Maali mäletab, et siis olnud Tunne kangesti arg poiss. Ei julgenud piimamannergut pimeda sauna uksest sisse tõsta. Nüüd on Tunne palju julgem, arvab Maali. Nüüd tahab kogunisti presidendiks saada.
Tollase arguse eest pidi Maali peaaegu jätma Tunnele maasika andmata. Aga hiljem ikkagi andis. Tunne sõi maasika ära.
MAALI JA LIBE LUMEHANG. Talvel pidi Maali peaaegu, et lumehange külmuma. Komberdas põdurate jalgadega õues. Libises ja kukkus hange. Püsti enam ei saanud. Tee libe, hang pehme.
Aga hange surra Maali ei tahtnud. Maali hakkas huikama. Huikas, aga keegi ei kuulnud. Siis hakkas roomama. Otse läbi lume ja hange kuni kirsipuuni välja. Roomas, kuni sai käe kirsi tüve vastu. Siis upitas end puu najal tasapisi püsti. Ja läks tuppa tagasi.
MAALI JA SUUR ÕNN. Kord andis Maali raadiole intervjuu. Ütles, et temal pole muret, saab pensioniga ilusti hakkama. Pärast olnud külanaised maailmatuma tigedad, et mis imeraha Maalile Toompealt antud on?
Kuis ta saab küll pensioniga rahul olla. Et kuis saab üks inimene üleüldse kogu aeg rahul ja õnnelik olla. Aga Maali lihtsalt on. Rahul ja õnnelik. Virisegu vähem ja tehku rohkem tööd, ütleb Maali lörisejate kohta. Ja kui muidu ei saa, mingu kasvõi sohu marjule, annab Maali head nõu.
Ja see ongi kogu lugu. Tavaline lugu tavalisest Maalist, keda me kõik tegelikult juba ammu tunneme.
Maali lubas ka tulevikus Eesti Päevalehes arvata ja elust vesta. Reporterid lubasid Maali porgandipeenra ära rohida.