Kuidas ebaviisakad parteid tädi Maali ära pahandasid

Originaal Eesti Päevalehes asub siin.

***

Oh seda Juuli-tädi küll!

Kilkab õues kuldnokana, et parteisse, parteisse! Maali astus läbi pori, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele asja pärima.

Et kas on Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud või Ansip terava pilguga Juuli ära teinud?


Ei, mitte. Juuli oli raadiost kuulnud, lehest lugenud uuest ausa ja vaese teatrirahva parteist. Ja otsustanud Ühtse Eesti nimel sukavardad nurka visata ja lõviga lipu haarata. Et koos poriga kaoks Eesti pinnalt vale ja valskus, omakasust rääkimata.


Maali ahmis õhku kui puuslakis hobune. Aga tõele au andes oli Juuli mõttes ivakene sees. Vaja vaid mõtelda, kuis leida üles õige partei, mille abiga maailm ära parandada.


Arutasidki, et milline siis. Aga üks vist hävitas põllumajanduse, teises on kohtualused pukis, kolmandas ei tohi juhi loata isegi kõhutuult lasta, neljas tahtvat panna kogu rahva küünlavalgel heinu sööma, viies hakkas meid rikaste hulka viima, aga sattus mädasohu. Ja kuuendast ei saa aru, mille poolt nad on. Ning uuest parteist on kosta vaid kära.


Ei muud, kui raamatukogusse ja arvuti abiga kirjad teele: armsad parteid, palun kirjutage lihtsa inimese keeles, miks just teie partei peaks olema kõige õigem, kuhu Maalil ja Juulil astuda.


Häbematu sinatamine


Nädal lendas linnutiivul ja kui Maali-Juuli e-postkasti vaatama läksid, oli ehmatus suur. Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Ühtne Eesti polnud üldse vanainimeste kirjast välja teinud. IRL, Rahvaliit ja rohelised olid küll vastanud, aga kuidas!


Juuli hakkas kohe keset raamatukogu pröökama, et see on ju häbematuse ots! Tõesti, kõik kolm kirja olid kirjutatud sinavormis.

Kimbatuses Maali pani igaks juhuks teele vabandava vastuse: „Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.”


Aga parteide read jäid kombelistest tädidest puutumata.

Tädi Maali ripsutab parteidega tiiba

Oh seda Juuli tädi küll!

Kilkab ja kargab kesk õue kui kuldnokk, et ikka parteisse ja parteisse! Maali astus läbi porilaamade, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele ja hakkas pärima, et mis nüüd?

Et kas Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud, või hoopis Ansip oma terava pilguga Juuli ära teinud?

Ei, seda mitte. Juuli oli hoopis mitu korda raadiost kuulnud ja lehest lugenud uuest parteist, mida teatrirahvas asutab ja oli otsustanud, et ühtse Eesti nimel peab temagi sukavardad nurkja viskama ja lõvidega lipu haarama. Et koos kevadise poriga kaoks Eestimaa pinnalt kõik vale ja valskus, omakasust rääkimata.

Maali ahmis seepeale tükk aega õhku kui puuslakis hobune. Aga, tõele au andes, oli Juuli mõttes oma ivakene ka sees.

Vaja veel vaid pisut mõtelda, et kui see õige partei üles leida, see mille abil maailm kõige paremaks teha.

Järg tuleb peagi …