.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
---------
„Issand, milline hais!”
Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama. Maali peast lõi korraks läbi muremõte, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.
Tõtt-öelda tabas sama mõte Juulit, kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma…
Tõde aga oli hoopis ligemal. Otse Juuli talla all. Kole ja haisev julk nimelt. Memmeke oli teinud oma teed otsemaks ja astunud läbi metsa ja üle suure teeäärse parkimisplatsi. Ei olnud maha vaadanud, kus üks koledus teist taga ajas, vaid hoopis linnulaulu kuulanud.
Aga see parkimisplats oli ikka jube küll, justkui suure sõja tanner. Segipööratud ja häbi öelda – täis lastud.
„Aga miks kemmergut ei ole!” Nii hüüdsid Juuli ja Maali justkui ühest suust seda koledat platsi takseerides. Mõtle, milline häbi ots meie vallale, kui äkki peaks siin presidendihärra Ilves peatuma ja otse essu sisse astuma.
Talgupäeva kemps
Vallavanem Voldemar laiutas memmede murejutu peale aga vaid käsi ja kostis, et sama jama olla kogu Eestimaa teede ääres autoparklates. „Pole siin kätega vehelda miskit, talgupäeval teeme kempsu valmis,” teatas Juuli ja juba tõttas Juliusele plaanist rääkima.
Voldemar veel prigises vastu, et need rekka-mehed, kes olid metsaaluse täis lasknud, olla kohe ühed ropud inimesed, kellest pole miskit kultuurset loota.
„No rekka-mees on ka inimene oma inimlike vajadustega ja kui me neile kultuurilisi võimalusi ei paku, siis ei saagi nad neid kasutada,” teadis Maali ja astus samuti minema. Samuti talguid korraldama.
Ja ennäe imet – 1. mai õhtuks seisiski platsi veeres vastne puust kemmerg, milles isegi peegel sees. Aga metsa-alust ehtis suur silt, sõnum kohe punase värviga vineerile kirjutatud. „Julgavaba Eesti,” seisis sildi peal.
Kuvatud on postitused sildiga president. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga president. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 3. mai 2010
reede, 26. veebruar 2010
Eesti Vabariigi suurim saladus
Ikka lipp heisata ja maha võtta, televiisorit vaadata, Juuli ja Juliuse juures käia, rääkimata vallavanem Voldemari korraldatud kontserdist külarahvale. Ja paraad ja presidendi vastuvõtt televiisoris. Rääkimata presidendi kõnest. Ja ilusatest mõtetest, mis õues päikesepaistel lehviva sinimustvalge lipu all tulid.
Aga siis, viimaks, palveraamat käes, jäi tädi Maali korraga mõttesse.
Et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.
Et oma mõttest täielikult aru saada kordas Maali veel korra üle: et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.
Maali mõtles lausa tunni, sest uni ei tulnud. Tuul huikas akna taga.
Oh, mis kõik küll mõttest läbi jooksis.
Aga sellest Maali ei räägi, nii suur saladus on see. Selline, mille peab ise leidma, et Eestist aru saada.
Maali leidis saladuse. See oli maailmatuma suur saladus. Eesti Vabariigi suurim saladus.
Seda teades jäi Maali rahulikult unele.
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Katkine jalg ja euroraha
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/486797
Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada!
Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.
Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.
Suur vanglahirm
Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.
Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.
Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.
Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.
Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”
Kiri läks teele. Maali ootab vastust.
Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada!
Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.
Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.
Suur vanglahirm
Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.
Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.
Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.
Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.
Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”
Kiri läks teele. Maali ootab vastust.
reede, 22. jaanuar 2010
Kiri riigikogule, tädi Maali saatis
Sellise kirja saatis tädi Maali meiliaadressilt maali@epl.ee riigikogule. Miks kiri just selline on ja mis sellele eelnes, saab teada uuel nädala Eesti Päevalehest.
----------------------------------------------------------
Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Riigikogu härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Teie olete ikka olnud eesrinnas, igasuguste uuenduste poolt. Ja olete nüüd enesele elu uuendamise meeles määranud eurodes palga. Ja ka peaministrile ning presidendile.
Rahvas küll löriseb, et Te pole seda väärt ja et Te pole seda niipalju väärt, aga see selleks.
Ma kirjutan Teile hoopis selle pärast, et mul on euroga seoses suur mure. Mure on tegelikult küll tädi Juuli pärast, kes murdis jala ära ning sai lumehanges külmetamisest kopsupõletiku. Mul on kartus, et ta võib kogunisti ära surra ning ammu oodatud eurot oma silmaga ei näegi.
Aga tädi Juuli on alati olnud üks igavesti moodne tädi, kellele meeldivad kõik moodsad asjad nagu digi ja euro. Ja tema unistus on olnud kogu iseseisva Eesti aja saada ikka samavääriliseks kui Inglismaa ja Prantsusmaa tädid, kes saavad eurodes pensioni. Et temagi saaks meie külapoodi minna, euro letile lüüa ning kõlava häälega kuulutada – üks pakk piima ja sada grammi doktori vorsti palun. See teeks ta väga õnnelikuks.
Nojah, Teil seal üleval pool sellist muret küll loomulikult pole, sest Teie, noored inimesed, olete enesele eurodes palga määranud ja olete samaväärsed muu Euroopa parlamentääridega. Aga et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada.
Aga kõik meie küla lörisejad ja senini Teiega pahandajad ütleksid siis kohe, et see Riigikogu on üks väärt kogu, ei mõtle ainumalt iseenese peale vaid ka lihtsa tädi Juuli peale.
Kui Teie selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.
Teile väga tänulik olles ja kirjale vastust lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Minule saab kirjutada ka: maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
Aastavahetuse kiri taevasse: tädi Maali tuleb Eesti Päevalehte tagasi
Tädi Maali on muuseas väga liigutatud sellest, et tal on siin blogis külas käidud enam kui pool tuhat korda.
Aitäh kõigile käinuile ja hää, et on olemas internett ja blogiasjandus. Sest päriselt ei oleks see tore seltskond kunagi Paadiaiale ära mahtunud.
Nüüd on Maali taastuleku lugu ka blogis, aga originaal asub siin - http://www.epl.ee/artikkel/485753
***
Tere, kallis tädi Maali, kes Sa oled surnud. Kirjutan Sulle teist korda. Esimest korda kirjutasin Sulle 2002. aasta jõulude ajal, kui olid ära surnud ja arvasin, et see on esimene ja viimane kiri. Eksisin.
Aitäh kõigile käinuile ja hää, et on olemas internett ja blogiasjandus. Sest päriselt ei oleks see tore seltskond kunagi Paadiaiale ära mahtunud.
Nüüd on Maali taastuleku lugu ka blogis, aga originaal asub siin - http://www.epl.ee/artikkel/485753
***
Tere, kallis tädi Maali, kes Sa oled surnud. Kirjutan Sulle teist korda. Esimest korda kirjutasin Sulle 2002. aasta jõulude ajal, kui olid ära surnud ja arvasin, et see on esimene ja viimane kiri. Eksisin.
Täna on mul tähtis uudis: tädi Maali, Sa tuled tagasi! See on selline ime, mis võib sündida üksnes jõulude ja aastavahetuse lummas, imedeajal, kesk päkapikke, õnnistegijaid ja eredalt siravaid taevatähti.
Maali, Sa ei tõuse just surnust üles, kuid hakkad taas Eesti Päevalehes meie lugejatele oma jutte vestma. Arvamusküljel, igal nädalal.
Sa olid ju meie lehe kangelane sõna parimas tähenduses. Inimesed rääkisid Sinust enam kui presidendist või peaministrist. Aga Sa ise olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ütlesid. Peaminister ja president võivad olla, ent vajame, et nende kõrval tegutseks talupojatarkuse kandja. Kas kunagine Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või hoopis tädi Maali.
***
Sa tulid Eesti Päevalehte 30. mail 2001 pärast pikka otsimist. Kõigepealt oli Sinust rääkinud president Lennart Meri. Ta ütles, et Euroopa Liit tuleb teha inimesele nii selgeks, et ka tädi Maali sellest aru saaks. Et Lennarti ütlemised kajasid kaugele, hakati Sinust rääkima nii Kadriorus kui ka külapoe räimesabas.
Aga keegi polnud Sind silmast silma näinud. Aastal 2001 elas Eestis 14 tädieas Maalit. Kes neist on see, keda Maalina kujutleme? Kas see, kes elab suure mere ääres, väikeses majas? Kas see, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see, kes usub Jumalat? Kas see, kelle õues on sirelipõõsas, köögiaknal kass? Kas see, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning pommidega kell?
Helistasin valdadesse, küsisin: kas teie Maali on see õige? Vastused olid ebalevad, kuni telefoni otsas oli Sinu kodukandi rahvas.
„Absoluutselt õige!” kilkas hääl vallavalitsusest. „Meie Maali on õige Maali. Kõik teavad... Jah, see on see õige, see päris! Selline, keda Lennart Meri mõtles, kui tädi Maalist rääkis!” Rõõmusõnum ajas mu nii ähmi täis, et ei tabanud telefonile vastaja nimegi küsida. Aga kui see hea inimene seda lugu loeb, siis luban: ühe suure kallistuse olen talle võlgu küll.
Kui saabusin mais 2001Hara külla Paadiaia tallu Maali Paadimaa juurde, oli see kui tõeks saanud muinasjutt. Väike maja mere veerel, kass, pommidega kell, piibliraamat, sirelipõõsas. Sina aga sellise näoga, nagu oleks ammu ajakirjanikku oodanud, et oma lood ära rääkida.
Sellest, kuis Sa süstist keeldusid, sest tahtsid rikkumata ihuga taevaisa palge ette minna. Miks Sa väetistega mürgitatud euro-õunu kartsid. Kuidas presidendile kirjutasid. Raske oli leida teemat, mille kohta Sul arvamust polnuks. Ja virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski.
Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde?
Nii need lood läbi kahe aasta ilmusid kuni Sinu surmani üheksakümne kolme aasta vanuselt. Sind maeti uhkemalt kui mõnd kuningat. Neli kirikuõpetajat ja pea kogu küla oli koos. Mängis flööt, justkui huikaks tuul rannamändides. Sa olid inimeste südamesse läinud.
***
Tegelikult pole Sa minu jaoks kunagi päris surnud olnud. Mis sest, et magad Loksa surnuaial, valge rist ja graniidist tahvel haua peal. Olen Su lahkumisest saati läbi seitsme aasta Sind kogu aeg otsinud. Iga vahva memmega kohtudes mõelnud, kas temast võiks saada Eesti Päevalehe uus tädi Maali, kelle tarkus hingi kosutaks. Olen kohanud kümneid toredaid inimesi, aga alati on hinge jäänud küsimärk. Sest keegi neist pole olnud täpselt nagu Sina.
Tegelikult poleks uue tädi Maali leidmine päris aus. See oleks nagu pisut peetud palitu nurka viskamine, kuigi sellest võiks kohendamise järel taas asja saada. Ja Sina oled hingedes olemas. Paljud küsivad senini, mida küll tädi Maali arvaks. Küsivad silmast silma, küsivad ajalehtedes, televiisoris.
***
Käisin Su kodutalus Paadiaial. Seal on kõik korras. Ainult kass Kuta on surnud. See, kellele Sa õhtuti ajalehest tähti õpetasid, et see on A ja see on O. Kuta istus Su süles, pani nurrumootori käima. Aga ju on Kuta nüüd Sinu juures taevas, sest kus mujal ta ikka olla saaks.
Aga kutsa Pobi on alles. Ja kui tavaliselt on Pobi võõraste tulijate peale kuri, siis minu saabumisel pistis ta oma nina mulle pihku, vaatas suuril silmil otsa. Ju mäletas, tundis ära, ütles tere tulemast tagasi. Ja oli natukene häbi, et tagasitulek võttis seitse aastat.
Paadiaial, kus nüüd perenaiseks Su ristitütar Ester ja peremeheks ta abikaasa Uno, sain teada loo Su suurest heldusest. Estri silmad läksid märjaks, kui ta rääkis, kuis Sa ta õhtul oma voodi veerele kutsusid ja ütlesid: kirjuta nüüd see maja oma nimele. Ester, kellel maja ei olnud, sai üleöö majaomanikuks justkui muinasjutus. Kui mujal kisuvad suguvõsad vara pärast tüli, saevad uksepiitasid pooleks, siis Sina lihtsalt andsid maja ära, sest tundsid vist, et hakkad surema ja Estril on maja rohkem vaja.
Uno aga tegi korda Su ülemöödunud sajandi pommidega kella. Selle, mis millegipärast Su surma järel katki läks. Kell mõõdab Paadiaial taas aja kulgemist. Tiksumist kuulates on hea ja rahulik olla.
Kui toimetuses arutasime, kuidas teha lugejate jaoks tähtsaks aasta 2010, kui Eesti Päevaleht tähistab nii 105. kui 15. sünnipäeva, jõudis selgus pärale. Nimelt: tädi Maali, Sa pead tagasi tulema, sest praegusel kitsal ajal on hädasti vaja Sinu elutervet huumorit, selgeid, ausaid mõtteid, lihtsa rannatüdruku maailmavaadet. Liiast on masendust, rahanappusest ja uue, parema raha ootusest kantud sebimist.
Olen püüdnud ilma vaadata Sinu silmaga ja nüüd hakkan igal nädalal sellest kirjutama. Loomulikult küsin Sinu käest järele, kuis õige oleks. Ja lood ilmuvad ikka Sinu nime all, mina olen vaid suuvooder, kirjatsura. Käisin Su haual, panin küünla. Tundus, et Sulle plaan meeldis.
Maali, mul on nii hea meel, et Sa tagasi tuled, sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Sellist, kes elab väikese tee veerel, suure mere kaldal. Sellist, kellel on karedad käed, aga pehme süda ja selge meel. Sellist, kelles saavad kokku meie esiemad mitme põlve tagant. Sellist, kellel on aega meid ära kuulata ja nõu anda ja pai teha. Mis sest, et me seda teinekord kasutada ei tihka või ei oska.
Aitäh, et Sa olemas oled. Head uut aastat, tädi Maali!
PS Ja üks asi veel, Sa oled nüüd moodne, nimelt on Sul meiliaadress maali@epl.ee, rääkimata blogist aadressil: http://tadimaali.blogspot.com/, kuhu saab kirjutada ja arvamiseks teema pakkuda. Kõlbab saata ka tavalist kirja, aadress on: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna tänav 15, 44306 Rakvere.
Maali, Sa ei tõuse just surnust üles, kuid hakkad taas Eesti Päevalehes meie lugejatele oma jutte vestma. Arvamusküljel, igal nädalal.
Sa olid ju meie lehe kangelane sõna parimas tähenduses. Inimesed rääkisid Sinust enam kui presidendist või peaministrist. Aga Sa ise olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ütlesid. Peaminister ja president võivad olla, ent vajame, et nende kõrval tegutseks talupojatarkuse kandja. Kas kunagine Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või hoopis tädi Maali.
***
Sa tulid Eesti Päevalehte 30. mail 2001 pärast pikka otsimist. Kõigepealt oli Sinust rääkinud president Lennart Meri. Ta ütles, et Euroopa Liit tuleb teha inimesele nii selgeks, et ka tädi Maali sellest aru saaks. Et Lennarti ütlemised kajasid kaugele, hakati Sinust rääkima nii Kadriorus kui ka külapoe räimesabas.
Aga keegi polnud Sind silmast silma näinud. Aastal 2001 elas Eestis 14 tädieas Maalit. Kes neist on see, keda Maalina kujutleme? Kas see, kes elab suure mere ääres, väikeses majas? Kas see, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see, kes usub Jumalat? Kas see, kelle õues on sirelipõõsas, köögiaknal kass? Kas see, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning pommidega kell?
Helistasin valdadesse, küsisin: kas teie Maali on see õige? Vastused olid ebalevad, kuni telefoni otsas oli Sinu kodukandi rahvas.
„Absoluutselt õige!” kilkas hääl vallavalitsusest. „Meie Maali on õige Maali. Kõik teavad... Jah, see on see õige, see päris! Selline, keda Lennart Meri mõtles, kui tädi Maalist rääkis!” Rõõmusõnum ajas mu nii ähmi täis, et ei tabanud telefonile vastaja nimegi küsida. Aga kui see hea inimene seda lugu loeb, siis luban: ühe suure kallistuse olen talle võlgu küll.
Kui saabusin mais 2001Hara külla Paadiaia tallu Maali Paadimaa juurde, oli see kui tõeks saanud muinasjutt. Väike maja mere veerel, kass, pommidega kell, piibliraamat, sirelipõõsas. Sina aga sellise näoga, nagu oleks ammu ajakirjanikku oodanud, et oma lood ära rääkida.
Sellest, kuis Sa süstist keeldusid, sest tahtsid rikkumata ihuga taevaisa palge ette minna. Miks Sa väetistega mürgitatud euro-õunu kartsid. Kuidas presidendile kirjutasid. Raske oli leida teemat, mille kohta Sul arvamust polnuks. Ja virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski.
Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde?
Nii need lood läbi kahe aasta ilmusid kuni Sinu surmani üheksakümne kolme aasta vanuselt. Sind maeti uhkemalt kui mõnd kuningat. Neli kirikuõpetajat ja pea kogu küla oli koos. Mängis flööt, justkui huikaks tuul rannamändides. Sa olid inimeste südamesse läinud.
***
Tegelikult pole Sa minu jaoks kunagi päris surnud olnud. Mis sest, et magad Loksa surnuaial, valge rist ja graniidist tahvel haua peal. Olen Su lahkumisest saati läbi seitsme aasta Sind kogu aeg otsinud. Iga vahva memmega kohtudes mõelnud, kas temast võiks saada Eesti Päevalehe uus tädi Maali, kelle tarkus hingi kosutaks. Olen kohanud kümneid toredaid inimesi, aga alati on hinge jäänud küsimärk. Sest keegi neist pole olnud täpselt nagu Sina.
Tegelikult poleks uue tädi Maali leidmine päris aus. See oleks nagu pisut peetud palitu nurka viskamine, kuigi sellest võiks kohendamise järel taas asja saada. Ja Sina oled hingedes olemas. Paljud küsivad senini, mida küll tädi Maali arvaks. Küsivad silmast silma, küsivad ajalehtedes, televiisoris.
***
Käisin Su kodutalus Paadiaial. Seal on kõik korras. Ainult kass Kuta on surnud. See, kellele Sa õhtuti ajalehest tähti õpetasid, et see on A ja see on O. Kuta istus Su süles, pani nurrumootori käima. Aga ju on Kuta nüüd Sinu juures taevas, sest kus mujal ta ikka olla saaks.
Aga kutsa Pobi on alles. Ja kui tavaliselt on Pobi võõraste tulijate peale kuri, siis minu saabumisel pistis ta oma nina mulle pihku, vaatas suuril silmil otsa. Ju mäletas, tundis ära, ütles tere tulemast tagasi. Ja oli natukene häbi, et tagasitulek võttis seitse aastat.
Paadiaial, kus nüüd perenaiseks Su ristitütar Ester ja peremeheks ta abikaasa Uno, sain teada loo Su suurest heldusest. Estri silmad läksid märjaks, kui ta rääkis, kuis Sa ta õhtul oma voodi veerele kutsusid ja ütlesid: kirjuta nüüd see maja oma nimele. Ester, kellel maja ei olnud, sai üleöö majaomanikuks justkui muinasjutus. Kui mujal kisuvad suguvõsad vara pärast tüli, saevad uksepiitasid pooleks, siis Sina lihtsalt andsid maja ära, sest tundsid vist, et hakkad surema ja Estril on maja rohkem vaja.
Uno aga tegi korda Su ülemöödunud sajandi pommidega kella. Selle, mis millegipärast Su surma järel katki läks. Kell mõõdab Paadiaial taas aja kulgemist. Tiksumist kuulates on hea ja rahulik olla.
Kui toimetuses arutasime, kuidas teha lugejate jaoks tähtsaks aasta 2010, kui Eesti Päevaleht tähistab nii 105. kui 15. sünnipäeva, jõudis selgus pärale. Nimelt: tädi Maali, Sa pead tagasi tulema, sest praegusel kitsal ajal on hädasti vaja Sinu elutervet huumorit, selgeid, ausaid mõtteid, lihtsa rannatüdruku maailmavaadet. Liiast on masendust, rahanappusest ja uue, parema raha ootusest kantud sebimist.
Olen püüdnud ilma vaadata Sinu silmaga ja nüüd hakkan igal nädalal sellest kirjutama. Loomulikult küsin Sinu käest järele, kuis õige oleks. Ja lood ilmuvad ikka Sinu nime all, mina olen vaid suuvooder, kirjatsura. Käisin Su haual, panin küünla. Tundus, et Sulle plaan meeldis.
Maali, mul on nii hea meel, et Sa tagasi tuled, sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Sellist, kes elab väikese tee veerel, suure mere kaldal. Sellist, kellel on karedad käed, aga pehme süda ja selge meel. Sellist, kelles saavad kokku meie esiemad mitme põlve tagant. Sellist, kellel on aega meid ära kuulata ja nõu anda ja pai teha. Mis sest, et me seda teinekord kasutada ei tihka või ei oska.
Aitäh, et Sa olemas oled. Head uut aastat, tädi Maali!
PS Ja üks asi veel, Sa oled nüüd moodne, nimelt on Sul meiliaadress maali@epl.ee, rääkimata blogist aadressil: http://tadimaali.blogspot.com/, kuhu saab kirjutada ja arvamiseks teema pakkuda. Kõlbab saata ka tavalist kirja, aadress on: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna tänav 15, 44306 Rakvere.
neljapäev, 24. detsember 2009
JÕULUKIRI: Hüvastijätt tädi Maaliga
Sõbrad , hing on täis jõulurõõmu, askelduste tuhinat, isegi praegu öösel ja Maalile mõeldes - aastatetegust lahkumiskurbust. Nii panen siia üles jõulukirja tädi Maalile ajast, mil ta oli juba surnud.
Õnneks tean täna, et iga lõpp on millegi algus. Ning jõuluaeg on paslik aeg mõtlemiseks nii lõppude kui alguste peale. Eriti veel siis kui minnakse, aga mitte igaveseks. Vähemasti hinges.
Lootust, ootust ja imesid soovides.
***
Maali Paadimaa ehk tädi Maali: 2. august 1909 - 17. november 2002
***
EPL 24. detsember 2002: http://www.epl.ee/artikkel/223688
Tere kallis tädi Maali! Kirjutan Sulle ja Sinust viimast korda, sest oled surnud. Magad Loksa surnuaial närtsinud lilledest ja põlenud küünaldest teki all. Aga tegelikult Sa vist päris surnud pole. Vaatan lehti, kuulan raadiot: ikka räägitakse Maalist. Sinust, kes kõike teab, kõikjal on, kelle järgi kõike mõõtma peab.
Maali, Sa olid Eesti Päevalehe kangelaseks kahe aasta jooksul. Nagu president või peaminister. Aga olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ise ütlesid. Jah, peaminister ja president võivad olla. Aga alati on lisaks keegi kõigi poolt armastatu, kelle suu läbi kõneleb talupojatarkus. Kas Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või tädi Maali.
Sind maeti uhkemalt kui presidenti. Neli kirikuõpetajat ja peaaegu kogu küla oli koos. Kogu teenistuse mängis flööt. Justkui huikaks tuul rannamändides. Külas meenutatakse seda helgel häälel ja käega, siuh, silme alt läbi tõmmates.
Su surmaga hakkasid Hara külas imelikud asjad juhtuma. Su pommidega kell, mis kaks sajandit seinal aega oli mõõtnud, läks peast sassi. Hakkas valesti lööma. Pidi lööma üksteist, lõi viis. Naabrimehe auto, millega Sind pidi viimsele teele viidama, hakkas tõrkuma. Ei läinud käima. Nagu tõrguks, et Sa surnuaeda ei peaks minema. Aga Su viimne tee läks läbi tähtsast kohast – Sinu mälestuste ja piltide järgi taastatud surnuaiaväravate alt.
Tean, oled taevas ingel. Sest kes muu kui ingel saaksid olla – puhas, paljasjalgne, vaene, karske olid kogu elu. Ikka kirikuleht tellitud ja palvetund Vikerraadiost kuulatud. Tõusid pool seitse, panid raadio mängima, kuulasid palvust. Talvel, kui suur pime väljas, panid pärast raadio kinni, magasid edasi. Uni oli palve järel magusam.
Käisin Su pisikeses majas suure mere kaldal. Seal - Paadiaial - on kõik korras. Umbes samuti kui esimest korda tulin, sooviga leida tädi Maali, kellest räägitakse nii räimesabas kui presidendi kantseleis, aga keda rääkijaid näinud pole. Kui hakkasime Sind otsima, saime teada: Eestis on neliteist tädi Maalit. Helistasin valdadesse: kas teie Maali on õige Maali? Ebalus, kuni näpp valis Loksa numbri. "Meie Maali on õige. Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad! Minge Maali juurde, ta on elav ajalugu, entsüklopeedia, noh, lihtsalt Maali..."
"Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan surra," ütlesid esimesel korral. Nii läkski. Hoolimata Su minekust on Paadiaial kõik nagu üksnes maal Maali juures olla saab. Puhtas toakeses on ilusad eestiaegsed asjad ja pommidega kell. Päikene piilub üle lumelaamas puude pisikest maja suure mere ääres, väikese aia keskel. Ainult valge tee lõpul ei oota Sa enam tulijaid, silm läbi härmatanud akna piilumas.
Su ristitütar on kass Kuta kenasti ära toitnud. Ja kutsa Pobi pistab tulijaile nina pihku. Kuigi seda, kellele ta kindlasti tahaks oma ninateret öelda, ei tule. Ja Kutal on õhtuti igav. Pole Sind, kellega koos palveraamatust tähti uurida. Sa ju näitasid talle õhtuti, näe: siin on A ja O. Kuta noogutas. Kindlasti oskab ta lugeda, arvasid Sa.
Kass on rinnus, ütlesid, kui haiglasse läksid. Kraapis seest, ajas köhima. Oma viimse päeva hommikul viskasid varbad üle voodiveere, tõusid püsti, kui hakates koju minema, aga minemata jäi. Voodi veerele, silmad kodu poole suunatud, langesidki.
Minu jaoks oli Sinus kõige tähtsam, et virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski. Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde? Talupojatarkus oli igas Su mõttes.
Kui Su vanuse, 92, kogemata 93-ks kirjutasime, teatasid: nojah, pean aasta veel elama, ega lugejaid petta tohi. Elasidki, ei petnud.
Aga meie petsime. Su matuse päeval olime oma ajakirjanikuaskeldustes üle ilma laiali. Ei tulnud meist keegi Sulle lille tooma ega liivapaberina karedaile kätele pai tegema. Jah, elusana oli meil Sind vaja, aga surnuna ... Ju tormame me, ajakirjanikud, tihti tittedena säravate nännide järele. Näpime mullivanne, pildistame staare, kes on kümme korda kaduvamad kui Sina. Vaid harva külastab meid mõte, et tegelikult on Eestimaal miljon kirjutamata head artiklit. Sest igas memmes või taadis on peidus särav tera, mida me tihti üles leida ei oska või ei taha. Aitäh, Maali, et selle mõtte selgemaks saada aitasid.
Palju jäi Sinult küsimata. Veider, sellele mõtleme alati oma lähedasi mattes. Arutleme, millest küll oleks isa või emaga veel rääkinud. Ja nendime: oleks. Ning kordame viga. Ju on inimloomus selline.
Aga oma viimase aasta elasid Sa õnnelikult, sest viimaks oli Jumal saatnud soovitud võimumehe. Senini jätsid võimude käsud täitmata: haakristikänkrat lipu peale ei õmmelnud, punalippu üles ei pannud. Aga elu lõpul läks sinimustvalge lupsti vardasse, sest teadsid: Jumal saatis soovitud presidendi. Lõikasid Rüütli pildi lehest välja, palusid: "Jumal, kui see on sinu tahtmine, siis saab tema presidendiks." Kui rahvas televiisorist presidendivalimisi vaatas ja närveldas, oli Sul rahulik tunne. Teadsid - ju see on Jumala tahe, kui Arnold presidendiks saab. "Las nüüd maarahval ja rannatüdrukutel olla ka oma president," leidsid möödunud jõulude ajal, silm säramas.
On tunne, et praegu istud Sa pilveveerel ja liigutad hoolega oma paljaid varbaid, mille tatsumine köögipõrandal senini kõrvus kajab. Tean: Sa tuled tagasi. Kuigi Sul on siis teine nimi. Ja kui Su pajatused jõuavad rahvani teises kanalis, jääd Sa ikka alles. Sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Aitäh, et Sa olemas oled. Kauneid jõule, tädi Maali!
***
Tädi Maali teab ja arvab
Tädi Maali mõtteid Eesti Päevalehe artiklitest:
Sind maeti uhkemalt kui presidenti. Neli kirikuõpetajat ja peaaegu kogu küla oli koos. Kogu teenistuse mängis flööt. Justkui huikaks tuul rannamändides. Külas meenutatakse seda helgel häälel ja käega, siuh, silme alt läbi tõmmates.
Su surmaga hakkasid Hara külas imelikud asjad juhtuma. Su pommidega kell, mis kaks sajandit seinal aega oli mõõtnud, läks peast sassi. Hakkas valesti lööma. Pidi lööma üksteist, lõi viis. Naabrimehe auto, millega Sind pidi viimsele teele viidama, hakkas tõrkuma. Ei läinud käima. Nagu tõrguks, et Sa surnuaeda ei peaks minema. Aga Su viimne tee läks läbi tähtsast kohast – Sinu mälestuste ja piltide järgi taastatud surnuaiaväravate alt.
Tean, oled taevas ingel. Sest kes muu kui ingel saaksid olla – puhas, paljasjalgne, vaene, karske olid kogu elu. Ikka kirikuleht tellitud ja palvetund Vikerraadiost kuulatud. Tõusid pool seitse, panid raadio mängima, kuulasid palvust. Talvel, kui suur pime väljas, panid pärast raadio kinni, magasid edasi. Uni oli palve järel magusam.
Käisin Su pisikeses majas suure mere kaldal. Seal - Paadiaial - on kõik korras. Umbes samuti kui esimest korda tulin, sooviga leida tädi Maali, kellest räägitakse nii räimesabas kui presidendi kantseleis, aga keda rääkijaid näinud pole. Kui hakkasime Sind otsima, saime teada: Eestis on neliteist tädi Maalit. Helistasin valdadesse: kas teie Maali on õige Maali? Ebalus, kuni näpp valis Loksa numbri. "Meie Maali on õige. Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad! Minge Maali juurde, ta on elav ajalugu, entsüklopeedia, noh, lihtsalt Maali..."
"Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan surra," ütlesid esimesel korral. Nii läkski. Hoolimata Su minekust on Paadiaial kõik nagu üksnes maal Maali juures olla saab. Puhtas toakeses on ilusad eestiaegsed asjad ja pommidega kell. Päikene piilub üle lumelaamas puude pisikest maja suure mere ääres, väikese aia keskel. Ainult valge tee lõpul ei oota Sa enam tulijaid, silm läbi härmatanud akna piilumas.
Su ristitütar on kass Kuta kenasti ära toitnud. Ja kutsa Pobi pistab tulijaile nina pihku. Kuigi seda, kellele ta kindlasti tahaks oma ninateret öelda, ei tule. Ja Kutal on õhtuti igav. Pole Sind, kellega koos palveraamatust tähti uurida. Sa ju näitasid talle õhtuti, näe: siin on A ja O. Kuta noogutas. Kindlasti oskab ta lugeda, arvasid Sa.
Kass on rinnus, ütlesid, kui haiglasse läksid. Kraapis seest, ajas köhima. Oma viimse päeva hommikul viskasid varbad üle voodiveere, tõusid püsti, kui hakates koju minema, aga minemata jäi. Voodi veerele, silmad kodu poole suunatud, langesidki.
Minu jaoks oli Sinus kõige tähtsam, et virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski. Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde? Talupojatarkus oli igas Su mõttes.
Kui Su vanuse, 92, kogemata 93-ks kirjutasime, teatasid: nojah, pean aasta veel elama, ega lugejaid petta tohi. Elasidki, ei petnud.
Aga meie petsime. Su matuse päeval olime oma ajakirjanikuaskeldustes üle ilma laiali. Ei tulnud meist keegi Sulle lille tooma ega liivapaberina karedaile kätele pai tegema. Jah, elusana oli meil Sind vaja, aga surnuna ... Ju tormame me, ajakirjanikud, tihti tittedena säravate nännide järele. Näpime mullivanne, pildistame staare, kes on kümme korda kaduvamad kui Sina. Vaid harva külastab meid mõte, et tegelikult on Eestimaal miljon kirjutamata head artiklit. Sest igas memmes või taadis on peidus särav tera, mida me tihti üles leida ei oska või ei taha. Aitäh, Maali, et selle mõtte selgemaks saada aitasid.
Palju jäi Sinult küsimata. Veider, sellele mõtleme alati oma lähedasi mattes. Arutleme, millest küll oleks isa või emaga veel rääkinud. Ja nendime: oleks. Ning kordame viga. Ju on inimloomus selline.
Aga oma viimase aasta elasid Sa õnnelikult, sest viimaks oli Jumal saatnud soovitud võimumehe. Senini jätsid võimude käsud täitmata: haakristikänkrat lipu peale ei õmmelnud, punalippu üles ei pannud. Aga elu lõpul läks sinimustvalge lupsti vardasse, sest teadsid: Jumal saatis soovitud presidendi. Lõikasid Rüütli pildi lehest välja, palusid: "Jumal, kui see on sinu tahtmine, siis saab tema presidendiks." Kui rahvas televiisorist presidendivalimisi vaatas ja närveldas, oli Sul rahulik tunne. Teadsid - ju see on Jumala tahe, kui Arnold presidendiks saab. "Las nüüd maarahval ja rannatüdrukutel olla ka oma president," leidsid möödunud jõulude ajal, silm säramas.
On tunne, et praegu istud Sa pilveveerel ja liigutad hoolega oma paljaid varbaid, mille tatsumine köögipõrandal senini kõrvus kajab. Tean: Sa tuled tagasi. Kuigi Sul on siis teine nimi. Ja kui Su pajatused jõuavad rahvani teises kanalis, jääd Sa ikka alles. Sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Aitäh, et Sa olemas oled. Kauneid jõule, tädi Maali!
***
Tädi Maali teab ja arvab
Tädi Maali mõtteid Eesti Päevalehe artiklitest:
- Euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Neid ei sööks vist isegi naabrinaise kits. Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise - euroliitu ronida. Aga eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat Euroopat saada. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit.
- Kas te Jumalat usute... Ega ma küsi enese pärast, mina ei pea seda teadma... Ma küsin Jumala pärast, et Jumal ikka teaks, kas te teda ka usute.
- Jumal on mind nii julgeks loonud, et ma ei karda midagi. Saada või keskööl kesk Tallinna linna, ikka ei karda.
- Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju ma olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi.
- Ma seisan ilma viina ja karskusseltsitagi! Aga, see viin on ikka vist nii vastik asi, et seda peab muudkui teistele pakkuma. Muidu ei lähe vist kurgust alla. Aga näe magus tort leiab pakkumatagi suu üles.
- Vene piirivalvurid olid kõige aremad inimesed üleüldse, seisid muudkui seljaga piiri poole ja kartsid bandiiti.
- Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!
pühapäev, 20. detsember 2009
Tädi Maali kirjutab, koob, usub jumalat ja on õnnelik
Selline lugu ilmus Eesti Päevalehes 30. mail 2001. Ja sellest kõik algaski. Seepärast tasub see ka uuesti läbi lugeda. Ning siinkohas ei hoia ma tagasi au ja kiitust Enno Tammeri, toonase Eesti Päevalehe uudistejuhi aadressil, sest just tema oli see, kes mulle tädi Maali mõtte pähe pani. Ja soovitas selle legendaarse tädi üles otsida.***
"Lp Herra president...," kirjutab enam kui üheksakümnese memme pahklik käsi ümbrikule. Siis peatub hetkeks. Parandab sõna "president" algustähe suureks: "President."
Ja alla aadress: "Tallinn". Enamat presidendi elukoha kohta tädi Maali ei tea. Aga kindlasti läheb kiri kohale. Tallinnas ju kõik teavad, kus elab president...
MAALI JA KIRI PRESIDENDILE. Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema ...
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kõik algas sellest, et Maali loeb kirikulehte Eesti Kirik, kus oli Meri kirjutis küüditamisest ja küüditamisega seotud mälestustest.
Maalil oli kodus kaks Siberist ristiisalt saadetud pilti. Maali ei osanud pilte kellelegi anda ja mõtleski, et saadab Merile. Meri ju tark mees, küll teab, mis piltidega peale hakata. Ja kiri läks kohale, mis sest, et aadress peal stiilis - maale, vanaisale.
Selliseid ajaloolisi pilte pole keegi kunagi varem Merile saatnud, öeldakse Kadriorus. Maali alleshoitud pildid antakse okupatsioonimuuseumi hoiule.
Õnneks läks küüditamine minust mööda, ütleb Maali, paneb oma käed kokku ja vaatab kaugele.
MAALI JA TUNDMATU EESTLANE. Tädi Maali on tuntuim eestlane. Kõik räägivad Maalist. Alates presidendist ja lõpetades külapoe räimesabas seisjatega. Maali on midagi enamat kui lihtsalt tädi. Maalist on saanud keskmise eestlase sümbol. Paraku vaid vähesed on Maalit näinud.
Sest Eestis elab vaid 14 Maalit, kes on tädi-eas.
Milline neist on see õige? Just see, keda meie Maalina kujutleme.
Kas see on Maali, kes elab muinasjuttude ja unenägude suure mere ääres, väikeses majas? Kas see on Maali, kelle ukseveerele on toetatud kepp? Kas see on Maali, kes usub jumalat? Kas see on Maali, kelle õues on sirelipõõsas ning köögiaknal kass? Kas see on Maali, kelle pisikeses puhtas toas on ilusad eestiaegsed asjad ning kindlasti ka pommidega kell?
MAALI JA ELAV AJALUGU. "Hallo," kostab telefonitorusse. Eesti Päevaleht soovib teada, kas teie valla Maali on see õige Maali? Valdadest kostavad ebalevad vastused. Kuni näpp valib Loksa numbri.
"Absoluutselt õige!" kilkab hääl vallavalitsusest telefonitorusse. "Meie Maali on see õige Maali. See Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad... . Jah, see on see õige, see päris! Just selline, keda Lennart Meri mõtles kui tädi Maalist rääkis!"
Seda, et Maali on päris Maali kinnitab ka Maali külavanemast naabrimees. Ja naabrimehe poeg. "Minge loomulikult Maali juurde, ütleb ka külarahvas, ta on meie elav ajalugu, entsüklopeedia, noh lihtsalt Maali."
MAALI JA JORJENIAED. "Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan ka surra," ütleb Maali Paadimaa (92) oma pisikeses Paadiaia talus, Hara külas, suure mere ääres.
Kõik on Maali juures täpselt nii, nagu üksnes maal tädi Maali juures olla saab. Maali aed on pisike ja puhas. Kuigi ma täpselt ei tea, milline näeb välja jorjen, on Maali aed paksult jorjenitunnet täis.
Maali vanaisa tegi Kolga mõisa krahvidele laevu. Sellest talu nimi. Kui Maali oli kolmene, ehitas ka isa koduõues männi all laeva.
Tädi Maalil on kass Kuta. Kuta istub tihti köögiaknal. Ukse kõrval seisab kepp. Maalil on haiged jalad ja head silmad. Ta ütleb, et paneb senini prillide abita niidi nõela.
MAALI JA POOLSADA KILOMEETRIT LINU. Maali on elu aeg kangast kudunud. Küll vaipu, küll linu, küll rätte. Oh oleks need kõik alles, saaks õige pika tee, arvab Maali. Siis oleks seda õige mitu kilomeetrit.
Kui mitu? Arvutame. Leiame, et poolsada kilomeetrit tuleks ära küll. Umbes sama palju kui Hara külast Tallinna. Varem, siis kui Maali jalgrattaga pealinnas käis, oli tee pikem. Nüüd õgvendati veidi.
Maali tahaks ka praegu kududa. Aga ta kardab, et ei pääse kangastelgede alt välja. Telgede alla peab Maali pugema selleks, et paljud pisikesed, kuid kangakudumiseks tarvilikud niidid kokku sõlmida. Seda saab teha vaid telgede all.
Kui Maali telgede alla kinni jääks, on vaid üks võimalus: saagida teljed Maali ümbert.
See oleks nali küll, kui külarahvas tuleks kangastelgi minu pealt saagima, ütleb Maali. Ja naerab suure häälega. Maalil on kõva ja kõlav hääl.
MAALI JA PIIRIVALVURITE AUK. Pärast sõda hakkas Maali piirivalvuritele pesu pesema. Tõi hunniku koju, küüris, lobistas. Tänu Maali pesupesemisele sai Hara küla rahvas randa minna.
Maali läks nimelt kordonisse anuma, et pesu pesen puhtaks, aga loputada ei saa. Teil ju piir mu maja juurest kinni. Otse õue tagant mere veerest jookseb see piiririba, mille peale ei tohi hiirgi astuda ega vihm langeda. Pealegi veel okastraat ka piiririba ees. Kuis ma vaene talunaine siis mereranda pääsen, et pesu loputada...
Teinudki piirivalvurid siis Maali anumise peale okastraati väravamulgu. Hiljem puges kogu külarahvas Maali loputusmulgust randa ujuma. Lehmad aeti ka randa.
Õhtul, kui rand rahvast ja lehmadest tühi oli, võttis Maali põrandaharja ja pühkis liivase piiririba pealt kõik jäljed ära. Et pahandust ei tuleks.
MAALI JA VIKERRAADIO HOMMIKUPALVUS. Maali usub jumalat. Igal hommikul pool seitse Vikerraadio eetrist kõlav hommikupalvus on Maali lemmiksaade. Ta teeb kell kuus hommikul raadio lahti, saab teada päevauudised ja maakonnauudised. Siis palvus. Tükike jumalasõna on toeks terve päeva.
Maali käiks alati ka kirikus, kui jalad kannaksid. Aga nüüd on nii, et kui kirikuõpetaja läheb pühapäeval Loksale, siis võtab Maali autoga kaasa.
Talvel, kui on pime, paneb Maali pärast palvust raadio kinni. Jääb jälle magama. Nii vara ja pealegi pimedas pole ju midagi peale hakata. Palve järel tuleb Maalil hea ja sügav uni. Maali pommidega kell, mis pärineb aastast 1882 laulab tädi Maalile unelaulu. Tiks- toks.
MAALI JA PRESIDENDIKANDIDAAT SINK – KELAM. Kui Maali oli pisike, suvitas nende juures Singi pere. Sinkide isa Peeter joonistas. Maalil on senini tema maal seina peal. Sinkidega oli kaasas ka pisikene perepoeg Tunne, kes hiljem oma nime Kelamiks muutis. Maali mäletab, et siis olnud Tunne kangesti arg poiss. Ei julgenud piimamannergut pimeda sauna uksest sisse tõsta. Nüüd on Tunne palju julgem, arvab Maali. Nüüd tahab kogunisti presidendiks saada.
Tollase arguse eest pidi Maali peaaegu jätma Tunnele maasika andmata. Aga hiljem ikkagi andis. Tunne sõi maasika ära.
MAALI JA LIBE LUMEHANG. Talvel pidi Maali peaaegu, et lumehange külmuma. Komberdas põdurate jalgadega õues. Libises ja kukkus hange. Püsti enam ei saanud. Tee libe, hang pehme.
Aga hange surra Maali ei tahtnud. Maali hakkas huikama. Huikas, aga keegi ei kuulnud. Siis hakkas roomama. Otse läbi lume ja hange kuni kirsipuuni välja. Roomas, kuni sai käe kirsi tüve vastu. Siis upitas end puu najal tasapisi püsti. Ja läks tuppa tagasi.
MAALI JA SUUR ÕNN. Kord andis Maali raadiole intervjuu. Ütles, et temal pole muret, saab pensioniga ilusti hakkama. Pärast olnud külanaised maailmatuma tigedad, et mis imeraha Maalile Toompealt antud on?
Kuis ta saab küll pensioniga rahul olla. Et kuis saab üks inimene üleüldse kogu aeg rahul ja õnnelik olla. Aga Maali lihtsalt on. Rahul ja õnnelik. Virisegu vähem ja tehku rohkem tööd, ütleb Maali lörisejate kohta. Ja kui muidu ei saa, mingu kasvõi sohu marjule, annab Maali head nõu.
Ja see ongi kogu lugu. Tavaline lugu tavalisest Maalist, keda me kõik tegelikult juba ammu tunneme.
Maali lubas ka tulevikus Eesti Päevalehes arvata ja elust vesta. Reporterid lubasid Maali porgandipeenra ära rohida.
Tellimine:
Postitused (Atom)