Euro ajab upakile

No oli siis vaja!

No oli siis vaja seda kaupluse Kaarlit selle sildiga hirmutada, mõtles Maali, sest polnud veel ikka õiget sotti saanud, kas tema sildi-aktsioon on seaduse pärane või mitte.

Näe jah, raamatukogu Raili saatis Maali poolt arvutiga kirja sinna tarbijate kaitsemise ametisse ära. Koos küsimusega, et kas tädi Maali tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ kui see hakkab seal kroonisid eurodeks omakasu ihates valesti ümber arvestama ja pensionäridel nahka üle kõrvade tõmbama.

No vastus tuli ju Maali kirjale ka.

Ja see oli selline: „Enne "euro tulekut" muutub kahes vääringus hindade avaldamine kohustuslikuks mõned kuud enne ja 6 kuud peale euro kasutusele võttu. Reeglid sätestatakse vastavate määrustega, millega pannakse paika periood, millal peavad hinnad olema kahes vääringus ja samuti millised on ümardamisreeglid, kuidas peavad tarbijale olema hinnad esitletud sh. milline info peab olema hinnasiltidel, reklaamides jne. Samuti on plaanis koostada nn. hea tava lepe, millega saavad liituda vabatahtlikkuse alusel ettevõtjad. Leppega liitujad annavad kinnituse, et eurole üleminekuga ei kavatseta hindasid tõstma hakata ja hindasid ümardatakse vastavalt kujunenud tavadele ja kehtestatud nõuetele vastavalt…“

Keski kena näitsik Hanna Turetski sealt tarbijate kaitsemise ametist saatis tädi Maalile sellise kirja tema kirja peale.

Aga see näitsik ei olnud ju tuhkagi aru saanud Maali küsimusest, et kas Maali siis ikkagi tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ või mitte.

See kena näitsik Hanna ajas Maali arust seal, oma kirja sees, miskit oma asja ja oma juttu ja sugugi ei vastanud Maali kirjas küsitule.

Ja sellest oli ikka kurb küll.

Et kas see euroraha ajab siis inimesed tulevikus nii upakile, et selle pärast hakatakse valskust tegema? Või siis juba ette segast juttu ajama.

Aga siis tuli Maalile meelde, kuis Ene Ergma, see riigikogu esimene daam talle kirja saatis. Ja Egrma proua kirjutas Maali küsimise peale siis väga ilusti ja selgesti, et mis värk selle euro tulekuga on.

Ja Maali mõtles, et vast proua Ene võiks seal Toompeal kogunisti hakata kursusi korraldama, et kuis lihtsate inimeste kirjadele lihtsasti ja otse vastust anda.

Nii mõtles Maali tädi kui ühteaegu euroraha ootas ja kartis.

Aga kevadeveed vulisesid aia taga ja aia sees nii, mis kena.

Mida siis tädi Maali Eesti Televisioonile kirjutas

Selline kiri, nagu allpool lugeda, läks Maali poolt ja raamatukogu Raili näpuosavuse abiga teele Eesti Televisiooni poole peale seda kui Maali ja Juuli ja Julius olid mitu õhtut arutanud, kas ETV olümpiaülekannete vahele peab ikka reklaami näitama. Ja ka seda, et kui ikka niiväga peab näitama, siis miks küll näidatakse õlletehase reklaami.

Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.

Aga kiri nägi välja selline:

"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!

Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.

Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.

Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.

Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.

No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.

Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?

Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.

Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.

Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.

P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."

Olümpia ajab jooma

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/488388


Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.


Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.

Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.

Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.

Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.

Kampsun Šmigunile

„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.

„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”

Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”

Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.

Pirtsakas postmark, Ene Ergma kirjast rääkimata

Originaal asub aadressil: http://www.epl.ee/artikkel/487553

Oh mis lust sel tuisusel päeval! Helistati raamatukogust: olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud, Ene Ergma nimi all ja puha.

Toompea kiri tuli vastuseks tädi Maali paari nädala tagusele kirjale, kus too riigikogult hinge vaakuvale tädi Juulile eurodes pensioni küsis. Et alamate ja ülemate vahel ikka võrdsus oleks.

Toompea kirjas seisis eurodes palga määramise kohta nii: „Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.”

„Ah või usku ja lootust,” kordas Maali, kui pliidi kõrval puulõhkumise pakul istudes kirja peale õhku ahmis. Et temale, lihtsale rannatüdrukule selline au Toompealt, Ene Ergmalt ilus ja sõbralik kiri saada.

„Nojah, igaühel oma usk ja lootus,” arutles Maali. „Kui mul usku ja lootust vaja, lähen kirikusse Jumalat paluma või loen palveraamatut. Uuel ajal tehakse aga siis usu ja lootuse kinnitamiseks eurodes palkasid. Oh, küll ilm on imelik,” arvas Maali. Sibas üle hangede tasapisi paraneva naabri-Juuli poole, et temalegi uudist kuulutada.

Pirtsakas mark

Juuli köök oli paksult tossu ja kliistrihaisu täis. Naaber udjas malakaga potis ja kurtis kurva häälega, et ei saa kuidagi kirjamarki sünnipäevakaardi peale. Oli limpsanud keelega mitu korda, nii et keel valus, aga margi taga ei olnud liimi haisugi. Mark ise, kuigi Eesti oma, oli ka selline imelik, poole paksem kui tavaliselt.

„See vast on digi,” arvas Maali. Tema oli aru saanud, et digi on see, mis alati ei tööta ja segane mõista. Ja millega hea pensionäride elu raskeks teha. Ikka see kohustuslik digitelevisioon ja digiretsept ka.

Vaaritamise järel oli kliister valmis, mark sellega kokku määritud ja kaardi peale pandud. Kui sides seda mäkerdist vaadati, öelnud näitsik, et uutmoodi kirjamark on hoopis kleeps, mitte mingi digi. Vaja vaid pisut äärest urgitseda ja liimipaberi küljest lahti tõmmata.

Nojah, oli Maalil selge – mark on nagu Kalevi komm. Väljast ilus vaadata, aga kätte ei saa. Kriisiajal sobilik, kulubki vähem!

Ene Ergma saatis tädi Maalile kirja

Oh, mis lusti sel tuisusel päeval! Juba vara hommikul helistati raamatukogust. Et olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud. Ene Ergma nimi ilusti all ja puha.

Ja loeti ette.

See kiri kõlas niimoodi:

"Kallis tädi Maali,

Teid on keegi eksitanud, jättes mulje, nagu Riigikogu liikmed juba saaksid palka eurodes. Aga nii see ei ole. Riigikogu liikmed saavad palka endiselt Eesti kroonides.

Hea tädi Maali, Eesti riigis kehtib jätkuvalt meie armas põhiseadus, mille järgi kõik meie ühiskonnaliikmed on võrdsed. See tähendab, et kui Eesti riigis hakkab kehtima euro, siis kehtib see korraga ja võrdselt kõikide jaoks. Loodetavasti juhtub see juba 2011. aastal ja siis hakkate ka teie, tädi Maali ja tädi Juuli, saama pensioni eurodes.

Teid on eksitatud ka selles suhtes, miks Riigikogu võttis vastu seaduse, kus riigiteenijate kõrgeima palgamäär pandi kirja just eurodes. Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.

Aga kui juhtub nii, et euro 2011. aastal meie kõigi kurvastuseks ikkagi ei tule, siis ei hakka palka eurodes saama ka Riigikogu liikmed. Selleks on „Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses“ kirja pandud eraldi paragrahv 18, mis ütleb, et kui eurot ei tule, makstakse Riigikogu liikmetele ja kõikidele teistele kõrgematele riigiteenijatele palka edasi kroonides, nii nagu see toimub ka praegu.

Tädi Maali, kuna meil on praegu tõesti põhjust uskuda, et euro 2011. aastal tuleb ja kuna ka tädi Juulil, nagu Te kirjutate, on nüüd tervis paremaks läinud, siis olen ma veendunud, et me näeme eurot 2011. aastal koos teiega.

Soovin tädi Juulile kiirest paranemist ja head tervist ka Teile!

Parimate soovidega Teie Ene Ergma."

Maali istus tükk aega pliidi kõrval puulõhkumise pakul ja ahmis õhku. Temale, lihtsale rannatüdrukule korraga selline kiri.

Aga eks ta ju ise ka selles natuke süüdi oli. Kui tuisk üle saab, lähen Juuli juurde, arvas Maali. Ta on praeguseks juba niipalju kosunud, et vist jõuab euro ära oodata.

Aga kes ja mispärast ikkagi vanainimesi hullutas ja segadusse ajas, ei saanudki ta täpselt aru.

Milline aga oli kiri, mille tädi Maali riigikogusse saatis, saab lugeda siit.