Oh seda ostuhullust!

Originaal Eesti Päevalehes.


--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.

Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.

Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.

Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!

„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.

Kole kordub

Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.

Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.

Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.

Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.

Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?

Julgavaba Eesti

Originaal Eesti Päevalehes.

---------

„Issand, milline hais!”

Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama. Maali peast lõi korraks läbi muremõte, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.

Tõtt-öelda tabas sama mõte Juulit, kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma…

Tõde aga oli hoopis ligemal. Otse Juuli talla all. Kole ja haisev julk nimelt. Memmeke oli teinud oma teed otsemaks ja astunud läbi metsa ja üle suure teeäärse parkimisplatsi. Ei olnud maha vaadanud, kus üks koledus teist taga ajas, vaid hoopis linnulaulu kuulanud.

Aga see parkimisplats oli ikka jube küll, justkui suure sõja tanner. Segipööratud ja häbi öelda – täis lastud.

„Aga miks kemmergut ei ole!” Nii hüüdsid Juuli ja Maali justkui ühest suust seda koledat platsi takseerides. Mõtle, milline häbi ots meie vallale, kui äkki peaks siin presidendihärra Ilves peatuma ja otse essu sisse astuma.

Talgupäeva kemps

Vallavanem Voldemar laiutas memmede murejutu peale aga vaid käsi ja kostis, et sama jama olla kogu Eestimaa teede ääres autoparklates. „Pole siin kätega vehelda miskit, talgupäeval teeme kempsu valmis,” teatas Juuli ja juba tõttas Juliusele plaanist rääkima.

Voldemar veel prigises vastu, et need rekka-mehed, kes olid metsaaluse täis lasknud, olla kohe ühed ropud inimesed, kellest pole miskit kultuurset loota.

„No rekka-mees on ka inimene oma inimlike vajadustega ja kui me neile kultuurilisi võimalusi ei paku, siis ei saagi nad neid kasutada,” teadis Maali ja astus samuti minema. Samuti talguid korraldama.

Ja ennäe imet – 1. mai õhtuks seisiski platsi veeres vastne puust kemmerg, milles isegi peegel sees. Aga metsa-alust ehtis suur silt, sõnum kohe punase värviga vineerile kirjutatud. „Julgavaba Eesti,” seisis sildi peal.

Tädi Maali tuli kui jõuluime

Hääd sõbrad!

Jõuluime on juba sündimas. Tagasihoidlik tädi Maali blogikatsetus pälvis esimese päevaga suure tähelepanu. Poolsada ja veidi enamgi külastust lõunaks. Õhtul sadakond!
Lisaks on seda on kommenteeritud nii Facebookis kui saadetud meile ja tervitusi tädi Maali ametlikule aadressile: maali@epl.ee .
Millest on ju tegelikult väga hea meel, sest kinnitust sai lootus, et tädi Maali läheb meile korda ja on tähtis.

Eriti armas oli Maaleht, kus kirjutati:
"Tädi Maali hakkas blogi pidama. Nüüdsest on huvilistele kättesaadav tuntud arvamusliidri ja külaeluekspert tädi Maali veebipäevik. Esimeses sissekandes meenutab Maali, kuidas kunagi presidendile kirja kirjutas: “Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema …”
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kuidas see kõik oli, saab lugeda tädi Maali veebipäevikust..."
Täpne link on siin: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kylauudised/tadi-maali-hakkas-blogi-pidama.d?id=28019509

Aga Eesti Päevalehe, tädi Maalile kõige kodusema ja olulisema ajalehe online küljel on postitused nähtavad järgmise lingi alt: http://www.epl.ee/?lk_id=1012&blogija=156 . Eriti armas see, et tädi Maali on liigitatud ühiskonnaelu eksperdi kategooriasse :-) .

Ja Teet Koitjärv tutvustas mulle tädi Maali Soome sugulast või pigem isegi kaasteelist. Ta kirjutas: "Suurepärane! Kas sa tead, et Tädi Maalil on ka Soomes sugulane - Pihtiputaan Mummo! http://www.pihtipudas.fi/mummo/ "

Ja on veel selline leht nagu Blogileht, ilmub igal kolmpäeval. Sinnagi sattus Maali pauhti sisse : http://www.blogileht.ee/issue/view/poliitika . Poliitikarubriigi ja puha. Nagu oleks või Ansip või Ilves. Aga tema ju lihtsalt lihtne rannatüdruk.

Jõuluajaks riputan siiasamma blogisse üles veel lugusid tädi Maali eelmisest elust Eesti Päevalehes. Ikka selleks, et tema mõtete ja tegudega ja olemusega paremini tuttvaks saada. Ja et aega, mis on jäänud Maali taastuleku päevani, 4. jaanuarini sisukamalt sisisustada.