Kolmapäev, 14. juuli 2010

Poodi õhku ostma

Originaal Eesti Päevalehes.

No varsti hakatakse ka värsket õhku poest ostma! Nii mõtles Maali veeämbrit kaevust välja vinnates ja pealinna suvitajatele külma vett kruusi valades.

Kõik algas nii, et kesk leitsakut peatus Maali majakese ees auto, triiki pealinna suvitajaid täis. Nad olid näost punased kui keedetud vähid ja tegid suuga samasuguseid liigutusi kui kuivale sattunud ahven.

„Proua, kus siin on pood, kust saab värsket vett osta?” küsis autoakna alla keeranud pereisa.

„Misasja?” ei saanud Maali esimese pauguga sotti.

„Et kust vett osta saaks, meil autotäis lapsi janusse nõrkemas,” kostis õnnetu pereisa.

Maali aga vajas veel uut selgitust. „Miks te tahate vett osta, kas rahakotid on puuga seljas ja rikkus ajab uksest-aknast välja?” muutus ta suti tõredaks.

„No poes müüakse ju värsket vett,” jäi pereisa oma arvamusele, Maali arust küll pigem suurele juhmusele truuks.

Räti lehvides marssis Maali nüüd auto juurde, tõmbas ukse valla ja käsutas kui perenaine ohje hoides: „Marss kõik see vägi kaevu juurde! Ja ei mingit tolategemist, poest vee ostmist! Minu kaev on kaheksakümmend aastat kõik pudulojused ja inimesed ära jootnud ja jätkub teilegi!”

Validooli abi

Seejuures mõtles Maali, et äkki peaks pereisale tema veidra jutu peale ka natuke validooli pakkuma? Kuumal ajal, kui Maalil enesel kippus pea se­gamini minema, pistis ta ala­ti tableti keele alla ja pea läks selgemaks, süda pare­maks.

Siis aga kolises kaevukett ja solises vesi ning kruusid said mitmet-setmet korda triiki täis, nagu ka autos olnud pudelid.

Teele võtsid nad kaasa veel teadmise, et see siin pole pealinn, kus iga veetilga eest raha nõutakse. Maali külas saab igaüks alati värsket vett tasuta. On ainult vaja küsida. Maali on eluaeg küsinud, kui suu kuivab. Keegi pole teda selle jutu peale poodi vett ostma saatnud.

Tehti lehva-lehva ja auto jätkaski teed.

Ent kui mõni auto jälle Maali väravast aeglasema käiguga möödub, on tal tunne, et peagi küsitakse: „Proua, kus siin on pood, kust saab osta värsket õhku?”

Esmaspäev, 28. juuni 2010

Saunavihad seebiks!

Originaal Eesti Päevalehes.

Oh seda uuema aja saunaskäimise piina!

Nii ohkasid Juuli ja Julius, kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.

Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski. Aga millised! Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke, mis oli – priske hind ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui piiblis taevamannat.

Kamalute kaupa.

„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?” Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti. „Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas kotis,” jagasid naabrid tarkusi.

Linnast tulnud noored olid sellise näoga, nagu oleksid konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d, kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid. Julius torkas linnavihad veel korra ka kuuma vette ja keerutas. Need vähesed lehed, mis külge olid jäänud, kadusid nüüd sootumaks.

Sigareid poputatakse

„Jah, on seal supertanklates ja marketites küll imelette ja kappe igasuguse imetoidu jaoks, kogunisti Kuuba sigaritel on omaette luksuskapp, nagu ei teataks, et suitsetamine on kahjulik,” jagas Julius nüüd teistele hiljaaegu linnas nähtud ja kogetud tarkust. „Aga ilusatel ja tervist toovatel vihtadel lastakse lolli peaga raisku minna, neist ei saa isegi korralikku luuda!”

Päev pärast jaani pani Julius igatahes oma vihaäri käima, mis see siis soo veeres korra noaga ära käia ole. Ja suure sildi välja „Värsked vihad 15 krooni tükk”. Alla kirjutas hoopis väiksemate täh­te­dega ja sulgudesse: „Juliuse tehtud, mitte marketisolk”.

Iga nädal keeras mõni mööduv auto Juliuse juurde sisse ja lahkus vihtadega, mis viha nime väärt.

Laupäevane saunaõlu oli Juliusel nüüd justkui maast leitud.

Reede, 25. juuni 2010

Brüsseli segadus ja saunaviha ehmatus

Jaanieelne aeg tõi tädi maali e-postkasti ka mõned vastused selt kaugelt Brüsselist. Selle mureliku vorstijuti peale, mis eurosaadikutele saadetud.
Aga, et raamatukogu pandi rahanappuse tõttu kogu jaaninädalaks kinni, jäid Maalil need kirjad Raili juures ka põhjalikumalt tudeerimata.

Aga uued sündmused jooksid peale, justkui oleks neil tuli takus ja vasikasuurused parmud kallal.

Nimelt: ohh seda uuema aja saunaskäimise piina!

Nii ohkasid Juuli ja Julius kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.

Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski.

Aga millised!

Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke mis oli - priske hind. Ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui Piibliloos taevamannat. Kamalute kaupa.

„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?“ Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti.

„Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas ja kotis,“ jagasid naabrid tarkusi.

Noored linnast tulnud aga olid sellise näoga nagu oleks konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid ...

Mis edasi sai, saab teada uuel nädalal.

Teisipäev, 15. juuni 2010

Mida tädi Maali siis Brüsselisse kirjutas

Et Maalil oli see vorstimure ikka südame peal, sibas ta raamatukokku ja pani raamatukogu Raili abiga kokku sellise kirja:

"Hää Europarlamendi saadik.

Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood ka Eesti Päevalehes ilmuvad. Ja raamatukogu Raili aitab mind pisut selle arvutiasjandusega.

Aga mure on vorstide ja liha pärast. Täpsemalt öeldes selle pärast, et meie vorstitegijad firmad kipuvad sinna sisse panema igasugust lurri ja solki, mitte aga liha. Näiteks seda, mis onu Juliusega peale vorsti ostmist juhtus saate lugeda siit:
ja siit:


Ja nüüd ongi minul Teile suur mure ja küsimus.

Et kui Teie seal Brüsselis olete suutnud ära regulaarida nii kurgi kõveruse ja banaani pikkuse (või oli see vastupidi?), kas siis Teie ei saaks ära reguleerida seda vorstiasjandust. No näiteks niimoodi, et kui ikka liha on vorsti sees vähem kui 50 % siis kellelegi poleks õigust seda petukaupa vorstiks nimetada, sest nii pole ju sugugi mitte aus.

Teie vastust ja hääd seadust ootama jäädes.
Kõike head,

tädi Maali.
maali@epl.ee"

Raili kõbistas hoolega nuppudega ja Maali kiri vorstimurega lendas Tunne Kelami, Siiri Oviiri, Kristiina Ojulandi, Vilja Savisaare, Indrek Tarandi ja Ivari Padari postkastidesse.

Maali küll natuke muretses, et kuidas see arvuti, isegi kui ta nii tark masin on, suudab sel suures Brüsseli linnas need eestlased üles leida, ega Raili lohutas, et suudab küll.

Ohh, siis on hästi, leidis Maali ja läks koju, et oodata tõde ja õigust ja abi sellest tähtsast Brüsseli linnast.

Et vorstitootjad ei saaks maarahvale salaja mingit solki vorsti pähe sisse sööta.

Esmaspäev, 14. juuni 2010

Lihast priid vorstijupid

Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------------
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab! Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammuli sui vahtima.

Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ja kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleksid need üks ilmaime.

„Jumalukene,” tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vaesekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga taga ajama. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?”

Julius lükkas prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktori-kraadi!” Ja siis kukkus kiruma, koledaid roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas.

Lugu on aga sihuke, et Julius ostnud Kaupluse-Kaarli soovitusel uut vorsti. Pistnud kodus tüki suhu ja siis süljanud kohe välja, sest maitse olnud hullem kui saksaaegsel saepuruleival. Ja liha moodi ei maitsenud üldse.

Tormanud siis poodi tagasi, kus Kaarel suurendusklaasi abiga kile pealt välja lugenud, et liha on selles vorstis küll. Kogunisti kolm protsenti! Julius seda jura ei uskunud. Ostnud hunniku teiste vorstide juppe kaasa, tormanud koju, löönud topeltprillid ette, võtnud suurendus-klaasi kätte. Ja hoidku Issand selle eest, mis ta teada sai!

Suisa solk

„Lihasmagu, kamar, tärklis, sojajahu, lõssipulber, konditustatud kanalihamass ehk kondikraapimise löga…” Kõik see on vorsti sees. „Aga liha – tutkit!” Selline oli Juliuse kui vastse vorstiuuringute doktori resümee.

„Oh sa heldus küll!” lõi Maali kuuldu peale käsi kokku. „Et kui need eurotegelased ja Brüsseli bürokraadid on banaani pikkuse ja kurgi kõveruse ära reguleerinud, siis miks ei saa nad hakkama mõne lihtlabase vorstjupiga? Et oleks ikka selline seadus, mis käseks vorsti sisse panna liha, mitte jahu ja lihapesuvett,” nii arvas Maali. Ja tõttas Eesti eurosaadikutele kurja kirja kirjutama.

Reede, 11. juuni 2010

Doktorikraad vorstiuuringutes

No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab!

Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammulisui vahtima. Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ning kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleks need üks ilmaime.

„Jumalukene,“ tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vasekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga tudeerima. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?“

Julius lükkas aga prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktorikaraadi!“ Ja siis kukkus kiruma, koledaid ja roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas...

Uuel nädalal läheb edasi.

Esmaspäev, 31. mai 2010

Mõrv võililleväljal

Originaal Eesti Päevalehes.


-------------------------
Küll on kurjust ilmas! Isegi lillede vastu.

Maali oli ammu valmis vaadanud vallamaja taguse välja, kus tuhandeid võililli õitsemas. Oli raamatukogust hankinud võilillemee retsepti ja astus korv näpus lillevälja poole. Peab end ju talveks vitamiinidega varustama.

Jõudis välja veerde, suu kukkus lahti, korv kukkus käest.. Oh, jumalukene küll! Veel paari päeva eest päikeses säranud võililleväli … oli kadunud, maha niidetud, nägi välja kui sea songermaa.

Siis korraga sai Maali aru, miks viimastel päevadel kostis vallamaja poolt muruniiduki vingumist ja levis sinist vastiku haisuga suitsu kui põrgukatlast.

„Massimõrv,“ oli ainukene sõna, mis Maali suus ringi käis kui ta ust paugutades vallavanem Voldemari kabinetti marssis ja mingi koosoleku ära rikkus. Aga oma mure ladus kohe lauale ja nõudis aru.

Raisatud raha

Et miks on kitsal ajal hunnik bensiini raisatud, loodust reostatud ja kena võililleväli maha niidetud? Nüüd pole mesilastel mida tolmendada ja kust õietolmu võtta. Lastel pole kus õppida võilillepärja punumist ja võilillevile tegemist ja Maalil jääb vitamiinirikas võilillemesi tegemata. Ilu hävitamisest rääkimata.

Kes küll selle lolli asja nii teha otsustas?

Küll püüdsid vallavanem Voldemar ja mõni teinegi ametnik puhuda ilusat juttu heakorrast ja niidetud murudest, aga Maali küsis seepeale väga konkreetset. Et pangu nüüd ametnikuhärrad plaksti laua peale see euroseadus või vähemasti Eesti seadus, mis käseb kenasid võililleväljasid hävitada ja selleks veel hulga raha raisata. Rääkimata sellest, et kena kevadepäev täideti koleda niidukiplärinaga ja ei lastud linnulaulu kuulata.

Et kus siis selline seadus on? Ei olnud aga ametnikel midagi lauale panna.

Hoopis nende silmad pugesid häbelikult laua alla.

Esmaspäev, 17. mai 2010

Oh seda ostuhullust!

Originaal Eesti Päevalehes.


--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.

Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.

Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.

Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!

„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.

Kole kordub

Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.

Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.

Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.

Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.

Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?