Rahavahetuse krutskid tulevad muudkui meelde

Tädi Maali sai kirja.
Tegelikult sai selle küll Eesti Päevalehe arvamustoimetus, et aga kiri oli otse Maalile adreseeritud jõudiski see siia, tädi Maali blogisse.
Hääd lugemist.

------------------------
Veelkord uutmisest

Kallis tädi Maali!

Kirjutasid, et olin nõuka-ajal kolhoosis raamatupidaja, mis on ka tõsi. Aega on küll palju mööda läinud, kuid vana arvepidamise vaimu on veel endiselt sees, sestap tahaks seoses meite uue raha tulekuga mõningaid mõtteid avaldada, mis mulle hingel kripeldama on jäänud. Uus raha – see on nagu uue elu algus, iseasi, milliseks see eluke ka kujuneb. Ühelt poolt olen TV-st tuntud ja hinnatud kultuuri-ja majandusanalüütikutelt Mart Juurelt ja Peeter Ojalt kuulnud nii mõndagi positiivset: näiteks, kui praegu saab 10 krooni eest ühe õlle, siis 10 euro eest saab juba kaks õlut. Asjaks seegi, kuigi see rohkem õlleleti taga jõlkuvaid töötuid puudutab ja neid meil külas jätkub. Ometi mäletan ma ka midagi tuumakamat seoses eelmise rahavahetusega, kui inimeste hoiused „ära nulliti“. Sa ju tead minu äiapapat Mihklit, kes veel rubla-ajal oma auto ära müüs ja raha hoiukassasse pani, et sobiva juhuse saabumisel uus osta. Kuid võta näpust, pärast rahavahetust ja hindade korrigeerimist jätkus sellest vaid pruugitud „Partner“-sae ostuks. Siiski pole hullu midagi, nüüd saab metsas küttepuid teha – seegi kõva sõna praeguse masu ajal. On ka teine juhus: minu kunagisel töökaaslasel Antsul varastati veel rubla-ajal Lada 2109 ära. Oli defitsiidiaeg ja maksis teine hulk raha – 9000 rubla. Kõik lõppes tookord nagu õnnelikult. Vargad tabati, auto saadi kätte (küll lõhutult) ja kohtuotsusega pidid süüdlased hüvitama omanikule auto hinna. Asjal oli aga pisike „konks“ sees; et kohtuveskid jahvatasid ka siis aeglaselt, tuli vahepeal uus raha – kroon (vahetuskursiga 10:1) ja 900 krooni eest sai mees kaks uut väliskummi nagu niuhti!

Sedapsi siis, kallis Maali!

Tänapäeval võib küll lehest lugeda, et ühisraha euro tulek pole mingi ajaloo lõpp, mida meile teadmamehed 2012. aasta jõuluks ennustavad, samuti ei tohtivat see tähendada ka vastutustundetu kuluralli algust, nagu Eesti Pank ja praegune rahandusminister meile järjekindlalt kinnitavad. Ka paljude välismaiste spetsialistide soovitused võivad küll nende mätta otsast vaadates head olla, aga parem on siiski ise arukaid valikuid teha. Meite omad vanasõnadki sobivad esmaseks soovituseks: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti käib see meie oma raha – krooni kohta, sest kuulda on, et seda ära hävitada tahetakse. Siinkohal tekib kohe küsimus, mis see meie rahvale jälle maksma läheb? Pealegi on ka nullist erinev tõenäosus, et kroon jälle kunagi tagasi tuleb. Nagu hiljaaegu netist lugeda võis, pole ka sakslased, kelle mark kord krooni alustugi oli, sugugi ühisrahaga rahul. Mulle meenub ka, kallis Maali, kuidas kord meie lipu kallale kiputi, et seda põhjamaisemaks muuta. Õnneks läks see karikas siiski meist mööda. Ja kui nüüd täpsemalt vaadata, siis ega need viimase aja ettevõtmised eriti õnnestunud pole. Võtame näiteks kasvõi ID-kaardi, millega pidi sada asja teha saama, rääkimata digiretsepti õnnetust algusest. Ja vabadussammas – no nendest arutult kulutatud miljonitest on ikka kahju küll, pealegi naerab rahvasuu juba ammu, et ka Brasiilial olla sambaga pistmist. Ainult seal olevat tegu hoopis karnevalitanstuga, nii et taaskord peab tõdema: pea tehtud – pilla-palla, kaua tehtud – kaunikene. Nõnda siis, kallis Maali!
Ära mu juttu ka väga tõsiselt võta, nagu nutulaulu või nii, mul kõik faktid meeles nagu korralikul raamatupidajal ikka. Olgu see pigem külarahvale meenutuseks ja verstapostiks edasisele.

Sulle kõike head soovides,
Sinu Juuli

-------------

Varem samal teemal:
1. „Petukauba paljastaja“ EPL 22.03.2010
2. „Võimaluste piirid ja suured sihid“ Postimees 30.03.2010
3. „Paberkroonid hävitatakse, mündid lähevad vanametalliks“ Linnaleht 09.04.2010
4. „Mündikeskne euro sunnib muudatustele“ Postimees 15.04.2010
5. „Saksamaa kaalub euro hülgamist“ Internet 19.04.2010
6. „Nestor: euro saabub töötute arvel“ EPL 22.04.2010

Pirtsakas postmark, Ene Ergma kirjast rääkimata

Originaal asub aadressil: http://www.epl.ee/artikkel/487553

Oh mis lust sel tuisusel päeval! Helistati raamatukogust: olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud, Ene Ergma nimi all ja puha.

Toompea kiri tuli vastuseks tädi Maali paari nädala tagusele kirjale, kus too riigikogult hinge vaakuvale tädi Juulile eurodes pensioni küsis. Et alamate ja ülemate vahel ikka võrdsus oleks.

Toompea kirjas seisis eurodes palga määramise kohta nii: „Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.”

„Ah või usku ja lootust,” kordas Maali, kui pliidi kõrval puulõhkumise pakul istudes kirja peale õhku ahmis. Et temale, lihtsale rannatüdrukule selline au Toompealt, Ene Ergmalt ilus ja sõbralik kiri saada.

„Nojah, igaühel oma usk ja lootus,” arutles Maali. „Kui mul usku ja lootust vaja, lähen kirikusse Jumalat paluma või loen palveraamatut. Uuel ajal tehakse aga siis usu ja lootuse kinnitamiseks eurodes palkasid. Oh, küll ilm on imelik,” arvas Maali. Sibas üle hangede tasapisi paraneva naabri-Juuli poole, et temalegi uudist kuulutada.

Pirtsakas mark

Juuli köök oli paksult tossu ja kliistrihaisu täis. Naaber udjas malakaga potis ja kurtis kurva häälega, et ei saa kuidagi kirjamarki sünnipäevakaardi peale. Oli limpsanud keelega mitu korda, nii et keel valus, aga margi taga ei olnud liimi haisugi. Mark ise, kuigi Eesti oma, oli ka selline imelik, poole paksem kui tavaliselt.

„See vast on digi,” arvas Maali. Tema oli aru saanud, et digi on see, mis alati ei tööta ja segane mõista. Ja millega hea pensionäride elu raskeks teha. Ikka see kohustuslik digitelevisioon ja digiretsept ka.

Vaaritamise järel oli kliister valmis, mark sellega kokku määritud ja kaardi peale pandud. Kui sides seda mäkerdist vaadati, öelnud näitsik, et uutmoodi kirjamark on hoopis kleeps, mitte mingi digi. Vaja vaid pisut äärest urgitseda ja liimipaberi küljest lahti tõmmata.

Nojah, oli Maalil selge – mark on nagu Kalevi komm. Väljast ilus vaadata, aga kätte ei saa. Kriisiajal sobilik, kulubki vähem!