.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
Kuvatud on postitused sildiga Andrus Ansip. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Andrus Ansip. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 17. mai 2010
esmaspäev, 5. aprill 2010
Kuidas ebaviisakad parteid tädi Maali ära pahandasid
Originaal Eesti Päevalehes asub siin.
***
Oh seda Juuli-tädi küll!
Kilkab õues kuldnokana, et parteisse, parteisse! Maali astus läbi pori, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele asja pärima.
Et kas on Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud või Ansip terava pilguga Juuli ära teinud?
Ei, mitte. Juuli oli raadiost kuulnud, lehest lugenud uuest ausa ja vaese teatrirahva parteist. Ja otsustanud Ühtse Eesti nimel sukavardad nurka visata ja lõviga lipu haarata. Et koos poriga kaoks Eesti pinnalt vale ja valskus, omakasust rääkimata.
Maali ahmis õhku kui puuslakis hobune. Aga tõele au andes oli Juuli mõttes ivakene sees. Vaja vaid mõtelda, kuis leida üles õige partei, mille abiga maailm ära parandada.
Arutasidki, et milline siis. Aga üks vist hävitas põllumajanduse, teises on kohtualused pukis, kolmandas ei tohi juhi loata isegi kõhutuult lasta, neljas tahtvat panna kogu rahva küünlavalgel heinu sööma, viies hakkas meid rikaste hulka viima, aga sattus mädasohu. Ja kuuendast ei saa aru, mille poolt nad on. Ning uuest parteist on kosta vaid kära.
Ei muud, kui raamatukogusse ja arvuti abiga kirjad teele: armsad parteid, palun kirjutage lihtsa inimese keeles, miks just teie partei peaks olema kõige õigem, kuhu Maalil ja Juulil astuda.
Häbematu sinatamine
Nädal lendas linnutiivul ja kui Maali-Juuli e-postkasti vaatama läksid, oli ehmatus suur. Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Ühtne Eesti polnud üldse vanainimeste kirjast välja teinud. IRL, Rahvaliit ja rohelised olid küll vastanud, aga kuidas!
Juuli hakkas kohe keset raamatukogu pröökama, et see on ju häbematuse ots! Tõesti, kõik kolm kirja olid kirjutatud sinavormis.
Kimbatuses Maali pani igaks juhuks teele vabandava vastuse: „Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.”
Aga parteide read jäid kombelistest tädidest puutumata.
***
Oh seda Juuli-tädi küll!
Kilkab õues kuldnokana, et parteisse, parteisse! Maali astus läbi pori, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele asja pärima.
Et kas on Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud või Ansip terava pilguga Juuli ära teinud?
Ei, mitte. Juuli oli raadiost kuulnud, lehest lugenud uuest ausa ja vaese teatrirahva parteist. Ja otsustanud Ühtse Eesti nimel sukavardad nurka visata ja lõviga lipu haarata. Et koos poriga kaoks Eesti pinnalt vale ja valskus, omakasust rääkimata.
Maali ahmis õhku kui puuslakis hobune. Aga tõele au andes oli Juuli mõttes ivakene sees. Vaja vaid mõtelda, kuis leida üles õige partei, mille abiga maailm ära parandada.
Arutasidki, et milline siis. Aga üks vist hävitas põllumajanduse, teises on kohtualused pukis, kolmandas ei tohi juhi loata isegi kõhutuult lasta, neljas tahtvat panna kogu rahva küünlavalgel heinu sööma, viies hakkas meid rikaste hulka viima, aga sattus mädasohu. Ja kuuendast ei saa aru, mille poolt nad on. Ning uuest parteist on kosta vaid kära.
Ei muud, kui raamatukogusse ja arvuti abiga kirjad teele: armsad parteid, palun kirjutage lihtsa inimese keeles, miks just teie partei peaks olema kõige õigem, kuhu Maalil ja Juulil astuda.
Häbematu sinatamine
Nädal lendas linnutiivul ja kui Maali-Juuli e-postkasti vaatama läksid, oli ehmatus suur. Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Ühtne Eesti polnud üldse vanainimeste kirjast välja teinud. IRL, Rahvaliit ja rohelised olid küll vastanud, aga kuidas!
Juuli hakkas kohe keset raamatukogu pröökama, et see on ju häbematuse ots! Tõesti, kõik kolm kirja olid kirjutatud sinavormis.
Kimbatuses Maali pani igaks juhuks teele vabandava vastuse: „Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.”
Aga parteide read jäid kombelistest tädidest puutumata.
neljapäev, 1. aprill 2010
Tädi Maali ripsutab parteidega tiiba
Oh seda Juuli tädi küll!
Kilkab ja kargab kesk õue kui kuldnokk, et ikka parteisse ja parteisse! Maali astus läbi porilaamade, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele ja hakkas pärima, et mis nüüd?
Et kas Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud, või hoopis Ansip oma terava pilguga Juuli ära teinud?
Ei, seda mitte. Juuli oli hoopis mitu korda raadiost kuulnud ja lehest lugenud uuest parteist, mida teatrirahvas asutab ja oli otsustanud, et ühtse Eesti nimel peab temagi sukavardad nurkja viskama ja lõvidega lipu haarama. Et koos kevadise poriga kaoks Eestimaa pinnalt kõik vale ja valskus, omakasust rääkimata.
Maali ahmis seepeale tükk aega õhku kui puuslakis hobune. Aga, tõele au andes, oli Juuli mõttes oma ivakene ka sees.
Vaja veel vaid pisut mõtelda, et kui see õige partei üles leida, see mille abil maailm kõige paremaks teha.
Järg tuleb peagi …
esmaspäev, 22. märts 2010
Ikka ja jälle eurost ning petukaubast
Siinkohas Eesti Päevalehes alanud arvamustevahetus petukauba üle läheb aga ikka edasi.
Edgar Pugi kirjutas:
" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."
Rein ja Maali aga vastasid:
" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "
Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.
Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.
Ja rääkimata Ansipist ka.
Edgar Pugi kirjutas:
" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."
Rein ja Maali aga vastasid:
" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "
Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.
Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.
Ja rääkimata Ansipist ka.
Praaliv poodnik ja petukauba paljastaja
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493975
No nüüd peab silmad valla hoidma!
Juuli sai viimaks kipsist priiks ja kargas kilgates mööda õue ringi, nagu oleks uus jalg all. Aga kilkas ikka selle pärast ja Andrus Ansipiga võidu, et euroraha tuleb meite õuele.
Ent eurorõõmust kilkas ka kaupluse-Kaarel. Et nüüd saab masu tema jaoks otsa, sest euro lubab hindasid „korrigeerida”.
Mil moel „korrigeerida”? Nii tundnud teised külamehed huvi. Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid taipa matemaatikast tuhkagi. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad üheeurosteks.
Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro. Ja tema muudkui teenib lisaraha.
Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse-Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli-tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile praegugi käkitegu.
Küla kajas Kaarli kurjast lubadusest, aga Juuli oli juba jõudnud Maalile ja teistele tuttavatele teha kroonide eurodeks arvestamise tabelid, kus kõik praegused hinnad on sendi täpsusega 15,6466-ga jagatud.
„Meil, pensionäridel, aega arvutada küll, ja katsugu Kaarel valskust teha!” leidis küla pensionäride vägi Juuli tehtud uhkeid tabeleid tudeerides.
Aga Maalil oli sellest veel vähe, ta otsis oi-kui-vanad rasvakriidid välja ja maalis suure sildi, mille peal on suurelt kirjas: „Petukaup!”. Siis tõttas ta, silt pihus, Kaarli kauplusse ja lõi selle letile.
„Vaata, va sehkendaja, täna on mul vaid üks silt, aga talveks, kui euro tuleb, on mul neid mitukümmend. Ja püüa kas või ühegi hinnaga vassida – kohe löön su poe-uberiku ja majaesise ja auto ka selliseid silte täis,” ütles Maali.
Kaarel ahmis õhku. „Ja kui ikka veel vähe, siis kirjutan Ansipile ka, et meil üks Kaarel püüab oma küla memmesid euro tulekul koorida,” kostis Maali ja jättis esimese sildi Kaarlile kogunisti mälestuseks. Et tollel sott ikka selge oleks.
Lõpetuseks palus andeks, et natuke ägedaks läks. Aga valskust ei tohi vabas riigis olla.
No nüüd peab silmad valla hoidma!
Juuli sai viimaks kipsist priiks ja kargas kilgates mööda õue ringi, nagu oleks uus jalg all. Aga kilkas ikka selle pärast ja Andrus Ansipiga võidu, et euroraha tuleb meite õuele.
Ent eurorõõmust kilkas ka kaupluse-Kaarel. Et nüüd saab masu tema jaoks otsa, sest euro lubab hindasid „korrigeerida”.
Mil moel „korrigeerida”? Nii tundnud teised külamehed huvi. Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid taipa matemaatikast tuhkagi. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad üheeurosteks.
Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro. Ja tema muudkui teenib lisaraha.
Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse-Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli-tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile praegugi käkitegu.
Küla kajas Kaarli kurjast lubadusest, aga Juuli oli juba jõudnud Maalile ja teistele tuttavatele teha kroonide eurodeks arvestamise tabelid, kus kõik praegused hinnad on sendi täpsusega 15,6466-ga jagatud.
„Meil, pensionäridel, aega arvutada küll, ja katsugu Kaarel valskust teha!” leidis küla pensionäride vägi Juuli tehtud uhkeid tabeleid tudeerides.
Aga Maalil oli sellest veel vähe, ta otsis oi-kui-vanad rasvakriidid välja ja maalis suure sildi, mille peal on suurelt kirjas: „Petukaup!”. Siis tõttas ta, silt pihus, Kaarli kauplusse ja lõi selle letile.
„Vaata, va sehkendaja, täna on mul vaid üks silt, aga talveks, kui euro tuleb, on mul neid mitukümmend. Ja püüa kas või ühegi hinnaga vassida – kohe löön su poe-uberiku ja majaesise ja auto ka selliseid silte täis,” ütles Maali.
Kaarel ahmis õhku. „Ja kui ikka veel vähe, siis kirjutan Ansipile ka, et meil üks Kaarel püüab oma küla memmesid euro tulekul koorida,” kostis Maali ja jättis esimese sildi Kaarlile kogunisti mälestuseks. Et tollel sott ikka selge oleks.
Lõpetuseks palus andeks, et natuke ägedaks läks. Aga valskust ei tohi vabas riigis olla.
kolmapäev, 10. märts 2010
Rooma kogemus ja Eesti viletsus
Saun on ikka kuum. Peabki olema. Nii vihtlemise kohana kui ka teemana.
Ja tädi Maali eelmise kirjutise peale ja ka eelmise kommentaari peale regeeris taas isand Edgar Pugi EPL online leheküljel.
Ta kirjutas:
"Võrdsustada külasaun (suletud ruum ja suletud seltskond) valla ühise ajuga (nt.valla koosolek) - on suur liialdus. Enamgi veel, see ongi jäänuk nõuka-ajast, mis takistab eestlastel riigiks saada. Isegi nii raske ja naeruväärne on see jäänus, et meediasse on tekkinud uus mõiste - neodissidentlus.
Tädi Maali (ja lisandina, justkui osalust suurendada püüdes - juliused jne.) ongi Kivirähki Ivan-Oravat meenutades uusvastaline. Kahjuks endalegi teadvustamata, et elades selles ruumis, kus tal võiks hea olla, nn.tädi-maali torgib seda ruumi sukavardaga: ahmi õhku, Voldemar!"
Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:
"Hää Edgar.
Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.
Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?
Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.
Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/
Head aega!"
Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:
"Hää Edgar.
Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.
Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?
Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.
Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/
Head aega!"
Kes veel arvata tahab, siis palun väga.
Teemat on arendanud ka Eesti Päevaleht oma avalike saunade teemalises artiklis ja sellele lisatud repliigis.
teisipäev, 9. veebruar 2010
Kalevi spordiselts Tolad ja rahvatantsustaadion
No nüüd on küll tsirkus lahti!
Tädi Maali ei jõudnud Eesti Päevalehte lugedes ära imestada, et milleni küll inimese mõistus jõuda võib. Et nüüd tahab kuulus ja isamaaline spordiselts Kalev oma staadioni ärimajasid täis ehitada, et sporti edendada ja raha hankida. Selline artikkel ilmus.
"No kuis saab siis spordi jaoks raha hankida sel kombel, et staadion majasid täis ehitada," ei mahtunud Maalile pähe. Siis pole ju täisehitatud staadionil enam spordi jaoks ruumi. Ega siis majade vahel ei hakata oda heitma või keti otsa riputatud pommi loopima. See võib hirmsa õnnetuse kaasa tuua. Ja kui teibaga kargaja sinu magamise toa aknast sisse lupsab, on kah veidikene imelik.
Aga kõige suurem kahju oli Maalil sellise imeliku plaani juures rahvatantsijatest, kes senini on Kalevi staadionil nii ilusasti tantsupidudel tantsinud. Viimase peo ajal tulid tädi Maalile kohe suured pisarad silma, kui Marko Matvere laulis, et tuule suund on Nord ...
Lihtne rannatüdruk teab küll, mida toob tuul kui suund on Nord. Ja iga kord kui nüüd Matvere seda laulu raadios laulma hakkab, tuleb Maalile meelde see kui ilus tänavune tantsupidu küll televiisoris oli ja pisarad hakkavadki voolama.
Aga ju need pisarad hakkavad nüüd vist kaks korda enam voolama, sest meelde hakkab tulema ka see, kuis Kalevi spordiselts selle staadioni rahvatantsijatelt ära võttis ja maju täis ehitas. Mis sest, et rahvatantsijad vaid korra nelja aasta tagant kohal käisid. Nüüd tundub, et ikka ei ole nende jaoks ruumi. Kole lugu.
Veel veidi mõelnuna jõudis Maali mureni, et äkki on nüüd Kalevi omadele kogunisti kole luupainaja sisse läinud või jooksva külge tulnud, sest nii rumalat juttu annab kohe niisama välja mõelda, et spordi edendamiseks staadion täis ehitada. Siin peab vist ikka kuri käsi ja posimine mängus olema. Või siis värske õhu puudus ja autotossu rohkus pealinna uulitsatel, mis ei lase enam selge peaga selgeid mõtteid mõelda.
Maalile tuli korraga meelde, et ükskord varem on ta üsna sama rumalat juttu kuulnud kui nüüd see, mis staadioni täisehitamise kohta räägiti. See oli ammu, siis kui tsirkus koos toladega nende külas Eesti ajal peatuse tegi ja tolad rahva hulka tola tegema lasti. Vaat siis need tolad ajasid just samasugust tolajuttu suust välja ja üks isegi sõi sitikaid. Sellised tolad olid.
Igatahes oli õhtuks Maalil plaan selge - peaks saatma Kalevi omadele kange pihlaka- ja kadakatinktuuri retsepti, et nad seda tarbides oma luupainajatest ja jooksvast lahti saaksid ja mõistuse jälle korda ajaksid.
Aga kui ei saa, siis pole muud teha kui tuleb kohe Ansipi Andrusele kiri saata. Et peaministrihärra spordiseltsi Kalev ümber nimetaks spordiseltsiks Tolad.
Siis oleks inimestel teada, kellega tegemist.
Ja siis oleks ka tõde taas maa peal.
Tädi Maali ei jõudnud Eesti Päevalehte lugedes ära imestada, et milleni küll inimese mõistus jõuda võib. Et nüüd tahab kuulus ja isamaaline spordiselts Kalev oma staadioni ärimajasid täis ehitada, et sporti edendada ja raha hankida. Selline artikkel ilmus.
"No kuis saab siis spordi jaoks raha hankida sel kombel, et staadion majasid täis ehitada," ei mahtunud Maalile pähe. Siis pole ju täisehitatud staadionil enam spordi jaoks ruumi. Ega siis majade vahel ei hakata oda heitma või keti otsa riputatud pommi loopima. See võib hirmsa õnnetuse kaasa tuua. Ja kui teibaga kargaja sinu magamise toa aknast sisse lupsab, on kah veidikene imelik.
Aga kõige suurem kahju oli Maalil sellise imeliku plaani juures rahvatantsijatest, kes senini on Kalevi staadionil nii ilusasti tantsupidudel tantsinud. Viimase peo ajal tulid tädi Maalile kohe suured pisarad silma, kui Marko Matvere laulis, et tuule suund on Nord ...
Lihtne rannatüdruk teab küll, mida toob tuul kui suund on Nord. Ja iga kord kui nüüd Matvere seda laulu raadios laulma hakkab, tuleb Maalile meelde see kui ilus tänavune tantsupidu küll televiisoris oli ja pisarad hakkavadki voolama.
Aga ju need pisarad hakkavad nüüd vist kaks korda enam voolama, sest meelde hakkab tulema ka see, kuis Kalevi spordiselts selle staadioni rahvatantsijatelt ära võttis ja maju täis ehitas. Mis sest, et rahvatantsijad vaid korra nelja aasta tagant kohal käisid. Nüüd tundub, et ikka ei ole nende jaoks ruumi. Kole lugu.
Veel veidi mõelnuna jõudis Maali mureni, et äkki on nüüd Kalevi omadele kogunisti kole luupainaja sisse läinud või jooksva külge tulnud, sest nii rumalat juttu annab kohe niisama välja mõelda, et spordi edendamiseks staadion täis ehitada. Siin peab vist ikka kuri käsi ja posimine mängus olema. Või siis värske õhu puudus ja autotossu rohkus pealinna uulitsatel, mis ei lase enam selge peaga selgeid mõtteid mõelda.
Maalile tuli korraga meelde, et ükskord varem on ta üsna sama rumalat juttu kuulnud kui nüüd see, mis staadioni täisehitamise kohta räägiti. See oli ammu, siis kui tsirkus koos toladega nende külas Eesti ajal peatuse tegi ja tolad rahva hulka tola tegema lasti. Vaat siis need tolad ajasid just samasugust tolajuttu suust välja ja üks isegi sõi sitikaid. Sellised tolad olid.
Igatahes oli õhtuks Maalil plaan selge - peaks saatma Kalevi omadele kange pihlaka- ja kadakatinktuuri retsepti, et nad seda tarbides oma luupainajatest ja jooksvast lahti saaksid ja mõistuse jälle korda ajaksid.
Aga kui ei saa, siis pole muud teha kui tuleb kohe Ansipi Andrusele kiri saata. Et peaministrihärra spordiseltsi Kalev ümber nimetaks spordiseltsiks Tolad.
Siis oleks inimestel teada, kellega tegemist.
Ja siis oleks ka tõde taas maa peal.
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Katkine jalg ja euroraha
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/486797
Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada!
Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.
Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.
Suur vanglahirm
Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.
Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.
Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.
Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.
Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”
Kiri läks teele. Maali ootab vastust.
Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada!
Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.
Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.
Suur vanglahirm
Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.
Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.
Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.
Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.
Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”
Kiri läks teele. Maali ootab vastust.
reede, 8. jaanuar 2010
Tädi Maali sai tädi Lehtilt kirja
Oh mis õnn ja rõõm! Kui reporter reedel oma kirjakasti lahti tegi hüppas sealt välja ... päris kiri. Päris paberi peal, päris ümbrikus ja päris kirjamarkidega. Nii ilus on digiajastul päris kirja saada. Keerutad seda käes ja mõtled, kuis küll tädi Lehti, kellega ma olen korra ka kohtunud, sellele marke peale kleepis, kuis ta läbi suure lume postkastini sumpas ja siis kirja sinna sisse pistis. Hulk ilusaid vana aja rituaale.
Aga mis kõige ilusam, see selgub siia jutu kõrvale vaatamiseks pandud kirjaridadest. Nimelt oli tädi Lehtil Aegviidus tekkinud aastavahetuse eel samasugune mõte kui reporteril, et peaks tädi Maali tagasi kutsuma.Nii sai tädi Lehti kirja lugedes kinnitust ammune mõttelõng sellest, et tegelikult jõuavad kümned inimesed olude arusaamatu kokkusattumise abiga ühel ajal ühe ja sama mõtteni. Ja hea, kui see on hea mõte. Oligi.
Veel pani tädi Lehti oma kirjas Maalile südamele, et noored peavad teadma, kuidas kõik omal ajal oli ja ei tohi olla sellis suhtumist, et "ah mind ei huvita poliitika."
"Mina teen omaltpoolt kõik, et huvitaks," rõhutas tädi Lehti.
Ja mis kõige olulisem. "Sellepärast peabki iga tädi Maali jätma virisemise, Eesti Vabariigi kirumise, Laari ja Ansipi sõimamise ... Meie lastele peab alles jääma ilus ja ehtne, ilus ja armas."
Aitäh, tädi Lehti. Need olid justkui tädi Maali mõtted. Sest temagi ei salli absoluutselt mingit virisemist. Ikka otsib kõiges ilu. Sest virisemine teeb vaid meele mustaks, aga edasi vii kuhugi. Ja sellele, kes viriseda tahab soovitas Maali minna sohu marju korjama. Sest ilusate muulukate ja ilusa looduse keskel sahmimine viib tusatuju, kus see ja teine.
Tervist ja hingerahu ning optimismi Aegviidu kanti Nelijärvele soovides.
laupäev, 2. jaanuar 2010
Tädi Maali lood 2003 - 2009. Teine valik
Head uut aastat soovides.
Uus aasta tuli Maalile oma täiesti tavalise ja absoluutselt erilise kuuse kõrval täiesti tavaliselt, mis tähendabki - eriliselt. Kuidas täpsemalt, sellest aga tulevikus, kolmekuningapäeva paiku.
Täna võlgnen lugejatele teise tekstinäite aastaist 2003 - 2009, mil tädi Maali oli justkui muinasunne suikunud Suur Tõll, keda käidi äratamas siis kui olud kehvaks kiskusid. Mäletate ju seda juttu, et millal ja kuis oli vaja hüüda "Töll - Töll, tõuse üles ..."
Igatahes hüüdsin peaaegu samuti tädi Maalile siis kui puhkes ülemaaline jama andmekaitseseaduse mitmeti tõlgendamise pärast. Ja nii Vikerraadio õnnesoovide toimetajad kui ka vallalehteade kokkupanijad olid siis sügavasti heitunud. Tõlgendajate meelevalduse tõttu tähendas nüüd inimesele sünnipäevaks õnne soovimine ... delikaatsete isikuandmete avaldamist.
Ohh, tule taevas appi!
Aga seda, et eelmainitud ja Andrus Ansipile omistatud lause ütles esmakordselt vabariigi aastapäeva aktusel maha hoopis Lennart Meri, mäletab Maali imehästi. Aga sellesti pikemalt tulevikus ...
***
Kogu tõde tädi Maalilt röövitud sünnipäevast
Originaal EPL 29. jaanuar 2008 http://www.epl.ee/artikkel/416447
(siin esmane variant)
Oma sünnipäeva hommikul istus tädi Maali krabiseva raadio ees ja nuttis suure häälega. Just oli eetris kõlanud jalust nõrgaks võttev teade.
Hommikul keetis Maali silmade särades kohvi ja sättis end poole kümneks kööki, raadio kõrvale. Kontrollis mitu korda üle, kas krapp on täpselt Vikerraadio lainel. Ta teadis, kohe kostab mahe hääl: „Kuulete õnnesoove eakatele sünnipäevalastele…” Maali tundis juba ette, kuis õnnejutt jooksis kuklast varbaotsani. Et teda, vanainimest peetakse ikka meeles! See oli üksikus külas elava memme jaoks äraütlemata tähtis
Aga kena valsimuusika järel tuli eetrisse hoopis tõsise häälega mees, kes ütles: „Lugupeetud eakad sünnipäevalapsed! Vastavalt andmekaitse seadusele on nüüd Vikerraadios keelatud selliste õnnitluste ettelugemine, kus mainitakse ära sünnipäevalapse nimi, vanus ja elukoht. Siiski õnnitleme teid kõiki, sünnipäevalaulu laulab Artur Rinne …”
„Misasja,” ei saanud Maali aru. „Kuidas ei tohi nime öelda? Kuis siis aru saab, keda õnnitletakse… Kellele ma olen halba teinud, et mulle enam õnne soovida ei tohi,” kordas Maali ja tundis kuidas pisarad voolama hakkasid.
Tegelikult oli Maali juba varem maakonna kobrulehes ja ka valla omas näinud imelikke jutte imelikust andmekaitse seadusest. Et inimene peab nüüd ise lehele teada andma kui enese õnnitlemist soovib. „Kus selle häbi ots, kui ma ajalehte lähen ja enda õnnitlemist palun,” arutles Maali.
'Maali teadis, et samanoodi kui Juuli paneb igaks ta sünnipäevaks õnnitluse raadiosse paneb tema Juulile ka. Rääkimata pealinna sugulastest, kes ka raadiosse õnnitlused Maalile – Juulile saadavad. Ja siis memmed kuulavad raadiot ja sünnipäev on erilisem. Maali arvates oli see üks väga ilus Eesti komme.
Aga pill tuli pika ilu järele ning uksest lendas sisse ähmis Juuli. Ta oli püüdnud kolm tundi Vikerraadiosse helistada, selgust saada. Aga kogu aeg telefon kinni. „Viimaks oli seal väsinud ja äranutetud häälega näitsik, ütles, et see lolli seadus on kohe meie enda Eesti seadus, riigikogus tehtud … Telefon olnud kinni sellepärast, et pensionärid üle Eesti helistanud, kurjustanud, vaat sedapsi,” rääkis Juuli. Oli tunne, et ta on kohe valmis sinimustvalge lipu Maali räästaveerest haarama ja Toompeale piketti tormama.
„Maailm puha hukka läinud,” arutasid memmed pärastlõunal. Lõid õunaveini pitsid kokku, et Toompea targad mõtleksid ikka peaga, mitte kõhunabaga ja muudaksid lolle tõlgendusi võimaldava lolli seaduse ära.
Õhtuks oli Juuli vanade guaššvärvide ja tapeedirulli abiga teinud suure loosungi, mille tõmbas Maali antslakollase maja seinale, nii et iga viimane mööduja seda nägi: „Täna on Maali sünnipäev!” „Tutkit, see seadus,” hüüdis Juuli. „Ja pistetagu andmekaitse endale ... teadagi kuhu. Me võime siin ka Vene seaduste järgi elada, kui Eesti omad nii lollid on. Oli Vene aeg s… mis oli, aga inimestele võis vähemasti raadios õnne soovida, ” lisas kuraasikas onu Juulius kui Maalile torti lõikas.
Ja Maali mõtles viimast pisarapoega pühkides, et selle koha pealt on vahel ropu suuga Juuliusel täitsa õigus.
esmaspäev, 21. detsember 2009
Tädi Maali tuli kui jõuluime
Hääd sõbrad!
Jõuluime on juba sündimas. Tagasihoidlik tädi Maali blogikatsetus pälvis esimese päevaga suure tähelepanu. Poolsada ja veidi enamgi külastust lõunaks. Õhtul sadakond!
Lisaks on seda on kommenteeritud nii Facebookis kui saadetud meile ja tervitusi tädi Maali ametlikule aadressile: maali@epl.ee .
Millest on ju tegelikult väga hea meel, sest kinnitust sai lootus, et tädi Maali läheb meile korda ja on tähtis.
Eriti armas oli Maaleht, kus kirjutati:
"Tädi Maali hakkas blogi pidama. Nüüdsest on huvilistele kättesaadav tuntud arvamusliidri ja külaeluekspert tädi Maali veebipäevik. Esimeses sissekandes meenutab Maali, kuidas kunagi presidendile kirja kirjutas: “Olin jah nii jultunud, julgesin presidendile kirjutada, räägib Maali. Aga kodukülas posti ei julgenud panna. Et külanaised hakkavad lörisema …”
Seepärast lasi Maali presidendi kirja Tallinnas posti panna.
Kuidas see kõik oli, saab lugeda tädi Maali veebipäevikust..."
Täpne link on siin: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kylauudised/tadi-maali-hakkas-blogi-pidama.d?id=28019509
Aga Eesti Päevalehe, tädi Maalile kõige kodusema ja olulisema ajalehe online küljel on postitused nähtavad järgmise lingi alt: http://www.epl.ee/?lk_id=1012&blogija=156 . Eriti armas see, et tädi Maali on liigitatud ühiskonnaelu eksperdi kategooriasse :-) .
Ja Teet Koitjärv tutvustas mulle tädi Maali Soome sugulast või pigem isegi kaasteelist. Ta kirjutas: "Suurepärane! Kas sa tead, et Tädi Maalil on ka Soomes sugulane - Pihtiputaan Mummo! http://www.pihtipudas.fi/mummo/ "
Ja on veel selline leht nagu Blogileht, ilmub igal kolmpäeval. Sinnagi sattus Maali pauhti sisse : http://www.blogileht.ee/issue/view/poliitika . Poliitikarubriigi ja puha. Nagu oleks või Ansip või Ilves. Aga tema ju lihtsalt lihtne rannatüdruk.
Jõuluajaks riputan siiasamma blogisse üles veel lugusid tädi Maali eelmisest elust Eesti Päevalehes. Ikka selleks, et tema mõtete ja tegudega ja olemusega paremini tuttvaks saada. Ja et aega, mis on jäänud Maali taastuleku päevani, 4. jaanuarini sisukamalt sisisustada.
Tellimine:
Postitused (Atom)