Tädi Maali ripsutab parteidega tiiba

Oh seda Juuli tädi küll!

Kilkab ja kargab kesk õue kui kuldnokk, et ikka parteisse ja parteisse! Maali astus läbi porilaamade, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele ja hakkas pärima, et mis nüüd?

Et kas Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud, või hoopis Ansip oma terava pilguga Juuli ära teinud?

Ei, seda mitte. Juuli oli hoopis mitu korda raadiost kuulnud ja lehest lugenud uuest parteist, mida teatrirahvas asutab ja oli otsustanud, et ühtse Eesti nimel peab temagi sukavardad nurkja viskama ja lõvidega lipu haarama. Et koos kevadise poriga kaoks Eestimaa pinnalt kõik vale ja valskus, omakasust rääkimata.

Maali ahmis seepeale tükk aega õhku kui puuslakis hobune. Aga, tõele au andes, oli Juuli mõttes oma ivakene ka sees.

Vaja veel vaid pisut mõtelda, et kui see õige partei üles leida, see mille abil maailm kõige paremaks teha.

Järg tuleb peagi …