.JPG)
Postitused
Jaanieelne aeg tõi tädi maali e-postkasti ka mõned vastused selt kaugelt Brüsselist. Selle mureliku vorstijuti peale, mis eurosaadikutele saadetud.
Aga, et raamatukogu pandi rahanappuse tõttu kogu jaaninädalaks kinni, jäid Maalil need kirjad Raili juures ka põhjalikumalt tudeerimata.
Aga uued sündmused jooksid peale, justkui oleks neil tuli takus ja vasikasuurused parmud kallal.
Nimelt: ohh seda uuema aja saunaskäimise piina!
Nii ohkasid Juuli ja Julius kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.
Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski.
Aga millised!
Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke mis oli - priske hind. Ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui Piibliloos taevamannat. Kamalute kaupa.
„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?“ Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti.
„Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas ja kotis,“ jagasid naabrid tarkusi.
Noored linnast tulnud aga olid sellise näoga nagu oleks konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid ...
Mis edasi sai, saab teada uuel nädalal.
Kuvatud on postitused sildiga raamatukogu Raili. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga raamatukogu Raili. Kuva kõik postitused
reede, 25. juuni 2010
teisipäev, 15. juuni 2010
Mida tädi Maali siis Brüsselisse kirjutas
Et Maalil oli see vorstimure ikka südame peal, sibas ta raamatukokku ja pani raamatukogu Raili abiga kokku sellise kirja:
"Hää Europarlamendi saadik.
Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood ka Eesti Päevalehes ilmuvad. Ja raamatukogu Raili aitab mind pisut selle arvutiasjandusega.
Aga mure on vorstide ja liha pärast. Täpsemalt öeldes selle pärast, et meie vorstitegijad firmad kipuvad sinna sisse panema igasugust lurri ja solki, mitte aga liha. Näiteks seda, mis onu Juliusega peale vorsti ostmist juhtus saate lugeda siit:
ja siit:
Ja nüüd ongi minul Teile suur mure ja küsimus.
Et kui Teie seal Brüsselis olete suutnud ära regulaarida nii kurgi kõveruse ja banaani pikkuse (või oli see vastupidi?), kas siis Teie ei saaks ära reguleerida seda vorstiasjandust. No näiteks niimoodi, et kui ikka liha on vorsti sees vähem kui 50 % siis kellelegi poleks õigust seda petukaupa vorstiks nimetada, sest nii pole ju sugugi mitte aus.
Teie vastust ja hääd seadust ootama jäädes.
Kõike head,
tädi Maali.
maali@epl.ee"
Raili kõbistas hoolega nuppudega ja Maali kiri vorstimurega lendas Tunne Kelami, Siiri Oviiri, Kristiina Ojulandi, Vilja Savisaare, Indrek Tarandi ja Ivari Padari postkastidesse.
Maali küll natuke muretses, et kuidas see arvuti, isegi kui ta nii tark masin on, suudab sel suures Brüsseli linnas need eestlased üles leida, ega Raili lohutas, et suudab küll.
Ohh, siis on hästi, leidis Maali ja läks koju, et oodata tõde ja õigust ja abi sellest tähtsast Brüsseli linnast.
Et vorstitootjad ei saaks maarahvale salaja mingit solki vorsti pähe sisse sööta.
"Hää Europarlamendi saadik.
Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood ka Eesti Päevalehes ilmuvad. Ja raamatukogu Raili aitab mind pisut selle arvutiasjandusega.
Aga mure on vorstide ja liha pärast. Täpsemalt öeldes selle pärast, et meie vorstitegijad firmad kipuvad sinna sisse panema igasugust lurri ja solki, mitte aga liha. Näiteks seda, mis onu Juliusega peale vorsti ostmist juhtus saate lugeda siit:
ja siit:
Ja nüüd ongi minul Teile suur mure ja küsimus.
Et kui Teie seal Brüsselis olete suutnud ära regulaarida nii kurgi kõveruse ja banaani pikkuse (või oli see vastupidi?), kas siis Teie ei saaks ära reguleerida seda vorstiasjandust. No näiteks niimoodi, et kui ikka liha on vorsti sees vähem kui 50 % siis kellelegi poleks õigust seda petukaupa vorstiks nimetada, sest nii pole ju sugugi mitte aus.
Teie vastust ja hääd seadust ootama jäädes.
Kõike head,
tädi Maali.
maali@epl.ee"
Raili kõbistas hoolega nuppudega ja Maali kiri vorstimurega lendas Tunne Kelami, Siiri Oviiri, Kristiina Ojulandi, Vilja Savisaare, Indrek Tarandi ja Ivari Padari postkastidesse.
Maali küll natuke muretses, et kuidas see arvuti, isegi kui ta nii tark masin on, suudab sel suures Brüsseli linnas need eestlased üles leida, ega Raili lohutas, et suudab küll.
Ohh, siis on hästi, leidis Maali ja läks koju, et oodata tõde ja õigust ja abi sellest tähtsast Brüsseli linnast.
Et vorstitootjad ei saaks maarahvale salaja mingit solki vorsti pähe sisse sööta.
reede, 16. aprill 2010
Suur sõda roheliste leeris
See suur sõda roheliste leeris tegi Maali veidikene kurvaks. Et mis siis need kenad inimesed, kes kärbselegi liiga ei tee ja igale sipelgale tere ütlevad nüüd siis omavahel kõvasti krillima hakkasid. Et kes on kõige rohelisem.
Narr lugu.
Aga natukene järele mõelnuna sai Maali ka aru, kust see pahanduseuss roheliste sisse puges. Nimelt oli tal ju kenasti paberile trükituna olemas kiri, mille rohelised talle siis saatsid, kui Maalit ja Juulit valdas veel suur parteisse astumise tuhin.
Ja roheliste kiri oli selline, nagu allpool lugeda.
„Tere Maali.
Hakatuseks oleks hea teada, miks Sa parteisse astuda soovid.
Sest pean Sind kurvastama - nii väga kui seda ka ei tahaks, ei ole ühegi partei võimuses kaotada maa pealt valskus, vale ja omakasu.
Nende hädadega peab igaüks ikka ise hakkama saama. Ja et Sinust on jäänud mulje kui daamist, kellele need patud võõrad, siis oma eeskujuga aitadki Sa juba teisi.
Aga ütled ka seda, et Eesti elu tahab edendamist ja et Sul on missioon.
Tore. Selline asi on meil ka. Meie missiooniks on korraldada elu Eestimaal mõistlikult.
Et mis on mõistlik?
Meie arvates on mõistlik kasvatada toitu puhtalt, teha vähem prahti ja kütta tuba, mitte hõreda seina läbi õue.
Meie arvates on mõistlik, et linna-asjad peab saama ära aetud ka ilma autota.
Me arvame, et mõistlik on võtta arvesse seda kogemust ja teadmist, mis meil täna maailma kohta on. Ja see ütleb, et miski ei teki niisama ja et iga asi saab ükskord otsa.
Olgu selleks siis mets, muld, joogivesi, nafta või puhas õhk.
Nii tuleb meil oma elu korraldada selliselt, et me neid looduse poolt kingitud hüvesid hoolimatult ei raiskaks, vaid et neid jätkuks ka me lastele.
Eks meil ole neid arvamisi, plaane ja unistusi teisigi, kõiki ei jõua siin üles lugeda.
Kui raamatukogu Railil on mahti, ehk ta aitab Sul meie kodulehe pealt lisa leida.
Aga üks imelik soov on meil veel, mille pean siin kindlasti ära rääkima. Nimelt tundub meile, et parteid on Eestimaal kole tähtsaks muutunud ja et nende saba tuleks pisut kärpida.
Oma kandi asju peaks saama ikka ilma parteideta ka korraldada. Nii et rohelisse erakonda astudes aitad natukene sellele kaasa, et edaspidi oleks hakkaja kodaniku häält kuulda ka ilma parteita.
Seepärast ei oska ma mingit kasu Sulle parteisse astumisest küll lubada. Aga eks Sa vast küsisidki seda rohkem viguri pärast.
Nii et arutage siis Juuliga neid asju ja kui olete oma otsuse teinud, andke teada.
Igatahes kuluksid teiesugused hakkajad naisterahvad meile marjaks ära!
Tervist ja jaksu!
Peeter Jalakas,
Erakonna Eestimaa Rohelised esimene eestkõneleja.“
Eks siis Maali oli ka vastu kirjutanud. Niimoodi, nagu teistelegi parteidele, kellepoolne sinatamine natukene tuska tegi.
„Hää härra Peeter Jalakas.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba kolmas auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.
Head aega,
tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.
M. ”
Aga nüüd, selle suure roheliste sõja taustal, oli Maalil igatahes vastus selle kohta, et miks ikka sõjaks läks, kohe varnast võtta. Ja ka Juuli jäi täiesti nõusse.
Siililegi selge ju, et sellel, kes ei oska vanainimesele kombekalt ”Teie“ öelda võib heade kommetega ka mujal probleeme olla. Ja eks need sõjad ju kõik sest kommete puudumisest algavad.
Vaat nii arvasid Juuli ja Maali.
Kuigi kahju oli hirmsasti.
Kuigi kahju oli hirmsasti.
pühapäev, 4. aprill 2010
Mis soost on küll Rahvaliit?
Nagu austatud lugejad mäletavad tabas Maalit ja Juulit munapühade eel suur parteisse astumise tuhin. Mispeale tädid erakondadele ka kirjad lähetasid, et teada saada, mis lipu all oleks kõige õigem maailma parandada.
Teise parteina saatis Maalile - Juulile vastuskirja Rahvaliit.
Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.
Hea tädi Maali,
Nigu vanarahvas ikka ütles, siis – ise tehtud, hästi tehtud! Nii on see ka Eesti riigi ja erakondadega. Kõik võivad ju erakondasid kiruda aga terves maailmas pole ühtegi riiki, kus oleks ilma parteideta parem süsteem välja mõeldud. Nii ei jäägi muud üle, kui tuleb ikka ise erakonda astuda ja asju seestpoolt tagant utsitada, et need soovitud suunas liiguksid. Ja kui erakonda astuda, siis ikka Rahvaliitu.
Esiteks on Rahvaliit ainus erakond, mis tegutseb reaalselt ka väljaspool Tallinna, just Sinu kodukandis. Meie ei saada telepurgist tuntud pullimehi vaid valimiste ajaks kuhugi maakonda kandideerima vaid meie inimesed tegelevad kodukandis igapäevaselt kohaliku elu eestvedamisega. Kindlasti leiad sa oma külaseltsist või vallamajast juba eest mõne tubli rahvaliitlase, kellega maailma asju arutada ja ei pea selle pärast parteikoosolekule Tallinna sõitma.
Erakonna liikmena saad poliitikuid oma käega järgi katsuda ja neile oma mõtteid ja muresid ära rääkida. Meil leiad mõistmist, sest Rahvaliit on alati, olles valitsuses või ka parajasti opositsioonis, seisnud võrdsete võimaluste ja Eesti tasakaalus arengu eest.
Rahvaliidul on ka oma naisteühendus Epp, kus hea ilma asju arutada, ilma et mehed segaksid:). Meie naised on seadnud sihiks tuua Eesti poliitikasse rohkem n-ö pehmeid väärtusi – mõistmist, tähelepanelikkust ja hoolivust ning ergutada naisi, nagu Sina Maali, poliitikas aktiivsemalt osalema.
Ja Rahvaliidu liikmena hakkab Sul kodus käima ajaleht Hooliv Eesti. Täiesti tasuta ja otsast otsani häid mõtteid täis. Lõpus on veel ka ajaviiteks ristsõna ning leht on ikka korralikust ajalehepaberist, mida saab hiljem pliidi all tulehakatuseks kasutada. Meie oleme ikka mõistlik erakond!
Tegeleme reaalsete inimeste reaalsete muredega – ulmeliste loosungite loopimisel pole me kunagi esirinnas olnud. Küll aga oleme reaalselt palju häid asju ära teinud. See on aga juba pikem jutt - võta ühendust meie eestvedajaga oma kodumaakonnas: http://www.erl.ee/index.php?id=76
Hooliva Eesti eest ja peatse kohtumiseni,
Rahvaliit
Vaevalt sai Juuli kirja lugemise lõpetada kui juba lülitus sisse ta automaatne udupasun, seesama, mis ka IRL-i kirja lugemise järel. Et ikka ja jälle - häbematus missugune! Et miskid tegelased, keda Juulil pole üldse au tunda, võtavad kätte ja hakkavad kohe sinatama. Kas siis ema neile kodus üldse mingit õpetust ei andnud? Või jättis siis häbematuste järel hoopis urvaplaastri andmata?
Maalil oli samuti oli juba teistkordse parteide poolse sinatamise pärast kops üle maksa läinud. Aga mure oli ka veel takkatippu. Ta tahtis ju ikka parteile kombeka vastuskirja saata, aga ... Rahvaliidu kirjast ei tulnud sugugi välja, kas see Rahvaliit, kes neile kirja saatis oli härra või proua. Sest ega ju partei iseenesest kirjasid teele pane, ikka teevad seda inimesed.
Ja nii valaski Maali oma kimbatuse (loomulikult raamatukogu Raili nobedate näppude abiga) taas kirja sisse.
Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.
Hää härra või proua Rahvaliit.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba teine auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.
Ainukene, mis meile nüüd natuke arusaamatuks jäi oli see, et kas Rahvaliit on meile vastanud härra või proua nimi, sest see oli ju kirja all. Täname, kui meile sellest teada annate, siis oskame oma tulevastes kirjades seda lugupidamise väljendit õigesti kasutada.
Aga igavesti vahva on, et parteil nimega Rahvaliit on liige nimega Rahvaliit, kes meile kirjutama juhtus.
Kindlasti oleks tulevikus huvitav temaga tuttavaks saada.
Head aega,
tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.
M.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba teine auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.
Ainukene, mis meile nüüd natuke arusaamatuks jäi oli see, et kas Rahvaliit on meile vastanud härra või proua nimi, sest see oli ju kirja all. Täname, kui meile sellest teada annate, siis oskame oma tulevastes kirjades seda lugupidamise väljendit õigesti kasutada.
Aga igavesti vahva on, et parteil nimega Rahvaliit on liige nimega Rahvaliit, kes meile kirjutama juhtus.
Kindlasti oleks tulevikus huvitav temaga tuttavaks saada.
Head aega,
tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.
M.
Kiri läks teele.
Aga vastust Rahvaliidu soo kohta pole tädi Maalile senini saabunud.
Homne Eesti Päevaleht aga annab vastuse, mis sest Maali ja Juuli parteistumisest siis lõpuks sai.
laupäev, 3. aprill 2010
Miks Maali partei ees vabandas
Tädi Juuli hüppas ikka mööda raamatukogu ringi ja muudkui prööskas: "Issand, milline häbematus ..." Selliseks tundepuhanguks andis Juulile põhjuse IRL-i kiri, mis saabunud vastuseks Maali pärimisele selle kohta, et millisesse parteisse siis tasuks astuda.
Kiri ise oli ju ontlik ja aateline ja selgitas kenasti, miks IRL on just paslik paik Maali ja Juuli jaoks. Aga eks Maalilegi hakkas silma ja hinge see, et keegi härra Rauno Veri, kes kirja oli saatnud ... sinatas Maalit. Eestiaegse kasvatusega vanaprouale oli see harjumatu, mis harjumatu.
Et aga sest kirjast ja sinatamisest suurt pahandust ei sünniks, palus Maali Raamatukogu Railil ühe kena vastuse teele saata.
Sellise nimelt.
Hää härra Rauno Veri.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie esimene parteitegelane, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.
Head aega,
Tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.
M.
...
Vaat nii paluski Maali IRL-ilt andeks ja vabandas, et oli kogemata kõvasid sinatajaid teietanud. Oh neid kombeid küll.
Aga polnud veel see kiri teele lähetatudki, kui postkasti potsas uus parteisse kutse. Seekord Rahvaliidult ...
Kiri ise oli ju ontlik ja aateline ja selgitas kenasti, miks IRL on just paslik paik Maali ja Juuli jaoks. Aga eks Maalilegi hakkas silma ja hinge see, et keegi härra Rauno Veri, kes kirja oli saatnud ... sinatas Maalit. Eestiaegse kasvatusega vanaprouale oli see harjumatu, mis harjumatu.
Et aga sest kirjast ja sinatamisest suurt pahandust ei sünniks, palus Maali Raamatukogu Railil ühe kena vastuse teele saata.
Sellise nimelt.
Hää härra Rauno Veri.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie esimene parteitegelane, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.
Head aega,
Tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.
M.
...
Vaat nii paluski Maali IRL-ilt andeks ja vabandas, et oli kogemata kõvasid sinatajaid teietanud. Oh neid kombeid küll.
Aga polnud veel see kiri teele lähetatudki, kui postkasti potsas uus parteisse kutse. Seekord Rahvaliidult ...
Mida siis IRL parteisse astuda soovivale tädi Maalile kirjutas
Nagu hää lugeja vist mäletab otsustasid Maali ja Juuli munadepüha eel parteisse astuda.
Et aga aru saada, milline partei see vapratele tädidele kõige parem ja paslikum paik oleks, lasksid nad raamatukogu Railil neile kõigile ka kirjad teele saata.
Kui tädid mõne päeva möödudes raamatukogust läbi astusid oli esimene kiri ka tagasi saabunud. Keegi noorhärra nimega Rauno Veri oli selle neile Isamaa ja Res Publica Liidu nimelisest parteist saatnud.
Kiri ise oli selline, nagu allpool näha.
Armas tädi Maali!
Eks sa tea ju isegi, et iga kaupmees kiidab oma kaupa, kuidas jaksab.
Erakondadega on umbes samamoodi, eks igaüks arva, et just nemad on see kõige õigem ja parem. Ja kuidas see võikski olla teisiti – kes see siis nende hulka läheks, keda ta pättideks peab. Välja arvatud muidugi pätid ise.
Millega peaks IRL ennast kiitma?
Noh, esiteks on meie hulgas palju neid, kes on Eesti asja ajanud juba kaugest Vene ajast peale. Neid inimesi ei saa kahtlustada omakasus, nemad on alati tahtnud ja tahavad nüüdki Eesti kasu.
Teiseks on IRL üks rahvuslik partei. Mitte selline, kes teisi rahvaid vaenab, aga ikkagi just eesti rahva eest väljas on. IRL soovib selle juures kõige paremat ka Eestisse tulnud või toodud muust rahvusest inimestele. Palun, ütleme, õppige eesti keel ja eesti kombed korralikult selgeks ja me saame siin veel päris kenasti üheskoos hakkama.
Kolmandaks on IRLis terve toatäis mehi ja naisi, kes oskavad riiki juhtida. Laar, Lukas, Parts, Aaviksoo… kui nimetada vaid mõnda, sest neid on tõesti palju. Ei ole nad mingid unistajad, isegi mitte ajaloolasest Laar, vaid täiesti kõvad majandusmehed, kes on Eesti nii mõnestki katsumusest edukalt läbi juhtinud ja juhivad ka praegusest.
Neljandaks on IRL see partei, kes ei aja sulle kärbseid pähe ega luba kokku pudrumägesid või piimajõgesid, sest niisuguseid asju pole olemas. IRL ütleb ausalt, kui on tarvis kehvemalt läbi ajada või koguni pensioniiga tõsta, sest noori ja töötegijaid on vähe peale tulemas, ja selle vastu ei saa mingisuguse trikitamisega. Oled ju plikapõlves näinud küll, et see sile poiss, kes lubas präänikuid, oli tühjajutumees, aga see, kes musta leiba, oli sõnapidaja. Erakondadega kipub sama moodi olema.
Ega meie ei taha sind iga hinna eest enda hulka meelitada. Või rahanatukesega üles osta, nagu mõni teine erakond – selline käitumine oleks elutarga tädi Maali suhtes lausa solvav, eks? Aga me tahame sind enda hulka küll, kui sa ise leiad, et me oleme Eesti eest väljas ja tegutseme selle nimel, et meie maa ja rahvas ikka püsiksid. Sest nõnda see ju on.
Head tervist ja head tuju soovides
Sinu IRL
Kiri läbi loetud, kargas Juuli püsti ja hakkas suure häälega üle raamatukogu prööskama: "Issand, milline häbematus ..."
Maali pidas lihtsalt pisut aru ...
Et aga aru saada, milline partei see vapratele tädidele kõige parem ja paslikum paik oleks, lasksid nad raamatukogu Railil neile kõigile ka kirjad teele saata.
Kui tädid mõne päeva möödudes raamatukogust läbi astusid oli esimene kiri ka tagasi saabunud. Keegi noorhärra nimega Rauno Veri oli selle neile Isamaa ja Res Publica Liidu nimelisest parteist saatnud.
Kiri ise oli selline, nagu allpool näha.
Armas tädi Maali!
Eks sa tea ju isegi, et iga kaupmees kiidab oma kaupa, kuidas jaksab.
Erakondadega on umbes samamoodi, eks igaüks arva, et just nemad on see kõige õigem ja parem. Ja kuidas see võikski olla teisiti – kes see siis nende hulka läheks, keda ta pättideks peab. Välja arvatud muidugi pätid ise.
Millega peaks IRL ennast kiitma?
Noh, esiteks on meie hulgas palju neid, kes on Eesti asja ajanud juba kaugest Vene ajast peale. Neid inimesi ei saa kahtlustada omakasus, nemad on alati tahtnud ja tahavad nüüdki Eesti kasu.
Teiseks on IRL üks rahvuslik partei. Mitte selline, kes teisi rahvaid vaenab, aga ikkagi just eesti rahva eest väljas on. IRL soovib selle juures kõige paremat ka Eestisse tulnud või toodud muust rahvusest inimestele. Palun, ütleme, õppige eesti keel ja eesti kombed korralikult selgeks ja me saame siin veel päris kenasti üheskoos hakkama.
Kolmandaks on IRLis terve toatäis mehi ja naisi, kes oskavad riiki juhtida. Laar, Lukas, Parts, Aaviksoo… kui nimetada vaid mõnda, sest neid on tõesti palju. Ei ole nad mingid unistajad, isegi mitte ajaloolasest Laar, vaid täiesti kõvad majandusmehed, kes on Eesti nii mõnestki katsumusest edukalt läbi juhtinud ja juhivad ka praegusest.
Neljandaks on IRL see partei, kes ei aja sulle kärbseid pähe ega luba kokku pudrumägesid või piimajõgesid, sest niisuguseid asju pole olemas. IRL ütleb ausalt, kui on tarvis kehvemalt läbi ajada või koguni pensioniiga tõsta, sest noori ja töötegijaid on vähe peale tulemas, ja selle vastu ei saa mingisuguse trikitamisega. Oled ju plikapõlves näinud küll, et see sile poiss, kes lubas präänikuid, oli tühjajutumees, aga see, kes musta leiba, oli sõnapidaja. Erakondadega kipub sama moodi olema.
Ega meie ei taha sind iga hinna eest enda hulka meelitada. Või rahanatukesega üles osta, nagu mõni teine erakond – selline käitumine oleks elutarga tädi Maali suhtes lausa solvav, eks? Aga me tahame sind enda hulka küll, kui sa ise leiad, et me oleme Eesti eest väljas ja tegutseme selle nimel, et meie maa ja rahvas ikka püsiksid. Sest nõnda see ju on.
Head tervist ja head tuju soovides
Sinu IRL
Kiri läbi loetud, kargas Juuli püsti ja hakkas suure häälega üle raamatukogu prööskama: "Issand, milline häbematus ..."
Maali pidas lihtsalt pisut aru ...
reede, 2. aprill 2010
Mida siis Maali parteidele kirjutas
Mõeldud, tehtud!
Kui Maali ja Juuli olid aru saanud, et ega vist ikka ilma parteita õige elu enam pole, sibas Maali ruttu raamatukokku. Ikka, raamatukogu Raili juurde, kes teda juba tükk aega arvutikasutamises abistanud. Ja kellel sellest ka pisikene õhin tekkinud.
Nüüd oli Maalil plaan selge. Tuleb kõigile parteidele kiri saata, et siis kirja vastuste pealt vaadata, millisesse neist tasuks asutada, et maailm viimaks ära parandatud saaks.
Ja kiri oli selline:
Siis me loeme selle kirja läbi ja arutame ja kui kõik klapib ja on selge, siis meie tulemegi Teie parteisse.
Kõik tähtsamad parteid said kirja. Ja see uus partei moodi asi ka, millel nimeks Ühtne Eesti.
Kui Maali ja Juuli olid aru saanud, et ega vist ikka ilma parteita õige elu enam pole, sibas Maali ruttu raamatukokku. Ikka, raamatukogu Raili juurde, kes teda juba tükk aega arvutikasutamises abistanud. Ja kellel sellest ka pisikene õhin tekkinud.
Nüüd oli Maalil plaan selge. Tuleb kõigile parteidele kiri saata, et siis kirja vastuste pealt vaadata, millisesse neist tasuks asutada, et maailm viimaks ära parandatud saaks.
Ja kiri oli selline:
Tere, sügavasti asutatud ja igavesti lugupeetud partei!
Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood Eesti Päevalehes ilmuvad.
Tegelikult ei kirjuta ma küll ise, vaid raamatukogu Raili aitab, sest temal on see arvuti kasutamine igavesti selge ja näpud jooksevad klahvisid mööda ludinal.
Ja tema aitab mind heal meelel kui ma tahan mõnd kirja mõnele lugupeetud inimesele saata. Ja nagu oleme aru saanud, ei ole paberist kirjad enam moes ka. Aga moodne peab ikka alati olema, nii ütleb naaber tädi Juuli alati ja ma olen temaga ka üsna nõus.
Ja tema aitab mind heal meelel kui ma tahan mõnd kirja mõnele lugupeetud inimesele saata. Ja nagu oleme aru saanud, ei ole paberist kirjad enam moes ka. Aga moodne peab ikka alati olema, nii ütleb naaber tädi Juuli alati ja ma olen temaga ka üsna nõus.
Seega, sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud partei!
Meie siin oleme Juuliga arutanud ja vaielnud ja arutanud jälle, et peab ikka vist parteisse astuma.
Sest Eesti elu tahab edendamist ja raskel ajal on iga inimene teretulnud Eesti asja ajama. Ja meil on missioon ka!
Et siis astukski me parteisse, et Eesti asi ikka edasi läheks ja valskus ja vale ja omakasu Eestimaa pinna pealt täiesti ära pühitud saaks.
Aga, hää partei, kuna meie oma valikus veel ühel ja selgel meelel ei ole, siis on meil Teile suur palve.
Et palun kirjutage meile lihtsal inimeste keelel ja selgel meelel, et miks just Teie partei peaks olema see kõige õigem, kuhu tädi Maali ja tädi Juuli astuda võiksid.
Ja kui välja arvata Eesti Vabariigi kasu, et siis mis kasu meie ka sellest parteiasjast saaksime?
Siis me loeme selle kirja läbi ja arutame ja kui kõik klapib ja on selge, siis meie tulemegi Teie parteisse.
Vaat selline lugu on ja nüüd meie jääme suure huviga ja suure ootusega Teie kirja ootama.
Head aega,
tädi Maali.
Kõik tähtsamad parteid said kirja. Ja see uus partei moodi asi ka, millel nimeks Ühtne Eesti.
Nüüd jäi vaid vastust oodata, et siis õige ja maailma-ajalooline otsus langetada.
pühapäev, 28. märts 2010
Euro ajab upakile
No oli siis vaja!
No oli siis vaja seda kaupluse Kaarlit selle sildiga hirmutada, mõtles Maali, sest polnud veel ikka õiget sotti saanud, kas tema sildi-aktsioon on seaduse pärane või mitte.
Näe jah, raamatukogu Raili saatis Maali poolt arvutiga kirja sinna tarbijate kaitsemise ametisse ära. Koos küsimusega, et kas tädi Maali tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ kui see hakkab seal kroonisid eurodeks omakasu ihates valesti ümber arvestama ja pensionäridel nahka üle kõrvade tõmbama.
No vastus tuli ju Maali kirjale ka.
Ja see oli selline: „Enne "euro tulekut" muutub kahes vääringus hindade avaldamine kohustuslikuks mõned kuud enne ja 6 kuud peale euro kasutusele võttu. Reeglid sätestatakse vastavate määrustega, millega pannakse paika periood, millal peavad hinnad olema kahes vääringus ja samuti millised on ümardamisreeglid, kuidas peavad tarbijale olema hinnad esitletud sh. milline info peab olema hinnasiltidel, reklaamides jne. Samuti on plaanis koostada nn. hea tava lepe, millega saavad liituda vabatahtlikkuse alusel ettevõtjad. Leppega liitujad annavad kinnituse, et eurole üleminekuga ei kavatseta hindasid tõstma hakata ja hindasid ümardatakse vastavalt kujunenud tavadele ja kehtestatud nõuetele vastavalt…“
Keski kena näitsik Hanna Turetski sealt tarbijate kaitsemise ametist saatis tädi Maalile sellise kirja tema kirja peale.
Aga see näitsik ei olnud ju tuhkagi aru saanud Maali küsimusest, et kas Maali siis ikkagi tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ või mitte.
See kena näitsik Hanna ajas Maali arust seal, oma kirja sees, miskit oma asja ja oma juttu ja sugugi ei vastanud Maali kirjas küsitule.
Ja sellest oli ikka kurb küll.
Et kas see euroraha ajab siis inimesed tulevikus nii upakile, et selle pärast hakatakse valskust tegema? Või siis juba ette segast juttu ajama.
Aga siis tuli Maalile meelde, kuis Ene Ergma, see riigikogu esimene daam talle kirja saatis. Ja Egrma proua kirjutas Maali küsimise peale siis väga ilusti ja selgesti, et mis värk selle euro tulekuga on.
Ja Maali mõtles, et vast proua Ene võiks seal Toompeal kogunisti hakata kursusi korraldama, et kuis lihtsate inimeste kirjadele lihtsasti ja otse vastust anda.
Nii mõtles Maali tädi kui ühteaegu euroraha ootas ja kartis.
Aga kevadeveed vulisesid aia taga ja aia sees nii, mis kena.
teisipäev, 23. märts 2010
Äkki panevad vangi?
Kui tädi Maali oli kaupluse Kaarliga hindade "korrigeerimise" pärast ära praganud ja plakati poe ette panemisega ähvardanud siis tuli talle korraga suur mure peale.
Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.
Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.
Mõeldud, tehtud.
Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.
Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:
"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?
Mida ju ka ei tahaks.
Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."
Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.
Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.
Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.
Mõeldud, tehtud.
Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.
Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:
"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?
Mida ju ka ei tahaks.
Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."
Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.
teisipäev, 23. veebruar 2010
Mida Eesti Televisioon tädi Maalil kirjale vastas
Tädi Maali oli just kapi tagant Eesti lippu välja võtmas, et aegsasti kõik vabariigi aastapäevaks valmis oleks, kui telefon helises.
Maali veel mõtles lippu silitades, et huvitav ega koid pole kuhugile ometigi auku teinud, naftaliini sai ju ikka küllaga pandud. Aga telefon helises edasi.
No kesse siis nüüd isamaa sünnipäeva eelõhtul?
Tuli välja, et raamatukogu Raili. Temale olnud juba eile arvutisse vastuskiri tädi Maali kirjale saabunud, aga kuidagi olnud see kahe silma vahele jäänud.
Et kas nüüd loeb ette või?
No loomulikult, kuis siis mitte. Maali viis lipu hellalt kapiveerele ja istus kuulama. Kiri oli selline:
" Olen meelitatud, et just A Le Coqi reklaamklipp on Teie tähelepanu köitnud. Proovin vastata, kasutades kirjas kasutatud lõike:
"Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha."
Olen kindel, et nii Teie kui ka paljud rakverelased on joonud karastusjooke ja vett, mis kannavad A Le Coqi tootjatehase märki. Näiteks mulle meeldivad väga A Le Coqi joogiveed, millel on sidruni- või ka maasikamaitse. Ma ei ole kordagi mõelnud sellele, et seda vett tarbides peaksin jooma ka A Le Coqi õlut. Kui Teie sellise paralleeli suudate luua, on see Teie fantaasia vili.
Eesti Rahvusringhääling ei müü ise reklaame oma eetrisse. Me vahendame Eesti Olümpiakomitee toetajate reklaamklippe, mis järgivad reklaami- ja ringhäälinguseaduse reegleid ja mille edastamiseks on andnud nõusoleku rahvusringhäälingu nõukogu. Antud juhul ei ole põhjust A Le Coqi reklaamklippi eetrist kõrvaldada. Lisaks ei oska ma leida selles, kui joogitootja sedastab, et ta toetab Eesti sportlasi, leida seost õllejoomisele õhutamisega.
Lugupidamisega,
Hanno Tomberg."
"Kõik," ütles Raili.
"Ahah," ütles Maali ja jäi mõtesse.
"Ju peab Juliusega seda kuuldut nüüd õhtul arutama, kui ta just liigsest sponsorreklaami vaatamisest jälle liiga tahmas ei ole."
Maali veel mõtles lippu silitades, et huvitav ega koid pole kuhugile ometigi auku teinud, naftaliini sai ju ikka küllaga pandud. Aga telefon helises edasi.
No kesse siis nüüd isamaa sünnipäeva eelõhtul?
Tuli välja, et raamatukogu Raili. Temale olnud juba eile arvutisse vastuskiri tädi Maali kirjale saabunud, aga kuidagi olnud see kahe silma vahele jäänud.
Et kas nüüd loeb ette või?
No loomulikult, kuis siis mitte. Maali viis lipu hellalt kapiveerele ja istus kuulama. Kiri oli selline:
" Olen meelitatud, et just A Le Coqi reklaamklipp on Teie tähelepanu köitnud. Proovin vastata, kasutades kirjas kasutatud lõike:
"Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha."
Olen kindel, et nii Teie kui ka paljud rakverelased on joonud karastusjooke ja vett, mis kannavad A Le Coqi tootjatehase märki. Näiteks mulle meeldivad väga A Le Coqi joogiveed, millel on sidruni- või ka maasikamaitse. Ma ei ole kordagi mõelnud sellele, et seda vett tarbides peaksin jooma ka A Le Coqi õlut. Kui Teie sellise paralleeli suudate luua, on see Teie fantaasia vili.
Eesti Rahvusringhääling ei müü ise reklaame oma eetrisse. Me vahendame Eesti Olümpiakomitee toetajate reklaamklippe, mis järgivad reklaami- ja ringhäälinguseaduse reegleid ja mille edastamiseks on andnud nõusoleku rahvusringhäälingu nõukogu. Antud juhul ei ole põhjust A Le Coqi reklaamklippi eetrist kõrvaldada. Lisaks ei oska ma leida selles, kui joogitootja sedastab, et ta toetab Eesti sportlasi, leida seost õllejoomisele õhutamisega.
Lugupidamisega,
Hanno Tomberg."
"Kõik," ütles Raili.
"Ahah," ütles Maali ja jäi mõtesse.
"Ju peab Juliusega seda kuuldut nüüd õhtul arutama, kui ta just liigsest sponsorreklaami vaatamisest jälle liiga tahmas ei ole."
Mida siis tädi Maali Eesti Televisioonile kirjutas
Selline kiri, nagu allpool lugeda, läks Maali poolt ja raamatukogu Raili näpuosavuse abiga teele Eesti Televisiooni poole peale seda kui Maali ja Juuli ja Julius olid mitu õhtut arutanud, kas ETV olümpiaülekannete vahele peab ikka reklaami näitama. Ja ka seda, et kui ikka niiväga peab näitama, siis miks küll näidatakse õlletehase reklaami.
Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.
Aga kiri nägi välja selline:
"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.
Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.
No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.
Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?
Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.
Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."
Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.
Aga kiri nägi välja selline:
"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.
Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.
No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.
Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?
Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.
Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Olümpia ajab jooma
Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/488388
Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.
Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.
Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.
Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.
Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.
Kampsun Šmigunile
„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.
„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”
Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”
Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.
Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.
Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.
Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.
Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.
Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.
Kampsun Šmigunile
„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.
„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”
Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”
Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.
reede, 19. veebruar 2010
Miks ETV õhutab õllejoomist
Tädi Maali seisis raamatukogu leti ja otse raamatukogu Raili ees. Ja rääkis kõva häälega, mis südamel.
Raili pani kõik usinasti kirja.
Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.
Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.
„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“
Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.
Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.
Raili pani kõik usinasti kirja.
Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.
Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.
„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“
Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.
Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.
Tellimine:
Postitused (Atom)