Mida siis tädi Maali Eesti Televisioonile kirjutas

Selline kiri, nagu allpool lugeda, läks Maali poolt ja raamatukogu Raili näpuosavuse abiga teele Eesti Televisiooni poole peale seda kui Maali ja Juuli ja Julius olid mitu õhtut arutanud, kas ETV olümpiaülekannete vahele peab ikka reklaami näitama. Ja ka seda, et kui ikka niiväga peab näitama, siis miks küll näidatakse õlletehase reklaami.

Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.

Aga kiri nägi välja selline:

"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!

Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.

Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.

Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.

Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.

No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.

Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?

Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.

Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.

Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.

P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."

Olümpia ajab jooma

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/488388


Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.


Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.

Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.

Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.

Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.

Kampsun Šmigunile

„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.

„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”

Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”

Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.