Vene spioonid ja sülearvuti panni all

Oh sa Issanda vits! Milline segadus paari Venemaalt toodud platsmassjublaka pärast.

Nii mõtles tädi Maali kui kuulis raadiost kolmandat korda juttu miskitest Venemaa arvutusmassinatest, mis Eestimaa ajakirjanikud olla Moskvast kaasa toonud. Televiisoris oli neist plastmassjublakatest ka mitu korda räägitud. Lisatud veel juurde, et äkki tahavad venelased neid arvutusmassinaid ka spioneerimiseks kasutada.

„Vaesekesed, rumalukesed, need ajakirjanikud,“ kostis Maali poesabas asja arutades. „Vaja siis Moskvas enesele kingituseks võtta mingit Vene värki. Ju olid vist nii noored inimesed, et ei teadnud, et Vene värk on kõige katkiminevam värk maailmas üleüldse,“ ütles Maali ees- ja vorsti ning juustujärjekord poes oli absoluutselt nõus.

Igal järjekorras seisval naisel olid oma kogemused sellest, kuis nende küljesoojendajad Vene ajal veetsid tunde ja päevi oma Vene autode all. Parandasid ja parandasid, ajasid veel oma närvid krussi nii, et neid tuli ohtra õllega hoolega kasta. Vaat selline vilets värk on Vene värk, mille nüüd kirjatsurad Moskva linnast kaasa tõid. Ju puhta noored ja rumalad ja ei teadnud, mis värk on Vene värk, jõuti ühisele arusaamisele.

Maali igatahes ütles lisaks, et kui nende viletsate arvutusmassinate pärast ikka niipalju jama on ja vaeste mehikeste peasid kiputakse selle untsus Vene värgi pärast maha raiuma, siis tema võiks neid aidata küll. Tema võiks need viletsad Vene värgid enesele võtta. Hea ju panni alla panna, sest muuks nagunii ei kõlba. Maalil oligi just pannialus katki läinud. Ja televiisorist oli Maali näinud, et need arvutusmaasinad olid just pannilause suurused jublakad. Sellised musta värvi ja lapikud, nagu suur raamat.

„Ja kui venelased oma arvutusmassinate abiga mu köögis spioneerida tahavad, lasku aga käia,“ oli Maali lahkusest tulvil. „Spioneerigu siis ära nii president Pätsi kui Arnold Rüütli pildid mu seinal. Ja hakklihasousti retsepti võivad nad ka ära spioneerida, kui tahavad,“ viimast hüüdis Maali nii kõva häälega üle poe, et isegi akna taga terasid nokkivad linnukesed lendu tõusid.

Suure hingega tädi Maali oli igatahes veendunud, et kui kellelgi väga hakklihasousti retsepti vaja, siis tema võib selle ära anda ka ilma spioneerimiseta. Igale venelasele, neegrile, setole või isegi moslemile, naabritest rääkimata. Inimesi tuleb ju aidata kui suur soustihimu põues pitsitab.

Selle jutu peale pööras poetäis rahvast uute ja paremate retseptide arutelu peale. Mis tundus märksa asisem teema olevat kui Vene värgi kirumine.

Jah ilm on ikka ilmeline, mõtles Maali mõni aega hiljem. Alles see oli kui Vene soldat ei lasknud rannarahvast ranna äärde, kartis, et meie spioneerime. Nüüd kardame aga hoopis meie Vene spiooni.

P.S

Aga riigikogust polnud tädi Maali oma nädal aega tagasi saadetud kirjale ikka veel vastust saanud. Ta juba kahtlustas pisut, et äkki see arvutusmassin, millega raamatukogus tädi Maali palvel kiri kirjutati oli ka Vene oma ja praaki täis. Selline mure oli Maalil.

Tädi Maali lood 2003 - 2009. Esimene valik

Hääd jõulujätku soovides riputan üles ka näiteid lugudest, mis kirja pandud tädi Maali lahkumise järel. Asi nimelt selles, et kuigi lugude peakangelane Maali Paadimaa oli loodetavasti paremas maailmas, käis ta vaim siinkirjutajaga ikka kaasas. Ja nii ma otsisin - teadlikult ja teadmatult inimest, kes võiks EPL-is Maalist tühjaks jäänud koha täita.
Ning vahetevahel mõnd teemat käsitledes jõudsin arusaamisele, et loo kõigi nüansside ja olemuse väljatoomiseks on ainukene võimalus ... võtta mängu tädi Maali kui sümbolkuju.
Nii ka sel korral kui Eesti Post alustas sidekontorite massilist kinnipanekut mõistmata, et riigiettevõttel peaks olema riiklik (mitte ainult äriline) mõtlemine ja et postkontor tähendab maal mitu korda enamat kui pelgalt paika kirjamarkide ostmiseks.

-----------------------------------------------------------------

Kogu tõde tädi Maali salapärasest surmast

EPL 31. august 2007 : http://www.epl.ee/artikkel/398140

Kükametsa küla kolm allesjäänud memmekest vaidlevad lõpmatult, kas tädi Maali suri vanaduse tõttu või hoopis vihastas sedavõrd, et pani trotsi tõttu käed rinnale risti. Ja kui nii oligi, siis keda küll tema surmas süüdistada.

Maali igatahes oli iseloomuga inimene, kuigi jah, mida enam Eesti riik õitses ja edenes, seda rohkem törssi ta läks. Hoolima sellest, et Maali hoidis kogu Vene aja riidekapi sahtli põhja all sinimustvalget lippu ja Pätsi pilti ning oli kindel, et küll vabadus tagasi tuleb. Teinekord varahommikul lehma lüpstes ümises Maali isegi salaja seda armast laulu: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”

Et Maali salapärase surma lugu algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Kükametsa oli kunagi kena Eestimaa küla, kus olemas kõik, mis teeb külast küla. Palju rahvast, kolhoosikontor, kool ja hoiukassa, millele hiljem pandi nimeks pangakontor. Rääkimata poest, apteegist, sidejaoskonnast.


Kinnilöödud akende rida


Millalgi Vene aja lõpul leidis keegi tarkpea, et külakool ei kõlba. Tuleb luua hoopis linna hariduskombinaadid, kuhu lapsed siis bussidega kokku veetakse. Ja Kükametsa külakooli aknad löödi laudadega kinni. Rahvas oli tige ja Maali kõige tigedam. Aga kus sa võimu vastu saad!

Järgmisena läks hingusele kolhoos ja kellele siis kontoritki vaja? Taas aknad laudadega kinni. Edasi tuli apteegi kord. Maalile jäi küll arusaamatuks, kuidas see kena ja puhas asutus, kus Eesti ajast saati tsitramooni ja reumarohtu müüdud, küll korraga euronõuete jaoks nii ebasanitaarseks osutus, et tuli sulgeda. Memmed hakkasid nüüd bussiga linna rohtude järele sõitma. Kirusid ja sõitsid. Paljud nooremad sõitsid üldse minema. Eriti veel siis, kui pangandusreformi käigus pangakontorgi suleti. Taas löödi ka aknad laudadega kinni.

Eesti elu aga muudkui edenes, kuigi Kükametsa oma kümnete kinnilöödud akendega polnud nii õnnetu välja näinud isegi pärast sõda. Mõnigi kord küsis Maali, ise püha viha täis: kas siis sellist Eestit me tahtsimegi? Aga paljuke neid kuuljaid enam külapoe nurgas oligi, kuigi kaupmees oli sinna memmedele istumiseks isegi toolid pannud.

Korraga käis üle Kükametsa uudis kui katkuteade: pood läheb kinni. Poodnikul pole järjekordse kohustusliku euroremondi ja nõuetele vastavate kraanikausside jaoks raha. Nüüd said memmed koos Maaliga ilma asju arutada vaid postkontoris, viimases avalikus asutuses. Arutasidki, kuni Eesti Post teatas sideasutuste tänapäevastamise, et mitte öelda kinnipanemise kavast. Maali käis seepeale kolm päeva mööda küla ja korrutas ühtelugu: “Kas siis sellist Eestit…” Vastamas polnud enam peaaegu kedagi – kes minema sõitnud, kes ära surnud. Vaid laudadega kinnilöödud akende rida piidles memme, kuni äkki oli temagi kadunud. Sootuks.

Kui tädi Maali kolm päeva hiljem leiti, lebas ta surnuna voodil, käed kenasti risti rinnale pandud. Laual oli lõpetamata lahkumiskiri sõnadega: “Minu surmas palun süüdistada…” Lahti jäänud raadiost kostis parasjagu valitsusjuhi raport Eesti arengu ennenägematust edust.

Kõik kutsutud memmed ja taadid Maali-tädi matustele ei jõudnudki. Vahepeal oli ka bussiliine reformitud.