Kolmapäev, 14. juuli 2010

Poodi õhku ostma

Originaal Eesti Päevalehes.

No varsti hakatakse ka värsket õhku poest ostma! Nii mõtles Maali veeämbrit kaevust välja vinnates ja pealinna suvitajatele külma vett kruusi valades.

Kõik algas nii, et kesk leitsakut peatus Maali majakese ees auto, triiki pealinna suvitajaid täis. Nad olid näost punased kui keedetud vähid ja tegid suuga samasuguseid liigutusi kui kuivale sattunud ahven.

„Proua, kus siin on pood, kust saab värsket vett osta?” küsis autoakna alla keeranud pereisa.

„Misasja?” ei saanud Maali esimese pauguga sotti.

„Et kust vett osta saaks, meil autotäis lapsi janusse nõrkemas,” kostis õnnetu pereisa.

Maali aga vajas veel uut selgitust. „Miks te tahate vett osta, kas rahakotid on puuga seljas ja rikkus ajab uksest-aknast välja?” muutus ta suti tõredaks.

„No poes müüakse ju värsket vett,” jäi pereisa oma arvamusele, Maali arust küll pigem suurele juhmusele truuks.

Räti lehvides marssis Maali nüüd auto juurde, tõmbas ukse valla ja käsutas kui perenaine ohje hoides: „Marss kõik see vägi kaevu juurde! Ja ei mingit tolategemist, poest vee ostmist! Minu kaev on kaheksakümmend aastat kõik pudulojused ja inimesed ära jootnud ja jätkub teilegi!”

Validooli abi

Seejuures mõtles Maali, et äkki peaks pereisale tema veidra jutu peale ka natuke validooli pakkuma? Kuumal ajal, kui Maalil enesel kippus pea se­gamini minema, pistis ta ala­ti tableti keele alla ja pea läks selgemaks, süda pare­maks.

Siis aga kolises kaevukett ja solises vesi ning kruusid said mitmet-setmet korda triiki täis, nagu ka autos olnud pudelid.

Teele võtsid nad kaasa veel teadmise, et see siin pole pealinn, kus iga veetilga eest raha nõutakse. Maali külas saab igaüks alati värsket vett tasuta. On ainult vaja küsida. Maali on eluaeg küsinud, kui suu kuivab. Keegi pole teda selle jutu peale poodi vett ostma saatnud.

Tehti lehva-lehva ja auto jätkaski teed.

Ent kui mõni auto jälle Maali väravast aeglasema käiguga möödub, on tal tunne, et peagi küsitakse: „Proua, kus siin on pood, kust saab osta värsket õhku?”

Esmaspäev, 28. juuni 2010

Saunavihad seebiks!

Originaal Eesti Päevalehes.

Oh seda uuema aja saunaskäimise piina!

Nii ohkasid Juuli ja Julius, kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.

Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski. Aga millised! Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke, mis oli – priske hind ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui piiblis taevamannat.

Kamalute kaupa.

„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?” Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti. „Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas kotis,” jagasid naabrid tarkusi.

Linnast tulnud noored olid sellise näoga, nagu oleksid konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d, kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid. Julius torkas linnavihad veel korra ka kuuma vette ja keerutas. Need vähesed lehed, mis külge olid jäänud, kadusid nüüd sootumaks.

Sigareid poputatakse

„Jah, on seal supertanklates ja marketites küll imelette ja kappe igasuguse imetoidu jaoks, kogunisti Kuuba sigaritel on omaette luksuskapp, nagu ei teataks, et suitsetamine on kahjulik,” jagas Julius nüüd teistele hiljaaegu linnas nähtud ja kogetud tarkust. „Aga ilusatel ja tervist toovatel vihtadel lastakse lolli peaga raisku minna, neist ei saa isegi korralikku luuda!”

Päev pärast jaani pani Julius igatahes oma vihaäri käima, mis see siis soo veeres korra noaga ära käia ole. Ja suure sildi välja „Värsked vihad 15 krooni tükk”. Alla kirjutas hoopis väiksemate täh­te­dega ja sulgudesse: „Juliuse tehtud, mitte marketisolk”.

Iga nädal keeras mõni mööduv auto Juliuse juurde sisse ja lahkus vihtadega, mis viha nime väärt.

Laupäevane saunaõlu oli Juliusel nüüd justkui maast leitud.

Reede, 25. juuni 2010

Brüsseli segadus ja saunaviha ehmatus

Jaanieelne aeg tõi tädi maali e-postkasti ka mõned vastused selt kaugelt Brüsselist. Selle mureliku vorstijuti peale, mis eurosaadikutele saadetud.
Aga, et raamatukogu pandi rahanappuse tõttu kogu jaaninädalaks kinni, jäid Maalil need kirjad Raili juures ka põhjalikumalt tudeerimata.

Aga uued sündmused jooksid peale, justkui oleks neil tuli takus ja vasikasuurused parmud kallal.

Nimelt: ohh seda uuema aja saunaskäimise piina!

Nii ohkasid Juuli ja Julius kui jaaniõhtuks külla saabunud linnasugulaste saunavihtu seirasid. Hüüdsid üleaedse Maali ka ilmailmet kaema.

Noored jaanisauna ihkajad olid linnast kaasa haaranud bensiinijaamas ja supermarketis müüdavad saunavihad, justkui maal enam metsas kaske ei kasvakski.

Aga millised!

Ei olnud neil viha tegu ega nägu. Ainuke mis oli - priske hind. Ja kilekott viha ümber. Nagu lahti tegid, sadas sealt välja vihalehti justkui Piibliloos taevamannat. Kamalute kaupa.

„Kes see siis saunavihta soojas kaupluseruumis kilekotis hoiab?“ Maali, Juuli ja Julius ei saanud sugugi sotti.

„Viht peab olema jahedas ja hämaras, kerge tuuleõhu käes, mitte palavas ja kotis,“ jagasid naabrid tarkusi.

Noored linnast tulnud aga olid sellise näoga nagu oleks konna alla neelanud. Ei osanud kosta ei o-d ega a-d kui kilekotist kukkuvat vihalehtede sadu vaatasid ...

Mis edasi sai, saab teada uuel nädalal.

Teisipäev, 15. juuni 2010

Mida tädi Maali siis Brüsselisse kirjutas

Et Maalil oli see vorstimure ikka südame peal, sibas ta raamatukokku ja pani raamatukogu Raili abiga kokku sellise kirja:

"Hää Europarlamendi saadik.

Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood ka Eesti Päevalehes ilmuvad. Ja raamatukogu Raili aitab mind pisut selle arvutiasjandusega.

Aga mure on vorstide ja liha pärast. Täpsemalt öeldes selle pärast, et meie vorstitegijad firmad kipuvad sinna sisse panema igasugust lurri ja solki, mitte aga liha. Näiteks seda, mis onu Juliusega peale vorsti ostmist juhtus saate lugeda siit:
ja siit:


Ja nüüd ongi minul Teile suur mure ja küsimus.

Et kui Teie seal Brüsselis olete suutnud ära regulaarida nii kurgi kõveruse ja banaani pikkuse (või oli see vastupidi?), kas siis Teie ei saaks ära reguleerida seda vorstiasjandust. No näiteks niimoodi, et kui ikka liha on vorsti sees vähem kui 50 % siis kellelegi poleks õigust seda petukaupa vorstiks nimetada, sest nii pole ju sugugi mitte aus.

Teie vastust ja hääd seadust ootama jäädes.
Kõike head,

tädi Maali.
maali@epl.ee"

Raili kõbistas hoolega nuppudega ja Maali kiri vorstimurega lendas Tunne Kelami, Siiri Oviiri, Kristiina Ojulandi, Vilja Savisaare, Indrek Tarandi ja Ivari Padari postkastidesse.

Maali küll natuke muretses, et kuidas see arvuti, isegi kui ta nii tark masin on, suudab sel suures Brüsseli linnas need eestlased üles leida, ega Raili lohutas, et suudab küll.

Ohh, siis on hästi, leidis Maali ja läks koju, et oodata tõde ja õigust ja abi sellest tähtsast Brüsseli linnast.

Et vorstitootjad ei saaks maarahvale salaja mingit solki vorsti pähe sisse sööta.

Esmaspäev, 14. juuni 2010

Lihast priid vorstijupid

Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------------
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab! Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammuli sui vahtima.

Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ja kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleksid need üks ilmaime.

„Jumalukene,” tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vaesekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga taga ajama. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?”

Julius lükkas prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktori-kraadi!” Ja siis kukkus kiruma, koledaid roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas.

Lugu on aga sihuke, et Julius ostnud Kaupluse-Kaarli soovitusel uut vorsti. Pistnud kodus tüki suhu ja siis süljanud kohe välja, sest maitse olnud hullem kui saksaaegsel saepuruleival. Ja liha moodi ei maitsenud üldse.

Tormanud siis poodi tagasi, kus Kaarel suurendusklaasi abiga kile pealt välja lugenud, et liha on selles vorstis küll. Kogunisti kolm protsenti! Julius seda jura ei uskunud. Ostnud hunniku teiste vorstide juppe kaasa, tormanud koju, löönud topeltprillid ette, võtnud suurendus-klaasi kätte. Ja hoidku Issand selle eest, mis ta teada sai!

Suisa solk

„Lihasmagu, kamar, tärklis, sojajahu, lõssipulber, konditustatud kanalihamass ehk kondikraapimise löga…” Kõik see on vorsti sees. „Aga liha – tutkit!” Selline oli Juliuse kui vastse vorstiuuringute doktori resümee.

„Oh sa heldus küll!” lõi Maali kuuldu peale käsi kokku. „Et kui need eurotegelased ja Brüsseli bürokraadid on banaani pikkuse ja kurgi kõveruse ära reguleerinud, siis miks ei saa nad hakkama mõne lihtlabase vorstjupiga? Et oleks ikka selline seadus, mis käseks vorsti sisse panna liha, mitte jahu ja lihapesuvett,” nii arvas Maali. Ja tõttas Eesti eurosaadikutele kurja kirja kirjutama.

Reede, 11. juuni 2010

Doktorikraad vorstiuuringutes

No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab!

Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammulisui vahtima. Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ning kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleks need üks ilmaime.

„Jumalukene,“ tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vasekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga tudeerima. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?“

Julius lükkas aga prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktorikaraadi!“ Ja siis kukkus kiruma, koledaid ja roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas...

Uuel nädalal läheb edasi.

Esmaspäev, 31. mai 2010

Mõrv võililleväljal

Originaal Eesti Päevalehes.


-------------------------
Küll on kurjust ilmas! Isegi lillede vastu.

Maali oli ammu valmis vaadanud vallamaja taguse välja, kus tuhandeid võililli õitsemas. Oli raamatukogust hankinud võilillemee retsepti ja astus korv näpus lillevälja poole. Peab end ju talveks vitamiinidega varustama.

Jõudis välja veerde, suu kukkus lahti, korv kukkus käest.. Oh, jumalukene küll! Veel paari päeva eest päikeses säranud võililleväli … oli kadunud, maha niidetud, nägi välja kui sea songermaa.

Siis korraga sai Maali aru, miks viimastel päevadel kostis vallamaja poolt muruniiduki vingumist ja levis sinist vastiku haisuga suitsu kui põrgukatlast.

„Massimõrv,“ oli ainukene sõna, mis Maali suus ringi käis kui ta ust paugutades vallavanem Voldemari kabinetti marssis ja mingi koosoleku ära rikkus. Aga oma mure ladus kohe lauale ja nõudis aru.

Raisatud raha

Et miks on kitsal ajal hunnik bensiini raisatud, loodust reostatud ja kena võililleväli maha niidetud? Nüüd pole mesilastel mida tolmendada ja kust õietolmu võtta. Lastel pole kus õppida võilillepärja punumist ja võilillevile tegemist ja Maalil jääb vitamiinirikas võilillemesi tegemata. Ilu hävitamisest rääkimata.

Kes küll selle lolli asja nii teha otsustas?

Küll püüdsid vallavanem Voldemar ja mõni teinegi ametnik puhuda ilusat juttu heakorrast ja niidetud murudest, aga Maali küsis seepeale väga konkreetset. Et pangu nüüd ametnikuhärrad plaksti laua peale see euroseadus või vähemasti Eesti seadus, mis käseb kenasid võililleväljasid hävitada ja selleks veel hulga raha raisata. Rääkimata sellest, et kena kevadepäev täideti koleda niidukiplärinaga ja ei lastud linnulaulu kuulata.

Et kus siis selline seadus on? Ei olnud aga ametnikel midagi lauale panna.

Hoopis nende silmad pugesid häbelikult laua alla.

Esmaspäev, 17. mai 2010

Oh seda ostuhullust!

Originaal Eesti Päevalehes.


--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.

Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.

Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.

Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!

„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.

Kole kordub

Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.

Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.

Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.

Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.

Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?

Reede, 14. mai 2010

Hullutav ostuöö

Oh seda ostuhullust küll!

Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja. Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusesse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat, et pool Maali küla rahvast koos, kõigil kevadnaeratused näol ja tengelpungad pihus.

Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda. Varsti neid ju enam pole.

Ohh, issake küll, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksikakanud jõmm. Et kui see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!

Järg tuleb esmaspäeval ...

Esmaspäev, 3. mai 2010

Julgavaba Eesti

Originaal Eesti Päevalehes.

---------

„Issand, milline hais!”

Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama. Maali peast lõi korraks läbi muremõte, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.

Tõtt-öelda tabas sama mõte Juulit, kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma…

Tõde aga oli hoopis ligemal. Otse Juuli talla all. Kole ja haisev julk nimelt. Memmeke oli teinud oma teed otsemaks ja astunud läbi metsa ja üle suure teeäärse parkimisplatsi. Ei olnud maha vaadanud, kus üks koledus teist taga ajas, vaid hoopis linnulaulu kuulanud.

Aga see parkimisplats oli ikka jube küll, justkui suure sõja tanner. Segipööratud ja häbi öelda – täis lastud.

„Aga miks kemmergut ei ole!” Nii hüüdsid Juuli ja Maali justkui ühest suust seda koledat platsi takseerides. Mõtle, milline häbi ots meie vallale, kui äkki peaks siin presidendihärra Ilves peatuma ja otse essu sisse astuma.

Talgupäeva kemps

Vallavanem Voldemar laiutas memmede murejutu peale aga vaid käsi ja kostis, et sama jama olla kogu Eestimaa teede ääres autoparklates. „Pole siin kätega vehelda miskit, talgupäeval teeme kempsu valmis,” teatas Juuli ja juba tõttas Juliusele plaanist rääkima.

Voldemar veel prigises vastu, et need rekka-mehed, kes olid metsaaluse täis lasknud, olla kohe ühed ropud inimesed, kellest pole miskit kultuurset loota.

„No rekka-mees on ka inimene oma inimlike vajadustega ja kui me neile kultuurilisi võimalusi ei paku, siis ei saagi nad neid kasutada,” teadis Maali ja astus samuti minema. Samuti talguid korraldama.

Ja ennäe imet – 1. mai õhtuks seisiski platsi veeres vastne puust kemmerg, milles isegi peegel sees. Aga metsa-alust ehtis suur silt, sõnum kohe punase värviga vineerile kirjutatud. „Julgavaba Eesti,” seisis sildi peal.

Pühapäev, 2. mai 2010

Kes küll haiseb, miks küll haiseb?

„Issand, milline hais!“

Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama.

Maali peast lõi korraks muremõte läbi, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.

Tõtt öelda tabas sama mõte Juulit kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma …

Tõde aga oli hoopis ligemal.

Täpsemalt juba esmaspäeval.

Reede, 30. aprill 2010

Rahavahetuse krutskid tulevad muudkui meelde

Tädi Maali sai kirja.
Tegelikult sai selle küll Eesti Päevalehe arvamustoimetus, et aga kiri oli otse Maalile adreseeritud jõudiski see siia, tädi Maali blogisse.
Hääd lugemist.

------------------------
Veelkord uutmisest

Kallis tädi Maali!

Kirjutasid, et olin nõuka-ajal kolhoosis raamatupidaja, mis on ka tõsi. Aega on küll palju mööda läinud, kuid vana arvepidamise vaimu on veel endiselt sees, sestap tahaks seoses meite uue raha tulekuga mõningaid mõtteid avaldada, mis mulle hingel kripeldama on jäänud. Uus raha – see on nagu uue elu algus, iseasi, milliseks see eluke ka kujuneb. Ühelt poolt olen TV-st tuntud ja hinnatud kultuuri-ja majandusanalüütikutelt Mart Juurelt ja Peeter Ojalt kuulnud nii mõndagi positiivset: näiteks, kui praegu saab 10 krooni eest ühe õlle, siis 10 euro eest saab juba kaks õlut. Asjaks seegi, kuigi see rohkem õlleleti taga jõlkuvaid töötuid puudutab ja neid meil külas jätkub. Ometi mäletan ma ka midagi tuumakamat seoses eelmise rahavahetusega, kui inimeste hoiused „ära nulliti“. Sa ju tead minu äiapapat Mihklit, kes veel rubla-ajal oma auto ära müüs ja raha hoiukassasse pani, et sobiva juhuse saabumisel uus osta. Kuid võta näpust, pärast rahavahetust ja hindade korrigeerimist jätkus sellest vaid pruugitud „Partner“-sae ostuks. Siiski pole hullu midagi, nüüd saab metsas küttepuid teha – seegi kõva sõna praeguse masu ajal. On ka teine juhus: minu kunagisel töökaaslasel Antsul varastati veel rubla-ajal Lada 2109 ära. Oli defitsiidiaeg ja maksis teine hulk raha – 9000 rubla. Kõik lõppes tookord nagu õnnelikult. Vargad tabati, auto saadi kätte (küll lõhutult) ja kohtuotsusega pidid süüdlased hüvitama omanikule auto hinna. Asjal oli aga pisike „konks“ sees; et kohtuveskid jahvatasid ka siis aeglaselt, tuli vahepeal uus raha – kroon (vahetuskursiga 10:1) ja 900 krooni eest sai mees kaks uut väliskummi nagu niuhti!

Sedapsi siis, kallis Maali!

Tänapäeval võib küll lehest lugeda, et ühisraha euro tulek pole mingi ajaloo lõpp, mida meile teadmamehed 2012. aasta jõuluks ennustavad, samuti ei tohtivat see tähendada ka vastutustundetu kuluralli algust, nagu Eesti Pank ja praegune rahandusminister meile järjekindlalt kinnitavad. Ka paljude välismaiste spetsialistide soovitused võivad küll nende mätta otsast vaadates head olla, aga parem on siiski ise arukaid valikuid teha. Meite omad vanasõnadki sobivad esmaseks soovituseks: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti käib see meie oma raha – krooni kohta, sest kuulda on, et seda ära hävitada tahetakse. Siinkohal tekib kohe küsimus, mis see meie rahvale jälle maksma läheb? Pealegi on ka nullist erinev tõenäosus, et kroon jälle kunagi tagasi tuleb. Nagu hiljaaegu netist lugeda võis, pole ka sakslased, kelle mark kord krooni alustugi oli, sugugi ühisrahaga rahul. Mulle meenub ka, kallis Maali, kuidas kord meie lipu kallale kiputi, et seda põhjamaisemaks muuta. Õnneks läks see karikas siiski meist mööda. Ja kui nüüd täpsemalt vaadata, siis ega need viimase aja ettevõtmised eriti õnnestunud pole. Võtame näiteks kasvõi ID-kaardi, millega pidi sada asja teha saama, rääkimata digiretsepti õnnetust algusest. Ja vabadussammas – no nendest arutult kulutatud miljonitest on ikka kahju küll, pealegi naerab rahvasuu juba ammu, et ka Brasiilial olla sambaga pistmist. Ainult seal olevat tegu hoopis karnevalitanstuga, nii et taaskord peab tõdema: pea tehtud – pilla-palla, kaua tehtud – kaunikene. Nõnda siis, kallis Maali!
Ära mu juttu ka väga tõsiselt võta, nagu nutulaulu või nii, mul kõik faktid meeles nagu korralikul raamatupidajal ikka. Olgu see pigem külarahvale meenutuseks ja verstapostiks edasisele.

Sulle kõike head soovides,
Sinu Juuli

-------------

Varem samal teemal:
1. „Petukauba paljastaja“ EPL 22.03.2010
2. „Võimaluste piirid ja suured sihid“ Postimees 30.03.2010
3. „Paberkroonid hävitatakse, mündid lähevad vanametalliks“ Linnaleht 09.04.2010
4. „Mündikeskne euro sunnib muudatustele“ Postimees 15.04.2010
5. „Saksamaa kaalub euro hülgamist“ Internet 19.04.2010
6. „Nestor: euro saabub töötute arvel“ EPL 22.04.2010

Esmaspäev, 19. aprill 2010

Müügimees kui partorg

Originaal Eesti Päevalehes.

-------------------------------------------

Võeh, ikka pole sest kommunismusest rahu!

Tädi Maali süda kloppis hirmsasti, sest ta oli just ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud.

Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.

Lugu oli nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillipidu pidama. Pakkusid memmedele, taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud korda-läinud töönädala üle.

Üks näitsik, kes oli miskist satelliittelevisiooni müügifirmast, kilkas, et küll sai tohmanitele lepinguid müüdud ja teiste käest trahve kasseeritud. Ja trahve sai kasseeritud sellepärast, et nood rumalad ostjad polnud läbi lugenud peenikeses kirjas lepingut. Lepingus olevat kirjas see, et ostjal pole mingeid õigusi, aga satifirma võib teleprogramme muuta ja vahetada, kuidas aga tahab.

Nii neid lepingud sõlmiti ja trahve kasseeriti ja müügi-näitsikule rõõmu anti. Üks teine piduline kuulutas, et tema sai nädala jooksul rumalatele ostjatele maha müüa õige mitu mootorsaagi, mille kvaliteet olevat selline, et ise ei julge pihkugi võtta. Aga näe, rumalad muudkui ostavad ja temal raha jookseb.

Justkui kommunist

Maali kuulas neid juttusid ja vorst ei tahtnud tal enam suu sisse minna. „Aga kas te siis inimesi ikka hoiatate ka, et kaup on selline krutskiga?” küsis Maali.

„Päh, milleks? Töö ajal kiidame ikka seda takka, et maailma parimat kaupa teeme,” oli noortel lusti laialt. „Firmale peab ikka truu ja lojaalne olema!”

Ja siis lõid minevikumälestused Maalil üle pea kokku ja süda hakkas kloppima ja suust tuli välja see, mida ta kombeka vanainimesena sugugi ei tahtnud öelda.

Maali prahvatas: „Kuulge, te olete ju nagu kommunistid. Täpselt samasugused kui meie kolhoosi partorg, kes töö ajal valetas, nii et suu vahutas, kui hea see kommunismus on. Aga õhtul peale tööd, omade vahel ütles, et pole see kommunismus kärbsemustagi väärt! Häbi teil olgu! Ise vabas Eestis sündinud! Selliste valetajate pärast masu meile tuligi.”

Pühapäev, 18. aprill 2010

Validooli, validooli!

Mida ühist on kommunistil ja müügimehel?

Esmapilgul on nad ju sama sama erinevad kui siga ja kägu.

Aga Maali tädi jõudis tõeni ja sarnasuseni. Ent selleks kulus suur hulk validooli. Kohe nii palju, et Juuli pidi juba lukku pandud apteegi ukse taga hulk aega kolistama ja huikuma, enne kui Maali jaoks lisa-annuse kätte sai. Aga seda oli tõesti hädasti vaja, sest Maali süda vabises rinnus kui tallesaba.

Nii hirmsa pahandusega oli Maali hakkama saanud.

Ta oli nimelt ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud. Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.

Aga lugu ise algas nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillpidu pidama. Pakkusid memmedele taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud kordaläinud töönädala üle...

Homme juba pikemalt.

Reede, 16. aprill 2010

Suur sõda roheliste leeris




See suur sõda roheliste leeris tegi Maali veidikene kurvaks. Et mis siis need kenad inimesed, kes kärbselegi liiga ei tee ja igale sipelgale tere ütlevad nüüd siis omavahel kõvasti krillima hakkasid. Et kes on kõige rohelisem.

Narr lugu.

Aga natukene järele mõelnuna sai Maali ka aru, kust see pahanduseuss roheliste sisse puges. Nimelt oli tal ju kenasti paberile trükituna olemas kiri, mille rohelised talle siis saatsid, kui Maalit ja Juulit valdas veel suur parteisse astumise tuhin.

Ja roheliste kiri oli selline, nagu allpool lugeda.

„Tere Maali.
Hakatuseks oleks hea teada, miks Sa parteisse astuda soovid.
Sest pean Sind kurvastama - nii väga kui seda ka ei tahaks, ei ole ühegi partei võimuses kaotada maa pealt valskus, vale ja omakasu. 
Nende hädadega peab igaüks ikka ise hakkama saama. Ja et Sinust on jäänud mulje kui daamist, kellele need patud võõrad, siis oma eeskujuga aitadki Sa juba teisi.
Aga ütled ka seda, et Eesti elu tahab edendamist ja et Sul on missioon.
Tore. Selline asi on meil ka. Meie missiooniks on korraldada elu Eestimaal mõistlikult.
Et mis on mõistlik?
Meie arvates on mõistlik kasvatada toitu puhtalt, teha vähem prahti ja kütta tuba, mitte hõreda seina läbi õue.
Meie arvates on mõistlik, et linna-asjad peab saama ära aetud ka ilma autota.
Me arvame, et mõistlik on võtta arvesse seda kogemust ja teadmist, mis meil täna maailma kohta on. Ja see ütleb, et miski ei teki niisama ja et iga asi saab ükskord otsa.
Olgu selleks siis mets, muld, joogivesi, nafta või puhas õhk. 
Nii tuleb meil oma elu korraldada selliselt, et me neid looduse poolt kingitud hüvesid hoolimatult ei raiskaks, vaid et neid jätkuks ka me lastele. 
Eks meil ole neid arvamisi, plaane ja unistusi teisigi, kõiki ei jõua siin üles lugeda. 
Kui raamatukogu Railil on mahti, ehk ta aitab Sul meie kodulehe pealt lisa leida.
Aga üks imelik soov on meil veel, mille pean siin kindlasti ära rääkima. Nimelt tundub meile, et parteid on Eestimaal kole tähtsaks muutunud ja et nende saba tuleks pisut kärpida.
Oma kandi asju peaks saama ikka ilma parteideta ka korraldada. Nii et rohelisse erakonda astudes aitad natukene sellele kaasa, et edaspidi oleks hakkaja kodaniku häält kuulda ka ilma parteita.
Seepärast ei oska ma mingit kasu Sulle parteisse astumisest küll lubada. Aga eks Sa vast küsisidki seda rohkem viguri pärast.
Nii et arutage siis Juuliga neid asju ja kui olete oma otsuse teinud, andke teada.
Igatahes kuluksid teiesugused hakkajad naisterahvad meile marjaks ära!

Tervist ja jaksu!
Peeter Jalakas,
Erakonna Eestimaa Rohelised esimene eestkõneleja.“

Eks siis Maali oli ka vastu kirjutanud. Niimoodi, nagu teistelegi parteidele, kellepoolne sinatamine natukene tuska tegi.

„Hää härra Peeter Jalakas.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba kolmas auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.

Head aega,
tädi Maali.

P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.
M. ”

Aga nüüd, selle suure roheliste sõja taustal, oli Maalil igatahes vastus selle kohta, et miks ikka sõjaks läks, kohe varnast võtta. Ja ka Juuli jäi täiesti nõusse.

Siililegi selge ju, et sellel, kes ei oska vanainimesele kombekalt ”Teie“ öelda võib heade kommetega ka mujal probleeme olla. Ja eks need sõjad ju kõik sest kommete puudumisest algavad.

Vaat nii arvasid Juuli ja Maali. 

Kuigi kahju oli hirmsasti.

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Kuidas ebaviisakad parteid tädi Maali ära pahandasid

Originaal Eesti Päevalehes asub siin.

***

Oh seda Juuli-tädi küll!

Kilkab õues kuldnokana, et parteisse, parteisse! Maali astus läbi pori, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele asja pärima.

Et kas on Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud või Ansip terava pilguga Juuli ära teinud?


Ei, mitte. Juuli oli raadiost kuulnud, lehest lugenud uuest ausa ja vaese teatrirahva parteist. Ja otsustanud Ühtse Eesti nimel sukavardad nurka visata ja lõviga lipu haarata. Et koos poriga kaoks Eesti pinnalt vale ja valskus, omakasust rääkimata.


Maali ahmis õhku kui puuslakis hobune. Aga tõele au andes oli Juuli mõttes ivakene sees. Vaja vaid mõtelda, kuis leida üles õige partei, mille abiga maailm ära parandada.


Arutasidki, et milline siis. Aga üks vist hävitas põllumajanduse, teises on kohtualused pukis, kolmandas ei tohi juhi loata isegi kõhutuult lasta, neljas tahtvat panna kogu rahva küünlavalgel heinu sööma, viies hakkas meid rikaste hulka viima, aga sattus mädasohu. Ja kuuendast ei saa aru, mille poolt nad on. Ning uuest parteist on kosta vaid kära.


Ei muud, kui raamatukogusse ja arvuti abiga kirjad teele: armsad parteid, palun kirjutage lihtsa inimese keeles, miks just teie partei peaks olema kõige õigem, kuhu Maalil ja Juulil astuda.


Häbematu sinatamine


Nädal lendas linnutiivul ja kui Maali-Juuli e-postkasti vaatama läksid, oli ehmatus suur. Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Ühtne Eesti polnud üldse vanainimeste kirjast välja teinud. IRL, Rahvaliit ja rohelised olid küll vastanud, aga kuidas!


Juuli hakkas kohe keset raamatukogu pröökama, et see on ju häbematuse ots! Tõesti, kõik kolm kirja olid kirjutatud sinavormis.

Kimbatuses Maali pani igaks juhuks teele vabandava vastuse: „Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.”


Aga parteide read jäid kombelistest tädidest puutumata.

Pühapäev, 4. aprill 2010

Mis soost on küll Rahvaliit?


Nagu austatud lugejad mäletavad tabas Maalit ja Juulit munapühade eel suur parteisse astumise tuhin.  Mispeale tädid erakondadele ka kirjad lähetasid, et teada saada, mis lipu all oleks kõige õigem maailma parandada.

Teise parteina saatis Maalile - Juulile vastuskirja Rahvaliit.

Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.

Hea tädi Maali,

Nigu vanarahvas ikka ütles, siis – ise tehtud, hästi tehtud! Nii on see ka Eesti riigi ja erakondadega. Kõik võivad ju erakondasid kiruda aga terves maailmas pole ühtegi riiki, kus oleks ilma parteideta parem süsteem välja mõeldud. Nii ei jäägi muud üle, kui tuleb ikka ise erakonda astuda ja asju seestpoolt tagant utsitada, et need soovitud suunas liiguksid. Ja kui erakonda astuda, siis ikka Rahvaliitu.

Esiteks on Rahvaliit ainus erakond, mis tegutseb reaalselt ka väljaspool Tallinna, just Sinu kodukandis. Meie ei saada telepurgist tuntud pullimehi vaid valimiste ajaks kuhugi maakonda kandideerima vaid meie inimesed tegelevad kodukandis igapäevaselt kohaliku elu eestvedamisega. Kindlasti leiad sa oma külaseltsist või vallamajast juba eest mõne tubli rahvaliitlase, kellega maailma asju arutada ja ei pea selle pärast parteikoosolekule Tallinna sõitma.

Erakonna liikmena saad poliitikuid oma käega järgi katsuda ja neile oma mõtteid ja muresid ära rääkida. Meil leiad mõistmist, sest Rahvaliit on alati, olles valitsuses või ka parajasti opositsioonis, seisnud võrdsete võimaluste ja Eesti tasakaalus arengu eest.

Rahvaliidul on ka oma naisteühendus Epp, kus hea ilma asju arutada, ilma et mehed segaksid:). Meie naised on seadnud sihiks tuua Eesti poliitikasse rohkem n-ö pehmeid väärtusi – mõistmist, tähelepanelikkust ja hoolivust ning ergutada naisi, nagu Sina Maali, poliitikas aktiivsemalt osalema.

Ja Rahvaliidu liikmena hakkab Sul kodus käima ajaleht Hooliv Eesti. Täiesti tasuta ja otsast otsani häid mõtteid täis. Lõpus on veel ka ajaviiteks ristsõna ning leht on ikka korralikust ajalehepaberist, mida saab hiljem pliidi all tulehakatuseks kasutada. Meie oleme ikka mõistlik erakond!
Tegeleme reaalsete inimeste reaalsete muredega – ulmeliste loosungite loopimisel pole me kunagi esirinnas olnud. Küll aga oleme reaalselt palju häid asju ära teinud. See on aga juba pikem jutt - võta ühendust meie eestvedajaga oma kodumaakonnas: http://www.erl.ee/index.php?id=76

Hooliva Eesti eest ja peatse kohtumiseni,
Rahvaliit

Vaevalt sai Juuli kirja lugemise lõpetada kui juba lülitus sisse ta automaatne udupasun, seesama, mis ka IRL-i kirja lugemise järel. Et ikka ja jälle - häbematus missugune! Et miskid tegelased, keda Juulil pole üldse au tunda, võtavad kätte ja hakkavad kohe sinatama. Kas siis ema neile kodus üldse mingit õpetust ei andnud? Või jättis siis häbematuste järel hoopis urvaplaastri andmata?

Maalil oli samuti oli juba teistkordse parteide poolse sinatamise pärast kops üle maksa läinud. Aga mure oli ka veel takkatippu. Ta tahtis ju ikka parteile kombeka vastuskirja saata, aga ... Rahvaliidu kirjast ei tulnud sugugi välja, kas see Rahvaliit, kes neile kirja saatis oli härra või proua. Sest ega ju partei iseenesest kirjasid teele pane, ikka teevad seda inimesed.

Ja nii valaski Maali oma kimbatuse (loomulikult raamatukogu Raili nobedate näppude abiga) taas kirja sisse.

Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.


Hää härra või proua Rahvaliit.

Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba teine auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.

Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.

Me nüüd juurdleme edasi.

Ainukene, mis meile nüüd natuke arusaamatuks jäi oli see, et kas Rahvaliit on meile vastanud härra või proua nimi, sest see oli ju kirja all. Täname, kui meile sellest teada annate, siis oskame oma tulevastes kirjades seda lugupidamise väljendit õigesti kasutada. 

Aga igavesti vahva on, et parteil nimega Rahvaliit on liige nimega Rahvaliit, kes meile kirjutama juhtus.

Kindlasti oleks tulevikus huvitav temaga tuttavaks saada.
Head aega,
tädi Maali.

P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.

M.

Kiri läks teele. 

Aga vastust Rahvaliidu soo kohta pole tädi Maalile senini saabunud. 

Homne Eesti Päevaleht aga annab vastuse, mis sest Maali ja Juuli parteistumisest siis lõpuks sai.  

Laupäev, 3. aprill 2010

Miks Maali partei ees vabandas

Tädi Juuli hüppas ikka mööda raamatukogu ringi ja muudkui prööskas: "Issand, milline häbematus ..." Selliseks tundepuhanguks andis Juulile põhjuse IRL-i kiri, mis saabunud vastuseks Maali pärimisele selle kohta, et millisesse parteisse siis tasuks astuda.


Kiri ise oli ju ontlik ja aateline ja selgitas kenasti, miks IRL on just paslik paik Maali ja Juuli jaoks. Aga eks Maalilegi hakkas silma ja hinge see, et keegi härra Rauno Veri, kes kirja oli saatnud ... sinatas Maalit. Eestiaegse kasvatusega vanaprouale oli see harjumatu, mis harjumatu.


Et aga sest kirjast ja sinatamisest suurt pahandust ei sünniks, palus Maali Raamatukogu Railil ühe kena vastuse teele saata.


Sellise nimelt.


Hää härra Rauno Veri.

Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie esimene parteitegelane, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.

Head aega,
Tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole  selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.

M.

...
Vaat nii paluski Maali IRL-ilt andeks ja vabandas, et oli kogemata kõvasid sinatajaid teietanud. Oh neid kombeid küll.

Aga polnud veel see kiri teele lähetatudki, kui postkasti potsas uus parteisse kutse. Seekord Rahvaliidult ...

Mida siis IRL parteisse astuda soovivale tädi Maalile kirjutas

Nagu hää lugeja vist mäletab otsustasid Maali ja Juuli munadepüha eel parteisse astuda.

Et aga aru saada, milline partei see vapratele tädidele kõige parem ja paslikum paik oleks, lasksid nad raamatukogu Railil neile kõigile ka kirjad teele saata.

Kui tädid mõne päeva möödudes raamatukogust läbi astusid oli esimene kiri ka tagasi saabunud. Keegi noorhärra nimega Rauno Veri oli selle neile Isamaa ja Res Publica Liidu nimelisest parteist saatnud.

Kiri ise oli selline, nagu allpool näha.


Armas tädi Maali!

Eks sa tea ju isegi, et iga kaupmees kiidab oma kaupa, kuidas jaksab.


Erakondadega on umbes samamoodi, eks igaüks arva, et just nemad on see kõige õigem ja parem. Ja kuidas see võikski olla teisiti – kes see siis nende hulka läheks, keda ta pättideks peab. Välja arvatud muidugi pätid ise.

Millega peaks IRL ennast kiitma?
Noh, esiteks on meie hulgas palju neid, kes on Eesti asja ajanud juba kaugest Vene ajast peale. Neid inimesi ei saa kahtlustada omakasus, nemad on alati tahtnud ja tahavad nüüdki Eesti kasu.

Teiseks on IRL üks rahvuslik partei. Mitte selline, kes teisi rahvaid vaenab, aga ikkagi just eesti rahva eest väljas on. IRL soovib selle juures kõige paremat ka Eestisse tulnud või toodud muust rahvusest inimestele. Palun, ütleme, õppige eesti keel ja eesti kombed korralikult selgeks ja me saame siin veel päris kenasti üheskoos hakkama.

Kolmandaks on IRLis terve toatäis mehi ja naisi, kes oskavad riiki juhtida. Laar, Lukas, Parts, Aaviksoo… kui nimetada vaid mõnda, sest neid on tõesti palju. Ei ole nad mingid unistajad, isegi mitte ajaloolasest Laar, vaid täiesti kõvad majandusmehed, kes on Eesti nii mõnestki katsumusest edukalt läbi juhtinud ja juhivad ka praegusest.

Neljandaks on IRL see partei, kes ei aja sulle kärbseid pähe ega luba kokku pudrumägesid või piimajõgesid, sest niisuguseid asju pole olemas. IRL ütleb ausalt, kui on tarvis kehvemalt läbi ajada või koguni pensioniiga tõsta, sest noori ja töötegijaid on vähe peale tulemas, ja selle vastu ei saa mingisuguse trikitamisega. Oled ju plikapõlves näinud küll, et see sile poiss, kes lubas präänikuid, oli tühjajutumees, aga see, kes musta leiba, oli sõnapidaja. Erakondadega kipub sama moodi olema.
Ega meie ei taha sind iga hinna eest enda hulka meelitada. Või rahanatukesega üles osta, nagu mõni teine erakond – selline käitumine oleks elutarga tädi Maali suhtes lausa solvav, eks? Aga me tahame sind enda hulka küll, kui sa ise leiad, et me oleme Eesti eest väljas ja tegutseme selle nimel, et meie maa ja rahvas ikka püsiksid. Sest nõnda see ju on.

Head tervist ja head tuju soovides

Sinu IRL



Kiri läbi loetud, kargas Juuli püsti ja hakkas suure häälega üle raamatukogu prööskama: "Issand, milline häbematus ..."


Maali pidas lihtsalt pisut aru ...

Reede, 2. aprill 2010

Mida siis Maali parteidele kirjutas

Mõeldud, tehtud!

Kui Maali ja Juuli olid aru saanud, et ega vist ikka ilma parteita õige elu enam pole, sibas Maali ruttu raamatukokku. Ikka, raamatukogu Raili juurde, kes teda juba tükk aega arvutikasutamises abistanud. Ja kellel sellest ka pisikene õhin tekkinud.

Nüüd oli Maalil plaan selge. Tuleb kõigile parteidele kiri saata, et siis kirja vastuste pealt vaadata, millisesse neist tasuks asutada, et maailm viimaks ära parandatud saaks.

Ja kiri oli selline:

Tere, sügavasti asutatud ja igavesti lugupeetud partei!

Teile kirjutab tädi Maali, seesama Maali, kelle lood Eesti Päevalehes ilmuvad.

Tegelikult ei kirjuta ma küll ise, vaid raamatukogu Raili aitab, sest temal on see arvuti kasutamine igavesti selge ja näpud jooksevad klahvisid mööda ludinal. 

Ja tema aitab mind heal meelel kui ma tahan mõnd kirja mõnele lugupeetud inimesele saata. Ja nagu oleme aru saanud, ei ole paberist kirjad enam moes ka. Aga moodne peab ikka alati olema, nii ütleb naaber tädi Juuli alati ja ma olen temaga ka üsna nõus.

Seega, sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud partei!

Meie siin oleme Juuliga arutanud ja vaielnud ja arutanud jälle, et peab ikka vist parteisse astuma. 
Sest Eesti elu tahab edendamist ja raskel ajal on iga inimene teretulnud Eesti asja ajama. Ja meil on missioon ka!

Et siis astukski me parteisse, et Eesti asi ikka edasi läheks ja valskus ja vale ja omakasu Eestimaa pinna pealt täiesti ära pühitud saaks.

Aga, hää partei, kuna meie oma valikus veel ühel ja selgel meelel ei ole, siis on meil Teile suur palve.
Et palun kirjutage meile lihtsal inimeste keelel ja selgel meelel, et miks just Teie partei peaks olema see kõige õigem, kuhu tädi Maali ja tädi Juuli astuda võiksid.

Ja kui välja arvata Eesti Vabariigi kasu, et siis mis kasu meie ka sellest parteiasjast saaksime?

Siis me loeme selle kirja läbi ja arutame ja kui kõik klapib ja on selge, siis meie tulemegi Teie parteisse.

Vaat selline lugu on ja nüüd meie jääme suure huviga ja suure ootusega Teie kirja ootama.

Head aega,
tädi Maali.


Kõik tähtsamad parteid said kirja. Ja see uus partei moodi asi ka, millel nimeks Ühtne Eesti. 

Nüüd jäi vaid vastust oodata, et siis õige ja maailma-ajalooline otsus langetada.

 
 

Neljapäev, 1. aprill 2010

Tädi Maali ripsutab parteidega tiiba




Oh seda Juuli tädi küll!

Kilkab ja kargab kesk õue kui kuldnokk, et ikka parteisse ja parteisse! Maali astus läbi porilaamade, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele ja hakkas pärima, et mis nüüd?

Et kas Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud, või hoopis Ansip oma terava pilguga Juuli ära teinud?

Ei, seda mitte. Juuli oli hoopis mitu korda raadiost kuulnud ja lehest lugenud uuest parteist, mida teatrirahvas asutab ja oli otsustanud, et ühtse Eesti nimel peab temagi sukavardad nurkja viskama ja lõvidega lipu haarama. Et koos kevadise poriga kaoks Eestimaa pinnalt kõik vale ja valskus, omakasust rääkimata.

Maali ahmis seepeale tükk aega õhku kui puuslakis hobune. Aga, tõele au andes, oli Juuli mõttes oma ivakene ka sees.

Vaja veel vaid pisut mõtelda, et kui see õige partei üles leida, see mille abil maailm kõige paremaks teha.

Järg tuleb peagi …

Pühapäev, 28. märts 2010

Euro ajab upakile


No oli siis vaja!

No oli siis vaja seda kaupluse Kaarlit selle sildiga hirmutada, mõtles Maali, sest polnud veel ikka õiget sotti saanud, kas tema sildi-aktsioon on seaduse pärane või mitte.

Näe jah, raamatukogu Raili saatis Maali poolt arvutiga kirja sinna tarbijate kaitsemise ametisse ära. Koos küsimusega, et kas tädi Maali tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ kui see hakkab seal kroonisid eurodeks omakasu ihates valesti ümber arvestama ja pensionäridel nahka üle kõrvade tõmbama.

No vastus tuli ju Maali kirjale ka.

Ja see oli selline: „Enne "euro tulekut" muutub kahes vääringus hindade avaldamine kohustuslikuks mõned kuud enne ja 6 kuud peale euro kasutusele võttu. Reeglid sätestatakse vastavate määrustega, millega pannakse paika periood, millal peavad hinnad olema kahes vääringus ja samuti millised on ümardamisreeglid, kuidas peavad tarbijale olema hinnad esitletud sh. milline info peab olema hinnasiltidel, reklaamides jne. Samuti on plaanis koostada nn. hea tava lepe, millega saavad liituda vabatahtlikkuse alusel ettevõtjad. Leppega liitujad annavad kinnituse, et eurole üleminekuga ei kavatseta hindasid tõstma hakata ja hindasid ümardatakse vastavalt kujunenud tavadele ja kehtestatud nõuetele vastavalt…“

Keski kena näitsik Hanna Turetski sealt tarbijate kaitsemise ametist saatis tädi Maalile sellise kirja tema kirja peale.

Aga see näitsik ei olnud ju tuhkagi aru saanud Maali küsimusest, et kas Maali siis ikkagi tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ või mitte.

See kena näitsik Hanna ajas Maali arust seal, oma kirja sees, miskit oma asja ja oma juttu ja sugugi ei vastanud Maali kirjas küsitule.

Ja sellest oli ikka kurb küll.

Et kas see euroraha ajab siis inimesed tulevikus nii upakile, et selle pärast hakatakse valskust tegema? Või siis juba ette segast juttu ajama.

Aga siis tuli Maalile meelde, kuis Ene Ergma, see riigikogu esimene daam talle kirja saatis. Ja Egrma proua kirjutas Maali küsimise peale siis väga ilusti ja selgesti, et mis värk selle euro tulekuga on.

Ja Maali mõtles, et vast proua Ene võiks seal Toompeal kogunisti hakata kursusi korraldama, et kuis lihtsate inimeste kirjadele lihtsasti ja otse vastust anda.

Nii mõtles Maali tädi kui ühteaegu euroraha ootas ja kartis.

Aga kevadeveed vulisesid aia taga ja aia sees nii, mis kena.

Teisipäev, 23. märts 2010

Äkki panevad vangi?

Kui tädi Maali oli kaupluse Kaarliga hindade "korrigeerimise" pärast ära praganud ja plakati poe ette panemisega ähvardanud siis tuli talle korraga suur mure peale.

Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.

Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.

Mõeldud, tehtud.

Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.

Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:

"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?


Mida ju ka ei tahaks.


Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."

Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.

Esmaspäev, 22. märts 2010

Ikka ja jälle eurost ning petukaubast

Siinkohas Eesti Päevalehes alanud arvamustevahetus petukauba üle läheb aga ikka edasi.

Edgar Pugi kirjutas:

" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."

Rein ja Maali aga vastasid:

" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "

Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.

Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.

Ja rääkimata Ansipist ka.

Praaliv poodnik koos petukaubaga ajab inimesed arvama

Tädi Maali lugu tänases Eesti Päevalehes pani austatud kommentaatorihärra Edgar Pugi arvamust kirjutama.
See on selline :


"Lugejate arvamused
EDGAR PUGI 22. märts 2010 10:20
Oi-jeh, ähkis luukere suurest õnnest, sest oli kätte saanud binokli, selle tseissi oma või mis: "Põnevus paneb pahviks, kas tead! Vaatad ühest otsast, on tadimaalil esipaneelil kaks täppi kohad vahetanud ja vaatad teisest otsast, siis tädi Maalil polegi esiplaanis muud kui kaks rasvakriidilist silti."

Teised nurisema: "Diskrimm, kas tead! Varsti tuleb täpike karvast liini mööda ja nõuab oma kaduvikke tagasi, mis siis saama hakkab!"

Kaks venelast rahustama rahvusvahelist pinget: "Teised võiksid võtta teadmise alla, et tadimaali ongi tegelt poolepealt - pole täpitähti juu kaa - venelane ja pensionär pealekauba ning tema esimene reaktsioon, ühiskonna ülesehitamises noh, nagu Sakala noh, ongi kõiksepealt lammutamine. Saagu pärast, mis saab!"
luukere viis selle peale binokli muuseumi. Et petukaup, las mädaneb arhiivis."

Ja tädi Maali Rein Siku abiga arvas Edgari jutu peale järgmist:

"Hää Edgar!

Lugesime tädi Maaliga Teie juttu mitu korda. Nii edaspidi kui igaks juhuks ka tagurpidi.

Aga kahjuks ei saanud kohe mitte midagi aru.

Et kas Teie kiidate takka või laidate maha või ajate hoopis mingit oma asja.

Või on hoopis kuri vaim Teie näppusid sel ajal väänanud kui Teie meie loole oma kaunist vastust kirjutasite.

Meil ükskord külas ajas kuri vaim lehmad kiini jooksma ja hobused perutama nii, et pärast oli kohe tükk tegemist, et kõik loomad jälle kinni püüda ja päitsed pähe saada.

Jah, eks see ilmaelu ole ilmeline.

Head aega,
tädi Maali."

Praaliv poodnik ja petukauba paljastaja

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493975


No nüüd peab silmad valla hoidma!

Juuli sai viimaks kipsist priiks ja kargas kilgates mööda õue ringi, nagu oleks uus jalg all. Aga kilkas ikka selle pärast ja Andrus Ansipiga võidu, et euroraha tuleb meite õuele.

Ent eurorõõmust kilkas ka kaupluse-Kaarel. Et nüüd saab masu tema jaoks otsa, sest euro lubab hindasid „korrigeerida”.

Mil moel „korrigeerida”? Nii tundnud teised külamehed huvi. Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid taipa matemaatikast tuhkagi. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad üheeurosteks.

Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro. Ja tema muudkui teenib lisaraha.

Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse-Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli-tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile praegugi käkitegu.

Küla kajas Kaarli kurjast lubadusest, aga Juuli oli juba jõudnud Maalile ja teistele tuttavatele teha kroonide eurodeks arvestamise tabelid, kus kõik praegused hinnad on sendi täpsusega 15,6466-ga jagatud.

„Meil, pensionäridel, aega arvutada küll, ja katsugu Kaarel valskust teha!” leidis küla pensionäride vägi Juuli tehtud uhkeid tabeleid tudeerides.

Aga Maalil oli sellest veel vähe, ta otsis oi-kui-vanad rasvakriidid välja ja maalis suure sildi, mille peal on suurelt kirjas: „Petukaup!”. Siis tõttas ta, silt pihus, Kaarli kauplusse ja lõi selle letile.

„Vaata, va sehkendaja, täna on mul vaid üks silt, aga talveks, kui euro tuleb, on mul neid mitukümmend. Ja püüa kas või ühegi hinnaga vassida – kohe löön su poe-uberiku ja majaesise ja auto ka selliseid silte täis,” ütles Maali.

Kaarel ahmis õhku. „Ja kui ikka veel vähe, siis kirjutan Ansipile ka, et meil üks Kaarel püüab oma küla memmesid euro tulekul koorida,” kostis Maali ja jättis esimese sildi Kaarlile kogunisti mälestuseks. Et tollel sott ikka selge oleks.

Lõpetuseks palus andeks, et natuke ägedaks läks. Aga valskust ei tohi vabas riigis olla.

Reede, 19. märts 2010

Praaliv kaupmees




Kaupluse Kaarel oli euro tulemisest juba nii õhinal, et muudkui praalis küla vahel.

Et küll tema nüüd „korrigeerib“ kõik hinnad ära, Ja siis on ta kaugas peagi jälle paksult raha täis ja masu tema jaoks täiesti otsas.

Mil moel siis „korrigeerib“? Nii tundnud teised külamehed huvi. 

Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid matemaatikast tuhkagi taipa. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad ühe euroseks. Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro.

Ja tema muudkui teenib lisaraha.

Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile tänagi käkitegu …

Uuel nädalal läheb lugu edasi.

Kolmapäev, 10. märts 2010

Rooma kogemus ja Eesti viletsus


Saun on ikka kuum. Peabki olema. Nii vihtlemise kohana kui ka teemana. 

Ja tädi Maali eelmise kirjutise peale ja ka eelmise kommentaari peale regeeris taas isand Edgar Pugi EPL online leheküljel. 

Ta kirjutas: 

"Võrdsustada külasaun (suletud ruum ja suletud seltskond) valla ühise ajuga (nt.valla koosolek) - on suur liialdus. Enamgi veel, see ongi jäänuk nõuka-ajast, mis takistab eestlastel riigiks saada. Isegi nii raske ja naeruväärne on see jäänus, et meediasse on tekkinud uus mõiste - neodissidentlus. 

Tädi Maali (ja lisandina, justkui osalust suurendada püüdes - juliused jne.) ongi Kivirähki Ivan-Oravat meenutades uusvastaline. Kahjuks endalegi teadvustamata, et elades selles ruumis, kus tal võiks hea olla, nn.tädi-maali torgib seda ruumi sukavardaga: ahmi õhku, Voldemar!"

Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:


"Hää Edgar.

Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.

Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?

Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.

Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/

Head aega!"
Kes veel arvata tahab, siis palun väga.
Teemat on arendanud ka Eesti Päevaleht oma avalike saunade teemalises artiklis ja sellele lisatud repliigis.

Esmaspäev, 8. märts 2010

Saun ja seep ajavad mõtted kuumaks

Seebijuhtum ja saunajuhtum, millest just täna juttu oli panevad lugejad vaidlema.

EDGAR PUGI kirjutas EPL Online leheküljel Maalile vastuseks järgmist:

" Kui need neetud maalid-juulid, juuuuliustest rääkimata, oskavad asju ajada vaid läbi varguste maailma parandades, siis miks need vargad ei oska vallavanemale selgeks teha, et nad võivad (aga siin ongi see sõlm ja küsimus !!) oma valla asjadesse sekkuda ka omaosalusega

ehk ise oma nõu/jõu kokku pannes võtta nt. avalik saun endi hoole alla, endi kokkupandud raha "otsa", sest praegu on see ehtsa nõuka-aja näide - vald ehk eemalseisev irreaalne riik tulgu ja tehku.

Siit küsimus R.Sikule: millal Sa nõuka-ajast kaasaega jõuad?
tädi-maali-juuli seelikusaba alla ei maksa pugeda, seal pole oma riigist ha...ee...lõhnagi."


Rein ja Maali panid seepääle pead kokku, mõtlesid ja vastasid Edgarile sealsamas EPL Online leheküljel järgmist:

" Hää Edgar!

Arutasime just Maaliga Teie kirjapandud asja ja leidsime, et Teie pahandamine on natukene liiast. Sest ega Maali ja Julius ju seepe päris ära ka ei varastanud. Vaid lihtsalt panid mõneks ajaks kõrvale, et Voldemari härral kimbatus tekiks ja ta oma saunaotsuse üle pisut põhjalikumalt järele mõtleks.

Siis tõid Maali ja Julius ju kõik seebid tagasi. Isegi kordagi ei olnud ühegagi pesnud. Isegi peent lõhna ei julgenud nuusutada, et valla vara kaduma ei läheks.

Samas jäääb meile Maaliga natuke arusaamatuks Teiepoolne nõuka aja üle pragamine, sest see on olnud paljude Maalide saatus elada nii Eesti ajal kui Saksa ajal kui ka nõuka ajal. Ja saatuse vastu ei saa. Aga samas saab igal ajal ausaks jääda. Nagu Maali elust ja tegemistest näha on.

Heale Edgarile ikka head soovides. Ja vähema kurjustamise poole püüeldes. Sest eks ütles juba tädi Maali ema - kuri ei tohi olla. Sest kurjus teeb koledaks. Aga kui enam heaga ei saa, siis tuleb hoopis kavalus appi võtta.

Ja Maali võttiski.

Nagu ka varem mitmel korral.

Head aega."


Kui see jutt oli kirja pandud ja ära saadetud, siis tuli meelde veel ka see, et saunateema on viimasel ajal olnud kuum mitmeski paigas, mitte üksnes Maali kodukülas. Sest nii mõnigi vallavanem ja linnapea on leidnud, et sauna toetamise peaks ära lõpetama. Selle kohta on Eesti Päevalehes ka artikkel ilmunud, mida saab lugeda siit .  




     

Vallamajas seepi varastamas

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493200 .


Oh sa püha ristivägi!

„Nüüd ajab vallavanem Voldemar meid sea kombel pesemata kärsaga kirikusse !” Nii pahandasid tädi Maali, tädi Juuli ja onu Julius kui lugesid vallalehest, et vallavanem tahab pool sajandit laupäeviti töötanud külasauna kinni panna.

Sest vallal on raha vähe. Veel oli kirjas, et siiski hoolib vald pensionäridest, lubab neil kolmapäeva hommikuti tasuta sotsiaalkeskuse duši all käia.


„Ükski ristiinimene ei käi kolmapäeva hommikuti saunas. Ikka laupäeval, mitusada aastat juba. Et rõõsa ja roosana pühapäeval kirikus taevaisa palge ette astuda,” leidsid pahandajad.


Loomulikult oli Juuli perel ja Maalil oma õueski sauna-kökats. Aga kuis neid siis talvel suure lumega kütta jõuad ja kuis vett vedada? Pealegi oli külasaunas seltsim koos maailma asju arutada.


Mure murdis, naabrid panid pead kokku ja sündiski … suur saunasõja plaan.


Pesemata vallavanem


Uuel nädalal nähti Maalit ja Juliust tihti vallamajast mööda minemas, sisse astumas ja ametnikega suhtlemas.


Kui aga vallavanem Voldemar vallamaja WC-st tulles tahtis käsi pesta, ei leidnud ta seepi eest. Pragas sekretäriga. Lasi uue panna. Päev hiljem kordus sama. Ja kaks päeva hiljem. Ka kolmandal päeval kadus WC-st seep. Sekretär valas pisaraid ja ütles: just oli alles. Seebid kadusid ikka.


Nädala pärast läks Voldemaril kops üle maksa. Ta lasi kuulutustetahvlile sildi panna. Seal seisis: „Inimesed, olge kultuursed! Ärge varastage vallamaja tualettruumist seepi!”


Veel samal päeval marssisid Maali ja Julius vallavanema kabinetti ja lõid lauale kilekotitäie vallamajast virutatud seepe. Maali ütles: „Vaat, Voldemar, paha on ju kempsust pesemata kätega tulla. Aga veel pahem on inimestel pesemata seljaga olla, kui sina sauna kinni lased panna. Ka see pole kultuurne. Me esiemad on saunas sündinud ja sauna kinnipanek on kuritegu rahva vastu.”


Voldemar ahmis õhku. Seda, et pensionärid tulevad seepi varastades vallamajja õigust nõudma, poleks ta osanud iial arvata.


Aga saun jäi sulgemata.

Kolmapäev, 3. märts 2010

Suur Saunasõja plaan



Ohh sa püha ristivägi!

„Nüüd tahab vallavanem Voldemar, et me sea kombel pesemata kärsaga kirikusse läheksime!“ Nii pahandasid tädi Maali, tädi Juuli ja onu Julius kui lugesid vallalehest, et vallavanem tahab pool sajandit laupäeviti töötanud külasauna kinni panna. Sest masu kiusab ja vallal raha vähe.

Veel oli vallalehes kirjas, et siiski hoolib Voldemar koos vallaga oma pensionäridest nii väga, et lubab neid sotsiaalkeskuse duši all kolmapäeva hommikuti tasuta käia.

Kõik kolm arutajat olid selle peale suisa keeletud. Kas pensionärid ei olegi siis nüüd enam ristiinimesed, kes end laupäeval õhtul puhtaks küürida saavad.

Ükski ristiinimene ei käi kolmapäeva hommikuti end saunatamas. Ikka laupäeval nagu mitusada aastat juba, et rõõsa ja roosana, pestuna ja puhanuna pühapäeva hommikul kirikusse taevaisa palge ette astuda.

„No mina olen seda ammu kahtlustanud, et Voldemar käib jõulu ja lihavõtte aegu kirikus vaid moe pärast, mitte hinge pärast,“ kostis Maali. Aga ega see sauna sulgemise muret vähemaks võtnud.

Jah loomulikult olid Juuli perel ja Maalil oma õueski saunakökatsid. Aga kus sa neid siis talvel suure lumega kütta jõuad ja kuis vett vedada. Pealegi oli külasaunas ikka seltsim koos maailma asju arutada.

Naabrid panid pead kokku ja sündiski suur sõjaplaan. Suur Saunasõja plaan …

Reede, 26. veebruar 2010

Eesti Vabariigi suurim saladus

 

Ohh, viimaks vist kõik, mõtles Maali voodi veerel istudes kui vabariigi aastapäev oli lõpule jõudmas.

Ikka lipp heisata ja maha võtta, televiisorit vaadata, Juuli ja Juliuse juures käia, rääkimata vallavanem Voldemari korraldatud kontserdist külarahvale. Ja paraad ja presidendi vastuvõtt televiisoris. Rääkimata presidendi kõnest. Ja ilusatest mõtetest, mis õues päikesepaistel lehviva sinimustvalge lipu all tulid.

Aga siis, viimaks, palveraamat käes, jäi tädi Maali korraga mõttesse.

Et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.

Et oma mõttest täielikult aru saada kordas Maali veel korra üle: et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.

Maali mõtles lausa tunni, sest uni ei tulnud. Tuul huikas akna taga.

Oh, mis kõik küll mõttest läbi jooksis.

Aga sellest Maali ei räägi, nii suur saladus on see. Selline, mille peab ise leidma, et Eestist aru saada.

Maali leidis saladuse. See oli maailmatuma suur saladus. Eesti Vabariigi suurim saladus.

Seda teades jäi Maali rahulikult unele.


Teisipäev, 23. veebruar 2010

Mida Eesti Televisioon tädi Maalil kirjale vastas

Tädi Maali oli just kapi tagant Eesti lippu välja võtmas, et aegsasti kõik vabariigi aastapäevaks valmis oleks, kui telefon helises.

Maali veel mõtles lippu silitades, et huvitav ega koid pole kuhugile ometigi auku teinud, naftaliini sai ju ikka küllaga pandud. Aga telefon helises edasi.

No kesse siis nüüd isamaa sünnipäeva eelõhtul?

Tuli välja, et raamatukogu Raili. Temale olnud juba eile arvutisse vastuskiri tädi Maali kirjale saabunud, aga kuidagi olnud see kahe silma vahele jäänud.

Et kas nüüd loeb ette või?

No loomulikult, kuis siis mitte. Maali viis lipu hellalt kapiveerele ja istus kuulama. Kiri oli selline:

" Olen meelitatud, et just A Le Coqi reklaamklipp on Teie tähelepanu köitnud. Proovin vastata, kasutades kirjas kasutatud lõike:

"Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.

Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha."

Olen kindel, et nii Teie kui ka paljud rakverelased on joonud karastusjooke ja vett, mis kannavad A Le Coqi tootjatehase märki. Näiteks mulle meeldivad väga A Le Coqi joogiveed, millel on sidruni- või ka maasikamaitse. Ma ei ole kordagi mõelnud sellele, et seda vett tarbides peaksin jooma ka A Le Coqi õlut. Kui Teie sellise paralleeli suudate luua, on see Teie fantaasia vili.

Eesti Rahvusringhääling ei müü ise reklaame oma eetrisse. Me vahendame Eesti Olümpiakomitee toetajate reklaamklippe, mis järgivad reklaami- ja ringhäälinguseaduse reegleid ja mille edastamiseks on andnud nõusoleku rahvusringhäälingu nõukogu. Antud juhul ei ole põhjust A Le Coqi reklaamklippi eetrist kõrvaldada. Lisaks ei oska ma leida selles, kui joogitootja sedastab, et ta toetab Eesti sportlasi, leida seost õllejoomisele õhutamisega.

Lugupidamisega,
Hanno Tomberg."


"Kõik," ütles Raili.

"Ahah," ütles Maali ja jäi mõtesse.

"Ju peab Juliusega seda kuuldut nüüd õhtul arutama, kui ta just liigsest sponsorreklaami vaatamisest jälle liiga tahmas ei ole."

Mida siis tädi Maali Eesti Televisioonile kirjutas

Selline kiri, nagu allpool lugeda, läks Maali poolt ja raamatukogu Raili näpuosavuse abiga teele Eesti Televisiooni poole peale seda kui Maali ja Juuli ja Julius olid mitu õhtut arutanud, kas ETV olümpiaülekannete vahele peab ikka reklaami näitama. Ja ka seda, et kui ikka niiväga peab näitama, siis miks küll näidatakse õlletehase reklaami.

Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.

Aga kiri nägi välja selline:

"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!

Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.

Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.

Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.

Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.

No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.

Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?

Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.

Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.

Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.

P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Olümpia ajab jooma

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/488388


Oh seda viina, vellekest! Onu Julius kaanib nädal aega õlut, väites, et Eesti sportlasi peab toetama. Karskel tädi Maalil ajab see kopsu üle maksa.


Igal õhtul poeb Maali hangede vahelt läbi, kopsib naabrinaise ukse taga, et koos siis olümpiat vaadata. Juuli jalg ju veel kipsis ja seltsis segasem.

Juuli küljesoojendaja Julius on kogu olümpia aja õllepurgi veeres luristanud nagu kaamel kaevul. Taarakott ei mahu varsti enam kööki ära. Ja ise on veel silmini õigust täis. Räägib muudkui, et Eesti Televisioon näitab igal õhtul õlletehase reklaami ja kirjutab sportlaste toetamisest. Tema tahab ka toetada.

Ei Maali uskunud niikaua, kuni oma silmaga nägi. Oh sa püha ristike! Oligi ühe suusasõidu järel reklaam ETV-sse tagasi tulnud ja õlletehase silt ilutses ka ekraanil. Tuhkagi ei saanud aru, miks.

Juliusel oli kõik selge. Seletas. Et kui õlut jood ja nii õlletehasele raha annad, siis oledki Eesti sportlaste sponsor. Sest õlletehas annab jälle sportlastele. Ja kõik, kes Eesti spordile midagi annavad, on sponsorid ja nende silt ja pilt pannakse televiisorisse.

Kampsun Šmigunile

„No meie tahame ka sponsorid olla,” hüüdsid Juuli ja Maali ühest suust. Lubasid Kristina Šmigunile suure ja sooja kampsuni kududa. „Näed, rikkad teenivad kuu aega ja annavad miljoni, aga meie, vaesed, koome kuu aega ja anname kampsuni, täiesti võrdne,” kostis Maali ja hakkas paberile mustreid joonistama. Televiisorisse sponsorite hulka saamise soov oli suur.

„Õllereklaam tuleks ikkagi ära korjata,” ei saanud Maali rahu. „Lapsed ju näevad ka seda. Mõtlevad, et nüüd peab õlut jooma, et Veerpalu toetada. Ennekuulmatu!”

Julius lörises vastu, aga siis lõi karske Maali käed puusa ja käratas. „Ma pole miski tavaline vanamutt, kellega haukuda. Ma olen tädi Maali, kellele isegi Ene Ergma on kirja saatnud! Ja nüüd nõuan ma ETV-st aru, et miks nad joomist õhutavad. Pangu parem meie kampsuni pilt, kui valmis saame!”

Järgmisel päeval sibaski tädi Maali raamatukokku ja lasi lahkel raamatukogu Railil uue kirja arvutisse trükkida.

Reede, 19. veebruar 2010

Miks ETV õhutab õllejoomist

Tädi Maali seisis raamatukogu leti ja otse raamatukogu Raili ees. Ja rääkis kõva häälega, mis südamel.

Raili pani kõik usinasti kirja.

Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.

Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.

„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!

Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.

Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.

Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“


Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.

Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.

Teisipäev, 9. veebruar 2010

Kalevi spordiselts Tolad ja rahvatantsustaadion

No nüüd on küll tsirkus lahti!

Tädi Maali ei jõudnud Eesti Päevalehte lugedes ära imestada, et milleni küll inimese mõistus jõuda võib. Et nüüd tahab kuulus ja isamaaline spordiselts Kalev oma staadioni ärimajasid täis ehitada, et sporti edendada ja raha hankida. Selline artikkel ilmus.

"No kuis saab siis spordi jaoks raha hankida sel kombel, et staadion majasid täis ehitada," ei mahtunud Maalile pähe. Siis pole ju täisehitatud staadionil enam spordi jaoks ruumi. Ega siis majade vahel ei hakata oda heitma või keti otsa riputatud pommi loopima. See võib hirmsa õnnetuse kaasa tuua. Ja kui teibaga kargaja sinu magamise toa aknast sisse lupsab, on kah veidikene imelik.

Aga kõige suurem kahju oli Maalil sellise imeliku plaani juures rahvatantsijatest, kes senini on Kalevi staadionil nii ilusasti tantsupidudel tantsinud. Viimase peo ajal tulid tädi Maalile kohe suured pisarad silma, kui Marko Matvere laulis, et tuule suund on Nord ...

Lihtne rannatüdruk teab küll, mida toob tuul kui suund on Nord. Ja iga kord kui nüüd Matvere seda laulu raadios laulma hakkab, tuleb Maalile meelde see kui ilus tänavune tantsupidu küll televiisoris oli ja pisarad hakkavadki voolama.

Aga ju need pisarad hakkavad nüüd vist kaks korda enam voolama, sest meelde hakkab tulema ka see, kuis Kalevi spordiselts selle staadioni rahvatantsijatelt ära võttis ja maju täis ehitas. Mis sest, et rahvatantsijad vaid korra nelja aasta tagant kohal käisid. Nüüd tundub, et ikka ei ole nende jaoks ruumi. Kole lugu.

Veel veidi mõelnuna jõudis Maali mureni, et äkki on nüüd Kalevi omadele kogunisti kole luupainaja sisse läinud või jooksva külge tulnud, sest nii rumalat juttu annab kohe niisama välja mõelda, et spordi edendamiseks staadion täis ehitada. Siin peab vist ikka kuri käsi ja posimine mängus olema. Või siis värske õhu puudus ja autotossu rohkus pealinna uulitsatel, mis ei lase enam selge peaga selgeid mõtteid mõelda.

Maalile tuli korraga meelde, et ükskord varem on ta üsna sama rumalat juttu kuulnud kui nüüd see, mis staadioni täisehitamise kohta räägiti. See oli ammu, siis kui tsirkus koos toladega nende külas Eesti ajal peatuse tegi ja tolad rahva hulka tola tegema lasti. Vaat siis need tolad ajasid just samasugust tolajuttu suust välja ja üks isegi sõi sitikaid. Sellised tolad olid.

Igatahes oli õhtuks Maalil plaan selge - peaks saatma Kalevi omadele kange pihlaka- ja kadakatinktuuri retsepti, et nad seda tarbides oma luupainajatest ja jooksvast lahti saaksid ja mõistuse jälle korda ajaksid.

Aga kui ei saa, siis pole muud teha kui tuleb kohe Ansipi Andrusele kiri saata. Et peaministrihärra spordiseltsi Kalev ümber nimetaks spordiseltsiks Tolad.

Siis oleks inimestel teada, kellega tegemist.
Ja siis oleks ka tõde taas maa peal.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Pirtsakas postmark, Ene Ergma kirjast rääkimata

Originaal asub aadressil: http://www.epl.ee/artikkel/487553

Oh mis lust sel tuisusel päeval! Helistati raamatukogust: olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud, Ene Ergma nimi all ja puha.

Toompea kiri tuli vastuseks tädi Maali paari nädala tagusele kirjale, kus too riigikogult hinge vaakuvale tädi Juulile eurodes pensioni küsis. Et alamate ja ülemate vahel ikka võrdsus oleks.

Toompea kirjas seisis eurodes palga määramise kohta nii: „Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.”

„Ah või usku ja lootust,” kordas Maali, kui pliidi kõrval puulõhkumise pakul istudes kirja peale õhku ahmis. Et temale, lihtsale rannatüdrukule selline au Toompealt, Ene Ergmalt ilus ja sõbralik kiri saada.

„Nojah, igaühel oma usk ja lootus,” arutles Maali. „Kui mul usku ja lootust vaja, lähen kirikusse Jumalat paluma või loen palveraamatut. Uuel ajal tehakse aga siis usu ja lootuse kinnitamiseks eurodes palkasid. Oh, küll ilm on imelik,” arvas Maali. Sibas üle hangede tasapisi paraneva naabri-Juuli poole, et temalegi uudist kuulutada.

Pirtsakas mark

Juuli köök oli paksult tossu ja kliistrihaisu täis. Naaber udjas malakaga potis ja kurtis kurva häälega, et ei saa kuidagi kirjamarki sünnipäevakaardi peale. Oli limpsanud keelega mitu korda, nii et keel valus, aga margi taga ei olnud liimi haisugi. Mark ise, kuigi Eesti oma, oli ka selline imelik, poole paksem kui tavaliselt.

„See vast on digi,” arvas Maali. Tema oli aru saanud, et digi on see, mis alati ei tööta ja segane mõista. Ja millega hea pensionäride elu raskeks teha. Ikka see kohustuslik digitelevisioon ja digiretsept ka.

Vaaritamise järel oli kliister valmis, mark sellega kokku määritud ja kaardi peale pandud. Kui sides seda mäkerdist vaadati, öelnud näitsik, et uutmoodi kirjamark on hoopis kleeps, mitte mingi digi. Vaja vaid pisut äärest urgitseda ja liimipaberi küljest lahti tõmmata.

Nojah, oli Maalil selge – mark on nagu Kalevi komm. Väljast ilus vaadata, aga kätte ei saa. Kriisiajal sobilik, kulubki vähem!