Müügimees kui partorg

Originaal Eesti Päevalehes.

-------------------------------------------

Võeh, ikka pole sest kommunismusest rahu!

Tädi Maali süda kloppis hirmsasti, sest ta oli just ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud.

Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.

Lugu oli nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillipidu pidama. Pakkusid memmedele, taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud korda-läinud töönädala üle.

Üks näitsik, kes oli miskist satelliittelevisiooni müügifirmast, kilkas, et küll sai tohmanitele lepinguid müüdud ja teiste käest trahve kasseeritud. Ja trahve sai kasseeritud sellepärast, et nood rumalad ostjad polnud läbi lugenud peenikeses kirjas lepingut. Lepingus olevat kirjas see, et ostjal pole mingeid õigusi, aga satifirma võib teleprogramme muuta ja vahetada, kuidas aga tahab.

Nii neid lepingud sõlmiti ja trahve kasseeriti ja müügi-näitsikule rõõmu anti. Üks teine piduline kuulutas, et tema sai nädala jooksul rumalatele ostjatele maha müüa õige mitu mootorsaagi, mille kvaliteet olevat selline, et ise ei julge pihkugi võtta. Aga näe, rumalad muudkui ostavad ja temal raha jookseb.

Justkui kommunist

Maali kuulas neid juttusid ja vorst ei tahtnud tal enam suu sisse minna. „Aga kas te siis inimesi ikka hoiatate ka, et kaup on selline krutskiga?” küsis Maali.

„Päh, milleks? Töö ajal kiidame ikka seda takka, et maailma parimat kaupa teeme,” oli noortel lusti laialt. „Firmale peab ikka truu ja lojaalne olema!”

Ja siis lõid minevikumälestused Maalil üle pea kokku ja süda hakkas kloppima ja suust tuli välja see, mida ta kombeka vanainimesena sugugi ei tahtnud öelda.

Maali prahvatas: „Kuulge, te olete ju nagu kommunistid. Täpselt samasugused kui meie kolhoosi partorg, kes töö ajal valetas, nii et suu vahutas, kui hea see kommunismus on. Aga õhtul peale tööd, omade vahel ütles, et pole see kommunismus kärbsemustagi väärt! Häbi teil olgu! Ise vabas Eestis sündinud! Selliste valetajate pärast masu meile tuligi.”