.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
---------
„Issand, milline hais!”
Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama. Maali peast lõi korraks läbi muremõte, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.
Tõtt-öelda tabas sama mõte Juulit, kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma…
Tõde aga oli hoopis ligemal. Otse Juuli talla all. Kole ja haisev julk nimelt. Memmeke oli teinud oma teed otsemaks ja astunud läbi metsa ja üle suure teeäärse parkimisplatsi. Ei olnud maha vaadanud, kus üks koledus teist taga ajas, vaid hoopis linnulaulu kuulanud.
Aga see parkimisplats oli ikka jube küll, justkui suure sõja tanner. Segipööratud ja häbi öelda – täis lastud.
„Aga miks kemmergut ei ole!” Nii hüüdsid Juuli ja Maali justkui ühest suust seda koledat platsi takseerides. Mõtle, milline häbi ots meie vallale, kui äkki peaks siin presidendihärra Ilves peatuma ja otse essu sisse astuma.
Talgupäeva kemps
Vallavanem Voldemar laiutas memmede murejutu peale aga vaid käsi ja kostis, et sama jama olla kogu Eestimaa teede ääres autoparklates. „Pole siin kätega vehelda miskit, talgupäeval teeme kempsu valmis,” teatas Juuli ja juba tõttas Juliusele plaanist rääkima.
Voldemar veel prigises vastu, et need rekka-mehed, kes olid metsaaluse täis lasknud, olla kohe ühed ropud inimesed, kellest pole miskit kultuurset loota.
„No rekka-mees on ka inimene oma inimlike vajadustega ja kui me neile kultuurilisi võimalusi ei paku, siis ei saagi nad neid kasutada,” teadis Maali ja astus samuti minema. Samuti talguid korraldama.
Ja ennäe imet – 1. mai õhtuks seisiski platsi veeres vastne puust kemmerg, milles isegi peegel sees. Aga metsa-alust ehtis suur silt, sõnum kohe punase värviga vineerile kirjutatud. „Julgavaba Eesti,” seisis sildi peal.
Kuvatud on postitused sildiga Eesti Päevaleht. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Eesti Päevaleht. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 3. mai 2010
reede, 30. aprill 2010
Rahavahetuse krutskid tulevad muudkui meelde
Tädi Maali sai kirja.
Tegelikult sai selle küll Eesti Päevalehe arvamustoimetus, et aga kiri oli otse Maalile adreseeritud jõudiski see siia, tädi Maali blogisse.
Hääd lugemist.
------------------------
Veelkord uutmisest
Kallis tädi Maali!
Kirjutasid, et olin nõuka-ajal kolhoosis raamatupidaja, mis on ka tõsi. Aega on küll palju mööda läinud, kuid vana arvepidamise vaimu on veel endiselt sees, sestap tahaks seoses meite uue raha tulekuga mõningaid mõtteid avaldada, mis mulle hingel kripeldama on jäänud. Uus raha – see on nagu uue elu algus, iseasi, milliseks see eluke ka kujuneb. Ühelt poolt olen TV-st tuntud ja hinnatud kultuuri-ja majandusanalüütikutelt Mart Juurelt ja Peeter Ojalt kuulnud nii mõndagi positiivset: näiteks, kui praegu saab 10 krooni eest ühe õlle, siis 10 euro eest saab juba kaks õlut. Asjaks seegi, kuigi see rohkem õlleleti taga jõlkuvaid töötuid puudutab ja neid meil külas jätkub. Ometi mäletan ma ka midagi tuumakamat seoses eelmise rahavahetusega, kui inimeste hoiused „ära nulliti“. Sa ju tead minu äiapapat Mihklit, kes veel rubla-ajal oma auto ära müüs ja raha hoiukassasse pani, et sobiva juhuse saabumisel uus osta. Kuid võta näpust, pärast rahavahetust ja hindade korrigeerimist jätkus sellest vaid pruugitud „Partner“-sae ostuks. Siiski pole hullu midagi, nüüd saab metsas küttepuid teha – seegi kõva sõna praeguse masu ajal. On ka teine juhus: minu kunagisel töökaaslasel Antsul varastati veel rubla-ajal Lada 2109 ära. Oli defitsiidiaeg ja maksis teine hulk raha – 9000 rubla. Kõik lõppes tookord nagu õnnelikult. Vargad tabati, auto saadi kätte (küll lõhutult) ja kohtuotsusega pidid süüdlased hüvitama omanikule auto hinna. Asjal oli aga pisike „konks“ sees; et kohtuveskid jahvatasid ka siis aeglaselt, tuli vahepeal uus raha – kroon (vahetuskursiga 10:1) ja 900 krooni eest sai mees kaks uut väliskummi nagu niuhti!
Sedapsi siis, kallis Maali!
Tänapäeval võib küll lehest lugeda, et ühisraha euro tulek pole mingi ajaloo lõpp, mida meile teadmamehed 2012. aasta jõuluks ennustavad, samuti ei tohtivat see tähendada ka vastutustundetu kuluralli algust, nagu Eesti Pank ja praegune rahandusminister meile järjekindlalt kinnitavad. Ka paljude välismaiste spetsialistide soovitused võivad küll nende mätta otsast vaadates head olla, aga parem on siiski ise arukaid valikuid teha. Meite omad vanasõnadki sobivad esmaseks soovituseks: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti käib see meie oma raha – krooni kohta, sest kuulda on, et seda ära hävitada tahetakse. Siinkohal tekib kohe küsimus, mis see meie rahvale jälle maksma läheb? Pealegi on ka nullist erinev tõenäosus, et kroon jälle kunagi tagasi tuleb. Nagu hiljaaegu netist lugeda võis, pole ka sakslased, kelle mark kord krooni alustugi oli, sugugi ühisrahaga rahul. Mulle meenub ka, kallis Maali, kuidas kord meie lipu kallale kiputi, et seda põhjamaisemaks muuta. Õnneks läks see karikas siiski meist mööda. Ja kui nüüd täpsemalt vaadata, siis ega need viimase aja ettevõtmised eriti õnnestunud pole. Võtame näiteks kasvõi ID-kaardi, millega pidi sada asja teha saama, rääkimata digiretsepti õnnetust algusest. Ja vabadussammas – no nendest arutult kulutatud miljonitest on ikka kahju küll, pealegi naerab rahvasuu juba ammu, et ka Brasiilial olla sambaga pistmist. Ainult seal olevat tegu hoopis karnevalitanstuga, nii et taaskord peab tõdema: pea tehtud – pilla-palla, kaua tehtud – kaunikene. Nõnda siis, kallis Maali!
Ära mu juttu ka väga tõsiselt võta, nagu nutulaulu või nii, mul kõik faktid meeles nagu korralikul raamatupidajal ikka. Olgu see pigem külarahvale meenutuseks ja verstapostiks edasisele.
Sulle kõike head soovides,
Sinu Juuli
-------------
Varem samal teemal:
1. „Petukauba paljastaja“ EPL 22.03.2010
2. „Võimaluste piirid ja suured sihid“ Postimees 30.03.2010
3. „Paberkroonid hävitatakse, mündid lähevad vanametalliks“ Linnaleht 09.04.2010
4. „Mündikeskne euro sunnib muudatustele“ Postimees 15.04.2010
5. „Saksamaa kaalub euro hülgamist“ Internet 19.04.2010
6. „Nestor: euro saabub töötute arvel“ EPL 22.04.2010
Tegelikult sai selle küll Eesti Päevalehe arvamustoimetus, et aga kiri oli otse Maalile adreseeritud jõudiski see siia, tädi Maali blogisse.
Hääd lugemist.
------------------------
Veelkord uutmisest
Kallis tädi Maali!
Kirjutasid, et olin nõuka-ajal kolhoosis raamatupidaja, mis on ka tõsi. Aega on küll palju mööda läinud, kuid vana arvepidamise vaimu on veel endiselt sees, sestap tahaks seoses meite uue raha tulekuga mõningaid mõtteid avaldada, mis mulle hingel kripeldama on jäänud. Uus raha – see on nagu uue elu algus, iseasi, milliseks see eluke ka kujuneb. Ühelt poolt olen TV-st tuntud ja hinnatud kultuuri-ja majandusanalüütikutelt Mart Juurelt ja Peeter Ojalt kuulnud nii mõndagi positiivset: näiteks, kui praegu saab 10 krooni eest ühe õlle, siis 10 euro eest saab juba kaks õlut. Asjaks seegi, kuigi see rohkem õlleleti taga jõlkuvaid töötuid puudutab ja neid meil külas jätkub. Ometi mäletan ma ka midagi tuumakamat seoses eelmise rahavahetusega, kui inimeste hoiused „ära nulliti“. Sa ju tead minu äiapapat Mihklit, kes veel rubla-ajal oma auto ära müüs ja raha hoiukassasse pani, et sobiva juhuse saabumisel uus osta. Kuid võta näpust, pärast rahavahetust ja hindade korrigeerimist jätkus sellest vaid pruugitud „Partner“-sae ostuks. Siiski pole hullu midagi, nüüd saab metsas küttepuid teha – seegi kõva sõna praeguse masu ajal. On ka teine juhus: minu kunagisel töökaaslasel Antsul varastati veel rubla-ajal Lada 2109 ära. Oli defitsiidiaeg ja maksis teine hulk raha – 9000 rubla. Kõik lõppes tookord nagu õnnelikult. Vargad tabati, auto saadi kätte (küll lõhutult) ja kohtuotsusega pidid süüdlased hüvitama omanikule auto hinna. Asjal oli aga pisike „konks“ sees; et kohtuveskid jahvatasid ka siis aeglaselt, tuli vahepeal uus raha – kroon (vahetuskursiga 10:1) ja 900 krooni eest sai mees kaks uut väliskummi nagu niuhti!
Sedapsi siis, kallis Maali!
Tänapäeval võib küll lehest lugeda, et ühisraha euro tulek pole mingi ajaloo lõpp, mida meile teadmamehed 2012. aasta jõuluks ennustavad, samuti ei tohtivat see tähendada ka vastutustundetu kuluralli algust, nagu Eesti Pank ja praegune rahandusminister meile järjekindlalt kinnitavad. Ka paljude välismaiste spetsialistide soovitused võivad küll nende mätta otsast vaadates head olla, aga parem on siiski ise arukaid valikuid teha. Meite omad vanasõnadki sobivad esmaseks soovituseks: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eriti käib see meie oma raha – krooni kohta, sest kuulda on, et seda ära hävitada tahetakse. Siinkohal tekib kohe küsimus, mis see meie rahvale jälle maksma läheb? Pealegi on ka nullist erinev tõenäosus, et kroon jälle kunagi tagasi tuleb. Nagu hiljaaegu netist lugeda võis, pole ka sakslased, kelle mark kord krooni alustugi oli, sugugi ühisrahaga rahul. Mulle meenub ka, kallis Maali, kuidas kord meie lipu kallale kiputi, et seda põhjamaisemaks muuta. Õnneks läks see karikas siiski meist mööda. Ja kui nüüd täpsemalt vaadata, siis ega need viimase aja ettevõtmised eriti õnnestunud pole. Võtame näiteks kasvõi ID-kaardi, millega pidi sada asja teha saama, rääkimata digiretsepti õnnetust algusest. Ja vabadussammas – no nendest arutult kulutatud miljonitest on ikka kahju küll, pealegi naerab rahvasuu juba ammu, et ka Brasiilial olla sambaga pistmist. Ainult seal olevat tegu hoopis karnevalitanstuga, nii et taaskord peab tõdema: pea tehtud – pilla-palla, kaua tehtud – kaunikene. Nõnda siis, kallis Maali!
Ära mu juttu ka väga tõsiselt võta, nagu nutulaulu või nii, mul kõik faktid meeles nagu korralikul raamatupidajal ikka. Olgu see pigem külarahvale meenutuseks ja verstapostiks edasisele.
Sulle kõike head soovides,
Sinu Juuli
-------------
Varem samal teemal:
1. „Petukauba paljastaja“ EPL 22.03.2010
2. „Võimaluste piirid ja suured sihid“ Postimees 30.03.2010
3. „Paberkroonid hävitatakse, mündid lähevad vanametalliks“ Linnaleht 09.04.2010
4. „Mündikeskne euro sunnib muudatustele“ Postimees 15.04.2010
5. „Saksamaa kaalub euro hülgamist“ Internet 19.04.2010
6. „Nestor: euro saabub töötute arvel“ EPL 22.04.2010
esmaspäev, 19. aprill 2010
Müügimees kui partorg
Originaal Eesti Päevalehes.
-------------------------------------------
Võeh, ikka pole sest kommunismusest rahu!
Tädi Maali süda kloppis hirmsasti, sest ta oli just ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud.
Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Lugu oli nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillipidu pidama. Pakkusid memmedele, taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud korda-läinud töönädala üle.
Üks näitsik, kes oli miskist satelliittelevisiooni müügifirmast, kilkas, et küll sai tohmanitele lepinguid müüdud ja teiste käest trahve kasseeritud. Ja trahve sai kasseeritud sellepärast, et nood rumalad ostjad polnud läbi lugenud peenikeses kirjas lepingut. Lepingus olevat kirjas see, et ostjal pole mingeid õigusi, aga satifirma võib teleprogramme muuta ja vahetada, kuidas aga tahab.
Nii neid lepingud sõlmiti ja trahve kasseeriti ja müügi-näitsikule rõõmu anti. Üks teine piduline kuulutas, et tema sai nädala jooksul rumalatele ostjatele maha müüa õige mitu mootorsaagi, mille kvaliteet olevat selline, et ise ei julge pihkugi võtta. Aga näe, rumalad muudkui ostavad ja temal raha jookseb.
Justkui kommunist
Maali kuulas neid juttusid ja vorst ei tahtnud tal enam suu sisse minna. „Aga kas te siis inimesi ikka hoiatate ka, et kaup on selline krutskiga?” küsis Maali.
„Päh, milleks? Töö ajal kiidame ikka seda takka, et maailma parimat kaupa teeme,” oli noortel lusti laialt. „Firmale peab ikka truu ja lojaalne olema!”
Ja siis lõid minevikumälestused Maalil üle pea kokku ja süda hakkas kloppima ja suust tuli välja see, mida ta kombeka vanainimesena sugugi ei tahtnud öelda.
Maali prahvatas: „Kuulge, te olete ju nagu kommunistid. Täpselt samasugused kui meie kolhoosi partorg, kes töö ajal valetas, nii et suu vahutas, kui hea see kommunismus on. Aga õhtul peale tööd, omade vahel ütles, et pole see kommunismus kärbsemustagi väärt! Häbi teil olgu! Ise vabas Eestis sündinud! Selliste valetajate pärast masu meile tuligi.”
-------------------------------------------
Võeh, ikka pole sest kommunismusest rahu!
Tädi Maali süda kloppis hirmsasti, sest ta oli just ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud.
Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Lugu oli nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillipidu pidama. Pakkusid memmedele, taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud korda-läinud töönädala üle.
Üks näitsik, kes oli miskist satelliittelevisiooni müügifirmast, kilkas, et küll sai tohmanitele lepinguid müüdud ja teiste käest trahve kasseeritud. Ja trahve sai kasseeritud sellepärast, et nood rumalad ostjad polnud läbi lugenud peenikeses kirjas lepingut. Lepingus olevat kirjas see, et ostjal pole mingeid õigusi, aga satifirma võib teleprogramme muuta ja vahetada, kuidas aga tahab.
Nii neid lepingud sõlmiti ja trahve kasseeriti ja müügi-näitsikule rõõmu anti. Üks teine piduline kuulutas, et tema sai nädala jooksul rumalatele ostjatele maha müüa õige mitu mootorsaagi, mille kvaliteet olevat selline, et ise ei julge pihkugi võtta. Aga näe, rumalad muudkui ostavad ja temal raha jookseb.
Justkui kommunist
Maali kuulas neid juttusid ja vorst ei tahtnud tal enam suu sisse minna. „Aga kas te siis inimesi ikka hoiatate ka, et kaup on selline krutskiga?” küsis Maali.
„Päh, milleks? Töö ajal kiidame ikka seda takka, et maailma parimat kaupa teeme,” oli noortel lusti laialt. „Firmale peab ikka truu ja lojaalne olema!”
Ja siis lõid minevikumälestused Maalil üle pea kokku ja süda hakkas kloppima ja suust tuli välja see, mida ta kombeka vanainimesena sugugi ei tahtnud öelda.
Maali prahvatas: „Kuulge, te olete ju nagu kommunistid. Täpselt samasugused kui meie kolhoosi partorg, kes töö ajal valetas, nii et suu vahutas, kui hea see kommunismus on. Aga õhtul peale tööd, omade vahel ütles, et pole see kommunismus kärbsemustagi väärt! Häbi teil olgu! Ise vabas Eestis sündinud! Selliste valetajate pärast masu meile tuligi.”
esmaspäev, 5. aprill 2010
Kuidas ebaviisakad parteid tädi Maali ära pahandasid
Originaal Eesti Päevalehes asub siin.
***
Oh seda Juuli-tädi küll!
Kilkab õues kuldnokana, et parteisse, parteisse! Maali astus läbi pori, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele asja pärima.
Et kas on Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud või Ansip terava pilguga Juuli ära teinud?
Ei, mitte. Juuli oli raadiost kuulnud, lehest lugenud uuest ausa ja vaese teatrirahva parteist. Ja otsustanud Ühtse Eesti nimel sukavardad nurka visata ja lõviga lipu haarata. Et koos poriga kaoks Eesti pinnalt vale ja valskus, omakasust rääkimata.
Maali ahmis õhku kui puuslakis hobune. Aga tõele au andes oli Juuli mõttes ivakene sees. Vaja vaid mõtelda, kuis leida üles õige partei, mille abiga maailm ära parandada.
Arutasidki, et milline siis. Aga üks vist hävitas põllumajanduse, teises on kohtualused pukis, kolmandas ei tohi juhi loata isegi kõhutuult lasta, neljas tahtvat panna kogu rahva küünlavalgel heinu sööma, viies hakkas meid rikaste hulka viima, aga sattus mädasohu. Ja kuuendast ei saa aru, mille poolt nad on. Ning uuest parteist on kosta vaid kära.
Ei muud, kui raamatukogusse ja arvuti abiga kirjad teele: armsad parteid, palun kirjutage lihtsa inimese keeles, miks just teie partei peaks olema kõige õigem, kuhu Maalil ja Juulil astuda.
Häbematu sinatamine
Nädal lendas linnutiivul ja kui Maali-Juuli e-postkasti vaatama läksid, oli ehmatus suur. Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Ühtne Eesti polnud üldse vanainimeste kirjast välja teinud. IRL, Rahvaliit ja rohelised olid küll vastanud, aga kuidas!
Juuli hakkas kohe keset raamatukogu pröökama, et see on ju häbematuse ots! Tõesti, kõik kolm kirja olid kirjutatud sinavormis.
Kimbatuses Maali pani igaks juhuks teele vabandava vastuse: „Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.”
Aga parteide read jäid kombelistest tädidest puutumata.
***
Oh seda Juuli-tädi küll!
Kilkab õues kuldnokana, et parteisse, parteisse! Maali astus läbi pori, kõrged kummikud jalas, Juuli õuele asja pärima.
Et kas on Savisaar ja Reiljan luupainajaks käinud või Ansip terava pilguga Juuli ära teinud?
Ei, mitte. Juuli oli raadiost kuulnud, lehest lugenud uuest ausa ja vaese teatrirahva parteist. Ja otsustanud Ühtse Eesti nimel sukavardad nurka visata ja lõviga lipu haarata. Et koos poriga kaoks Eesti pinnalt vale ja valskus, omakasust rääkimata.
Maali ahmis õhku kui puuslakis hobune. Aga tõele au andes oli Juuli mõttes ivakene sees. Vaja vaid mõtelda, kuis leida üles õige partei, mille abiga maailm ära parandada.
Arutasidki, et milline siis. Aga üks vist hävitas põllumajanduse, teises on kohtualused pukis, kolmandas ei tohi juhi loata isegi kõhutuult lasta, neljas tahtvat panna kogu rahva küünlavalgel heinu sööma, viies hakkas meid rikaste hulka viima, aga sattus mädasohu. Ja kuuendast ei saa aru, mille poolt nad on. Ning uuest parteist on kosta vaid kära.
Ei muud, kui raamatukogusse ja arvuti abiga kirjad teele: armsad parteid, palun kirjutage lihtsa inimese keeles, miks just teie partei peaks olema kõige õigem, kuhu Maalil ja Juulil astuda.
Häbematu sinatamine
Nädal lendas linnutiivul ja kui Maali-Juuli e-postkasti vaatama läksid, oli ehmatus suur. Reformierakond, Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Ühtne Eesti polnud üldse vanainimeste kirjast välja teinud. IRL, Rahvaliit ja rohelised olid küll vastanud, aga kuidas!
Juuli hakkas kohe keset raamatukogu pröökama, et see on ju häbematuse ots! Tõesti, kõik kolm kirja olid kirjutatud sinavormis.
Kimbatuses Maali pani igaks juhuks teele vabandava vastuse: „Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin.”
Aga parteide read jäid kombelistest tädidest puutumata.
pühapäev, 4. aprill 2010
Mis soost on küll Rahvaliit?
Nagu austatud lugejad mäletavad tabas Maalit ja Juulit munapühade eel suur parteisse astumise tuhin. Mispeale tädid erakondadele ka kirjad lähetasid, et teada saada, mis lipu all oleks kõige õigem maailma parandada.
Teise parteina saatis Maalile - Juulile vastuskirja Rahvaliit.
Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.
Hea tädi Maali,
Nigu vanarahvas ikka ütles, siis – ise tehtud, hästi tehtud! Nii on see ka Eesti riigi ja erakondadega. Kõik võivad ju erakondasid kiruda aga terves maailmas pole ühtegi riiki, kus oleks ilma parteideta parem süsteem välja mõeldud. Nii ei jäägi muud üle, kui tuleb ikka ise erakonda astuda ja asju seestpoolt tagant utsitada, et need soovitud suunas liiguksid. Ja kui erakonda astuda, siis ikka Rahvaliitu.
Esiteks on Rahvaliit ainus erakond, mis tegutseb reaalselt ka väljaspool Tallinna, just Sinu kodukandis. Meie ei saada telepurgist tuntud pullimehi vaid valimiste ajaks kuhugi maakonda kandideerima vaid meie inimesed tegelevad kodukandis igapäevaselt kohaliku elu eestvedamisega. Kindlasti leiad sa oma külaseltsist või vallamajast juba eest mõne tubli rahvaliitlase, kellega maailma asju arutada ja ei pea selle pärast parteikoosolekule Tallinna sõitma.
Erakonna liikmena saad poliitikuid oma käega järgi katsuda ja neile oma mõtteid ja muresid ära rääkida. Meil leiad mõistmist, sest Rahvaliit on alati, olles valitsuses või ka parajasti opositsioonis, seisnud võrdsete võimaluste ja Eesti tasakaalus arengu eest.
Rahvaliidul on ka oma naisteühendus Epp, kus hea ilma asju arutada, ilma et mehed segaksid:). Meie naised on seadnud sihiks tuua Eesti poliitikasse rohkem n-ö pehmeid väärtusi – mõistmist, tähelepanelikkust ja hoolivust ning ergutada naisi, nagu Sina Maali, poliitikas aktiivsemalt osalema.
Ja Rahvaliidu liikmena hakkab Sul kodus käima ajaleht Hooliv Eesti. Täiesti tasuta ja otsast otsani häid mõtteid täis. Lõpus on veel ka ajaviiteks ristsõna ning leht on ikka korralikust ajalehepaberist, mida saab hiljem pliidi all tulehakatuseks kasutada. Meie oleme ikka mõistlik erakond!
Tegeleme reaalsete inimeste reaalsete muredega – ulmeliste loosungite loopimisel pole me kunagi esirinnas olnud. Küll aga oleme reaalselt palju häid asju ära teinud. See on aga juba pikem jutt - võta ühendust meie eestvedajaga oma kodumaakonnas: http://www.erl.ee/index.php?id=76
Hooliva Eesti eest ja peatse kohtumiseni,
Rahvaliit
Vaevalt sai Juuli kirja lugemise lõpetada kui juba lülitus sisse ta automaatne udupasun, seesama, mis ka IRL-i kirja lugemise järel. Et ikka ja jälle - häbematus missugune! Et miskid tegelased, keda Juulil pole üldse au tunda, võtavad kätte ja hakkavad kohe sinatama. Kas siis ema neile kodus üldse mingit õpetust ei andnud? Või jättis siis häbematuste järel hoopis urvaplaastri andmata?
Maalil oli samuti oli juba teistkordse parteide poolse sinatamise pärast kops üle maksa läinud. Aga mure oli ka veel takkatippu. Ta tahtis ju ikka parteile kombeka vastuskirja saata, aga ... Rahvaliidu kirjast ei tulnud sugugi välja, kas see Rahvaliit, kes neile kirja saatis oli härra või proua. Sest ega ju partei iseenesest kirjasid teele pane, ikka teevad seda inimesed.
Ja nii valaski Maali oma kimbatuse (loomulikult raamatukogu Raili nobedate näppude abiga) taas kirja sisse.
Kiri oli selline, nagu allpool lugeda.
Hää härra või proua Rahvaliit.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba teine auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.
Ainukene, mis meile nüüd natuke arusaamatuks jäi oli see, et kas Rahvaliit on meile vastanud härra või proua nimi, sest see oli ju kirja all. Täname, kui meile sellest teada annate, siis oskame oma tulevastes kirjades seda lugupidamise väljendit õigesti kasutada.
Aga igavesti vahva on, et parteil nimega Rahvaliit on liige nimega Rahvaliit, kes meile kirjutama juhtus.
Kindlasti oleks tulevikus huvitav temaga tuttavaks saada.
Head aega,
tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.
M.
Me lugesime siin raamatukogus koos Railiga Teie kirja suure huviga. Pealegi olete Teie juba teine auväärne partei, kes meile vastuse saatis ja seetõttu näib, et olete vist vägagi huvitatud, et ka Maali ja Juuli Teie ridadesse tuleksid.
Millest jälle meil on äraütlemata hää meel.
Me nüüd juurdleme edasi.
Ainukene, mis meile nüüd natuke arusaamatuks jäi oli see, et kas Rahvaliit on meile vastanud härra või proua nimi, sest see oli ju kirja all. Täname, kui meile sellest teada annate, siis oskame oma tulevastes kirjades seda lugupidamise väljendit õigesti kasutada.
Aga igavesti vahva on, et parteil nimega Rahvaliit on liige nimega Rahvaliit, kes meile kirjutama juhtus.
Kindlasti oleks tulevikus huvitav temaga tuttavaks saada.
Head aega,
tädi Maali.
P.S Minu vanaema õpetas alati, et võõrastele inimestele tuleb alati viisakalt Teie öelda. Eriti veel kui pole selle inimesega varem kokku puutunud. Aga eks need uuema aja kombed ole teistmoodi. Seepärast palun ärge pahandage, et Teid teietasin. Siiralt vabandades.
M.
Kiri läks teele.
Aga vastust Rahvaliidu soo kohta pole tädi Maalile senini saabunud.
Homne Eesti Päevaleht aga annab vastuse, mis sest Maali ja Juuli parteistumisest siis lõpuks sai.
esmaspäev, 22. märts 2010
Ikka ja jälle eurost ning petukaubast
Siinkohas Eesti Päevalehes alanud arvamustevahetus petukauba üle läheb aga ikka edasi.
Edgar Pugi kirjutas:
" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."
Rein ja Maali aga vastasid:
" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "
Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.
Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.
Ja rääkimata Ansipist ka.
Edgar Pugi kirjutas:
" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."
Rein ja Maali aga vastasid:
" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "
Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.
Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.
Ja rääkimata Ansipist ka.
Praaliv poodnik koos petukaubaga ajab inimesed arvama
Tädi Maali lugu tänases Eesti Päevalehes pani austatud kommentaatorihärra Edgar Pugi arvamust kirjutama.
See on selline :
"Lugejate arvamused
EDGAR PUGI 22. märts 2010 10:20
Oi-jeh, ähkis luukere suurest õnnest, sest oli kätte saanud binokli, selle tseissi oma või mis: "Põnevus paneb pahviks, kas tead! Vaatad ühest otsast, on tadimaalil esipaneelil kaks täppi kohad vahetanud ja vaatad teisest otsast, siis tädi Maalil polegi esiplaanis muud kui kaks rasvakriidilist silti."
Teised nurisema: "Diskrimm, kas tead! Varsti tuleb täpike karvast liini mööda ja nõuab oma kaduvikke tagasi, mis siis saama hakkab!"
Kaks venelast rahustama rahvusvahelist pinget: "Teised võiksid võtta teadmise alla, et tadimaali ongi tegelt poolepealt - pole täpitähti juu kaa - venelane ja pensionär pealekauba ning tema esimene reaktsioon, ühiskonna ülesehitamises noh, nagu Sakala noh, ongi kõiksepealt lammutamine. Saagu pärast, mis saab!"
luukere viis selle peale binokli muuseumi. Et petukaup, las mädaneb arhiivis."
Ja tädi Maali Rein Siku abiga arvas Edgari jutu peale järgmist:
"Hää Edgar!
Lugesime tädi Maaliga Teie juttu mitu korda. Nii edaspidi kui igaks juhuks ka tagurpidi.
Aga kahjuks ei saanud kohe mitte midagi aru.
Et kas Teie kiidate takka või laidate maha või ajate hoopis mingit oma asja.
Või on hoopis kuri vaim Teie näppusid sel ajal väänanud kui Teie meie loole oma kaunist vastust kirjutasite.
Meil ükskord külas ajas kuri vaim lehmad kiini jooksma ja hobused perutama nii, et pärast oli kohe tükk tegemist, et kõik loomad jälle kinni püüda ja päitsed pähe saada.
Jah, eks see ilmaelu ole ilmeline.
Head aega,
tädi Maali."
See on selline :
"Lugejate arvamused
EDGAR PUGI 22. märts 2010 10:20
Oi-jeh, ähkis luukere suurest õnnest, sest oli kätte saanud binokli, selle tseissi oma või mis: "Põnevus paneb pahviks, kas tead! Vaatad ühest otsast, on tadimaalil esipaneelil kaks täppi kohad vahetanud ja vaatad teisest otsast, siis tädi Maalil polegi esiplaanis muud kui kaks rasvakriidilist silti."
Teised nurisema: "Diskrimm, kas tead! Varsti tuleb täpike karvast liini mööda ja nõuab oma kaduvikke tagasi, mis siis saama hakkab!"
Kaks venelast rahustama rahvusvahelist pinget: "Teised võiksid võtta teadmise alla, et tadimaali ongi tegelt poolepealt - pole täpitähti juu kaa - venelane ja pensionär pealekauba ning tema esimene reaktsioon, ühiskonna ülesehitamises noh, nagu Sakala noh, ongi kõiksepealt lammutamine. Saagu pärast, mis saab!"
luukere viis selle peale binokli muuseumi. Et petukaup, las mädaneb arhiivis."
Ja tädi Maali Rein Siku abiga arvas Edgari jutu peale järgmist:
"Hää Edgar!
Lugesime tädi Maaliga Teie juttu mitu korda. Nii edaspidi kui igaks juhuks ka tagurpidi.
Aga kahjuks ei saanud kohe mitte midagi aru.
Et kas Teie kiidate takka või laidate maha või ajate hoopis mingit oma asja.
Või on hoopis kuri vaim Teie näppusid sel ajal väänanud kui Teie meie loole oma kaunist vastust kirjutasite.
Meil ükskord külas ajas kuri vaim lehmad kiini jooksma ja hobused perutama nii, et pärast oli kohe tükk tegemist, et kõik loomad jälle kinni püüda ja päitsed pähe saada.
Jah, eks see ilmaelu ole ilmeline.
Head aega,
tädi Maali."
kolmapäev, 10. märts 2010
Rooma kogemus ja Eesti viletsus
Saun on ikka kuum. Peabki olema. Nii vihtlemise kohana kui ka teemana.
Ja tädi Maali eelmise kirjutise peale ja ka eelmise kommentaari peale regeeris taas isand Edgar Pugi EPL online leheküljel.
Ta kirjutas:
"Võrdsustada külasaun (suletud ruum ja suletud seltskond) valla ühise ajuga (nt.valla koosolek) - on suur liialdus. Enamgi veel, see ongi jäänuk nõuka-ajast, mis takistab eestlastel riigiks saada. Isegi nii raske ja naeruväärne on see jäänus, et meediasse on tekkinud uus mõiste - neodissidentlus.
Tädi Maali (ja lisandina, justkui osalust suurendada püüdes - juliused jne.) ongi Kivirähki Ivan-Oravat meenutades uusvastaline. Kahjuks endalegi teadvustamata, et elades selles ruumis, kus tal võiks hea olla, nn.tädi-maali torgib seda ruumi sukavardaga: ahmi õhku, Voldemar!"
Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:
"Hää Edgar.
Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.
Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?
Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.
Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/
Head aega!"
Vastusena jõudis samasse järgmine kommentaar:
"Hää Edgar.
Onu Julius on Teie viimase kommenteerimise ja arvamise järel nüüd raamatukogus tuianud ja mitu huvitavat raamatut leidnud. Ja neist ka teadmisi ammutanud.
Nimelt: kui Roomas oli selle parimal ajal, ligi kaks tuhat aastat tagasi, 150 avalikku sauna, mis teenisid oma eesmärki just suhtlemispaikadena ja ka avaliku poliitika kujundajatena, siis kui palju on avalikke saunasid Eestis täna?
Aga mis puudutab tädi Maalile ja onu Juliusele omistatavat vastalisust, siis siin eksite kahjuks küll. Need tublid inimesed on oma elu ja oma valla elu kujundamas niiöelda tänase kolmande sektori tegemistes. Mitte lihtsalt istumas ja valitsust ja Andrus Ansipit kirumas.
Palun vaadake meie külarahva arvamusi põhjalikumalt aadressilt: http://tadimaali.blogspot.com/
Head aega!"
Kes veel arvata tahab, siis palun väga.
Teemat on arendanud ka Eesti Päevaleht oma avalike saunade teemalises artiklis ja sellele lisatud repliigis.
esmaspäev, 8. märts 2010
Saun ja seep ajavad mõtted kuumaks
Seebijuhtum ja saunajuhtum, millest just täna juttu oli panevad lugejad vaidlema.
EDGAR PUGI kirjutas EPL Online leheküljel Maalile vastuseks järgmist:
EDGAR PUGI kirjutas EPL Online leheküljel Maalile vastuseks järgmist:
" Kui need neetud maalid-juulid, juuuuliustest rääkimata, oskavad asju ajada vaid läbi varguste maailma parandades, siis miks need vargad ei oska vallavanemale selgeks teha, et nad võivad (aga siin ongi see sõlm ja küsimus !!) oma valla asjadesse sekkuda ka omaosalusega
ehk ise oma nõu/jõu kokku pannes võtta nt. avalik saun endi hoole alla, endi kokkupandud raha "otsa", sest praegu on see ehtsa nõuka-aja näide - vald ehk eemalseisev irreaalne riik tulgu ja tehku.
Siit küsimus R.Sikule: millal Sa nõuka-ajast kaasaega jõuad?
tädi-maali-juuli seelikusaba alla ei maksa pugeda, seal pole oma riigist ha...ee...lõhnagi."
Rein ja Maali panid seepääle pead kokku, mõtlesid ja vastasid Edgarile sealsamas EPL Online leheküljel järgmist:
" Hää Edgar!
Arutasime just Maaliga Teie kirjapandud asja ja leidsime, et Teie pahandamine on natukene liiast. Sest ega Maali ja Julius ju seepe päris ära ka ei varastanud. Vaid lihtsalt panid mõneks ajaks kõrvale, et Voldemari härral kimbatus tekiks ja ta oma saunaotsuse üle pisut põhjalikumalt järele mõtleks.
Siis tõid Maali ja Julius ju kõik seebid tagasi. Isegi kordagi ei olnud ühegagi pesnud. Isegi peent lõhna ei julgenud nuusutada, et valla vara kaduma ei läheks.
Samas jäääb meile Maaliga natuke arusaamatuks Teiepoolne nõuka aja üle pragamine, sest see on olnud paljude Maalide saatus elada nii Eesti ajal kui Saksa ajal kui ka nõuka ajal. Ja saatuse vastu ei saa. Aga samas saab igal ajal ausaks jääda. Nagu Maali elust ja tegemistest näha on.
Heale Edgarile ikka head soovides. Ja vähema kurjustamise poole püüeldes. Sest eks ütles juba tädi Maali ema - kuri ei tohi olla. Sest kurjus teeb koledaks. Aga kui enam heaga ei saa, siis tuleb hoopis kavalus appi võtta.
Ja Maali võttiski.
Nagu ka varem mitmel korral.
Head aega."
Kui see jutt oli kirja pandud ja ära saadetud, siis tuli meelde veel ka see, et saunateema on viimasel ajal olnud kuum mitmeski paigas, mitte üksnes Maali kodukülas. Sest nii mõnigi vallavanem ja linnapea on leidnud, et sauna toetamise peaks ära lõpetama. Selle kohta on Eesti Päevalehes ka artikkel ilmunud, mida saab lugeda siit .
ehk ise oma nõu/jõu kokku pannes võtta nt. avalik saun endi hoole alla, endi kokkupandud raha "otsa", sest praegu on see ehtsa nõuka-aja näide - vald ehk eemalseisev irreaalne riik tulgu ja tehku.
Siit küsimus R.Sikule: millal Sa nõuka-ajast kaasaega jõuad?
tädi-maali-juuli seelikusaba alla ei maksa pugeda, seal pole oma riigist ha...ee...lõhnagi."
Rein ja Maali panid seepääle pead kokku, mõtlesid ja vastasid Edgarile sealsamas EPL Online leheküljel järgmist:
" Hää Edgar!
Arutasime just Maaliga Teie kirjapandud asja ja leidsime, et Teie pahandamine on natukene liiast. Sest ega Maali ja Julius ju seepe päris ära ka ei varastanud. Vaid lihtsalt panid mõneks ajaks kõrvale, et Voldemari härral kimbatus tekiks ja ta oma saunaotsuse üle pisut põhjalikumalt järele mõtleks.
Siis tõid Maali ja Julius ju kõik seebid tagasi. Isegi kordagi ei olnud ühegagi pesnud. Isegi peent lõhna ei julgenud nuusutada, et valla vara kaduma ei läheks.
Samas jäääb meile Maaliga natuke arusaamatuks Teiepoolne nõuka aja üle pragamine, sest see on olnud paljude Maalide saatus elada nii Eesti ajal kui Saksa ajal kui ka nõuka ajal. Ja saatuse vastu ei saa. Aga samas saab igal ajal ausaks jääda. Nagu Maali elust ja tegemistest näha on.
Heale Edgarile ikka head soovides. Ja vähema kurjustamise poole püüeldes. Sest eks ütles juba tädi Maali ema - kuri ei tohi olla. Sest kurjus teeb koledaks. Aga kui enam heaga ei saa, siis tuleb hoopis kavalus appi võtta.
Ja Maali võttiski.
Nagu ka varem mitmel korral.
Head aega."
Kui see jutt oli kirja pandud ja ära saadetud, siis tuli meelde veel ka see, et saunateema on viimasel ajal olnud kuum mitmeski paigas, mitte üksnes Maali kodukülas. Sest nii mõnigi vallavanem ja linnapea on leidnud, et sauna toetamise peaks ära lõpetama. Selle kohta on Eesti Päevalehes ka artikkel ilmunud, mida saab lugeda siit .
teisipäev, 23. veebruar 2010
Mida siis tädi Maali Eesti Televisioonile kirjutas
Selline kiri, nagu allpool lugeda, läks Maali poolt ja raamatukogu Raili näpuosavuse abiga teele Eesti Televisiooni poole peale seda kui Maali ja Juuli ja Julius olid mitu õhtut arutanud, kas ETV olümpiaülekannete vahele peab ikka reklaami näitama. Ja ka seda, et kui ikka niiväga peab näitama, siis miks küll näidatakse õlletehase reklaami.
Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.
Aga kiri nägi välja selline:
"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.
Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.
No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.
Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?
Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.
Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."
Kuidas asjad enne kirja kirjutamist olid saab lugeda siit või siis siit.
Aga kiri nägi välja selline:
"Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka.
Onu Juliuse ajas see reklaam kogunisti nii õlut jooma, et taarakott ei mahu kööki ära. Ja tema muudkui seletas, et õlut peabki nüüd jooma, sest iga õllejooja on Eesti sportlaste sponsor. Ja et kõik need, kes sportlastele raha või midagi annavad, saavad oma pildi ja sildi ETV-sse, sest nad on sponsorid.
No esiteks otsustasime me koos tädi Juuliga nüüd Kristina Šmigunile kohe kampsuni kududa. Mõtlesime, et kui rikkad töötavad kuu aega ja saadavad siis miljoni Kristinale, siis meie, vaesed, töötame ka kuu aega ja saadame kampsuni. Et see on ju vist võrdne küll.
Ja nüüd ma tahaks küsida, et kas Te Juuli ja minu pildi siis ka televiisorisse sponsorite ritta panete kui me kampsuni meie Kristinale üle anname?
Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.
Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha.
Head aega.
Teile väga tänulik olles ja kirjale ikka vastust ka lootes,
tädi Maali maalt.
P.S
Mina ise tegelikult seda arvuti värki väga ei jaga, seepärast raamatukogu Raili kirjutas selle kirja minu jutu järgi üles. Samamoodi tegi ta siis kui meie siit maalt Ene Ergmale kirja saatsime ja tädi Juulile eurodes pensionit palusime.
Minule saab kirjutada seesinatsel aadressil : maali@epl.ee
Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306."
reede, 19. veebruar 2010
Miks ETV õhutab õllejoomist
Tädi Maali seisis raamatukogu leti ja otse raamatukogu Raili ees. Ja rääkis kõva häälega, mis südamel.
Raili pani kõik usinasti kirja.
Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.
Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.
„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“
Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.
Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.
Raili pani kõik usinasti kirja.
Tädi Maali uus maailmaparandamise puhang puudutas olümpiamänge ja õlletehase reklaami Eesti Televisioonis, mis olla onu Juliuse hirmsasti õlut jooma ajanud. Sest Julius tahtnud ka Eesti sportlaste sponsor olla.
Ja siis Maali rääkis ja Raili kirjutas.
„Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Eesti Televisiooni härrased ja prouad!
Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.
Eesti Televisioon on ikka olnud minu lemmiktelevisioon. Sellepärast, et Eesti Televisioon ei sunni mulle peale igasugust reklaami vaid laseb mul ise poes otsustada, et kas ostan doktori vorsti või hoopis herkulot.
Nüüd aga on vist ilma Teie teadmata, kiirel olümpiamängude ajal mingi äpardus juhtunud ja keegi kuri inimene on õlletehase reklaami salaja Teie kanalisse poetanud. Oma silmaga nägin. Ja onu Julius ja tädi Juuli nägid seda ka…“
Ja siis Maali ikka muudkui rääkis ja Raili muudkui kirjutas.
Mis sest pikast kirjast sai, sellest juba uuel nädalal.
teisipäev, 9. veebruar 2010
Kalevi spordiselts Tolad ja rahvatantsustaadion
No nüüd on küll tsirkus lahti!
Tädi Maali ei jõudnud Eesti Päevalehte lugedes ära imestada, et milleni küll inimese mõistus jõuda võib. Et nüüd tahab kuulus ja isamaaline spordiselts Kalev oma staadioni ärimajasid täis ehitada, et sporti edendada ja raha hankida. Selline artikkel ilmus.
"No kuis saab siis spordi jaoks raha hankida sel kombel, et staadion majasid täis ehitada," ei mahtunud Maalile pähe. Siis pole ju täisehitatud staadionil enam spordi jaoks ruumi. Ega siis majade vahel ei hakata oda heitma või keti otsa riputatud pommi loopima. See võib hirmsa õnnetuse kaasa tuua. Ja kui teibaga kargaja sinu magamise toa aknast sisse lupsab, on kah veidikene imelik.
Aga kõige suurem kahju oli Maalil sellise imeliku plaani juures rahvatantsijatest, kes senini on Kalevi staadionil nii ilusasti tantsupidudel tantsinud. Viimase peo ajal tulid tädi Maalile kohe suured pisarad silma, kui Marko Matvere laulis, et tuule suund on Nord ...
Lihtne rannatüdruk teab küll, mida toob tuul kui suund on Nord. Ja iga kord kui nüüd Matvere seda laulu raadios laulma hakkab, tuleb Maalile meelde see kui ilus tänavune tantsupidu küll televiisoris oli ja pisarad hakkavadki voolama.
Aga ju need pisarad hakkavad nüüd vist kaks korda enam voolama, sest meelde hakkab tulema ka see, kuis Kalevi spordiselts selle staadioni rahvatantsijatelt ära võttis ja maju täis ehitas. Mis sest, et rahvatantsijad vaid korra nelja aasta tagant kohal käisid. Nüüd tundub, et ikka ei ole nende jaoks ruumi. Kole lugu.
Veel veidi mõelnuna jõudis Maali mureni, et äkki on nüüd Kalevi omadele kogunisti kole luupainaja sisse läinud või jooksva külge tulnud, sest nii rumalat juttu annab kohe niisama välja mõelda, et spordi edendamiseks staadion täis ehitada. Siin peab vist ikka kuri käsi ja posimine mängus olema. Või siis värske õhu puudus ja autotossu rohkus pealinna uulitsatel, mis ei lase enam selge peaga selgeid mõtteid mõelda.
Maalile tuli korraga meelde, et ükskord varem on ta üsna sama rumalat juttu kuulnud kui nüüd see, mis staadioni täisehitamise kohta räägiti. See oli ammu, siis kui tsirkus koos toladega nende külas Eesti ajal peatuse tegi ja tolad rahva hulka tola tegema lasti. Vaat siis need tolad ajasid just samasugust tolajuttu suust välja ja üks isegi sõi sitikaid. Sellised tolad olid.
Igatahes oli õhtuks Maalil plaan selge - peaks saatma Kalevi omadele kange pihlaka- ja kadakatinktuuri retsepti, et nad seda tarbides oma luupainajatest ja jooksvast lahti saaksid ja mõistuse jälle korda ajaksid.
Aga kui ei saa, siis pole muud teha kui tuleb kohe Ansipi Andrusele kiri saata. Et peaministrihärra spordiseltsi Kalev ümber nimetaks spordiseltsiks Tolad.
Siis oleks inimestel teada, kellega tegemist.
Ja siis oleks ka tõde taas maa peal.
Tädi Maali ei jõudnud Eesti Päevalehte lugedes ära imestada, et milleni küll inimese mõistus jõuda võib. Et nüüd tahab kuulus ja isamaaline spordiselts Kalev oma staadioni ärimajasid täis ehitada, et sporti edendada ja raha hankida. Selline artikkel ilmus.
"No kuis saab siis spordi jaoks raha hankida sel kombel, et staadion majasid täis ehitada," ei mahtunud Maalile pähe. Siis pole ju täisehitatud staadionil enam spordi jaoks ruumi. Ega siis majade vahel ei hakata oda heitma või keti otsa riputatud pommi loopima. See võib hirmsa õnnetuse kaasa tuua. Ja kui teibaga kargaja sinu magamise toa aknast sisse lupsab, on kah veidikene imelik.
Aga kõige suurem kahju oli Maalil sellise imeliku plaani juures rahvatantsijatest, kes senini on Kalevi staadionil nii ilusasti tantsupidudel tantsinud. Viimase peo ajal tulid tädi Maalile kohe suured pisarad silma, kui Marko Matvere laulis, et tuule suund on Nord ...
Lihtne rannatüdruk teab küll, mida toob tuul kui suund on Nord. Ja iga kord kui nüüd Matvere seda laulu raadios laulma hakkab, tuleb Maalile meelde see kui ilus tänavune tantsupidu küll televiisoris oli ja pisarad hakkavadki voolama.
Aga ju need pisarad hakkavad nüüd vist kaks korda enam voolama, sest meelde hakkab tulema ka see, kuis Kalevi spordiselts selle staadioni rahvatantsijatelt ära võttis ja maju täis ehitas. Mis sest, et rahvatantsijad vaid korra nelja aasta tagant kohal käisid. Nüüd tundub, et ikka ei ole nende jaoks ruumi. Kole lugu.
Veel veidi mõelnuna jõudis Maali mureni, et äkki on nüüd Kalevi omadele kogunisti kole luupainaja sisse läinud või jooksva külge tulnud, sest nii rumalat juttu annab kohe niisama välja mõelda, et spordi edendamiseks staadion täis ehitada. Siin peab vist ikka kuri käsi ja posimine mängus olema. Või siis värske õhu puudus ja autotossu rohkus pealinna uulitsatel, mis ei lase enam selge peaga selgeid mõtteid mõelda.
Maalile tuli korraga meelde, et ükskord varem on ta üsna sama rumalat juttu kuulnud kui nüüd see, mis staadioni täisehitamise kohta räägiti. See oli ammu, siis kui tsirkus koos toladega nende külas Eesti ajal peatuse tegi ja tolad rahva hulka tola tegema lasti. Vaat siis need tolad ajasid just samasugust tolajuttu suust välja ja üks isegi sõi sitikaid. Sellised tolad olid.
Igatahes oli õhtuks Maalil plaan selge - peaks saatma Kalevi omadele kange pihlaka- ja kadakatinktuuri retsepti, et nad seda tarbides oma luupainajatest ja jooksvast lahti saaksid ja mõistuse jälle korda ajaksid.
Aga kui ei saa, siis pole muud teha kui tuleb kohe Ansipi Andrusele kiri saata. Et peaministrihärra spordiseltsi Kalev ümber nimetaks spordiseltsiks Tolad.
Siis oleks inimestel teada, kellega tegemist.
Ja siis oleks ka tõde taas maa peal.
Tellimine:
Postitused (Atom)