Julgavaba Eesti

Originaal Eesti Päevalehes.

---------

„Issand, milline hais!”

Kui Juuli oli tädi Maali majakesse sisse astunud, täitus hoone korraga nii paksu ja koleda haisuga, et ajas läkastama. Maali peast lõi korraks läbi muremõte, et äkki on Juuli masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma ja nüüd käib pesemata ringi.

Tõtt-öelda tabas sama mõte Juulit, kui ta Maali juurde sisse astus ja siis haisu tundis. Et äkki on Maali masu tõttu viimsestki kui seebikillust ilma…

Tõde aga oli hoopis ligemal. Otse Juuli talla all. Kole ja haisev julk nimelt. Memmeke oli teinud oma teed otsemaks ja astunud läbi metsa ja üle suure teeäärse parkimisplatsi. Ei olnud maha vaadanud, kus üks koledus teist taga ajas, vaid hoopis linnulaulu kuulanud.

Aga see parkimisplats oli ikka jube küll, justkui suure sõja tanner. Segipööratud ja häbi öelda – täis lastud.

„Aga miks kemmergut ei ole!” Nii hüüdsid Juuli ja Maali justkui ühest suust seda koledat platsi takseerides. Mõtle, milline häbi ots meie vallale, kui äkki peaks siin presidendihärra Ilves peatuma ja otse essu sisse astuma.

Talgupäeva kemps

Vallavanem Voldemar laiutas memmede murejutu peale aga vaid käsi ja kostis, et sama jama olla kogu Eestimaa teede ääres autoparklates. „Pole siin kätega vehelda miskit, talgupäeval teeme kempsu valmis,” teatas Juuli ja juba tõttas Juliusele plaanist rääkima.

Voldemar veel prigises vastu, et need rekka-mehed, kes olid metsaaluse täis lasknud, olla kohe ühed ropud inimesed, kellest pole miskit kultuurset loota.

„No rekka-mees on ka inimene oma inimlike vajadustega ja kui me neile kultuurilisi võimalusi ei paku, siis ei saagi nad neid kasutada,” teadis Maali ja astus samuti minema. Samuti talguid korraldama.

Ja ennäe imet – 1. mai õhtuks seisiski platsi veeres vastne puust kemmerg, milles isegi peegel sees. Aga metsa-alust ehtis suur silt, sõnum kohe punase värviga vineerile kirjutatud. „Julgavaba Eesti,” seisis sildi peal.