Euro ajab upakile

No oli siis vaja!

No oli siis vaja seda kaupluse Kaarlit selle sildiga hirmutada, mõtles Maali, sest polnud veel ikka õiget sotti saanud, kas tema sildi-aktsioon on seaduse pärane või mitte.

Näe jah, raamatukogu Raili saatis Maali poolt arvutiga kirja sinna tarbijate kaitsemise ametisse ära. Koos küsimusega, et kas tädi Maali tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ kui see hakkab seal kroonisid eurodeks omakasu ihates valesti ümber arvestama ja pensionäridel nahka üle kõrvade tõmbama.

No vastus tuli ju Maali kirjale ka.

Ja see oli selline: „Enne "euro tulekut" muutub kahes vääringus hindade avaldamine kohustuslikuks mõned kuud enne ja 6 kuud peale euro kasutusele võttu. Reeglid sätestatakse vastavate määrustega, millega pannakse paika periood, millal peavad hinnad olema kahes vääringus ja samuti millised on ümardamisreeglid, kuidas peavad tarbijale olema hinnad esitletud sh. milline info peab olema hinnasiltidel, reklaamides jne. Samuti on plaanis koostada nn. hea tava lepe, millega saavad liituda vabatahtlikkuse alusel ettevõtjad. Leppega liitujad annavad kinnituse, et eurole üleminekuga ei kavatseta hindasid tõstma hakata ja hindasid ümardatakse vastavalt kujunenud tavadele ja kehtestatud nõuetele vastavalt…“

Keski kena näitsik Hanna Turetski sealt tarbijate kaitsemise ametist saatis tädi Maalile sellise kirja tema kirja peale.

Aga see näitsik ei olnud ju tuhkagi aru saanud Maali küsimusest, et kas Maali siis ikkagi tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ või mitte.

See kena näitsik Hanna ajas Maali arust seal, oma kirja sees, miskit oma asja ja oma juttu ja sugugi ei vastanud Maali kirjas küsitule.

Ja sellest oli ikka kurb küll.

Et kas see euroraha ajab siis inimesed tulevikus nii upakile, et selle pärast hakatakse valskust tegema? Või siis juba ette segast juttu ajama.

Aga siis tuli Maalile meelde, kuis Ene Ergma, see riigikogu esimene daam talle kirja saatis. Ja Egrma proua kirjutas Maali küsimise peale siis väga ilusti ja selgesti, et mis värk selle euro tulekuga on.

Ja Maali mõtles, et vast proua Ene võiks seal Toompeal kogunisti hakata kursusi korraldama, et kuis lihtsate inimeste kirjadele lihtsasti ja otse vastust anda.

Nii mõtles Maali tädi kui ühteaegu euroraha ootas ja kartis.

Aga kevadeveed vulisesid aia taga ja aia sees nii, mis kena.

Pirtsakas postmark, Ene Ergma kirjast rääkimata

Originaal asub aadressil: http://www.epl.ee/artikkel/487553

Oh mis lust sel tuisusel päeval! Helistati raamatukogust: olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud, Ene Ergma nimi all ja puha.

Toompea kiri tuli vastuseks tädi Maali paari nädala tagusele kirjale, kus too riigikogult hinge vaakuvale tädi Juulile eurodes pensioni küsis. Et alamate ja ülemate vahel ikka võrdsus oleks.

Toompea kirjas seisis eurodes palga määramise kohta nii: „Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.”

„Ah või usku ja lootust,” kordas Maali, kui pliidi kõrval puulõhkumise pakul istudes kirja peale õhku ahmis. Et temale, lihtsale rannatüdrukule selline au Toompealt, Ene Ergmalt ilus ja sõbralik kiri saada.

„Nojah, igaühel oma usk ja lootus,” arutles Maali. „Kui mul usku ja lootust vaja, lähen kirikusse Jumalat paluma või loen palveraamatut. Uuel ajal tehakse aga siis usu ja lootuse kinnitamiseks eurodes palkasid. Oh, küll ilm on imelik,” arvas Maali. Sibas üle hangede tasapisi paraneva naabri-Juuli poole, et temalegi uudist kuulutada.

Pirtsakas mark

Juuli köök oli paksult tossu ja kliistrihaisu täis. Naaber udjas malakaga potis ja kurtis kurva häälega, et ei saa kuidagi kirjamarki sünnipäevakaardi peale. Oli limpsanud keelega mitu korda, nii et keel valus, aga margi taga ei olnud liimi haisugi. Mark ise, kuigi Eesti oma, oli ka selline imelik, poole paksem kui tavaliselt.

„See vast on digi,” arvas Maali. Tema oli aru saanud, et digi on see, mis alati ei tööta ja segane mõista. Ja millega hea pensionäride elu raskeks teha. Ikka see kohustuslik digitelevisioon ja digiretsept ka.

Vaaritamise järel oli kliister valmis, mark sellega kokku määritud ja kaardi peale pandud. Kui sides seda mäkerdist vaadati, öelnud näitsik, et uutmoodi kirjamark on hoopis kleeps, mitte mingi digi. Vaja vaid pisut äärest urgitseda ja liimipaberi küljest lahti tõmmata.

Nojah, oli Maalil selge – mark on nagu Kalevi komm. Väljast ilus vaadata, aga kätte ei saa. Kriisiajal sobilik, kulubki vähem!

Ene Ergma saatis tädi Maalile kirja

Oh, mis lusti sel tuisusel päeval! Juba vara hommikul helistati raamatukogust. Et olevatki riigikogust nende arvutisse tädi Maalile kiri saadetud. Ene Ergma nimi ilusti all ja puha.

Ja loeti ette.

See kiri kõlas niimoodi:

"Kallis tädi Maali,

Teid on keegi eksitanud, jättes mulje, nagu Riigikogu liikmed juba saaksid palka eurodes. Aga nii see ei ole. Riigikogu liikmed saavad palka endiselt Eesti kroonides.

Hea tädi Maali, Eesti riigis kehtib jätkuvalt meie armas põhiseadus, mille järgi kõik meie ühiskonnaliikmed on võrdsed. See tähendab, et kui Eesti riigis hakkab kehtima euro, siis kehtib see korraga ja võrdselt kõikide jaoks. Loodetavasti juhtub see juba 2011. aastal ja siis hakkate ka teie, tädi Maali ja tädi Juuli, saama pensioni eurodes.

Teid on eksitatud ka selles suhtes, miks Riigikogu võttis vastu seaduse, kus riigiteenijate kõrgeima palgamäär pandi kirja just eurodes. Seda tehti ikka selleks, et kinnitada meie usku ja lootust, et euro tuleb.

Aga kui juhtub nii, et euro 2011. aastal meie kõigi kurvastuseks ikkagi ei tule, siis ei hakka palka eurodes saama ka Riigikogu liikmed. Selleks on „Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses“ kirja pandud eraldi paragrahv 18, mis ütleb, et kui eurot ei tule, makstakse Riigikogu liikmetele ja kõikidele teistele kõrgematele riigiteenijatele palka edasi kroonides, nii nagu see toimub ka praegu.

Tädi Maali, kuna meil on praegu tõesti põhjust uskuda, et euro 2011. aastal tuleb ja kuna ka tädi Juulil, nagu Te kirjutate, on nüüd tervis paremaks läinud, siis olen ma veendunud, et me näeme eurot 2011. aastal koos teiega.

Soovin tädi Juulile kiirest paranemist ja head tervist ka Teile!

Parimate soovidega Teie Ene Ergma."

Maali istus tükk aega pliidi kõrval puulõhkumise pakul ja ahmis õhku. Temale, lihtsale rannatüdrukule korraga selline kiri.

Aga eks ta ju ise ka selles natuke süüdi oli. Kui tuisk üle saab, lähen Juuli juurde, arvas Maali. Ta on praeguseks juba niipalju kosunud, et vist jõuab euro ära oodata.

Aga kes ja mispärast ikkagi vanainimesi hullutas ja segadusse ajas, ei saanudki ta täpselt aru.

Milline aga oli kiri, mille tädi Maali riigikogusse saatis, saab lugeda siit.

Vene spioonid ja sülearvuti panni all

Oh sa Issanda vits! Milline segadus paari Venemaalt toodud platsmassjublaka pärast.

Nii mõtles tädi Maali kui kuulis raadiost kolmandat korda juttu miskitest Venemaa arvutusmassinatest, mis Eestimaa ajakirjanikud olla Moskvast kaasa toonud. Televiisoris oli neist plastmassjublakatest ka mitu korda räägitud. Lisatud veel juurde, et äkki tahavad venelased neid arvutusmassinaid ka spioneerimiseks kasutada.

„Vaesekesed, rumalukesed, need ajakirjanikud,“ kostis Maali poesabas asja arutades. „Vaja siis Moskvas enesele kingituseks võtta mingit Vene värki. Ju olid vist nii noored inimesed, et ei teadnud, et Vene värk on kõige katkiminevam värk maailmas üleüldse,“ ütles Maali ees- ja vorsti ning juustujärjekord poes oli absoluutselt nõus.

Igal järjekorras seisval naisel olid oma kogemused sellest, kuis nende küljesoojendajad Vene ajal veetsid tunde ja päevi oma Vene autode all. Parandasid ja parandasid, ajasid veel oma närvid krussi nii, et neid tuli ohtra õllega hoolega kasta. Vaat selline vilets värk on Vene värk, mille nüüd kirjatsurad Moskva linnast kaasa tõid. Ju puhta noored ja rumalad ja ei teadnud, mis värk on Vene värk, jõuti ühisele arusaamisele.

Maali igatahes ütles lisaks, et kui nende viletsate arvutusmassinate pärast ikka niipalju jama on ja vaeste mehikeste peasid kiputakse selle untsus Vene värgi pärast maha raiuma, siis tema võiks neid aidata küll. Tema võiks need viletsad Vene värgid enesele võtta. Hea ju panni alla panna, sest muuks nagunii ei kõlba. Maalil oligi just pannialus katki läinud. Ja televiisorist oli Maali näinud, et need arvutusmaasinad olid just pannilause suurused jublakad. Sellised musta värvi ja lapikud, nagu suur raamat.

„Ja kui venelased oma arvutusmassinate abiga mu köögis spioneerida tahavad, lasku aga käia,“ oli Maali lahkusest tulvil. „Spioneerigu siis ära nii president Pätsi kui Arnold Rüütli pildid mu seinal. Ja hakklihasousti retsepti võivad nad ka ära spioneerida, kui tahavad,“ viimast hüüdis Maali nii kõva häälega üle poe, et isegi akna taga terasid nokkivad linnukesed lendu tõusid.

Suure hingega tädi Maali oli igatahes veendunud, et kui kellelgi väga hakklihasousti retsepti vaja, siis tema võib selle ära anda ka ilma spioneerimiseta. Igale venelasele, neegrile, setole või isegi moslemile, naabritest rääkimata. Inimesi tuleb ju aidata kui suur soustihimu põues pitsitab.

Selle jutu peale pööras poetäis rahvast uute ja paremate retseptide arutelu peale. Mis tundus märksa asisem teema olevat kui Vene värgi kirumine.

Jah ilm on ikka ilmeline, mõtles Maali mõni aega hiljem. Alles see oli kui Vene soldat ei lasknud rannarahvast ranna äärde, kartis, et meie spioneerime. Nüüd kardame aga hoopis meie Vene spiooni.

P.S

Aga riigikogust polnud tädi Maali oma nädal aega tagasi saadetud kirjale ikka veel vastust saanud. Ta juba kahtlustas pisut, et äkki see arvutusmassin, millega raamatukogus tädi Maali palvel kiri kirjutati oli ka Vene oma ja praaki täis. Selline mure oli Maalil.

Katkine jalg ja euroraha

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/486797

Oh seda häda ja viletsust! Oli nüüd vaja tädi Juulil oma eurojutuga Maali pea sassi ajada! 

Juuli on alati tahtnud olla prouam kui Maali. Ja eurot on ta ka alati tahtnud, et olla sama peen kui väljamaa pensionär. Ainult see ei mahu Juuli pähe, miks riigikogu enesele ja presidendile küll eurodes palga määras, pensionärid aga kaduvaid kroonisid kudistama jättis. Juuli kilkas siiski iga päev eurost ja muudkui kiitis Ansipit.


Maali leidis euroeputamise peale, et peab Juulile koha kätte näitama, ise euro temast varem kasutusele võtma. Et kui riigikogule ja presidendile on lubatud suur europalk, siis temale, Maalile, võidaks lubada ju kõigest kilo herkulot ühe euro eest. Ja see metallist euro oli tal olemas ka, üks habemega Soome meremees kirikus kinkis: et vaata memm, missugune raha meil on.


Suur vanglahirm


Maali sibaski külapoodi, lõi euro letile: „Kilo herkulot, palun!” Poeproua vajus näost ära. Ütles, et kui ta peaks seadusevastaselt Maali valuutaga mehkeldama, pannakse ta vangi. Maali hakkas küll vastu, et riigikogul palk ka eurodes, aga tutkit.


Möödusid päevad, Juuli huilgas udupasunana: euro tuleb. Maali oli kurb, et Juulile jäi koht kätte näitamata.

Kuni äkki …oli Juuli jalaluu õues plõksti puruks ja mõne aja pärast ka hirmus kopsupõletik käes. Ju vist katkise jalaluuga hanges abi ootamisest. Juuli oli nii haige, et Maali pelgas… äkki sureb ära. Veel suurem mure oli, et nii jääb Juulil ju euro nägemata.


Ei tahtnud Maali enam Juulist etem olla, hoopis muretses naabri eurounistuse pärast niikaua, kuni meenusid Toompea targad. Maali tõttas raamatukokku, lasi juhatajal riigikogusse e-kirja saata.

Selles seisis: „Et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada. Kui selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.”


Kiri läks teele. Maali ootab vastust.

Kiri riigikogule, tädi Maali saatis

Sellise kirja saatis tädi Maali meiliaadressilt maali@epl.ee riigikogule. Miks kiri just selline on ja mis sellele eelnes, saab teada uuel nädala Eesti Päevalehest.

----------------------------------------------------------

Sügavasti austatud ja igavesti lugupeetud Riigikogu härrased ja prouad!

Selle kirja saadab Teile tädi Maali, seesama lihtne rannatüdruk, kelle lood ilmuvad Eesti Päevalehes.

Teie olete ikka olnud eesrinnas, igasuguste uuenduste poolt. Ja olete nüüd enesele elu uuendamise meeles määranud eurodes palga. Ja ka peaministrile ning presidendile.

Rahvas küll löriseb, et Te pole seda väärt ja et Te pole seda niipalju väärt, aga see selleks.

Ma kirjutan Teile hoopis selle pärast, et mul on euroga seoses suur mure. Mure on tegelikult küll tädi Juuli pärast, kes murdis jala ära ning sai lumehanges külmetamisest kopsupõletiku. Mul on kartus, et ta võib kogunisti ära surra ning ammu oodatud eurot oma silmaga ei näegi.

Aga tädi Juuli on alati olnud üks igavesti moodne tädi, kellele meeldivad kõik moodsad asjad nagu digi ja euro. Ja tema unistus on olnud kogu iseseisva Eesti aja saada ikka samavääriliseks kui Inglismaa ja Prantsusmaa tädid, kes saavad eurodes pensioni. Et temagi saaks meie külapoodi minna, euro letile lüüa ning kõlava häälega kuulutada – üks pakk piima ja sada grammi doktori vorsti palun. See teeks ta väga õnnelikuks.

Nojah, Teil seal üleval pool sellist muret küll loomulikult pole, sest Teie, noored inimesed, olete enesele eurodes palga määranud ja olete samaväärsed muu Euroopa parlamentääridega. Aga et meil ikkagi ülemate ja alamate vahel veidikenegi võrdsust leiduks, palun ma Teid südamest: määrake tädi Juulile veel enne surma eurodes pension. See oleks haigele suur rõõm. Ja Teil pole palju teha, kord kätt tõsta, haamriga koputada.

Aga kõik meie küla lörisejad ja senini Teiega pahandajad ütleksid siis kohe, et see Riigikogu on üks väärt kogu, ei mõtle ainumalt iseenese peale vaid ka lihtsa tädi Juuli peale.

Kui Teie selle väikese asjaga hakkama saate, võin ma Teile kirikusse küünla panna ka.

Teile väga tänulik olles ja kirjale vastust lootes,

tädi Maali maalt.

P.S

Minule saab kirjutada ka: maali@epl.ee

Või siis: Tädi Maali, Eesti Päevalehe esindus, Tallinna 15, Rakvere linn, 44306