Eesti Vabariigi suurim saladus

 

Ohh, viimaks vist kõik, mõtles Maali voodi veerel istudes kui vabariigi aastapäev oli lõpule jõudmas.

Ikka lipp heisata ja maha võtta, televiisorit vaadata, Juuli ja Juliuse juures käia, rääkimata vallavanem Voldemari korraldatud kontserdist külarahvale. Ja paraad ja presidendi vastuvõtt televiisoris. Rääkimata presidendi kõnest. Ja ilusatest mõtetest, mis õues päikesepaistel lehviva sinimustvalge lipu all tulid.

Aga siis, viimaks, palveraamat käes, jäi tädi Maali korraga mõttesse.

Et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.

Et oma mõttest täielikult aru saada kordas Maali veel korra üle: et mida meil siis ei oleks kui meil Eestit ei oleks? Seda ainumast Eestit maailmas.

Maali mõtles lausa tunni, sest uni ei tulnud. Tuul huikas akna taga.

Oh, mis kõik küll mõttest läbi jooksis.

Aga sellest Maali ei räägi, nii suur saladus on see. Selline, mille peab ise leidma, et Eestist aru saada.

Maali leidis saladuse. See oli maailmatuma suur saladus. Eesti Vabariigi suurim saladus.

Seda teades jäi Maali rahulikult unele.

Mida Eesti Televisioon tädi Maalil kirjale vastas

Tädi Maali oli just kapi tagant Eesti lippu välja võtmas, et aegsasti kõik vabariigi aastapäevaks valmis oleks, kui telefon helises.

Maali veel mõtles lippu silitades, et huvitav ega koid pole kuhugile ometigi auku teinud, naftaliini sai ju ikka küllaga pandud. Aga telefon helises edasi.

No kesse siis nüüd isamaa sünnipäeva eelõhtul?

Tuli välja, et raamatukogu Raili. Temale olnud juba eile arvutisse vastuskiri tädi Maali kirjale saabunud, aga kuidagi olnud see kahe silma vahele jäänud.

Et kas nüüd loeb ette või?

No loomulikult, kuis siis mitte. Maali viis lipu hellalt kapiveerele ja istus kuulama. Kiri oli selline:

" Olen meelitatud, et just A Le Coqi reklaamklipp on Teie tähelepanu köitnud. Proovin vastata, kasutades kirjas kasutatud lõike:

"Aga teine ja palju hullem asi on selle õlletehase reklaamiga, mis on ikka väga kole. Lapsed ju näevad ka seda reklaami ka ja mõtlevadki, et nüüd peab õlut jooma, et Eesti sporti toetada. Tegelikult ei tohiks alkohool ja ETV ja sport üleüldse mingil kombel kokku käia.

Ja nüüd tahan ma küsida, et kas saaks selle õlletehase reklaami kähku sealt televiisorist ära võtta, sest Eesti rahvas on ka ilma selleta niikuinii peaaegu kõige joodikum rahvas Euroopas.
Ja kindlasti tuleks see kuri ja salakaval inimene, kes selle reklaami televiisorisse pani ülesse leida ja talle üks protokoll teha."

Olen kindel, et nii Teie kui ka paljud rakverelased on joonud karastusjooke ja vett, mis kannavad A Le Coqi tootjatehase märki. Näiteks mulle meeldivad väga A Le Coqi joogiveed, millel on sidruni- või ka maasikamaitse. Ma ei ole kordagi mõelnud sellele, et seda vett tarbides peaksin jooma ka A Le Coqi õlut. Kui Teie sellise paralleeli suudate luua, on see Teie fantaasia vili.

Eesti Rahvusringhääling ei müü ise reklaame oma eetrisse. Me vahendame Eesti Olümpiakomitee toetajate reklaamklippe, mis järgivad reklaami- ja ringhäälinguseaduse reegleid ja mille edastamiseks on andnud nõusoleku rahvusringhäälingu nõukogu. Antud juhul ei ole põhjust A Le Coqi reklaamklippi eetrist kõrvaldada. Lisaks ei oska ma leida selles, kui joogitootja sedastab, et ta toetab Eesti sportlasi, leida seost õllejoomisele õhutamisega.

Lugupidamisega,
Hanno Tomberg."


"Kõik," ütles Raili.

"Ahah," ütles Maali ja jäi mõtesse.

"Ju peab Juliusega seda kuuldut nüüd õhtul arutama, kui ta just liigsest sponsorreklaami vaatamisest jälle liiga tahmas ei ole."

Tädi Maali lood 2003 - 2009. Teine valik

Head uut aastat soovides.

Uus aasta tuli Maalile oma täiesti tavalise ja absoluutselt erilise kuuse kõrval täiesti tavaliselt, mis tähendabki - eriliselt. Kuidas täpsemalt, sellest aga tulevikus, kolmekuningapäeva paiku.

Täna võlgnen lugejatele teise tekstinäite aastaist 2003 - 2009, mil tädi Maali oli justkui muinasunne suikunud Suur Tõll, keda käidi äratamas siis kui olud kehvaks kiskusid. Mäletate ju seda juttu, et millal ja kuis oli vaja hüüda "Töll - Töll, tõuse üles ..."

Igatahes hüüdsin peaaegu samuti tädi Maalile siis kui puhkes ülemaaline jama andmekaitseseaduse mitmeti tõlgendamise pärast. Ja nii Vikerraadio õnnesoovide toimetajad kui ka vallalehteade kokkupanijad olid siis sügavasti heitunud. Tõlgendajate meelevalduse tõttu tähendas nüüd inimesele sünnipäevaks õnne soovimine ... delikaatsete isikuandmete avaldamist.

Ohh, tule taevas appi!
Aga seda, et eelmainitud ja Andrus Ansipile omistatud lause ütles esmakordselt vabariigi aastapäeva aktusel maha hoopis Lennart Meri, mäletab Maali imehästi. Aga sellesti pikemalt tulevikus ...


***

Kogu tõde tädi Maalilt röövitud sünnipäevast
Originaal EPL 29. jaanuar 2008 http://www.epl.ee/artikkel/416447
(siin esmane variant)

Oma sünnipäeva hommikul istus tädi Maali krabiseva raadio ees ja nuttis suure häälega. Just oli eetris kõlanud jalust nõrgaks võttev teade.

Hommikul keetis Maali silmade särades kohvi ja sättis end poole kümneks kööki, raadio kõrvale. Kontrollis mitu korda üle, kas krapp on täpselt Vikerraadio lainel. Ta teadis, kohe kostab mahe hääl: „Kuulete õnnesoove eakatele sünnipäevalastele…” Maali tundis juba ette, kuis õnnejutt jooksis kuklast varbaotsani. Et teda, vanainimest peetakse ikka meeles! See oli üksikus külas elava memme jaoks äraütlemata tähtis

Aga kena valsimuusika järel tuli eetrisse hoopis tõsise häälega mees, kes ütles: „Lugupeetud eakad sünnipäevalapsed! Vastavalt andmekaitse seadusele on nüüd Vikerraadios keelatud selliste õnnitluste ettelugemine, kus mainitakse ära sünnipäevalapse nimi, vanus ja elukoht. Siiski õnnitleme teid kõiki, sünnipäevalaulu laulab Artur Rinne …”

„Misasja,” ei saanud Maali aru. „Kuidas ei tohi nime öelda? Kuis siis aru saab, keda õnnitletakse… Kellele ma olen halba teinud, et mulle enam õnne soovida ei tohi,” kordas Maali ja tundis kuidas pisarad voolama hakkasid.

Tegelikult oli Maali juba varem maakonna kobrulehes ja ka valla omas näinud imelikke jutte imelikust andmekaitse seadusest. Et inimene peab nüüd ise lehele teada andma kui enese õnnitlemist soovib. „Kus selle häbi ots, kui ma ajalehte lähen ja enda õnnitlemist palun,” arutles Maali.

'Maali teadis, et samanoodi kui Juuli paneb igaks ta sünnipäevaks õnnitluse raadiosse paneb tema Juulile ka. Rääkimata pealinna sugulastest, kes ka raadiosse õnnitlused Maalile – Juulile saadavad. Ja siis memmed kuulavad raadiot ja sünnipäev on erilisem. Maali arvates oli see üks väga ilus Eesti komme.

Aga pill tuli pika ilu järele ning uksest lendas sisse ähmis Juuli. Ta oli püüdnud kolm tundi Vikerraadiosse helistada, selgust saada. Aga kogu aeg telefon kinni. „Viimaks oli seal väsinud ja äranutetud häälega näitsik, ütles, et see lolli seadus on kohe meie enda Eesti seadus, riigikogus tehtud … Telefon olnud kinni sellepärast, et pensionärid üle Eesti helistanud, kurjustanud, vaat sedapsi,” rääkis Juuli. Oli tunne, et ta on kohe valmis sinimustvalge lipu Maali räästaveerest haarama ja Toompeale piketti tormama.

„Maailm puha hukka läinud,” arutasid memmed pärastlõunal. Lõid õunaveini pitsid kokku, et Toompea targad mõtleksid ikka peaga, mitte kõhunabaga ja muudaksid lolle tõlgendusi võimaldava lolli seaduse ära.

Õhtuks oli Juuli vanade guaššvärvide ja tapeedirulli abiga teinud suure loosungi, mille tõmbas Maali antslakollase maja seinale, nii et iga viimane mööduja seda nägi: „Täna on Maali sünnipäev!” „Tutkit, see seadus,” hüüdis Juuli. „Ja pistetagu andmekaitse endale ... teadagi kuhu. Me võime siin ka Vene seaduste järgi elada, kui Eesti omad nii lollid on. Oli Vene aeg s… mis oli, aga inimestele võis vähemasti raadios õnne soovida, ” lisas kuraasikas onu Juulius kui Maalile torti lõikas.

Ja Maali mõtles viimast pisarapoega pühkides, et selle koha pealt on vahel ropu suuga Juuliusel täitsa õigus.

Tädi Maali lood 2003 - 2009. Esimene valik

Hääd jõulujätku soovides riputan üles ka näiteid lugudest, mis kirja pandud tädi Maali lahkumise järel. Asi nimelt selles, et kuigi lugude peakangelane Maali Paadimaa oli loodetavasti paremas maailmas, käis ta vaim siinkirjutajaga ikka kaasas. Ja nii ma otsisin - teadlikult ja teadmatult inimest, kes võiks EPL-is Maalist tühjaks jäänud koha täita.
Ning vahetevahel mõnd teemat käsitledes jõudsin arusaamisele, et loo kõigi nüansside ja olemuse väljatoomiseks on ainukene võimalus ... võtta mängu tädi Maali kui sümbolkuju.
Nii ka sel korral kui Eesti Post alustas sidekontorite massilist kinnipanekut mõistmata, et riigiettevõttel peaks olema riiklik (mitte ainult äriline) mõtlemine ja et postkontor tähendab maal mitu korda enamat kui pelgalt paika kirjamarkide ostmiseks.

-----------------------------------------------------------------

Kogu tõde tädi Maali salapärasest surmast

EPL 31. august 2007 : http://www.epl.ee/artikkel/398140

Kükametsa küla kolm allesjäänud memmekest vaidlevad lõpmatult, kas tädi Maali suri vanaduse tõttu või hoopis vihastas sedavõrd, et pani trotsi tõttu käed rinnale risti. Ja kui nii oligi, siis keda küll tema surmas süüdistada.

Maali igatahes oli iseloomuga inimene, kuigi jah, mida enam Eesti riik õitses ja edenes, seda rohkem törssi ta läks. Hoolima sellest, et Maali hoidis kogu Vene aja riidekapi sahtli põhja all sinimustvalget lippu ja Pätsi pilti ning oli kindel, et küll vabadus tagasi tuleb. Teinekord varahommikul lehma lüpstes ümises Maali isegi salaja seda armast laulu: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”

Et Maali salapärase surma lugu algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Kükametsa oli kunagi kena Eestimaa küla, kus olemas kõik, mis teeb külast küla. Palju rahvast, kolhoosikontor, kool ja hoiukassa, millele hiljem pandi nimeks pangakontor. Rääkimata poest, apteegist, sidejaoskonnast.


Kinnilöödud akende rida


Millalgi Vene aja lõpul leidis keegi tarkpea, et külakool ei kõlba. Tuleb luua hoopis linna hariduskombinaadid, kuhu lapsed siis bussidega kokku veetakse. Ja Kükametsa külakooli aknad löödi laudadega kinni. Rahvas oli tige ja Maali kõige tigedam. Aga kus sa võimu vastu saad!

Järgmisena läks hingusele kolhoos ja kellele siis kontoritki vaja? Taas aknad laudadega kinni. Edasi tuli apteegi kord. Maalile jäi küll arusaamatuks, kuidas see kena ja puhas asutus, kus Eesti ajast saati tsitramooni ja reumarohtu müüdud, küll korraga euronõuete jaoks nii ebasanitaarseks osutus, et tuli sulgeda. Memmed hakkasid nüüd bussiga linna rohtude järele sõitma. Kirusid ja sõitsid. Paljud nooremad sõitsid üldse minema. Eriti veel siis, kui pangandusreformi käigus pangakontorgi suleti. Taas löödi ka aknad laudadega kinni.

Eesti elu aga muudkui edenes, kuigi Kükametsa oma kümnete kinnilöödud akendega polnud nii õnnetu välja näinud isegi pärast sõda. Mõnigi kord küsis Maali, ise püha viha täis: kas siis sellist Eestit me tahtsimegi? Aga paljuke neid kuuljaid enam külapoe nurgas oligi, kuigi kaupmees oli sinna memmedele istumiseks isegi toolid pannud.

Korraga käis üle Kükametsa uudis kui katkuteade: pood läheb kinni. Poodnikul pole järjekordse kohustusliku euroremondi ja nõuetele vastavate kraanikausside jaoks raha. Nüüd said memmed koos Maaliga ilma asju arutada vaid postkontoris, viimases avalikus asutuses. Arutasidki, kuni Eesti Post teatas sideasutuste tänapäevastamise, et mitte öelda kinnipanemise kavast. Maali käis seepeale kolm päeva mööda küla ja korrutas ühtelugu: “Kas siis sellist Eestit…” Vastamas polnud enam peaaegu kedagi – kes minema sõitnud, kes ära surnud. Vaid laudadega kinnilöödud akende rida piidles memme, kuni äkki oli temagi kadunud. Sootuks.

Kui tädi Maali kolm päeva hiljem leiti, lebas ta surnuna voodil, käed kenasti risti rinnale pandud. Laual oli lõpetamata lahkumiskiri sõnadega: “Minu surmas palun süüdistada…” Lahti jäänud raadiost kostis parasjagu valitsusjuhi raport Eesti arengu ennenägematust edust.

Kõik kutsutud memmed ja taadid Maali-tädi matustele ei jõudnudki. Vahepeal oli ka bussiliine reformitud.

JÕULUKIRI: Hüvastijätt tädi Maaliga

Sõbrad , hing on täis jõulurõõmu, askelduste tuhinat, isegi praegu öösel ja Maalile mõeldes - aastatetegust lahkumiskurbust. Nii panen siia üles jõulukirja tädi Maalile ajast, mil ta oli juba surnud.
Õnneks tean täna, et iga lõpp on millegi algus. Ning jõuluaeg on paslik aeg mõtlemiseks nii lõppude kui alguste peale. Eriti veel siis kui minnakse, aga mitte igaveseks. Vähemasti hinges.
Lootust, ootust ja imesid soovides.

***



Maali Paadimaa ehk tädi Maali: 2. august 1909 - 17. november 2002

***
EPL 24. detsember 2002: http://www.epl.ee/artikkel/223688


Tere kallis tädi Maali! Kirjutan Sulle ja Sinust viimast korda, sest oled surnud. Magad Loksa surnuaial närtsinud lilledest ja põlenud küünaldest teki all. Aga tegelikult Sa vist päris surnud pole. Vaatan lehti, kuulan raadiot: ikka räägitakse Maalist. Sinust, kes kõike teab, kõikjal on, kelle järgi kõike mõõtma peab.

Maali, Sa olid Eesti Päevalehe kangelaseks kahe aasta jooksul. Nagu president või peaminister. Aga olid kõigest harimata rannatüdruk, nagu ise ütlesid. Jah, peaminister ja president võivad olla. Aga alati on lisaks keegi kõigi poolt armastatu, kelle suu läbi kõneleb talupojatarkus. Kas Koosta pere liige, Kärna Ärni, kingsepp Johannes või tädi Maali.
Sind maeti uhkemalt kui presidenti. Neli kirikuõpetajat ja peaaegu kogu küla oli koos. Kogu teenistuse mängis flööt. Justkui huikaks tuul rannamändides. Külas meenutatakse seda helgel häälel ja käega, siuh, silme alt läbi tõmmates.
Su surmaga hakkasid Hara külas imelikud asjad juhtuma. Su pommidega kell, mis kaks sajandit seinal aega oli mõõtnud, läks peast sassi. Hakkas valesti lööma. Pidi lööma üksteist, lõi viis. Naabrimehe auto, millega Sind pidi viimsele teele viidama, hakkas tõrkuma. Ei läinud käima. Nagu tõrguks, et Sa surnuaeda ei peaks minema. Aga Su viimne tee läks läbi tähtsast kohast – Sinu mälestuste ja piltide järgi taastatud surnuaiaväravate alt.
Tean, oled taevas ingel. Sest kes muu kui ingel saaksid olla – puhas, paljasjalgne, vaene, karske olid kogu elu. Ikka kirikuleht tellitud ja palvetund Vikerraadiost kuulatud. Tõusid pool seitse, panid raadio mängima, kuulasid palvust. Talvel, kui suur pime väljas, panid pärast raadio kinni, magasid edasi. Uni oli palve järel magusam.
Käisin Su pisikeses majas suure mere kaldal. Seal - Paadiaial - on kõik korras. Umbes samuti kui esimest korda tulin, sooviga leida tädi Maali, kellest räägitakse nii räimesabas kui presidendi kantseleis, aga keda rääkijaid näinud pole. Kui hakkasime Sind otsima, saime teada: Eestis on neliteist tädi Maalit. Helistasin valdadesse: kas teie Maali on õige Maali? Ebalus, kuni näpp valis Loksa numbri. "Meie Maali on õige. Maali on absoluutselt Maali. Kõik teavad! Minge Maali juurde, ta on elav ajalugu, entsüklopeedia, noh, lihtsalt Maali..."

"Olen siin sündinud, siin kasvanud, elanud, siia loodan surra," ütlesid esimesel korral. Nii läkski. Hoolimata Su minekust on Paadiaial kõik nagu üksnes maal Maali juures olla saab. Puhtas toakeses on ilusad eestiaegsed asjad ja pommidega kell. Päikene piilub üle lumelaamas puude pisikest maja suure mere ääres, väikese aia keskel. Ainult valge tee lõpul ei oota Sa enam tulijaid, silm läbi härmatanud akna piilumas.
Su ristitütar on kass Kuta kenasti ära toitnud. Ja kutsa Pobi pistab tulijaile nina pihku. Kuigi seda, kellele ta kindlasti tahaks oma ninateret öelda, ei tule. Ja Kutal on õhtuti igav. Pole Sind, kellega koos palveraamatust tähti uurida. Sa ju näitasid talle õhtuti, näe: siin on A ja O. Kuta noogutas. Kindlasti oskab ta lugeda, arvasid Sa.
Kass on rinnus, ütlesid, kui haiglasse läksid. Kraapis seest, ajas köhima. Oma viimse päeva hommikul viskasid varbad üle voodiveere, tõusid püsti, kui hakates koju minema, aga minemata jäi. Voodi veerele, silmad kodu poole suunatud, langesidki.
Minu jaoks oli Sinus kõige tähtsam, et virisemist ei sallinud Sa silmaotsaski. Kui kodus leiba polnud, muretsesid hoopis linnukeste pärast, kes väljas külmaga herkulot ei saa. Pugesid teki alla, tegid näo: oled haige. Nii häbi oli herkulot ootavatele linnukestele silma vaadata. Teki all muretsesid lindude pärast, enesel kõht tühi. Palvetasid, kuni Jumal kirikuõpetaja ja sotsiaalabi Sinu juurde saatis, ja mitte niisama, vaid herkulokotiga!
Ja lõid mu pahviks, kui mu mobiil helises. Küsisid: kuidas helistaja teadis, et sa just praegu siin oled. Miks ta ei helistanud hoopis naabrinaise juurde? Talupojatarkus oli igas Su mõttes.
Kui Su vanuse, 92, kogemata 93-ks kirjutasime, teatasid: nojah, pean aasta veel elama, ega lugejaid petta tohi. Elasidki, ei petnud.
Aga meie petsime. Su matuse päeval olime oma ajakirjanikuaskeldustes üle ilma laiali. Ei tulnud meist keegi Sulle lille tooma ega liivapaberina karedaile kätele pai tegema. Jah, elusana oli meil Sind vaja, aga surnuna ... Ju tormame me, ajakirjanikud, tihti tittedena säravate nännide järele. Näpime mullivanne, pildistame staare, kes on kümme korda kaduvamad kui Sina. Vaid harva külastab meid mõte, et tegelikult on Eestimaal miljon kirjutamata head artiklit. Sest igas memmes või taadis on peidus särav tera, mida me tihti üles leida ei oska või ei taha. Aitäh, Maali, et selle mõtte selgemaks saada aitasid.
Palju jäi Sinult küsimata. Veider, sellele mõtleme alati oma lähedasi mattes. Arutleme, millest küll oleks isa või emaga veel rääkinud. Ja nendime: oleks. Ning kordame viga. Ju on inimloomus selline.
Aga oma viimase aasta elasid Sa õnnelikult, sest viimaks oli Jumal saatnud soovitud võimumehe. Senini jätsid võimude käsud täitmata: haakristikänkrat lipu peale ei õmmelnud, punalippu üles ei pannud. Aga elu lõpul läks sinimustvalge lupsti vardasse, sest teadsid: Jumal saatis soovitud presidendi. Lõikasid Rüütli pildi lehest välja, palusid: "Jumal, kui see on sinu tahtmine, siis saab tema presidendiks." Kui rahvas televiisorist presidendivalimisi vaatas ja närveldas, oli Sul rahulik tunne. Teadsid - ju see on Jumala tahe, kui Arnold presidendiks saab. "Las nüüd maarahval ja rannatüdrukutel olla ka oma president," leidsid möödunud jõulude ajal, silm säramas.
On tunne, et praegu istud Sa pilveveerel ja liigutad hoolega oma paljaid varbaid, mille tatsumine köögipõrandal senini kõrvus kajab. Tean: Sa tuled tagasi. Kuigi Sul on siis teine nimi. Ja kui Su pajatused jõuavad rahvani teises kanalis, jääd Sa ikka alles. Sest igaüks meist, isegi siis, kui me seda enesele tunnistada ei julge, vajame südames tädi Maalit. Aitäh, et Sa olemas oled. Kauneid jõule, tädi Maali!

***

Tädi Maali teab ja arvab
Tädi Maali mõtteid Eesti Päevalehe artiklitest:

• Euroõunad on väetistega nii ära mürgitatud, et isegi uss neid ei söö. Neid ei sööks vist isegi naabrinaise kits. Annaks taevaisa meile tarkust, et ühest liidust välja saades mitte kohe teise - euroliitu ronida. Aga eks kõik ju tahavad ikka head ja paremat Euroopat saada. Aga olgu parem ise head. Süda peab hea olema, mitte liit.
• Kas te Jumalat usute... Ega ma küsi enese pärast, mina ei pea seda teadma... Ma küsin Jumala pärast, et Jumal ikka teaks, kas te teda ka usute.
• Jumal on mind nii julgeks loonud, et ma ei karda midagi. Saada või keskööl kesk Tallinna linna, ikka ei karda.
• Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju ma olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi.
• Ma seisan ilma viina ja karskusseltsitagi! Aga, see viin on ikka vist nii vastik asi, et seda peab muudkui teistele pakkuma. Muidu ei lähe vist kurgust alla. Aga näe magus tort leiab pakkumatagi suu üles.
• Vene piirivalvurid olid kõige aremad inimesed üleüldse, seisid muudkui seljaga piiri poole ja kartsid bandiiti.
• Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!

P.S. Aga porgandipeenrad jäidki meil Sinu aias rohimata, kuigi lubasime. Ja selle pärast on häbi.

Tädi Maali lood 2001 - 2002. Teine valik katkendeid.

Jõuluimede ootuses teine osa olnust.

***

Meri andis tädi Maalile meresea ja jändriku puu, aga elukaaslast ei andnud

EPL 09. juuli 2001: http://www.epl.ee/artikkel/195316

Tädi Maali teab: kui ilm on hukas ja kodus puudus käes, mine mere äärde. Meri ikka midagi annab.
Kaks korda on meri Maalile suisa õue peale tulnud. "Puud kõikusid kui mastid mere sees," räägib Maali. Mullu, kui Maalil hakkas pliidipuudest kitsas kätte tulema, saatis meri ta õue alla ühe jändriku kasenoti. Nii suure, et mitu meest pidid seda köite ja autoga vedama. Nott pandi Maali kuuri kõrvale. "Kogu aeg oli suur hirm, et meri võtab noti tagasi," räägib Maali. Õnneks ei võtnud.
Külamees tuli Maali notti tükkideks lõikama. Mees lõikas ja kirus. Merd kirus selle eest et, meri jändriku noti just Maali õue alla lükkas. Ja Maalit selle eest, et Maali pidi seda jändrikku notti nägema ja enesele krahmama. Mees praganud Maaliga, et ära enam tormi järel mere äärde mine! Aga kus saab rannarahvas jätta mere äärde minemata. Kunagi ei tea ju, mida meri annab.
Ükskord aastate eest andnud meri nii-ilmatuma-pika meresea.
"Kui pika?"
Nii-ilmatuma-pika, teab Maali täpselt. "Aga kas oli ikka siga või hoopis hüljes," ei jäta ajakirjanik.
"Ei olnud hüljes," läheb Maali pisut turri. "Ei olnud! Oli nii-ilmatuma-pikk meresiga ja musta värvi haav olnud külje sees."
Külarahvas takseerinud siga ja leidnud, et süüa ei sünni. Siga keedetud seebiks. Nii-ilmatuma-palju rasva olnud sea sees.
Saanud hea seep, pesnud hästi, vaid selle nii-ilmatuma-pika sea lõhn olnud küljes. Kui selle seebiga pestud riided selga panid, ütles Haral igaüks, näe, sealõhn, seaseebiga pestud.
Lisaks on meri tormiga piirituselaste välja andnud. Maali vend, see, kes vilistada oskas, aga laulda ei osanud, sai kord merest kaks kümneliitrist piirituseplekki kätte.

Mida aga pole elu ega meri Maalile andnud, on mees. "Ma pole meest tahtnudki," ütleb Maali ja silmad pilluvad iseteadlikke välgunooli. Siis selgitab, et isa suri noorelt. "Muretsesin, et kuhu siis ema jääb, kui ma ära lähen. Et ema jääb üksi." Maali ei jätnud ema üksi, mehele ei läinud.
Seda rääkides liigutab tädi Maali keskendunult oma paljaid varbaid. Selgitab, et paljajalu peabki käima, siis tuleb tervis. Üheksakümmend aastat paljajalu käinud Maali jalad pole kunagi katki läinud. Ja kui haiglas tuldi villaseid sokke pakkuma, põlgas Maali need ära. Ka virisejaile soovitab Maali paljajalu käimist. Ravib tigedust hästi.
"Kes viriseda tahab, mingu metsa marjule, sohu jõhvikale. Virisegu seal. Ja tehku tööd, korjaku marju. Ikka paljajalu. Kui palju olen paljajalu marjul käinud. Kui külmas vees olemisest üks jalg ära jahtus, seisin teise peal, võtsin varbad pihku, soojendasin neid, siis korjasin edasi."
Maalis pole tigedust ollagi. Ainult muretseb pisut, et äkki ta läheb nüüd uhkeks kui temast kogu aeg lehes kirjutatakse.
Paraku ei tea tädi Maali, et kuidas see uhke olemine käib.

***

Kuidas tädi Maali süstist ja punalipust keeldus

EPL 21. august 2001: http://www.epl.ee/artikkel/87503

Ööl vastu taasiseseisvumispäeva nägi tädi Maali und. Tuleb ajakirjanik sisse, aga tema ei saa kilukarpi lahti ja kilud jäävad puhastamata. Kus selle häbi ots!
Ja hommikul kolistaski kirjatsura ukse taga, nagu unes ennustatud... Maali oli parasjagu ühe naabrinaise ära saatnud ja teisega juttu heietama jäänud. Riik ju vaba päeva andnud, ei oska sellega midagi tarka peale hakata. Kui just sinimustvalge heiskamine välja arvata.
PISITUNNE PISILIPP. Mis Haral kümne aasta eest toimus, siis kui Eesti vabaks sai? Midagi ei toimunud, mäletavad naised hästi. Veel paremini on Maalil meeles see, kui sakslased neljakümne esimesel sisse tulid.
Siis teinud Maali juures koos isaga suvitanud pisikene Singi Tunne ( nüüdse nimega Tunne Kelam) enesele paberist pisikese sinimustvalge lipu. Pistnud lipu pisikese pulga otsa. Siis seisnud Tunne tädi Maali väravas ja muudkui lehvitanud oma pisikese lipuga sakslastele. Lipp olnud veel lehvitamise järelgi mõnda aega alles.
Suured lipumastid pandud Hara küla taluõudesse aga Pätsu aegu, siis kui käinud suur kodukaunistamise ja nimede eestindamise kampaania. Sel ajal saanud Maali perekonnnimest Pootsman ka Paadimaa.
KÄSUVASTANE KAVALUS. Sellest ajast kui sinimustvalged ära keelatud, polnud tädi Maali peres tükk aega mitte ühtegi lippu. Sakslased nõudnud küll, et tehku igaüks enesele ise Saksa lipp valmis. Mõnel ustavamal saksalemburil olnud sellega hulk tegemist. Keeruline lipp olnud. Eks püüa seda haakristi nõuetekohaselt kangale õmmelda. Kärtsuta risti kui ämblikku, ikka õigesse paika ei lähe.

Vene ajal nõutud küll lippu, mäletab Maali. Ent kõigi nõudmistega on Maalil oma kavalus. "Vene ajal olid muudkui käsud. Üks teise otsa. Küll käsutatud kolhoosidesse ja tont teab kuhu. Aga ega siis esimese käsuga ei maksa kaasa minna. Vaat kui tuleb juba teine ja kolmas, siis peab liigutama hakkama," kostab Maali.
Näiteks käsutatud Maalit mitu korda kohustuslikule süstitegemisele ehk vaktsineerimisele. Maali ei teinud esimest käsku kuulmagi. Teise ja kolmandama ajal ajanud aga jalad ja käed vastu. "No jätke mu ihu rahule. Puha terve inimene ju! Ma tahan nii ära surra, et mu ihus pole ühtegi süstiauku. Ma tahan ikka hauda minna puhta ja aukudeta nahaga!"
Maali pidaski ilma kohustusliku süstimiseta vastu kuni sai kaheksakümneviieseks. Siis murdis haigus ta maha. Ja Maalile tehti süsti. Valus polnud. Aga naha rikkus ära.