.JPG)
Postitused
Originaal Eesti Päevalehes.
No varsti hakatakse ka värsket õhku poest ostma! Nii mõtles Maali veeämbrit kaevust välja vinnates ja pealinna suvitajatele külma vett kruusi valades.
Kõik algas nii, et kesk leitsakut peatus Maali majakese ees auto, triiki pealinna suvitajaid täis. Nad olid näost punased kui keedetud vähid ja tegid suuga samasuguseid liigutusi kui kuivale sattunud ahven.
„Proua, kus siin on pood, kust saab värsket vett osta?” küsis autoakna alla keeranud pereisa.
„Misasja?” ei saanud Maali esimese pauguga sotti.
„Et kust vett osta saaks, meil autotäis lapsi janusse nõrkemas,” kostis õnnetu pereisa.
Maali aga vajas veel uut selgitust. „Miks te tahate vett osta, kas rahakotid on puuga seljas ja rikkus ajab uksest-aknast välja?” muutus ta suti tõredaks.
„No poes müüakse ju värsket vett,” jäi pereisa oma arvamusele, Maali arust küll pigem suurele juhmusele truuks.
Räti lehvides marssis Maali nüüd auto juurde, tõmbas ukse valla ja käsutas kui perenaine ohje hoides: „Marss kõik see vägi kaevu juurde! Ja ei mingit tolategemist, poest vee ostmist! Minu kaev on kaheksakümmend aastat kõik pudulojused ja inimesed ära jootnud ja jätkub teilegi!”
Validooli abi
Seejuures mõtles Maali, et äkki peaks pereisale tema veidra jutu peale ka natuke validooli pakkuma? Kuumal ajal, kui Maalil enesel kippus pea segamini minema, pistis ta alati tableti keele alla ja pea läks selgemaks, süda paremaks.
Siis aga kolises kaevukett ja solises vesi ning kruusid said mitmet-setmet korda triiki täis, nagu ka autos olnud pudelid.
Teele võtsid nad kaasa veel teadmise, et see siin pole pealinn, kus iga veetilga eest raha nõutakse. Maali külas saab igaüks alati värsket vett tasuta. On ainult vaja küsida. Maali on eluaeg küsinud, kui suu kuivab. Keegi pole teda selle jutu peale poodi vett ostma saatnud.
Tehti lehva-lehva ja auto jätkaski teed.
Ent kui mõni auto jälle Maali väravast aeglasema käiguga möödub, on tal tunne, et peagi küsitakse: „Proua, kus siin on pood, kust saab osta värsket õhku?”
Kuvatud on postitused sildiga validool. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga validool. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 14. juuli 2010
esmaspäev, 17. mai 2010
Oh seda ostuhullust!
Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
--------------------------------
Juuli pöörles oma õue peal kui vurrkann ja muudkui kiskus suurest poekotist nodi välja.
Noored sugulased olid nimelt Juuli ja Juliuse maakonnalinna kaubakeskusse ostuööle tirinud. Seal olnud koos vaat et pool Maali küla rahvast, kõigil kevadnaeratus näol ja tengelpung pihus.
Et kui palju ilusaid asju! Ja nii odavalt saab! Ja kaks aastat juba masu kannatatud! Ja euro tuleb! Ja nüüd võib ju end vabaks lasta ka! Nii kilganud nii kohalikud kui ka kaugelt tulnud ja lasknud kroonidel sahiseda, füüril libiseda. Varsti neid kroone ju enam pole ka.
Oh issake, lõi Juuli käsi kokku ja seisis nüüd korraga oma nodinäituse kõrval kui kogemata püksi teinud jõmm. Et kuis see küll juhtus? Tegelikult ei pidanud ju juhtuma. Täiesti mittevajalik kraam kokku ostetud!
„No aga tore oli ikka küll,” puterdas Juuli end välja vabandades. Et võiks ehk teinekordki minna ja Maali kaasa võtta.
Kole kordub
Aga Maalile tulid seepeale meelde pangad, kes meenutavad juba jälle inimestele uusi laenuvõimalusi, ja uksest, aknast sisse trügivad kiirlaenufirmad. Ja tõusvad toiduhinnad. Ja igat sorti analüütikute jutt uuest kasvust. Rääkimata peaministrihärrast. Et ikka hurraa, uue majandustõusu poole. Uusi asju ostma.
Aga jumaluke küll, lõi Maali meenutades käsi kokku. Ma olen seda kõike ju näinud! Ja ma tean, millega see nii kolme-nelja-viie aasta pärast lõpeb, kui Jumal annab aega näha ja ära ei kutsu. Lõpeb jälle uue suure pauguga! Ja taas uue masuga ja uute vaestega.
Oh sa õnnistegija küll, lõi Maalile pähe. See on ju justkui meie küla parmu-Peedu, kes hiljaaegu viinaravi sai. Pärast suurt jama oli tükk aega rahulik, aga siis kui korraga ühel peol pudelit nägi, läks jälle püstihulluks. Jõi ja laaberdas nii, nagu polnuks varasemast miskit õppinud. Ega see raharaiskamise ja majandusmulli puhumise hullus ju miskit oluliselt paremat ei ole, mõtles Maali.
Mis küll teha, ei teadnud Maali. Pistis igaks juhuks tableti validooli keele alla.
Kes teab, kas Anspi-härra või Ilvese-isand?
pühapäev, 18. aprill 2010
Validooli, validooli!
Mida ühist on kommunistil ja müügimehel?
Esmapilgul on nad ju sama sama erinevad kui siga ja kägu.
Aga Maali tädi jõudis tõeni ja sarnasuseni. Ent selleks kulus suur hulk validooli. Kohe nii palju, et Juuli pidi juba lukku pandud apteegi ukse taga hulk aega kolistama ja huikuma, enne kui Maali jaoks lisa-annuse kätte sai. Aga seda oli tõesti hädasti vaja, sest Maali süda vabises rinnus kui tallesaba.
Nii hirmsa pahandusega oli Maali hakkama saanud.
Ta oli nimelt ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud. Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Aga lugu ise algas nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillpidu pidama. Pakkusid memmedele taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud kordaläinud töönädala üle...
Homme juba pikemalt.
Esmapilgul on nad ju sama sama erinevad kui siga ja kägu.
Aga Maali tädi jõudis tõeni ja sarnasuseni. Ent selleks kulus suur hulk validooli. Kohe nii palju, et Juuli pidi juba lukku pandud apteegi ukse taga hulk aega kolistama ja huikuma, enne kui Maali jaoks lisa-annuse kätte sai. Aga seda oli tõesti hädasti vaja, sest Maali süda vabises rinnus kui tallesaba.
Nii hirmsa pahandusega oli Maali hakkama saanud.
Ta oli nimelt ilusatele noortele inimestele koledasti öelnud. Aga tõde vajas ju väljaütlemist. Nii hirmsasti kipitas keele peal.
Aga lugu ise algas nii, et tulid miskid kaugelt tuttavad kenad noored Juliuse õuele grillpidu pidama. Pakkusid memmedele taatidelegi vorsti. Ja olid maru õnnelikud kordaläinud töönädala üle...
Homme juba pikemalt.
Tellimine:
Postitused (Atom)