Lihast priid vorstijupid

Originaal Eesti Päevalehes.
--------------------------------------
No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab! Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammuli sui vahtima.

Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ja kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleksid need üks ilmaime.

„Jumalukene,” tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vaesekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga taga ajama. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?”

Julius lükkas prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktori-kraadi!” Ja siis kukkus kiruma, koledaid roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas.

Lugu on aga sihuke, et Julius ostnud Kaupluse-Kaarli soovitusel uut vorsti. Pistnud kodus tüki suhu ja siis süljanud kohe välja, sest maitse olnud hullem kui saksaaegsel saepuruleival. Ja liha moodi ei maitsenud üldse.

Tormanud siis poodi tagasi, kus Kaarel suurendusklaasi abiga kile pealt välja lugenud, et liha on selles vorstis küll. Kogunisti kolm protsenti! Julius seda jura ei uskunud. Ostnud hunniku teiste vorstide juppe kaasa, tormanud koju, löönud topeltprillid ette, võtnud suurendus-klaasi kätte. Ja hoidku Issand selle eest, mis ta teada sai!

Suisa solk

„Lihasmagu, kamar, tärklis, sojajahu, lõssipulber, konditustatud kanalihamass ehk kondikraapimise löga…” Kõik see on vorsti sees. „Aga liha – tutkit!” Selline oli Juliuse kui vastse vorstiuuringute doktori resümee.

„Oh sa heldus küll!” lõi Maali kuuldu peale käsi kokku. „Et kui need eurotegelased ja Brüsseli bürokraadid on banaani pikkuse ja kurgi kõveruse ära reguleerinud, siis miks ei saa nad hakkama mõne lihtlabase vorstjupiga? Et oleks ikka selline seadus, mis käseks vorsti sisse panna liha, mitte jahu ja lihapesuvett,” nii arvas Maali. Ja tõttas Eesti eurosaadikutele kurja kirja kirjutama.

Euro ajab upakile

No oli siis vaja!

No oli siis vaja seda kaupluse Kaarlit selle sildiga hirmutada, mõtles Maali, sest polnud veel ikka õiget sotti saanud, kas tema sildi-aktsioon on seaduse pärane või mitte.

Näe jah, raamatukogu Raili saatis Maali poolt arvutiga kirja sinna tarbijate kaitsemise ametisse ära. Koos küsimusega, et kas tädi Maali tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ kui see hakkab seal kroonisid eurodeks omakasu ihates valesti ümber arvestama ja pensionäridel nahka üle kõrvade tõmbama.

No vastus tuli ju Maali kirjale ka.

Ja see oli selline: „Enne "euro tulekut" muutub kahes vääringus hindade avaldamine kohustuslikuks mõned kuud enne ja 6 kuud peale euro kasutusele võttu. Reeglid sätestatakse vastavate määrustega, millega pannakse paika periood, millal peavad hinnad olema kahes vääringus ja samuti millised on ümardamisreeglid, kuidas peavad tarbijale olema hinnad esitletud sh. milline info peab olema hinnasiltidel, reklaamides jne. Samuti on plaanis koostada nn. hea tava lepe, millega saavad liituda vabatahtlikkuse alusel ettevõtjad. Leppega liitujad annavad kinnituse, et eurole üleminekuga ei kavatseta hindasid tõstma hakata ja hindasid ümardatakse vastavalt kujunenud tavadele ja kehtestatud nõuetele vastavalt…“

Keski kena näitsik Hanna Turetski sealt tarbijate kaitsemise ametist saatis tädi Maalile sellise kirja tema kirja peale.

Aga see näitsik ei olnud ju tuhkagi aru saanud Maali küsimusest, et kas Maali siis ikkagi tohib kaupluse Kaarli poe juurde panna sildi „Petukaup“ või mitte.

See kena näitsik Hanna ajas Maali arust seal, oma kirja sees, miskit oma asja ja oma juttu ja sugugi ei vastanud Maali kirjas küsitule.

Ja sellest oli ikka kurb küll.

Et kas see euroraha ajab siis inimesed tulevikus nii upakile, et selle pärast hakatakse valskust tegema? Või siis juba ette segast juttu ajama.

Aga siis tuli Maalile meelde, kuis Ene Ergma, see riigikogu esimene daam talle kirja saatis. Ja Egrma proua kirjutas Maali küsimise peale siis väga ilusti ja selgesti, et mis värk selle euro tulekuga on.

Ja Maali mõtles, et vast proua Ene võiks seal Toompeal kogunisti hakata kursusi korraldama, et kuis lihtsate inimeste kirjadele lihtsasti ja otse vastust anda.

Nii mõtles Maali tädi kui ühteaegu euroraha ootas ja kartis.

Aga kevadeveed vulisesid aia taga ja aia sees nii, mis kena.

Äkki panevad vangi?

Kui tädi Maali oli kaupluse Kaarliga hindade "korrigeerimise" pärast ära praganud ja plakati poe ette panemisega ähvardanud siis tuli talle korraga suur mure peale.

Et äkki tema takistab nüüd vaba ettevõtlust, millest kõik need tähtsad Toompea tegelased kilkavad justkui munas kanad. Aga teine pool ütles, et vaba ettevõtlus on küll tore asi, aga pensionäridel naha üle kõrvade tõmbamine nagu ei oleks nii tore. Ja kas Euroopa Liit seda ikka lubab? Kuigi ettevõtlus on vaba.

Aga kus mure kõige suurem seal abi kõige lähem. Kuhu siis mujale, kui ikka raamatukogusse Raili juurde. Et see arvutiga sehkendav noorik teab kindlasti, kellelt nõu küsida.

Mõeldud, tehtud.

Raili loomulikult teadis. Et see paik, kust nõu saada on kindlasti Tarbijakaitseamet. Sinna siin nüüd kiri teele läks. Ikka Maali eestütlemisel ja Raili näppude nobedal toksimisel.

Ja seal seisis muuhulgas kirjas järgmine jutt:

"Aga nüüd tuli Maalile suur mure peale. Et äkki on see, kui vassivale poodnikule siltide panemisega koha kätte näitame miskil kombel seadusevastane. Ja äkki pandakse meid selle pärast hoopis vanglaleiva peale?


Mida ju ka ei tahaks.


Seepärast küsimegi, et kuidas saavad inimesed ennast kaitsta kui poodnikud euroraha valesti ümber arvutavad."

Nüüd ootavad Maali ja Raili, Juulist ja Juliusest rääkimata vastust.

Ikka ja jälle eurost ning petukaubast

Siinkohas Eesti Päevalehes alanud arvamustevahetus petukauba üle läheb aga ikka edasi.

Edgar Pugi kirjutas:

" Kuid nüüd tuleb härra Rein Sikk ja saadab kogu tadimaalide armee seda ettevõtjat naeruvääristama, kurjuse kehastuseks ja õigluse väänajaks tegema. Miks see vajalik on?
Küsin nüüd ja olen seda küsinud vist mituiganes korda, et mistarvis on vaja inimarengu aruannet, kui ükski avaliku ajakirjanduse esindaja seda arengut külas naeruvääristab.
Kas mitte selline kahepalgelisus polegi olnud Eesti maaelu peamine takistus? Teie kirjutised, hea RS, maalist ettevõtlust küll kuidagi ei soodusta, vaid teevad ettevõtjast kurjategija.
Ärge võtke isiklikult. Üks küla ees või taga, mis Teil sellest."

Rein ja Maali aga vastasid:

" Hää Edgar!
Ei halvusta tädi Maali meie tublit kaupluse Kaarlit. Küll aga seisab hea selle eest, et kõigil oleks külas hea.
Ja et kaup oleks aus kaup, mitte petukaup.
Kõike head. "

Ja Maali jäi veel tükiks ajaks mõttesse. Et kui siis nii, et tema oleks nagu ettevõtluse vastaline. Vale jutt puha! Kui kaup on petukaup siis tuleb seda öelda ausalt ja selge sünaga ja asi tahe. Ei siin pole miskit vastalisust sees.

Ja kogu küla ja Eesti peavad elama. Nii Maali, kui Kaarel, rääkimata Arnold Rüütlist, kelle pilt Maail ikka veel seina peal on.

Ja rääkimata Ansipist ka.

Praaliv poodnik ja petukauba paljastaja

Originaal Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/493975


No nüüd peab silmad valla hoidma!

Juuli sai viimaks kipsist priiks ja kargas kilgates mööda õue ringi, nagu oleks uus jalg all. Aga kilkas ikka selle pärast ja Andrus Ansipiga võidu, et euroraha tuleb meite õuele.

Ent eurorõõmust kilkas ka kaupluse-Kaarel. Et nüüd saab masu tema jaoks otsa, sest euro lubab hindasid „korrigeerida”.

Mil moel „korrigeerida”? Nii tundnud teised külamehed huvi. Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid taipa matemaatikast tuhkagi. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad üheeurosteks.

Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro. Ja tema muudkui teenib lisaraha.

Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse-Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli-tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile praegugi käkitegu.

Küla kajas Kaarli kurjast lubadusest, aga Juuli oli juba jõudnud Maalile ja teistele tuttavatele teha kroonide eurodeks arvestamise tabelid, kus kõik praegused hinnad on sendi täpsusega 15,6466-ga jagatud.

„Meil, pensionäridel, aega arvutada küll, ja katsugu Kaarel valskust teha!” leidis küla pensionäride vägi Juuli tehtud uhkeid tabeleid tudeerides.

Aga Maalil oli sellest veel vähe, ta otsis oi-kui-vanad rasvakriidid välja ja maalis suure sildi, mille peal on suurelt kirjas: „Petukaup!”. Siis tõttas ta, silt pihus, Kaarli kauplusse ja lõi selle letile.

„Vaata, va sehkendaja, täna on mul vaid üks silt, aga talveks, kui euro tuleb, on mul neid mitukümmend. Ja püüa kas või ühegi hinnaga vassida – kohe löön su poe-uberiku ja majaesise ja auto ka selliseid silte täis,” ütles Maali.

Kaarel ahmis õhku. „Ja kui ikka veel vähe, siis kirjutan Ansipile ka, et meil üks Kaarel püüab oma küla memmesid euro tulekul koorida,” kostis Maali ja jättis esimese sildi Kaarlile kogunisti mälestuseks. Et tollel sott ikka selge oleks.

Lõpetuseks palus andeks, et natuke ägedaks läks. Aga valskust ei tohi vabas riigis olla.

Praaliv kaupmees

Kaupluse Kaarel oli euro tulemisest juba nii õhinal, et muudkui praalis küla vahel.

Et küll tema nüüd „korrigeerib“ kõik hinnad ära, Ja siis on ta kaugas peagi jälle paksult raha täis ja masu tema jaoks täiesti otsas.

Mil moel siis „korrigeerib“? Nii tundnud teised külamehed huvi. 

Ja Kaarel seletanud, silm säramas, et ega Maali ja teised külamutid matemaatikast tuhkagi taipa. Et tema väänab euroraha tulekul kõik neljateistkümnekroonised hinnad ühe euroseks. Lollid mutid maksavad, ise õnnelikud, et ainult üks euro.

Ja tema muudkui teenib lisaraha.

Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja küla kuulab alati ka kõige salajasema jutu ära. Ja kaval kaupluse Kaarel oli ära unustanud selle, et Juuli tädi oli kolhoosiajal ka raamatupidaja olnud ning rehkendus on Juulile tänagi käkitegu …

Uuel nädalal läheb lugu edasi.