Mida siis IRL parteisse astuda soovivale tädi Maalile kirjutas

Nagu hää lugeja vist mäletab otsustasid Maali ja Juuli munadepüha eel parteisse astuda.

Et aga aru saada, milline partei see vapratele tädidele kõige parem ja paslikum paik oleks, lasksid nad raamatukogu Railil neile kõigile ka kirjad teele saata.

Kui tädid mõne päeva möödudes raamatukogust läbi astusid oli esimene kiri ka tagasi saabunud. Keegi noorhärra nimega Rauno Veri oli selle neile Isamaa ja Res Publica Liidu nimelisest parteist saatnud.

Kiri ise oli selline, nagu allpool näha.


Armas tädi Maali!

Eks sa tea ju isegi, et iga kaupmees kiidab oma kaupa, kuidas jaksab.

Erakondadega on umbes samamoodi, eks igaüks arva, et just nemad on see kõige õigem ja parem. Ja kuidas see võikski olla teisiti – kes see siis nende hulka läheks, keda ta pättideks peab. Välja arvatud muidugi pätid ise.

Millega peaks IRL ennast kiitma?
Noh, esiteks on meie hulgas palju neid, kes on Eesti asja ajanud juba kaugest Vene ajast peale. Neid inimesi ei saa kahtlustada omakasus, nemad on alati tahtnud ja tahavad nüüdki Eesti kasu.

Teiseks on IRL üks rahvuslik partei. Mitte selline, kes teisi rahvaid vaenab, aga ikkagi just eesti rahva eest väljas on. IRL soovib selle juures kõige paremat ka Eestisse tulnud või toodud muust rahvusest inimestele. Palun, ütleme, õppige eesti keel ja eesti kombed korralikult selgeks ja me saame siin veel päris kenasti üheskoos hakkama.

Kolmandaks on IRLis terve toatäis mehi ja naisi, kes oskavad riiki juhtida. Laar, Lukas, Parts, Aaviksoo… kui nimetada vaid mõnda, sest neid on tõesti palju. Ei ole nad mingid unistajad, isegi mitte ajaloolasest Laar, vaid täiesti kõvad majandusmehed, kes on Eesti nii mõnestki katsumusest edukalt läbi juhtinud ja juhivad ka praegusest.

Neljandaks on IRL see partei, kes ei aja sulle kärbseid pähe ega luba kokku pudrumägesid või piimajõgesid, sest niisuguseid asju pole olemas. IRL ütleb ausalt, kui on tarvis kehvemalt läbi ajada või koguni pensioniiga tõsta, sest noori ja töötegijaid on vähe peale tulemas, ja selle vastu ei saa mingisuguse trikitamisega. Oled ju plikapõlves näinud küll, et see sile poiss, kes lubas präänikuid, oli tühjajutumees, aga see, kes musta leiba, oli sõnapidaja. Erakondadega kipub sama moodi olema.
Ega meie ei taha sind iga hinna eest enda hulka meelitada. Või rahanatukesega üles osta, nagu mõni teine erakond – selline käitumine oleks elutarga tädi Maali suhtes lausa solvav, eks? Aga me tahame sind enda hulka küll, kui sa ise leiad, et me oleme Eesti eest väljas ja tegutseme selle nimel, et meie maa ja rahvas ikka püsiksid. Sest nõnda see ju on.

Head tervist ja head tuju soovides

Sinu IRL


Kiri läbi loetud, kargas Juuli püsti ja hakkas suure häälega üle raamatukogu prööskama: "Issand, milline häbematus ..."


Maali pidas lihtsalt pisut aru ...

Rääbakas kuusk ja Andruse kaka

Originaal: 
http://www.epl.ee/artikkel/486064


Oh seda naiste lõpmata lora,” meenutas Maali oma küdeva pliidi ees puupakul istudes.
Uuel aastal, kui Maali esimest korda poodi sattus, oli letiesine paksult ahhetavaid külanaisi täis. Kõik kordasid kui regilaulu, et ikka Andruse kaka ja Andruse kaka. Näis, et nad olid seda korranud nii kaua, et vorst hakkas juba kottides libedaks minema.

Tuli välja, et kirjamees Andus Kivirähk oli avaldanud lasteraamatu „Kaka ja kevad”, mida nii noored kui ka vanad nüüd koos tõrvasid. Lugenud ei olnud. Kardeti, et ju varsti hakatakse lastele selle rõveduse järgi tähti õpetama. Maailm puha hukas. Ja kus on haridusminister Lukase silmad, kus kultuuriminister Jänese silmad?

Maali jättis naised lorama, tõttas raamatukokku, nõudis kakaraamatu välja. Luges sealsamas nimiloo läbi. Appikene, kui ilus see oli! Silmast võttis vee välja. Üks pisikene, täiesti tavaline koerakaka kohtas võilille ja abiellus temaga. Ja mis saab üldse koledat olla loomulikus kakas – jänesehernestes, kitse-ubades ja põdrakastaneis, mida metsaalused paksult täis? Nii arutles lihtne rannatüdruk Maali.


Koledad hiinlased


„Kui ilus armastuse lugu!” meenutas Maali pliidi ees, kui oma armast, nüüd juba tükkideks saetud jõulukuuske ahju ajas. Tema kuusk oli küla erilisim, sest oli kõige rääbakam. Juba aastaid otsis Maali alati metsast üles just sellise äbariku kuuse, millel polnud mingit lootust suureks uhkeks jõulupuuks saada. Rääkimata sellest, et temast põrandalaud või puhvetkapp tehtaks. Aga just viletsatest tuleb hoolida, arvas Maali, kui rääbakuuse koju viis ja ära ehtis. Mullusel olid oksad vaid ühel pool. Tänavune oli aga kõverik kui kreeka E. Maali jaoks oli rääbaka kuuse puhul kõik paksult armastust täis.

Aga kui miski on kole ja rõve, siis pigem Tallinna surnud ja poolekslõigatud hiinlaste näitus, mida on mitu korda ka televiisoris näidatud. Seal pole armastuse poegagi, kõik puhta raha eest koleduse näitamiseks tehtud. Ja loomulik pole see ka. Nii arvas Maali, süda tulvil armastust nii rääbaka kuusekese kui ka pisikese kakakese vastu.