Nagu hää lugeja vist mäletab otsustasid Maali ja Juuli munadepüha eel parteisse astuda.
Et aga aru saada, milline partei see vapratele tädidele kõige parem ja paslikum paik oleks, lasksid nad raamatukogu Railil neile kõigile ka kirjad teele saata.
Kui tädid mõne päeva möödudes raamatukogust läbi astusid oli esimene kiri ka tagasi saabunud. Keegi noorhärra nimega Rauno Veri oli selle neile Isamaa ja Res Publica Liidu nimelisest parteist saatnud.
Kiri ise oli selline, nagu allpool näha.
Armas tädi Maali!
Eks sa tea ju isegi, et iga kaupmees kiidab oma kaupa, kuidas jaksab.
Erakondadega on umbes samamoodi, eks igaüks arva, et just nemad on see kõige õigem ja parem. Ja kuidas see võikski olla teisiti – kes see siis nende hulka läheks, keda ta pättideks peab. Välja arvatud muidugi pätid ise.
Millega peaks IRL ennast kiitma?
Noh, esiteks on meie hulgas palju neid, kes on Eesti asja ajanud juba kaugest Vene ajast peale. Neid inimesi ei saa kahtlustada omakasus, nemad on alati tahtnud ja tahavad nüüdki Eesti kasu.
Teiseks on IRL üks rahvuslik partei. Mitte selline, kes teisi rahvaid vaenab, aga ikkagi just eesti rahva eest väljas on. IRL soovib selle juures kõige paremat ka Eestisse tulnud või toodud muust rahvusest inimestele. Palun, ütleme, õppige eesti keel ja eesti kombed korralikult selgeks ja me saame siin veel päris kenasti üheskoos hakkama.
Kolmandaks on IRLis terve toatäis mehi ja naisi, kes oskavad riiki juhtida. Laar, Lukas, Parts, Aaviksoo… kui nimetada vaid mõnda, sest neid on tõesti palju. Ei ole nad mingid unistajad, isegi mitte ajaloolasest Laar, vaid täiesti kõvad majandusmehed, kes on Eesti nii mõnestki katsumusest edukalt läbi juhtinud ja juhivad ka praegusest.
Neljandaks on IRL see partei, kes ei aja sulle kärbseid pähe ega luba kokku pudrumägesid või piimajõgesid, sest niisuguseid asju pole olemas. IRL ütleb ausalt, kui on tarvis kehvemalt läbi ajada või koguni pensioniiga tõsta, sest noori ja töötegijaid on vähe peale tulemas, ja selle vastu ei saa mingisuguse trikitamisega. Oled ju plikapõlves näinud küll, et see sile poiss, kes lubas präänikuid, oli tühjajutumees, aga see, kes musta leiba, oli sõnapidaja. Erakondadega kipub sama moodi olema.
Ega meie ei taha sind iga hinna eest enda hulka meelitada. Või rahanatukesega üles osta, nagu mõni teine erakond – selline käitumine oleks elutarga tädi Maali suhtes lausa solvav, eks? Aga me tahame sind enda hulka küll, kui sa ise leiad, et me oleme Eesti eest väljas ja tegutseme selle nimel, et meie maa ja rahvas ikka püsiksid. Sest nõnda see ju on.
Head tervist ja head tuju soovides
Sinu IRL
Kiri läbi loetud, kargas Juuli püsti ja hakkas suure häälega üle raamatukogu prööskama: "Issand, milline häbematus ..."
Maali pidas lihtsalt pisut aru ...
laupäev, 3. aprill 2010
Mida siis IRL parteisse astuda soovivale tädi Maalile kirjutas
Labels:
IRL,
Juhan Parts,
Mart Laar,
partei,
raamatukogu Raili,
Rauno Veri,
Tõnis Lukas,
tädi Juuli,
Vene aeg
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar