Doktorikraad vorstiuuringutes

No küll see ahnus nad ükskord upakile ajab!

Tädi Maali astus Juuli ja Juliuse ukseavast sisse ja jäi ammulisui vahtima. Julius istus laua veeres, hunnik lahtilõikamata vorstijuppe ees ning kaks paari prille peas. Lisaks veel hiiglama suur suurendusklaas pihus. Ja uuris vorstijuppe, nagu oleks need üks ilmaime.

„Jumalukene,“ tõusis Maalil klomp kurku. Julius, vasekene, on nüüd silmanägemisest nii ilma jäänud, et peab vorsti laualt ülesleidmiseks seda kahe paari prillide ja suurendusklaasiga tudeerima. „Ja mis tal seda vorsti nii palju vaja on?“

Julius lükkas aga prillid eemale ja hüüdis: „Ma saan kohe vorstiuuringutes doktorikaraadi!“ Ja siis kukkus kiruma, koledaid ja roppe sõnu suust välja ajama. Selliseid, et Maali suisa punastas...

Uuel nädalal läheb edasi.